Obsah (8)

§ 57§ 34§ 79§ 76§ 14§ 78§ 75§ 77

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 22.12. 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-1983 Haldusasi MTÜ Eesti Roheline Liikumi

§-le 75 tuleb vaie haldusaktile või toimingule esitada 30 päeva jooksul, kui seadus ei sätesta teisiti, arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama. Kaebajad said otsusest teada 04.07.

1. a, seega hakkas vaidlustatud otsuse vaidlustamistähtaeg kulgema päevast, kui kaebajad kui avalikkuse osa pidid otsusest teada saama. Tallinna Linnavolikogu 09.02.
2. a otsus nr 5 „Tallinna arengudokumentide menetlemise kord“ § 14 lõikega 2 käsitletakse avalikustamist. Sätte kohaselt: „Teade Tallinna arengukava ja selle muutmise eelnõu avalikustamise kohta avaldatakse maakonnalehes ja linnavalitsuse veebilehel. Teate võib avaldada lisaks ajalehes, milles Tallinn avaldab ametlikke teadaandeid.“ Kuigi nimetatud säte puudutab Tallinna arengukava eelnõu, mitte otsuse enda avalikustamist, illustreerib see avatud menetluse põhimõtet, mille kohaselt avalikkuse teavitamine avatud haldusmenetluses peab toimuma otsese teavitamisega aktidest või toimingutest. Otsuste ja nende eelnõude avaldamist linnakantseleis, õigusaktide veebiregistris või menetletavate dokumentide registris ilma otsese sellekohase teateta avalikkusele, ei saa lugeda piisavaks avalikkuse teavitamiseks avatud menetluses. Tallinna linn avaldab ametlikke teadaandeid nii üleriigilise levikuga ajalehes Postimees, kui oma veebilehe www.tallinn.ee alaleheküljel „Ametlikud Teated“. Nii ajalehes Postimees kui Tallinna veebilehel avaldati teade otsuse kohta 04.07.
3. a. Ka otsuse enda tekstist nähtub, et avalikkuse teavitamiseks otsusest loetakse sellekohast teadet ajalehes „Postimees“ ning on märgitud, et otsust on võimalik vaidlustada Tallinna Halduskohtus 30 päeva jooksul, arvates otsuse teatavakstegemisest. Kaebajad leiavad, et otsuse sõnastusest nähtub, et vaidlustamistähtaeg hakkas kulgema otsuse avaldamisest „Postimehes“ 04.07.
4. a. Seega, ja lähtudes

§-st 75 ja § 33 lõikest 1, TsMS § 62 lõikest 1 ja TSÜS § 136 lõikest 8 leiavad kaebajad, et nende poolt 04.08.

1. a esitatud vaie otsuse peale oli tähtaegne ning vaide tagastamine vastustaja poolt õigusvastane. Samas, kui vaide esitamise tähtaeg hakanuks kulgema enne 04.07.
2. a, tuleks asuda seisukohale, et otsuses märgitud vaidlustamisviide oli eksitav.

§ 57

lg 1 sätestatakse, et haldusaktis peab olema viide haldusakti vaidlustamise võimaluste, koha, tähtaja ja korra kohta.

§ 57

lg 3 sätestatakse, et vaidlustamisviite puudumist võib pidada haldusakti vaidlustamise tähtaja möödalaskmise mõjuvaks põhjuseks, kui tähtaja möödalaskmine on tingitud vaidlustamisviite puudumisest. Juhul, kui kaebuse esitajate poolt 04.08.

