Kostja andmetel on hageja teda petnud ning ei ole heas usus toiminud, kinnitades, et notari juurde ei ole selle lepingu sõlmimiseks vaja minna. Ühtlasi oli kostja seisukohal, et säte, milles leppetrahvi tasumine kokku lepiti, jääb jõusse, sest viidatud osas on leping võlaõiguslik. Kohtuistungil võtsid pooled omaks, et 23.12.2003. a protokoll oli vaidlusaluse lepingu lisa. Samuti asusid pooled ühisele seisukohale, et vaidlusalune leping oli suunatud kinnisasja omandamisele, kusjuures kinnistu omanikuks pidi saama hageja. Ühtlasi hageja möönis, et juhul, kui kohus leiab, et vaidlusalune leping on eelleping, ei hakka ta eeltoodut vaidlustama. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED VÕS § 33 lg 1 kohaselt on eelleping kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel. Sama seaduse § 33 lg 2 järgi, kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis. Seega on eelleping siduv kokkulepe, mis peab vastama teatud sisu- ja vorminõuetele.
lg 1 järgi on tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti.
Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. AÕS § 119 lg 1 järgi peab tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Tsiviilkolleegium on selgitanud, et kinnisasja omandamisele suunatud võlaõiguslik leping peab asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi olema notariaalselt tõestatud. Samasugune vorminõue kehtib VÕS § 33 lg 2 järgi ka kinnisasja omandamise eellepingu suhtes. Selle vorminõude järgimata jätmisel on tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (
) § 83 lg 1 järgi tühine Erandiks on üksnes AÕS § 119 lg 2 juhtum, kui tehingu täitmiseks on sõlmitud kehtiv asjaõigusleping ja tehtud on kanne kinnistusraamatusse. Kolleegiumi arvates tuleb AÕS § 119 lg-t 1 ja VÕS § 33 lg-t 2 kohaldada selliselt, et need kaitseksid nii kinnisasja ostjat kui ka müüjat järelemõtlematult ja notari selgitusteta korteri omandamisega või võõrandamisega seotud siduvate kohustuste võtmise eest. Esmajoones puudutab see erinevaid sanktsiooninõudeid poolte vastu, kui kavandatud müügileping jääb mingil põhjusel sõlmimata. Sellise sanktsiooni ettenägemine kinnitab kohustuse siduvust ja seega kokkuleppe suunatust kokkuvõttes kinnisasja omandamisele. Samuti on kolleegium märkinud, et kinnisasja omandamisele suunatud kokkuleppe tühisus toob üldjuhul kaasa ka kõrvalkokkulepete tühisuse (tsiviilasi nr 3-2-1-32-06). 15.07.
Eeltoodust järelduvalt jõudis kohus kokkuvõtva seisukohani, et vaidlusalune kokkulepe ning selle juurde kuuluv protokoll on tühised. Hagiavaldus kuulub seega rahuldamisele. Leppetrahvi tühisuse osas ei pea kohus võimalikuks seisukohta võtta, kuna see on tsiviilasjas nr 2-05-849 osis. Kostja vastuväide, et hageja teda vorminõuete järgimata jätmisega väidetavalt pettis (heas usus ei toiminud), on kahju hüvitamise võimalik alus. Tehingu tühisust nimetatud vastuväide ei kummuta. TsMSRS § 3 kohaselt lähtub kohus menetluskulude väljamõistmisel kuni 01.01.2006. a kehtinud redaktsioonist. Viidatud ajal kehtinud TsMS § 60 lg 1 redaktsiooni kohaselt mõistab kohus poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja põhjendatud kohtukulud. Sama seaduse § 61 lg 1 p 2 järgi hinnata hagi puhul on esindaja tasu kohtu määrata, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. Kohtuistungil palus hageja kostjalt 11 800 krooni kohtukulusid välja mõista. 200 krooni eeltoodust on riigilõiv ning ülejäänud summa on õigusabi kulud. Õigusabi kulude väljamõistmisel arvestab kohus asja raskusastet ning leiab, et kulude suurus on põhjendatud. Kohtunik Epp Haabsaar
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.