3-07-492 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Enno Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 08.10.2007.a.; Tallinn Haldusasja number 3-07-492 Haldusasi A.D. kaebus seos

§ 64

ja § 67 p 1, justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 58, Murru Vangla direktori 22.04.2004.a käskkirjaga nr 42 kinnitatud „Murru Vangla kodukorra“ punkti 29 alapunkte 1 ja 3, punkti 181 ning Murru Vangla direktori 30.06.06 käskkirjaga nr 374-p kinnitatud eluosakonna peaspetsialisti ametijuhendi punkti

1. Kinnipeetavat teavitati tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest 28.01.2007.a ning anti võimalus selgituste andmiseks, kuid kinnipeetav keeldus seletuste andmisest. Menetlusest teavitamise ning seletustest keeldumise kohta koostati samal päeval akt. 31.01.2007.a edastati kinnipeetavale koopia ettekandest, kus muuhulgas on märgitud, milliseid õigusakte kinnipeetav rikkus. Seega teavitati kinnipeetavat, millises distsipliinirikkumises teda süüdistatakse ning milliseid õigusakte ta rikkus. Tulenevalt Murru Vangla kodukorra punktist 181 on distsiplinaarmenetluse läbiviimise õigus eluosakonna peaspetsialistil ning sama õigus tuleneb ka eluosakonna peaspetsialisti ametijuhendi punktist
2. Distsiplinaarmenetluse läbiviimist alustas antud juhul eluosakonna peaspetsialist T.Einaste, kes muuhulgas tutvustas kaebajat ka valvur A.Rõbakovi ettekandega ning küsis kaebajalt seletust. T.Einaste ei jõudnud menetlust kaebaja suhtes ise lõpuni viia, sest läks puhkusele ning teda määrati asendama inspektor-kontaktisik A.Põhjakas, seega oli ka A.Põhjakasel peaspetsialist T.Einaste asendajana volitus menetluse läbiviimiseks. Kaebuse esitaja hoidis enda juures keelatud eset (mobiiltelefoni), mille ta valvuri ilmumisel viskas pesuruumis kraanikausi all asuvasse prügiämbrisse. Seda kinnitavad oma seletuskirjaga kaks tunnistajat (valvur A.Rõbakov ja kinnipeetav V.T.). Kaebaja väitis distsiplinaarmenetluse käigus, et tema sõnu, et ta ei hoidnud enda juures mobiiltelefoni, võivad kinnitada kinnipeetavad J.K. ja R.B. Kinnipeetav J.K. väidab, et ei näinud midagi. Kinnipeetav R.B. väited on vastuolulised kaebuse esitaja väidetega. Kaebuse esitaja väite kohaselt kõndis tualetti minnes tema ees R.B. ja taga valvur A.Rõbakov. R.B. väitel läks ta tualetti, kui tema järel tuli valvur A.Rõbakov ja seejärel kaebuse esitaja. Seega kuna kinnipeetav R.B. väited on vastuolulised kaebaja väidetega, samas kui valvur A.Rõbakovi ja kinnipeetav V.T. väited kattuvad, ei ole kaebaja väide, et ta ei hoidnud enda juures telefoni usaldusväärne ning on tuvastatud, et A.D. hoidis enda juures keelatud eset (mobiiltelefoni). See, et ettekandes ei ole märgitud juures viibinud kinnipeetavate nimesid, ei välista, et juhtumit võisid pealt näha teised kinnipeetavad. Ettekanne on eelkõige rikkumise ning rikkuja isiku fikseerimiseks. Juhtumit täpsustavad asjaolud, sh juhtumiga seotud isikud tuvastatakse menetluse käigus, mida on tehtud ning see kajastub distsiplinaarmenetluse protokollis. Ka asjaolu, et kinnipeetav V.T. ei maininud oma seletuses teiste kinnipeetavate nimesid, mida rõhutab kaebuse esitaja, ei tähenda, et V.T. ei võinud juhtumi juures viibida.

§ 67

p 3 kohaselt on kinnipeetav kohustatud teatama viivitamatult vangla direktorile kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist. Kinnipeetav V.T. nägi kaebuse esitaja käes keelatud eset (mobiiltelefoni) ning kajastas seda oma seletuses, täites nii ühtlasi ka

§ 67p 3 nõuet.