1. a esitatud vaie oleks 2 esitatud tähtaega rikkudes, tuleneks see mitteeksitava ja korrektse vaidlustamisviite puudumisest otsuses ning vaide esitamise tähtaeg tulnuks ennistada.
2. Vastustaja ei saa õigustada vaide läbivaatamata jätmist väitega, et ta on täitnud vaidlustatud haldusakti menetluse käigus Arhusi konventsiooni nõudeid. Jääb mulje nagu vihjaks vastustaja kaebuse esitajate kaebeõiguse puudumisele, põhjusel, et neid on väidetavalt kaasatud vaidlustatud haldusakti menetlusse. Selline seisukoht on ekslik, kuna vastustaja väitel, et „Kohtulik kaebeõigus on keskkonnaorganisatsioonidele ettenähtud eelkõige tagatise ja kaitsevahendina nende õiguste rikkumise vältimiseks“ puudub alus. Sama oluline kui keskkonnaorganisatsioonide ja üksikisikute õiguste rikkumise vältimine, on Arhusi konventsiooniga tagatud kohtusse pöördumise õiguse eesmärgina õigusaktide täitmise tagamine. Seda kinnitab Arhusi konventsiooni preambula konventsiooniosalise […] olles huvitatud sellest, et organisatsioonidel ja teistel üldsuse esindajatel on võimalik pöörduda kohtu poole või kasutada muid õiguslikke vahendeid, et kaitsta oma õigustatud huve ja tagada seaduste täitmine…on kokku leppinud järgnevas. See, et Arhusi konventsiooni nõudeid üldsuse osalemise kohta on haldusmenetluses järgitud, ei vähenda Arhusi konventsioonist tulenevat kohtusse pöördumise õigust.
3. Vastustaja väide, justkui osalesid keskkonnaorganisatsioonid aktiivselt arengukava koostamisel ja said selle kohta menetluse käigus ka informatsiooni, on samuti väär. Kaebajad ei saa küll välistada, et mingid määratlemata keskkonnaorganisatsioonid on haldusmenetluse käigus selle kohta informatsiooni saanud, kuid kindlasti polnud nende hulgas kaebuse esitajaid. Koostamise töögruppidesse ei olnud kaasatud aga ühtegi keskkonnavaldkonnaga tegelevat organisatsiooni või üksikisikut, mis nähtub Tallinna Linnavolikogu 19.06.
4. a otsuse nr 129 „Tallinna arengukava 2009-2027“ lisast
5. Kaebajaid või nende liikmeid isikuliselt arengukava koostamisest ega selle etappidest ei teavitatud ning nad ei olnud arengukava koostamise käigus koostamise faktist teadlikud, rääkimata „aktiivsest osalusest koostamisel“. Vastustaja viitab ka sellele, et M.J on Tallinna Linnavolikogu keskkonnakomisjoni liige. Kaebajate arvates on kaasamise seisukohalt nimetatud asjaolu üsna väheoluline, sest keskkonnakomisjoni liikmeteni jõudis vaidlustatud haldusakti sisuks olev arengukava alles siis, kui see oli sisuliselt valmis. Tallinna Linnavolikogu keskkonnakomisjoni liikmena M.J-i arengukava koostamisse ei kaasatud. Keskkonnakomisjon arutas vaid eelnõu lõppversiooni oma 19.05.
6. a toimunud koosolekul, kus M.J-l oli võimalik arvamust avaldada, kuid mitte eelnõu lõppversiooni mõjutada. Tuleks ka märkida, et M.J ei ole, ega pole ka varem olnud SA Eestimaa Looduse Fondi nõukogu liige.
7. Ka juhul, kui keskkonnaorganisatsioonid oleksid olnud kaasatud vaidlustatud haldusakti ettevalmistamisesse haldusmenetluses, ei oleks see tähendanud, et nad pidid olema teadlikud vaidlustatud haldusaktist enne seda, kui neid on haldusaktist teavitatud. Avalikkuse kaasamine avatud menetluses ning haldusaktist teavitamine on kaks ise asja.

-st tulenevalt saab haldusakti teatavaks teha kas kättetoimetamise teel või avalikult. Antud juhul oli haldusakti avalik teatavaks tegemine ette nähtud juba haldusaktis endas (Tallinna Linnavolikogu 19.06.

1. a otsuse nr 129 Tallinna arengukava 2009-202 punktid 4 ja 7). Siinkohal tuleks märkida, et vastustaja poolt viidatud artikleid, mis ilmusid
2. 06.
3. a meediaväljaannetes Eesti Päevaleht ja Postimees, ei saa lugeda avalikkuse haldusaktist teavitamiseks. Esiteks ei olnud artiklites viidatud sellele, kuidas on haldusakt kättesaadav, mis on ka loogiline, sest nende ilmumise ajal haldusakt ei olnudki kättesaadav. Teiseks ei ilmunud artiklid tavapärases Tallinna linna ametlike teadaannete rubriigis. Kaebuse esitajate arvates on just eeltoodud artiklite puhul kohane termin „pressiteade“, mida vastustaja mingil põhjusel kasutab
4. juulil Postimehe ametlike teadannete rubriigis ilmunud teate kohta. Eelnevast tulenevalt on alusetud ka vastustaja seisukohad, et justkui said kaebajad Tallinna arengukava kinnitamisest teada märgitust oluliselt varem, sest arengukava kinnitamisele eelnes haldusmenetlus, millesse oli kaasatud avalikkus ning millest meediakanalite kaudu korduvalt üldsust informeeriti või et 3 need organisatsioonid, mille liikmete või juhtkonna hulka kuulub M.J, olid arengukava koostamise kõigist menetlusetappidest teadlikud.
5. Vastustaja väide, et kaebajad oleksid pidanud haldusaktist teada saama selle avalikkusele kättesaadavaks tegemisel 27.06.
6. a, on vastuolus avalikkuse teavitamise nõuetega ning õiguskindluse põhimõttega. Vastustaja väidet, et vaidlustatud haldusakt oli elektrooniliselt ja Tallinna Linnavalitsuse kantseleis kättesaadav alates 27.06.
7. a, kaebuse esitajad ümber ei lükka. Ainuke viis selle fakti tuvastamiseks oleks olnud esitada teabenõuded vastustajale ja AS-le Andmevara, mida kaebuse esitajad ei ole teinud. Küll tegi AS-le Andmevara päringu vastustaja, tuvastamaks, et vaidlustatud haldusakt pandi elektroonilisse andmebaasi üles just nimetatud kuupäeval. Kaebuse esitajad on jätkuvalt seisukohal, et korrektne avalikkuse teavitamine haldusaktist peab hõlmama endas nii teadet haldusakti vastuvõtmise kohta kui viidet võimalusele haldusaktiga tutvuda. Vastustaja poolt viidatud Tallinna linna põhimääruse § 81 lg 1 käsitleb üht osa avalikkuse teavitamisest ehk haldusakti avalikult kättesaadavaks tegemist, mida vastustaja on ka 27.06.
8. a tõenäoliselt teinud. Antud juhul ei ole aga tegemist päevaga, millal kaebuse esitajad oleks

