3-08-1824/23

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2008, Tallinn Haldusasja number 3-08-1824 Haldusasi S.M-i kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 05.09.2008 otsuse nr 15.3-24/45527 peale. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
2. detsembril 2008 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja: S.M Vastustaja: Kodakondsus- ja Migratsiooniamet Esindaja: Margot Pellmas RESOLUTSIOON
3. Jätta S.M-i kaebus rahuldamata.
4. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord HkMS § 28 ja § 31 lg 4 alusel on otsuse peale õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest. VAIDLUSTATUD OTSUS
6. septembri 2008 otsusega nr 15.3-24/45527 jättis Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (edaspidi KMA) rahuldamata S.M-i sooviavalduse erandina siseriigis elamisloa taotlemiseks. KMA tõi otsust motiveerides välja, et kaebuse esitaja on Vene Föderatsiooni kodanik, saabus Eestisse
7. aasta oktoobris illegaalselt, on Narva linnakohtu poolt karistatud 1-aastase vangistusega tingimisi 3-aastase katseajaga ning on korduvalt karistatud väärteokorras. Ühtlasi tõi KMA otsuse põhjenduseks välja ka asjaolu, et kaebuse esitaja viibib Eestis seadusliku aluseta alates 17.10.2005 ning et KMA on teinud kaebuse esitajale ettekirjutuse Eestis lahkumiseks, mida viimane täitnud ei ole. KMA on otsuses märkinud, et S.M-il on võimalik 1 taotleda endale Venemaa Föderatsiooni passi ning selle võimaluse puudumisel ajutist reisidokumenti Eestist lahkumiseks ja selliselt oleks kaebuse esitajal võimalik taotleda Eesti elamisluba Vene Föderatsioonis asuva Eesti välisesinduse kaudu. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
9. septembri 2008 postitemplit kandvas ümbrikus saabus Tallinna Halduskohtule S.M-i kaebus, milles taotletakse KMA
10. septembri 2008 otsuse tühistamist ning KMA kohustamist elamisloa taotluse vastuvõtmiseks.
11. Kaebuse esitaja on kaebuses toonud välja asjaolu, et ta on tihedalt Eestiga seotud kodakondsuseta isik ning Eestis elab tema abikaasa M.M, poeg A.M, elukaaslane M.K ja tütar S.K. Kaebuse esitaja leiab, et KMA otsus on vastuolus Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga 2003/86/EÜ ja Eesti Vabariigi Põhiseaduse perekonnaelu kaitset käsitlevate sätetega ning KMA ei ole nõuetekohaselt arvestanud isiku perekondlikke sidemeid.
12. Kaebuse esitaja on välja toonud ka asjaolu, et tal ei ole käesoleval ajal ühtegi isikut tõendavat dokumenti, kuivõrd
13. aastal, kui ta sõitis NSVL-i sisepassi alusel Venemaale, kaotas NSVL-i pass kehtivuse ja samal ajal kaotas õigusliku tähenduse ka Eesti sissekirjutus. Kaebuse esitaja väitel muutus ta sel moel kodakondsuseta, registreerimiseta ja kehtiva isikut tõendava dokumentida isikuks ning seetõttu ei saanudki ta legaalselt Eestisse naasta. VASTUSTAJA SEISUKOHT
14. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet ei pea S.M-i kaebust põhjendatuks ja palub see rahuldamata jätta. Vastustaja leiab esiteks, et siseriigis elamisloa taotluse esitamise sooviavalduse rahuldamiseks peavad esinema mõjuvad põhjused, milleks on isikust sõltumatud asjaolud, mida isik ei saanud ette näha ja mis on tingitud erakordsetest ja reeglina ajutise iseloomuga asjaoludest, nagu reaalne oht elule või tervisele, liiklustakistused, ilmastikutingimused jms. Vastustaja hinnangul ei ole S.M selliseid mõjuvaid põhjuseid kaebuses ega ka kohtuistungil välja toonud. Vastustaja viitab ka Tallinna Ringkonnakohtu 06.11.2006 otsusele haldusasjas nr 3-05-651, millest lähtuvalt on välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 111 lg 2 toodud siseriigis tähtajalise elamisloa taotlemise õigust omavate isikute ühisteks tunnusteks üldreeglina viibimine Eestis seaduslikul alusel ja/või suur tõenäosus, et tähtajalise elamisloa taotlus kuulub rahuldamisele.
15. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väitega, justkui ta oleks
16. aastal Vene Föderatsioonis viibides kaotanud Eesti sissekirjutuse ning muutunud kodakondsuseta ja isikut tõendava dokumentida isikuks. KMA selgitab, et vastavalt Vene Föderatsiooni seadusandlusele dokumenteeritakse isikud välispassiga või tagasipöördumistunnistusega pärast isiku Vene Föderatsiooni kodakondsusesse kuulumise tuvastamist isikliku avalduse alusel. Vastustaja märgib, et S.M võttis Vene Föderatsiooni kodakondsuse vahetult enne seda, kui
17. aastal Vene Föderatsiooni lahkus ning asjaolu, et kaebuse esitaja kaotas Vene Föderatsioonis olles dokumendi, ei võta temal kodakondsust. Samuti märgib vastustaja, et S.M-il oli võimalus taotleda uut kehtivad dokumenti Vene Föderatsioonis olles ning et S.M küll esitas
18. aastal arestis viibimise ajal Vene Föderatsiooni Suursaatkonnale avalduse reisidokumendi väljastamiseks, kuid hiljem võttis avalduse tagasi. KMA toob välja, et praktikas puuduvad juhtumid, kus Vene Föderatsiooni Suursaatkond oleks keeldunud Eestis ebaseaduslikult viibivale Vene Föderatsiooni kodanikule dokumendi väljastamisest tema 2 isikliku ja vormikohase avalduse esitamise korral. Vastustaja leiab, et välisesinduse kaudu elamisloa taotluse esitamise eesmärgiks on vältida olukorda, kus välismaalane saabub riiki viisa alusel ja jääb ebaseaduslikult riiki sooviga siia elama asuda ning märgib, et olukord, kus välismaalane viibib elamisloa taotluse läbivaatamise ajal ebaseaduslikult riigis, on õigusvastane ja keelatud ning üksnes juhul, kus isikul tõepoolest ei ole võimalik elamisluba välisesindusest taotleda, on põhjendatud selle siseriigis taotlemine.
19. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja väide nagu sooviavalduse rahuldamata jätmine rikuks tema perekonnapõhiõigust, ei ole põhjendatud, kuna S.M-il puudub seaduslik alus Eestis viibimiseks, mistõttu ei saa kohustus minna elamisloa taotluse esitamiseks välismaal asuvasse Eesti välisesindusse rikkuda tema õigust elada koos perekonnaga. Samuti märgib vastustaja, et kaebuse esitaja perekondlikud ja muud sotsiaalsed sidemed võetakse arvesse elamisloa taotluse sisulise läbivaatamise käigus, aga mitte VMS § 111 lg 2 p 6 sätestatud erandi tegemisel ning asjaolu, et kaebuse esitajal ei ole taotluse osas otsuse tegemise vahelisel ajal võimalik oma perekonnaga koos viibida, ei ole selline mõjuv põhjus, mis õigustaks erandi tegemist. KMA hinnangul ei saa pelgalt sellest, et kaebuse esitaja soovib elamisloa taotluse menetluse ajal elada koos oma elukaaslase ja lastega, teha järeldust, et elamisloa taotlemine Eesti välisesinduses kujuneks kaebuse esitajale eriti koormavaks ning kaebaja pidi arvestama asjaoluga, et elamisloa puudumise tõttu tuleb tal riigist lahkuda ning samuti pidi kaebuse esitaja arvestama ka ebamugavustega, mida riigis viibimiseks seadusliku aluse puudumine endaga kaasa toob. Vastustaja hinnangul ei ole riive kaebaja perekonnaelule sedavõrd intensiivne, et õigustaks erandi tegemist VMS-is kehtestatud üldisest korrast ning rõhutab, et sooviavalduse menetlemisel ei vaadata elamisloa taotlust sisuliselt läbi, st et ei hinnata elamisloa andmisega seotud asjaolusid.