Kuna aga juhtumi juures viibivad teised isikud ei olnud keelatud esemega seotud, siis ei olnud V.T. kohustust ka neid mainida. 4 Asjaolu, et kinnipeetav K. ei maininud oma seletuses V.T. nime, ei näita samuti, et kinnipeetav V.T. ei saanud juhtumi juures viibida. Ka kinnipeetav R.B. kinnitab oma seletuskirjas, et pesemisruumis viibis ka teisi isikuid peale tema ja kaebuse esitaja. Kaebuse esitaja väide, et vatijopes WC-s ei käida, on kaebaja subjektiivne arvamus ning ei välista, et kaebaja võis siseruumides vatijopes viibida. Juhtum toimus enne õhtusööki, õhtusöök aga toimub sööklas, mis asub eluosakonnast väljas. Kaebuse esitaja väidab, et distsiplinaarmenetluse protokollis peab olema põhjendatud ettepanek distsiplinaarkaristuse määramiseks. Distsiplinaarmenetluse protokollis ei ole tõepoolest karistusettepanekut põhjendatud, kuid vangla direktor ei ole distsiplinaarmenetluse protokollis tehtud ettepanekuga seotud ning võib oma põhjendatud kaalutlustest lähtuvalt määrata kinnipeetavale ka distsiplinaarmenetluse protokollis märgitust erineva distsiplinaarkaristuse. Kaebuse esitaja puhul on direktor nõustunud distsiplinaarmenetluse protokollis tehtud ettepanekuga ning käskkirjas on olemas ka kaalutlused, millest tulenevalt direktor on leidnud, et kaebajale on keelatud eseme enda juures hoidmise eest proportsionaalne määrata kartserisse paigutamine 15 ööpäevaks. Kaebuse esitaja väidab, et protokollile lisatakse kirjalikud märkused protokolli kohta, mis hõlmab ka protokolli lisasid, kuid temal ei olnud võimalust protokolli lisadega tutvuda ning ta pidi oma märkused protokolli kohta tegema kiirustades. Kaebajale võimaldati protokolliga tutvumine ning kaebaja sai teha ka oma märkused protokolli kohta. Samuti on kaebaja oma märkustes väitnud, et A.Põhjakas tutvustas teda distsiplinaarmenetluse protokolli ja lisadega, millest nähtub, et kaebajal oli võimalus tutvuda protokolli lisadega. Kaebaja viitab, et distsiplinaarmenetluse protokolli on märgitud, et seletuskirja kinnipeetav V.T. võttis valvur A.Rõbakov ning seda kinnitab ka valvur ise oma seletuskirjas, kuid kinnipeetav T. seletusest ilmneb, et seletuse on võtnud inspektor-kontaktisik V.Hartšenko. Käskkirjas on kokkuvõtlikult valvur A.Rõbakovi seletust kajastades märgitud, et seega võttis valvur kinnipeetav V.T. seletuskirja, sest A.Rõbakovi 13.02.2007.a seletuskirjast nähtub, et valvur palus kinnipeetav V.T. kirjutada seletuskiri ning kinnipeetav V.T. selle ka kirjutas. See, et V.T. seletuskirjast selgub, et temalt on võtnud seletuskirja inspektor-kontaktisik V.Hartšenko, näitab seda, et seletuskirja andis kinnipeetav V.T. inspektor-kontaktisikule, kuigi seletust küsis temalt A.Rõbakov. Kaebaja väidab, et ettekande peab koostama rikkumise avastanud isik. Rikkumise avastajaks oli valvur A. Rõbakov, kes koostas selle kohta ettekande, mida ta on kinnitanud oma allkirjaga. Samuti on A.Rõbakovi allkiri 13.02.2007.a seletuskirjal ettekande täpsustamiseks. Selle kohta, et kaebajat teavitati tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest seonduvalt ettekandes kajastatud rikkumisega, koostati akt. Akti allkirjastasid kolm vanglaametnikku, valvur A.Rõbakov, valvur Kutšinski ja peaspetsialist-korrapidaja Masljonov. Alusetu on väide, mille kohaselt A.Põhjakas oli distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ebaobjektiivne seetõttu, et algatas 2003.a. kaebuse esitaja suhtes kriminaalmenetluse. Lõpliku otsuse distsiplinaarkaristuse määramise kohta teeb vangla direktor. Kinnipeetav V.T. 30.04.2007. a avaldus (t.l. 86), mille kaebuse esitaja on kohtule edastanud, on ebausaldusväärne, sest vangla julgeolekuosakonnale antud seletuse kohaselt sunniti V.T. kaebuse esitaja toetuseks seletuskirja kirjutama füüsilise vägivallaga ähvardades (tl 131-132). Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. 5 KOHTU PÕHJENDUSED Kaebuse esitaja palub kohtul tunnistada õigusvastaseks Murru Vangla direktori 28.02.2007.a. käskkirja nr 246-dm, millega kaebuse esitajat karistati distsiplinaarkorras kartserisse paigutamisega 15 ööpäevaks (vaidlustatud käskkiri). Kartserikaristus on käesolevaks ajaks kantud. Kuivõrd kaebuse esitaja soovib kaebuse rahuldamise korral hiljem esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude, on tuvastamiskaebuse esitamiseks olemas ka põhjendatud huvi (tl 82-83, kohtuistungi protokoll, tl 160). Vaideotsuse eraldi vaidlustamist ei pidanud avaldaja vajalikuks. Selles osas ei ole kaebust ka menetlusse võetud ega Justiitsministeeriumile kui võimalikule vastustajale välja saadetud. Kaebus võeti menetlusse vaideotsuse esemeks olnud toimingute õigusvastaseks tunnistamise nõudes, kuid selles osas oli vastustaja Murru Vangla (tl 77-79). Samas on nimetatud määruses selgitatud, et käskkirja nr 246-dm vaidlustamise järgselt ei ole sellele eelnenud toimingute eraldi vaidlustamine tarvilik ja et vajaduse korral saab nõuet kohtuistungil täpsustada. Lähtuvalt HKMS § 19 lg 8 on võimalik kaebuses esitatud taotlust ka veel hiljem muuta kui see on otstarbekas. Antud juhul pidas kaebuse esitaja distsiplinaarkaristuse õigusvastasuse kindlakstegemise nõuet piisavaks. Käskkirja andmisele eelnenud toimingute eraldi vaidlustamine ei olnud tarvilik ning selles osas tuleb menetlus HKMS § 24 lg 1 p 2 alusel lõpetada. Vastustajal seoses menetluse osalise lõpetamisega mingisuguseid kulusid ega vastuväiteid ei olnud (kohtuistungi protokoll, tl 160). Vangistusseaduse (