§-i 75 mõttes pidanud vaidlustatavast haldusaktist teada saama, kuna avalikkust haldusakti kättesaadavusest ei oldud veel teavitatud. Avalikkuse teavitamine toimus vaidlustatud haldusakti punkti 4 alusel 04.07.

1. a „Postimehes“ ilmunud ametliku teadaandega, mis sisaldas nii teadet haldusakti vastuvõtmise kohta, kui linki sellega tutvumiseks elektroonilises andmebaasis. Kuigi vastustaja väidab, et ennistamise aluseid pole põhjendatud, olid need kaebuses selgelt välja toodud ning on täiesti asjakohased. Vaidetähtaja kulgemise algus 27.06.
2. a tähendaks seda, et vaidlustatud haldusaktis oli puudulik vaidlustusviide, mis tingis vaidetähtaja rikkumise ja seega on olemas alus vaidetähtaja ennistamiseks.
3. Vastustaja seisukoht, et kaebuste sisu ei saa olla identne ning tähtaja möödalaskmise põhjendused ei saa olla kollektiivsed, on ekslik. Käesolevas asjas esitasid kaebajad identsed kaebused, kuna kaebuste esitajate õiguslik ja faktiline situatsioon vaidetähtaja kulgemise alguse küsimuses oli identne. Hoolimata oma väitest, et selline olukord on võimatu, on vastustaja paradoksaalselt ise lähtunud samuti eeldusest, et vastustajad pidid vaidlustatud haldusaktist teada saama samal ajal – täpsemalt siis 27.06.
4. a. Vastustaja ei põhjenda ega saagi antud juhul põhjendada, kuidas kaebuse esitajate osas erineb päev, millal saadi teada või oleks tulnud saada teada vaidlustatud haldusaktist. VASTUSTAJA SEISUKOHAD
5. Tallinna Linnavalitsus leiab, et kaebus on põhjendamata ning kaebuse motiivid ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Linnavalitsus ei ole haldusmenetluse käigus rikkunud kaebuse esitajate õigusi ning esitab vaidlustatud haldustoimingu kohta omapoolsed vastuväited ja selgitused alljärgnevalt. Tallinna Linnavolikogu kinnitas 19.06.
6. a otsusega nr 129 „Tallinna arengukava 2009-2027”, mis hakkab kehtima 1.01.
7. a. Informatsioon arengukava vastuvõtmise kohta avalikustati 19.06.
8. a, s.o arengukava vastuvõtmise päeval meediaväljaannetes Eesti Päevaleht ja Postimees. Tallinna Linnavolikogu kantseleis avalikustati arengukava vastuvõtmise otsus 27.06.
9. a.
10. Keskkonnaorganisatsioonide eriline kaebeõigus tuleneb Arhusi konventsioonist, mille eesmärgiks on tagada keskkonnainfo üldine ja laiaulatuslik kättesaadavus, üldsuse kaasamine keskkonnaasjade otsustamisse ning võimaldada pöörduda neis asjus ka kohtusse. Viimasena nimetatu ei välista konventsiooni artikkel 9 kohaselt õigust kasutada kaebuse läbivaatamisel kohtueelset menetlust, mida antud juhul ka kaebuse esitajad tegid. Küsimusele, kas vaidlusalune arengukava kuulub üldse Arhusi 4 konventsioonis nimetatud keskkonnainfot sisaldava teabe alla ning kas ja millises ulatuses vaide esitajatele vastav kaebeõigus kuulub, saab vastata alles vaide sisulise läbivaatamise käigus. Arhusi konventsiooni peaeesmärgiks ei ole aga mitte ainult ja eelkõige täiendava kaebeõiguse loomine vastuvõetud haldusaktide suhtes, vaid üldsusele keskkonnaasju puudutavates haldusmenetlustes osalemise võimaluse tagamine s.o õigus saada igal ajal ja enne otsuste langetamist piisavalt informatsiooni. Konventsiooniga haldusorganile pandud kohustuse on antud juhul Tallinna linn täitnud. Linna arengukava koostamise käigus on antud avalikkusele piisavalt informatsiooni nii linna ametlike veebilehtede kui ajalehtede kaudu ning võimaldatud kõigil soovijatel esitada arengukava koostamise käigus nii ettepanekuid kui kommentaare. Kohtulik kaebeõigus on keskkonnaorganisatsioonidele ettenähtud eelkõige tagatise ja kaitsevahendina nende õiguste rikkumise vältimiseks. Üldpõhimõtte kohaselt peab õiguse omaja oma õigusi kasutama alati heauskselt ja õigeaegselt ning õiguse kasutamise eesmärgiks ei tohi olla teisele isikule kahju tekitamine. Kuivõrd keskkonnaorganisatsioonid osalesid aktiivselt arengukava koostamisel ja said selle kohta menetluse käigus ka informatsiooni, siis pidid nad olema teadlikud arengukava vastuvõtmise ajast. 11.