20. Kaebuse esitaja väite osas, nagu läheks vaidlustatud otsus vastuollu Euroopa Liidu Nõukogu direktiiviga, leiab vastustaja, et direktiiv näeb elamisloa taotluse esitamiseks ette sarnase korra, nagu on kehtestatud Eesti seadusandluses ning siseriigis taotluse esitamine on erand. KMA hinnangul ei ole direktiivi eesmärk kaitsta liikmesriigis ebaseaduslikult viibiva isiku õigust luua liikmesriigi territooriumil perekond liikmesriigis viibiva kolmanda riigi kodanikuga. Samuti ei ole vastustaja hinnangul rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtete kohaselt õigust perekonna ühendamiseks selle riigi territooriumil, kuhu nad on saabunud ning Eesti riik ei pea igal juhul aktsepteerima välismaalase elukohavalikut. Vastustaja leiab, et välismaalane saab perekonnaelu elada Eestis üksnes juhul, kui tal on olemas riigis viibimiseks seaduslik alus. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
21. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et S.M-i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Kohtu hinnangul on Kodakondsus- ja Migratsiooniameti otsus mitte lubada S.M-il erandina siseriigis elamisluba taotleda motiveeritud ning õige.
22. Kohus märgib, et käesolev vaidlus puudutab erandina loa andmist elamisloa taotluse esitamiseks siseriigis, mitte aga elamisloa andmist või sellest keeldumist. Otsustades VMS § 111 lg 2 p 6 alusel, kas anda isikule erandina luba esitada elamisloa taotlus Kodakondsus- ja Migratsiooniametile, ei otsustata isikule viibimisaluse andmise üle. Välismaalaste seaduse (VMS) § 111 lõikes 1 sätestatud üldreegli kohaselt tuleb elamisloa taotlus esitada Eesti välisesindusele. Sellise regulatsiooni eesmärk on vältida, et isikud saaksid elamisluba taotleda 3 olukorras, kus nad on Eestisse kas ebaseaduslikult sisenenud või jäänud Eestisse ebaseaduslikult pärast viibimisaluse (näiteks elamisloa, viisa) kehtivuse lõppemist. Erandina võib elamisluba taotleda Kodakondsus- ja Migratsiooniametist eelviidatud paragrahvi
23. lõikes nimetatud juhtudel. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitaja tõendanud, et tema puhul esineks mõni VMS § 111 lg 2 punktides 1-5 või 7-13 sätestatud alustest elamisloa taotlemiseks siseriigis. Seega tuleb ainsana kõne alla VMS § 111 lg 2 punkt 6, mille kohaselt võib isik esitada elamisloa taotluse otse KMA-le juhul, kui KMA on selleks erandkorras loa andnud. Sama sätte kohaselt on sellise erandliku loa andmise eelduseks, et välismaalasel puudub mõjuvatel põhjustel võimalus taotleda elamisluba Eesti välisesinduses. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et mõjuvate põhjustena saavad kõne alla tulla isiku tahtest sõltumatud objektiivsed takistused. See tähendab, et igasugused subjektiivset laadi põhjused, mille tõttu isik Eesti välisesindusse elamisloa taotlust esitama minna ei soovi, ei anna alust VMS § 111 lg 2 p 6 kohaldamiseks.
24. Kaebuse esitaja väide, et siseriigis elamisloa taotluse esitamise mittevõimaldamine rikub tema perekonnapõhiõigusi, ei ole samuti põhjendatud. Kuivõrd käesoleval ajal ei ole kaebuse esitajal seaduslikku alust Eestis viibimiseks, siis ei saa kohustus minna elamisloa taotluse esitamiseks välismaal asuvasse Eesti välisesindusse rikkuda tema õigust elada koos oma perekonnaga. Kohus rõhutab, et see, kas kaebuse esitaja perekondlikud ja muud sotsiaalsed sidemed on sellised, et kaebuse esitajale tuleks anda Eestis elamisluba, otsustatakse elamisloa taotluse sisulise läbivaatamise käigus, mitte aga VMS § 111 lg 2 p 6 sätestatud erandi tegemisel. Asjaolu, et kaebuse esitajal ei ole taotluse esitamiseks Vene Föderatsiooni minemise ning esitatava taotluse osas otsuse tegemise vahelisel ajal võimalik oma perekonnaga koos viibida, ei ole kohtu hinnangul selline mõjuv põhjus, mis õigustaks erandi tegemist. Juhul kui kaebuse esitaja elamisloa taotlus aga rahuldamata jäetakse, siis on perekonnaelu elamise takistuseks elamisloa andmisest keeldumine, mitte aga see, et kaebuse esitajal ei võimaldatud elamisloa taotlust esitada siseriigis.