) § 63 lg 1 kohaselt võib

, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi, muuhulgas kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et mobiiltelefon (olenemata SIM-kaardi olemasolust) on vanglas keelatud ese. Kaebuse esitaja on aga seisukohal, et tema poolt mobiiltelefoni enda juures hoidmine ei ole tõendatud ning seetõttu on distsiplinaarkorras karistamine õigusvastane (tl 21). Vaidlustatud käskkirja kohaselt karistati avaldajat selle eest, et ta 28.01.2007 hoidis enda juures vanglas keelatud eset (mobiiltelefoni), mille ta valvuri ilmumisel viskas pesuruumis kraanikausi all asuvasse prügiämbrisse (tl 31). Nimetatud juhtumi toimumist kinnitab valvur A.Rõbakov, kes koostas vastava ettekande (tl 57), samuti samal ajal pesuruumis viibinud kinnipeetav V.T. (tl 59). Kaebuse esitaja väidab küll, et V.T. on oma esialgsest seisukohast loobunud ning esitanud ka sellekohase tõendi (tl 86), kuid hiljem on V.T. vastustajale kirjalikult kinnitanud, et kaebuse esitaja nõudis temalt esialgse seletuse muutmist vägivallaga ähvardades (tl 132). Seega ei saa avaldaja poolt esitatust lähtuda ning hinnata tuleb kõiki asjaolusid ja tõendeid nende kogumis. Kaebuse esitaja on väitnud, et tema sõnu võivad kinnitada kinnipeetavad J.K. ja R.B. (tl 38). Samas on distsiplinaarmenetluse materjali hulgas J.K. seletus, kes väidab, et ei näinud midagi (tl 60). Kohus nõustub vastustajaga, et kuivõrd kinnipeetav R.B. väited olid kaebuse esitaja poolt väidetuga osaliselt vastuolus, võis pidada usaldusväärsemateks pigem A.Rõbakovi ja V.T. seletusi, mis olid kokkulangevad (tl 32, kohtuistungi protokoll tl 161).