§-i 75 kohaselt tuleb vaie haldusaktile või toimingule esitada 30 päeva jooksul, kui seadus ei sätesta teisiti, arvates päevast, millal isik vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama. Vaide esitajad on seisukohal, et nemad said arengukava kinnitavast volikogu otsusest teada 04.07.

1. a, mil avaldati pressiteade Tallinna linna veebilehel. Tallinna Linnavalitsus on seisukohal, et kaebajad said Tallinna arengukava kinnitamisest teada märgitust oluliselt varem, sest arengukava kinnitamisele eelnes haldusmenetlus, millesse oli kaasatud avalikkus ning millest meediakanalite kaudu korduvalt üldsust informeeriti. Vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 37 lõikele 5 korraldab omavalitsusüksus avalike arutelude kaudu kõigi huvitatud isikute kaasamise arengukava koostamise protsessi ning tagab kehtestatud arengukava järgimise. Teade arengukava ja selle muutmise eelnõu avalikustamise kohta avaldatakse maakonnalehes ja valla- või linnavalitsuse veebilehel. Avaliku väljapaneku kestus ei või olla lühem kui kolm nädalat. Tallinna arengukava vastuvõtmisele eelnes KOKS § 37 lõike 5 kohane menetlus, mille käigus anti avalikkusele informatsiooni arengukava koostamise, avalike arutelude toimumise ning arengukava vastuvõtmiseks peetava linnavolikogu istungi kohta. Teade arengukava avalikustamise kohta avaldati 10.04.
2. a ajalehes Postimees ja linna veebilehel. Avaliku väljapaneku kestus oli kolm nädalat. Arengukava avalikustamise käigus kaebuse esitajad ühtegi parandusettepanekut ei esitanud.
3. Arengukava koostamise erinevates töörühmades, kus osalesid nii volikogu liikmed kui ka MTÜ-de esindajad, toimus kokku 16 arutelu. Arengukava eelnõu menetluse käik on jälgitav Tallinna Linnavolikogu õigusaktide eelnõude menetlemise infosüsteemis AKTAL (millest nähtub ka arengukava eelnõu arutelu erinevates volikogu komisjonides. Kaebuse esitajate vaides käsitletud strateegilise keskkonnamõju hindamise probleemi tõstatas arengukava vastuvõtmisele eelnenud keskkonnakomisjoni koosolekul
4. aasta mais komisjoni liige M.J, kes on ühtlasi ka MTÜ Eesti Roheline Liikumine juhatuse liige, SA Eestimaa Looduse Fond nõukogu liige ja SA Säästva Eesti Instituut, Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna Keskus projektijuht. Linnavalitsus on seisukohal, et need organisatsioonid, mille liikmete või juhtkonna hulka kuulub M.J, olid arengukava koostamise kõigist menetlusetappidest teadlikud. Arengukava läbis esimese lugemise Tallinna Linnavolikogu 29.05.
5. a istungil ja vastu võeti arengukava 19.06.
6. a istungil. Linnavolikogu istungite päevakorrad avalikustatakse ajalehes Postimees alati vähemalt 1 nädal enne volikogu istungi toimumise kuupäeva ning antud juhul avalikustati vastav informatsioon ajalehe
7. mai ja
8. juuni väljaannetes. Informatsioon arengukava vastuvõtmise kohta avalikustati 19.06.
9. a, s.o arengukava vastuvõtmise päeval meediaväljaannetes Eesti Päevaleht ja Postimees. Seega teavitati avalikkust mitmeid kordi ja 5 mitmel moel arengukava vastuvõtmise ajast ning see informatsioon oli ka kaebuse esitajatele teada, sest nii vaides kui ka kaebuses on kaebajad oma informatsiooni põhiallikana viidanud ajalehele Postimees.
10. KOKS § 8 lg 1 punkti 6 kohaselt sätestatakse linna põhimääruses linna õigusaktide vastuvõtmise, avalikustamise ja jõustumise täpsem kord. KOKS § 23 lõike 1 kohaselt volikogu õigusaktid avalikustatakse valla või linna põhimääruses sätestatud korras. Tallinna põhimääruse § 81 lõike 1 kohaselt linnavolikogu määrused ja otsused loetakse avalikustatuks nende väljapanemisega linnavolikogu kantseleis. Arengukava vastuvõtmise otsus avalikustati linnavolikogu kantseleis 27.06.