25. Mis puudutab kaebuse esitaja viidet Euroopa Liidu Nõukogu direktiivile 2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta, siis nimetatud direktiiv ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna see reguleerib Euroopa Liidu liikmesriigis seaduslikul alusel viibiva kolmanda riigi kodaniku taotlusi perekonnas taasühendamiseks Euroopa Liidu liikmesriigis ning liiatigi ei tulene sellest direktiivist mitte kuidagi, et liikmesriigi siseriikliku õiguse alusel ei võiks nõuda, et välismaalaselt, kes soovib asuda elama Eestisse oma perekonna juurde, ei võiks nõuda elamisloa taotluse esitamist välisriigis asuvas välisesinduses või et tingimata peaks talle andma võimaluse esitada elamisloa taotlus siseriigis.
26. Kohtu hinnangul ei oma tähtsust ka asjaolu, et kaebuse esitaja on Eestis pikaajaliselt elanud, kuivõrd käesoleval ajal viibib ta Eestis ebaseaduslikult. Pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike õiguste tagastamisega seotud teatud kohustused tulenevad Euroopa Liidu liikmesriikidele küll Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta sätetest, ent käesoleval juhul ei ole needki sätted asjassepuutuvad, kuivõrd viidatud direktiivi artikli 3 lõike 1 kohaselt kohaldatakse seda direktiivi liikmesriigi territooriumil seaduslikult elavate kolmanda riigi kodanike suhtes. Kaebuse esitaja viibib aga Eestis ilma seadusliku aluseta.
27. Kaebuse esitaja väide, et tal puudub võimalus minna Vene Föderatsioonis asuvasse Eesti välisesindusse seetõttu, et tal puudub vajalik reisidokument on väär. Samuti on väär kaebuse esitaja väide, et ta on kodakondsuseta isik. Vene Föderatsiooni Suursaatkonna 30.10.2008 4 kirjaga (tl. 57 pöördel) on tõendatud, et S.M on alates 18.10.1996 Vene Föderatsiooni kodanik. Vastustaja on õigesti välja toonud, et kehtiva isikut tõendava dokumendi puudumine ei tähenda seda, et kaebuse esitaja on kodakondsuseta isik. Samuti tuleb nõustuda vastustaja seisukohaga, et kaebuse esitajal on võimalus esitada Vene Föderatsiooni Saatkonnale vastav taotlus dokumendi saamiseks ning vastava dokumendi olemasolul on tal võimalik minna Venemaale ja esitada Eesti elamisloa taotus Venemaal asuvas Eesti välisesinduses. Kohtuistungil väitis kaebuse esitaja, et ta on küll Vene Föderatsiooni ametivõimude poole dokumendi saamiseks pöördunud, ent talle keelduti dokumendi andmisest. Selline väide on paljasõnaline ja ebausutav. Kaebuse esitaja ei ole ka esitanud mitte ühtegi tõendit, millest nähtuks, et tema kodakondsusriigi diplomaatiline esindus tema dokumenteerimisest keeldub. Kui Vene ametivõimud reisidokumendi andmisest mingil põhjusel peaksid keelduma, on S.Mil võimalik seda vaidlustada Venemaa õigusaktides sätestatud korras. Seega tuleb asuda seisukohale, et Venemaale sisenemiseks vajaliku dokumendi puudumine on tingitud S.M-i enda tegevusetusest, ega ole seega vaadeldav objektiivse takistusena.
28. Seega kokkuvõttes tuleb kaebuse esitajal taotleda endale Vene Föderatsiooni Suursaatkonnast isikut tõendav dokument, lahkuda Eestist ning seejärel on tal võimalik esitada elamisloa taotlus Eesti välisesindusele. Nagu kohus eelpool juba märkis, ei saa elamisloa taotluse esitamiseks välismaale minemine kaebuse esitaja perekonnaelu tõsiselt rikkuda. Arusaadavalt soovib kaebuse esitaja aga Eestis elamisloa taotlust esitada hoopis seetõttu, et Eestist lahkumise korral kehtestatakse kaebuse esitaja suhtes ilmselt ka sissesõidukeeld, mis välistab teatud aja jooksul Eesti elamisloa taotlemise. Seega on tõenäoline, et ka välisesinduses taotluse esitamise korral kaebuse esitajale elamisluba ei anta. See ei saa aga olla mõjuvaks põhjuseks, mis õigustaks kaebuse esitaja suhtes VMS § 111 lg 2 p 6 sätestatud erandi tegemist.
29. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on tehtud otsus kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. Kristjan Siigur kohtunik 5