§ 64

lg 1 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi ning selgitab välja distsipliinirikkumise asjaolud vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Kaebuse esitaja leiab, et distsiplinaarmenetluse viisid läbi ametnikud (A.Rõbakov, T.Einaste ja A.Põhjakas), kellel puudusid selleks direktori volitused (tl 14-16). Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse läbiviijatel oli üldvolitus tulenevalt Murru Vangla kodukorra p 181 ja peaspetsialisti ametijuhendi punktist 5 (tl 98-99, 125-126). Kohus nõustub 6 vastustajaga selles, et

§ 64

lg 1 ei eelda iga distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks eraldi volituse andmist, vaid võimaldab ka üldvolitust direktori käskkirjaga kinnitatud kodukorras või ametijuhendis. Murru Vangla direktori 22.04.2004 käskkirjaga nr 42 kinnitatud „Murru Vangla kodukorra“ punkti 181 kohaselt viib distsiplinaarmenetluse läbi eluosakonna spetsialist õigusaktides kehtestatud korras (tl 125). Murru Vangla direktori 30.06.06 käskkirjaga nr 374-p kinnitatud eluosakonna peaspetsialisti ametijuhendi punkti 5 kohaselt on peaspetsialisti tööülesandeks muuhulgas fikseerida kinnipeetavate õigusrikkumised ja tagada informatsiooni liikumine edasise menetluse läbiviimiseks ning viia läbi distsiplinaarmenetlusi (tl 126). Üldvolituse andmine on antud juhul ka mõistlik, sest vastustaja kinnitusel viiakse Murru Vanglas aastas läbi rohkem kui 1000 distsiplinaarmenetlust (kohtuistungi protokoll, tl 162). Mis puudutab ettekande koostamist A.Rõbakovi poolt, siis Murru Vangla kodukorra punkt 1791 kohaselt on distsipliinirikkumist pealt näinud või selle avastanud vanglateenistuja kohustatud ettekande koostama. Haldusasja materjalidest ei selgu üheselt, kas rikkumist pealt näinud V.T. seletuse küsimine kuulus A.Rõbakovi tööülesannete hulka, kuid isegi kui A.Rõbakovil puudusid selleks selgesõnalised volitused, ei ole kohtu hinnangul tegemist rikkumisega, mis võis mõjutada asja lõplikku otsustamist. Lisaks on pädev isik (vangla direktor) vaidlustatud käskkirja andes vaikimisi kõigi distsiplinaarmenetluse läbiviijate volitusi aktsepteerinud. Õige ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et A.Rõbakov kui rikkumise kohta ettekande koostanud isik on menetlusosaline HMS § 11 lg 1 p 1 tähenduses ja seetõttu ei võinud ta samal ajal olla tunnistajaks (tl 16). Haldusorgan (seega ka A.Rõbakov) ei ole haldusmenetluses menetlusosaliseks ning ettekande koostamine kuulus A.Rõbakovi kui rikkumise fikseerinud ametniku kohustuste hulka. Kaebuse esitaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid rikuti ka sellega, et teda ei teavitatud nõuetekohaselt distsiplinaarmenetluse algatamisest, sh ei informeeritud enne seletuskirja nõudmist, millises rikkumises teda süüdistatakse (tl 15). Vastustaja kaebuse esitajaga ei nõustu (tl 98-99). Vangistusseaduse § 64 lg 2 kohaselt kinnipeetavat informeeritakse kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse. Kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. A.Rõbakovi ettekandest ja hilisemast seletusest selgub, et avaldajat teavitati tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetlusest 28.01.2007.a ning anti võimalus selgituste andmiseks, kuid kinnipeetav keeldus sellest (tl 57-58). Menetlusest teavitamise ning seletustest keeldumise kohta koostati samal päeval akt (tl 54). A.Rõbakovi ettekande koopia sai kaebuse esitaja 31.01.2007.a (tl 57). Seega sisuliselt pidi kaebuse esitaja saama aru, et tema suhtes on alustatud distsiplinaarmenetlus ja milles teda süüdistatakse.