11. a. Lisaks õigusaktide avalikustamisele linnavolikogu kantseleis, avalikustatakse Tallinna õigusaktid ka Tallinna õigusaktide registris. Vaidlustatava volikogu otsuse avalikustamise ajaks Tallinna õigusaktide registris oli AS Andmevara kinnitusel 27.06.
12. a. Samuti on Tallinna Linnavolikogu õigusaktide menetluskäik jälgitav linnavolikogu poolt menetlevate dokumentide elektroonilises registris AKTAL, kus see avalikustati samuti 27.
14. a. Eeltoodut kokkuvõttes pidid vaide esitajad teadma ja teadsidki vaidlustatud volikogu otsusest juba 27.06.
15. a ning vaide esitamiseks ettenähtud 30-päevane kaebetähtaeg lõppes seega 28.07.
16. a. Arvestades, et arengukava koostamise käigus edastati piisavalt informatsiooni arengukava menetluse, ning hiljem ka selle vastuvõtmise kohta läbi erinevate meediakanalite, on ilmne, et kaebuse esitajad olid teadlikud arengukava muudatuste vastuvõtmise ajast ning on esitanud vaide seaduses sätestatud tähtaega rikkudes.
17. Arvestades, et arengukava kohta edastati erinevate meediakanalite vahendusel piisavalt ja korduvalt informatsiooni, on ilmne, et vaide esitamise tähtaega rikuti ilma objektiivsete mõjuvate põhjusteta. Tallinna Linnavalitsus leiab, et kaebuse esitajad lasid vaide tähtaja mööda oma hooletuse tõttu. Kaebuse esitajate esindaja seisukoht, et juhul kui vaie oleks esitatud tähtaega rikkudes, oleks põhjendatud vaide tähtaja ennistamine, ei ole linnavalitsuse arvates põhjendatud. Kaebajad ei ole välja toonud mingeid põhjendusi, mis annaks alust vaide esitamise tähtaja ennistamiseks.

§ 34

lõike 1 kohaselt on haldusorganil menetlustähtaja möödalaskmisel tähtaja ennistamisel kaalutlusõigus, mistõttu ei saa kaebuse esitajatel olla ka õiguspärast ootust, et vaide esitamise tähtaeg igal juhul ja alati ennistatakse. Punktides 16 ja 17 toodud põhjendustel ei tehtud kaebuse esitajatele ka ettepanekut vaide esitamise tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Väärib märkimist, et kaebuse esitajad on esitanud ühise kaebuse põhjendusega, et nende kaebuste sisu ja taotlus on identsed. Tallinna Linnavalitsus selle seisukohaga ei nõustu. Arvestades, et keskkonnaorganisatsioonide põhiülesandeks on keskkonda mõjutada võivate otsuste tegemise menetluses osalemine ning ükski kaebuse esitajatest ei ole kaebust esitanud tähtaegselt, ei saa kaebuste sisu olla identne. Seda eelkõige põhjusel, et iga kaebuse esitaja peab individuaalselt vaide esitamise tähtaegsust selgitama või tähtaja ennistamise taotluse esitama ja seda objektiivsete asjaoludega põhjendama. Tähtaja möödalaskmise põhjendused ei saa kunagi olla nn kollektiivsed, neid saab hinnata vaid konkreetsest subjektist lähtuvalt. KOHTU SEISUKOHAD 15. Kohus kuulanud ära menetluosaliste seisukohad, uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, et kaebus tuleb rahuldada. 16. Asja kohtulikul arutamisel selgus, et vastustaja tagastas kaebuse esitajate vaide põhjusel, et ei pidanud seda tähtaegseks, samas ei ole kaebajatele antud võimalust esitada tähtaja ennistamise taotlus. Kuigi vastustaja leidis, et kaebajatel ei saa olla kaebuste sisu ja taotlused identsed ning et iga kaebuse esitaja peab individuaalselt vaide esitamise tähtaegsust selgitama või tähtaja ennistamise taotluse esitama ja seda objektiivsete asjaoludega põhjendama, selgitab kohus, et märgitud seisukohad ei põhista, 6 miks vastustaja tagastas vaide

§ 79lg 1 p 3 alusel.

Kuigi kohtuistungil märkisid vastustaja esindajad, et esitatud vaie ei vastanud ka vormi või sisunõuetele, siis selgitab kohus, et vaide puuduste korral tuli jätta vaie käiguta ning anda puuduste kõrvaldamiseks tähtaeg.

§ 76

lg 1 võimaldab esitada vaide kirjalikult või suuliselt, kohtu seisukoht tugineb selle sätte koostoimele

§ 14

lg-te 1 ja 2 regulatsioonile.

§ 76

sätestab vaidele esitavad nõuded.

§ 78

võimaldab konkretiseerida pöörduja taotlust, ja

§ 78

sätestab, et kui vaie ei vasta

§ 76

sätestatud nõuetele, aitab haldusorgan puudused kõrvaldada või annab isikule 10-päevase tähtaja puuduste kõrvaldamiseks. Vaides puuduste kõrvaldamine on sarnane puuduste kõrvaldamisega taotluses.

§ 75

sätestab vaide esitamise tähtaja.

§ 77

annab võimaluse vaide esitamise tähtaja ennistamiseks

§ -is 34 sätestatud tingimustel. Nende kahe paragrahvi koostoimest saab välja tuua vaidetähtaja ennistamise tingimused. Õigusteoorias on küsimust käsitletud Haldusmenetluse käsiraamatus. (Trt Ülikooli Kirjastus 2004.a. autorid A.Aedmaa, E.Lopman, N.Parrest, I.Pilving, E:Vene). Vastavalt saab märkida järgmised vaidetähtaja ennistamise tingimused: 1) vaidetähtaja möödalaskmine toimus mõjuvatel põhjustel (

§ 34

lg 1); 2) taotlus vaidetähtaja ennistamiseks või vaie ise peab olema esitatud 2 nädala jooksul pärast vaide õigeaegset esitamist takistanud asjaolu äralengemist (

§ 34

lg 2); 3)tegelikust vaidetähtaja lõpust ei ole möödunud rohkem kui 1 aasta (

§ 34lg 3).

Haldusmenetluse tähtaja ennistamise ja ka vaidetähtaja ennistamise juures on oluline järgida õiguskindluse printsiipi, kohus nõustub selles osas vastustaja vastusega, kuid märgib, et antud juhul kategoorilist keeldu menetlustähtaja ennistamiseks ei ole.

§ 34

lg 4 kohaselt otsustab menetlustähtaja ennistamise üle menetlustoimingut läbiviiv haldusorgan.

ei märgi ära, kas vaidetähtaja ennistamise küsimuse lahendab vaiet lahendav lähteorgan või vaideorgan, tuleneb

§ 79

lg 1 p-st 3 järeldada, et vaide ennistamise küsimuse lahendab lähteorgan enne vaide edastamist kõrgemalseisvale organile. Ennistamata jätmine ja selle põhjused tuleb kajastada kirjalikult

§ 79lg-3 sätestatud vaide tagastamisest teatavas dokumendis.

Kuivõrd vastustaja sai kaebuse esitajate vaide, siis tuli tal alustada ettevalmistavate toimingutega ja kontrollida

§ 76alusel vaidele esitatud nõuete vastavus seadusele.

Antud juhul oli vaie esitatud kirjalikult. Kohus juba märkis, et vaide puuduste korral aitab need kõrvaldada haldusorgan (

§ 78) või annab selleks tähtaja.