§ 64

ei näe distsiplinaarmenetluse alustamisest teavitamiseks ette kindlat vormi, seetõttu on alusetu kaebuse esitaja väide teatise esitamata jätmise kohta (tl 15). Lisaks kinnitab kaebuse esitaja, et loobus esialgu seletuse andmisest muuhulgas ka põhjusel, et tema arvates puudus menetlejatel üldse seletuse nõudmiseks volitus (tl 18, 51). Kaebuse esitaja on seisukohal, et distsiplinaarmenetluse norme on rikutud ka sellega, et avaldaja ei saanud piisavalt põhjalikult protokolliga tutvuda ja märkused protokolli kohta tuli teha kiirustades (tl 50). Haldusasja materjalidest ei selgu küll üheselt, kui kaua kaebuse esitajal protokolliga tutvumiseks aega jäi, kuid avaldaja lisatud märkustest selgub, et talle on tutvustatud nii protokolle kui selle lisasid ning avaldaja on saanud protokollile esitada ka oma peamised vastuväited (tl 53). Lisaks on saanud avaldaja ka varasemalt oma seisukohti selgitada ja vastuväiteid esitada (tl 121-123 ). Seega kohus leiab, et vastustaja ei ole selles osas distsiplinaarmenetluse norme rikkunud. Kaebuse esitaja on seisukohal, et protokollis karistusotsust põhjendamata jättes rikkus vastustaja samuti distsiplinaarmenetluse norme (tl 50-51). Avaldaja on ka seisukohal, et 7 määratud distsiplinaarkaristus oli ebaproportsionaalne arvestades, et tal puuduvad varasemad distsiplinaarkaristused (tl 15-16). Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 p 9 kohaselt peab protokollis tõepoolest kajastuma põhjendatud ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta ja seda oleks võinud protokolli koostaja põhjalikumalt kajastada, kuid teisalt jääb distsiplinaarkaristuse määramine vangla direktori pädevusse ning direktoril on võimalik nõuda vajaduse korral ka omapoolseid põhjendusi ja selgitusi. Vanglal on distsiplinaarkaristuse määramisel avar kaalutlusruum. Vaidlustatud käskkirjas on karistuse valiku kaalutlused olemas tulenevalt

§ 64

lg 4 ja sellest selgub, et mobiiltelefoni enda juures hoidmist peab vangla piisavalt tõsiseks rikkumiseks, mis tingib ka karistusena kartserisse paigutamise (tl 32). Samas ei ole kaebuse esitaja suhtes kohaldatud kõige rangemat võimalikku karistust. Kaebuse esitaja väidab, et distsiplinaarmenetluse läbiviija A.Põhjakas ei olnud erapooletu ja see võis mõjutada lõplikku otsust (tl 19-20, 84). Vastustaja selgitas, et A.Põhjakas alustas 2003.a. kriminaalmenetlust, millega oli seotud ka kaebuse esitaja, kuid pelgalt see fakt ei anna alust väita, et A.Põhjakas ei olnud antud juhul erapooletu (tl 131). Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et kaebuse esitaja ei ole A.Põhjakase erapoolikuse kohta asjakohaseid tõendeid esitanud. Lisaks arvestab kohus seda, et rikkumise fikseeris tegelikult A.Rõbakov ning distsiplinaarmenetluse läbiviija oli seejärel T.Einaste. Alles hiljem määrati T.Einaste puhkuse tõttu tema asendajaks A.Põhjakas (tl 99). Kaebuse esitaja leiab, et distsiplinaarkaristus on määratud tähtaega rikkudes (tl 16).

§ 64

lg 41 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. HMS § 33 lg 2 kohaselt algab tähtaeg järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 136 lg 3 kohaselt, kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Vaidlustatud käskkirja kohaselt toimus rikkumine 28.01.2007, sellest saadi teada samal päeval ja distsiplinaarkaristus määrati 28.02.2007, mille puhul ongi tegemist viimase (järgmise) kuu vastava päevaga. Seega ei ole distsiplinaarkaristus määratud tähtaega rikkudes. Lähtuvalt eeltoodust jääb kaebus Murru Vangla direktori 28.02.2007.a. käskkirja nr 246-dm õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata. Enno Loonurm Kohtunik