Kui haldusorgan avastab puudused vaides, mida ta ise kõrvaldada ei saa, siis tuleb asuda seisukohale, et ta peab teatama puudustest, kirjaliku vaide esitamise korral on eeldatav, et teade tuleb isikule kätte toimetada. Antud juhul ei ole vastustaja enne vaid tagastamist teatanud puudustest ei suuliselt ega kirjalikult. Vastavalt kinnitasid esindajad seda ka kohtuistungil ning vaidlust märgitud asjaolus ei jäänud. Menetlusosaliste selgitustest nähtub, et vastustaja kontrollis esmalt pädevust ja vaidlust ei ole küsimuses, et lähteorgan asus kontrollima esitatud vaiet. Vastavalt ei ole ka vaiet tagastatud põhjusel, et see ei ole esitatud pädevale organile. Kuivõrd lähteorgan leidis, et ta on pädev seda vaiet ise edasi uurima, siis tuli jõuda selgusele, kas vaides on puudused, kui nad on, siis anda tähtaeg nende kõrvaldamiseks. Kuivõrd vastustaja jõudis vaide lahendamisel tähtaja küsimuseni, siis tuli tal võtta seisukoht, kas vaie on tähtaegne, kas tähtaja ennistamise alused on ilmselged. Kui vastustaja leidis, et tähtaeg on mööda lastud ja selle ennistamise alused ei ole ilmselged, siis tuli anda võimalus tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks ning alles seejärel otsustada, kas ennistamise põhjused esinevad või mitte. Antud juhul on vastustaja ülalmärgitud menetluses eksinud. Esmalt leiab kohus, et kaebaja põhjendatult viitab, et vaidlusaluses haldusaktis on ära märgitud selle teatavakstegemine. 19.06.08.a. Tallinna Linnavolikogu otsuse nr 129 p 4 kohaselt tuli see avaldada ajalehes, milles Tallinna linn avaldab ametlikke teadaandeid ja p 5 kohaselt otsus jõustub teatavakstegemisest. Otsuse p 7 märgib, et seda otsust on võimalik vaidlustada Tallinna Halduskohtus 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavakstegemisest. Kohtuistungil vastustajate esindajad kinnitasid, et tähtaja küsimuse arutamisel ei käsitletud otsuse p 4 ja p 5 selliselt, et otsuses märgitud toimingute tegemisest arvates hakkas kulgema kaebetähtaeg. Kohus nõustub siinkohal kaebuse esitajaga, et see oli viga, kuivõrd volikogu ise määratles teatavakstegemise viisi ja tähtaja kulgemise arvestamise reeglid. Seejuures märgib kohus, et eksimus oli 7 välditav- kui vastustaja oleks teatanud kaebajale, et ta ei loe kaebust tähtaegseks ja tuleb esitada tähtaja ennistamise taotlus, oleks kaebuse esitajad saanud teavet, missugust ajamomenti vastustaja peab tähtaja kulgemise alguseks, samas oleks põhjendatuid vajaduse korral saanud kaebuse esitajad esitada tähtaja ennistamise taotluse. Menetlusest ei oleks tohtinud kaebuse esitajaid jätta kõrvale, kuivõrd menetlustoimingute tegemine tagab õiguspärase asja lahendamise. Kuivõrd asja arutamisel kinnitati, et tähtaja küsimust märgitud aspektist ei kaalutud ning ei kaalutud ka küsimust, kas esitada vaide esitajatele teavet tähtaja küsimuses, ei võimaldatud vajadusel esitada tähtaja ennistamise taotlus, siis ei saanud vaiet tagastada

§ 79lg 1 p 3 alusel.

Kohus selgitab vastustajale, et kohtuistungil esiletoodu, et vaide esitajatest mõned oleksid pidanud teadma otsusest varasemalt, kuna osaleti kinnitatud arengukava aruteludel, ei ole siinkohal asjakohane. See on vaide sisuline küsimus, kas isikud said osaleda vajalikul määral arengukava arutamisel. Vastustaja esindajad ei saanud kinnitada kohtule, et arvates otsuse vastuvõtmisest toimusid arutlused. Arengukava kinnitati otsusega ja ta hakkas evima õiguslikke tagajärgi sellest otsusest, seega sai seda vaidlustada arvates kinnitamisest. Samal põhjusel ei oma tähendust ka arutlused, kas organisatsioonid olid piisaval määral esindatud arengukava läbiarutamisel. Ka ei nõustu kohus vastustajaga selles, et S.N või keegi muu isik pidi jälgima, millal arengukava otsusega kinnitatakse ja millal otsus avaldatakse. S.N on kaebajate esindaja seotult kohtuvaidlusega ning ei nähtugi, et ta esindas vaide esitajaid arengukava väljatöötamisel, et jälgida otsuse väljastamist. Isegi kui vastustaja leiab, et igale organisatsioonile, kes esitas vaide, tuleb tähtaja küsimuses läheneda individuaalselt, nähtub, et vastustaja seda ei teinud ja tema loogika kohaselt ei oleks saanudki vaiet tagastada nii nagu seda antud juhul tehti. Kuivõrd vaide tagastamine teostatakse teatamisega ja seal tuleb tagastamist põhjendada, siis nõustub kohus, et see on toiming, millele saab esitada kaebuse kohtusse. Teates tuleb vaide tagastamist põhjendada, st ära märkida tagastamise alus (

§ 79) ja lisaks põhjendada, miks on haldusorgan seisukohal, et esineb märgitud alus.

Lisatud peab olema vaidlustamisviide. Vastustaja on lisanud vaidlustamisviite ja selgitanud, et vaie esitati tähtaega rikkudes ning puuduvad mõjuvad põhjused tähtaja ennistamiseks. Kohus jääb varem esitatud seisukohale, et põhistused ei ole õiguspärased. Kohus leiab, et kuivõrd arengukava kinnitati otsusega ja otsuses oli teatavakstegemise kord reguleeritud, siis ei saanud tagastamist põhistada arengukava probleemidest teadasaamisega otsuse eelnõu käigus, keskkonnaorganisatsioonide seisukohtade avaldamisega 29.05.08 ajalehes ja koosolekul mais 2008, so tegevused enne 19.06.08.a. otsuse vastuvõtmist. Kuivõrd regulatsioon otsuse teatavakstegemisest oli antud volikogu otsuses nr 129, see arvestas, et otsusest võib olla huvitatud suur arv isikuid ning neile ei ole võimalik otsust muul viisil väljastada, siis tuli seda järgida. Vastupidiselt ei olnud regulatsiooniks vajadust ja eesmärki. Seega nähtub, et vaide tagastamise motivatsioon ei tugine seaduslikele argumentidele ja on õigusvastane. Ülaltoodust tulenevalt tuleb rahuldada kaebaja taotlus ja lugeda vaide tagastamine õigusvastaseks ning Edasi tuleb jätkata vaide menetlemist ja arvestada kohtu märgitud seisukohti. Kuivõrd vastustaja pädevuses on lahendada vaide menetlusse võtmine, siis saab kohus õigusvastase toimingu tuvastamisel kohustada vastustajat uuesti läbi vaatama kaebajate esitatud vaie. Kuigi kaebuse esitaja esindaja arvas, et kohus saab panna vastustajale ka kohustuse võtta vaie menetlusse selle sisuliseks arutamiseks, märgib kohus, et vaide menetlusse võtmine selle sisuliseks arutamiseks on vastustajal õigus ja kohustus läbi viia vaide vastavuse kontroll seaduse nõuetele ning teha vajalikud toimingud, mistõttu kohus saab antud juhul kohustada jätkama vaide menetlemist. Kohus selgitab lisaks, et kui kaebaja soovib vastustajale esitada lisaks tähtaja ennistamise taotluse, siis ei saa seda esitada kohtule ning tähtaja ennistamise taotlused saab läbi vaadata vastustaja, kes on pädev menetlema vaideid. 8 Kohus saab antud juhul teha ettekirjutuse, mille kohaselt tuleb jätkata vaidemenetlust saadud vaide alusel ja lahendada tähtaja küsimus uuesti. 17. Kohus märgib kaebuse taotluse suhtes järgmist. Tõlgendades kaebuse taotlusi jääb kohus seisukohale, et kaebajate sooviks on vastustaja vaide tagastamise toimingu õigusvastaseks tunnistamine eesmärgiga kõrvaldada õigusvastane tagastamine, kuivõrd tagastamise tõttu jääks vaided lahendamata. Kohustamisnõue on hõlmatud õigusvastasuse tuvastamise nõudega. Kohtuotsuse resolutsioonis toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks peab kaebuse esitajal olema põhjendatud huvi, mida aga eraldi esile ei toodud. Kohus leiab, et kaebusest ja selgitustest järelduvalt on sooviks, et kaebajate esitatud vaideid menetletaks, muud põhjendatud huvi esile ei ole toodud. Kohtuistungil palus kohus täpsustada seisukohti ning kaebaja esindaja kinnitas, et kohus on soovi mõistnud õigesti ning kaebuste eesmärgiks on, et haldusorgan nende esitatud vaided lahendaks. Kohus leiab, et kaebaja tahteavaldus on esialgsest kaebusest jäänud samaks ning tegemist on kohustamisnõudega. 18. Kaebuse esitajad tasusid riigilõivu 320 EEK (tlk 22), milline tuleb välja mõista kaebuse esitajate kasuks vastustajalt vastavalt HKMS § 92 lg 1. Kaebuse esitajate esindajal tuleb esitada vastustajale andmed, et teha märgitud summas vajalik ülekanne. Karin Kalmiste Kohtunik 9