← Eesti

3-06-870/77

Obsah (4)§ 212§ 3§ 211§ 213

KOHTUOTSUS

TI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november 2008, Tallinn Haldusasja number 3-06-870 Haldusasi Martin Orningu kaebus Tallinna Linnavalitsuse 25.04.2001 korralduse nr 1535-k ja 01.03.2006 korralduse nr 378-k tühistamiseks Vaidlustatud lahend Tallinna Halduskohtu 04.04.2008 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Martin Orningu apellatsioonkaebus Menetlusosalised Kaebuse esitaja Martin Orning, esindaja Piret Orning Vastustaja Tallinna Linnavalitsus, esindaja Kaarel Berg Kolmandad isikud Merle Salmistu, Sirje-Made Vilms, Ants Aasmets ja Marit Aasmets Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Jätta Martin Orningu apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  3. aprilli 2008 kohtuotsus haldusasjas nr 3-06-870 muutmata.
  4. Tagastada Martin Orningule Nora Kasemaa ekspertiisibüroo 22.06.2006 ekspertiisiakt nr 615 ja OÜ Ehitusekspert ekspertiisi- ja projekteerimisbüroo 21.06.2006 arvamus. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 26.05.1997 otsusega nr 8958 loeti Tallinnas, XXX XX endisel kinnistul nr XXX asunud krunt suurusega 1902 m2 omandireformi objektiks ja krundi suhtes tunnistati õigustatud subjektiks Evald Orning. Otsuse p-ga 5 jäeti taotlus ehitiste osas rahuldamata põhjusel, et ei ole tõendatud vara õigusvastane võõrandamine omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 6 mõttes. Tallinna Linnakohtu 06.04.1999 otsusega nr 2/5/315575/98 tuvastati, et Konrad Orningule (Evald Orningu onu, suri 26.01.1950) kuulunud elamu 3-06-870 Tallinnas, XXX XX jäeti maha
  6. a reaalse repressiooniohu tõttu. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 25.10.1999 otsusega nr 11052 muudeti 26.05.1997 otsuse nr 8958 p 1 ning loeti XXX XX endisel kinnistul nr XXX asunud ehitised ja krunt suurusega 1902 m2 omandireformi objektiks. 23.12.1998 seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt päris 13.01.1997 surnud Evald Orningult XXX XX krundi tagastamise nõudeõiguse poeg Martin Orning.
  7. Tallinna Linnavalitsuse 25.04.2001 korraldusega nr 1535-k määrati XXX XX asuvate ehitiste teenindamiseks vajalik maa korteriomandi seadmiseks pindalaga 1904 m2 ja sihtotstarbega väikeelamumaa. 21.05.2002 kanti 1904 m2 maa kaasomanikena kinnistusregistrisse Sirje-Made Vilms (krt nr 1), Ingrid Rõtik (krt nr 2) ja Anna Paju (krt nr 3). I. Rõtik ja A. Paju on müünud korteriomandid edasi M. Salmistule ja V. Laaserile ning viimane omakorda A. Aasmetsale ja M. Aasmetsale. Tallinna Linnavalitsuse 08.01.2003 korraldusega nr 4-k otsustati mitte tagastada M. Orningule XXX XX, endisel kinnistul nr XXX asuvaid õigusvastaselt võõrandatud hooneid, kuna vara on füüsiliste isikute - Ingrid Rõtiku, Sirje-Made Vilmsi ja Anne Paju - heauskses omandis (p 1); mitte alustada õigusvastaselt võõrandatud hoonete kompenseerimise menetlust, kuna endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste tagastamise seaduse § 1 kohaselt on endise omaniku õdedel ja vendadel või nende alanejatel sugulastel õigus nõuda ainult endisele omanikule kuulunud õigusvastasel võõrandatud hoonete ja rajatiste tagastamist (p 2).
  8. Tallinna Linnavalitsuse 01.03.2006 korraldusega nr 378-k otsustati mitte tagastada XXX XX maad pindalaga 1902 m2 M. Orningule, kuna sellel maal asuvad teistele isikutele kuuluvad ehitised ning on määratud ehitiste teenindamiseks vajalik maa korteriomandi seadmiseks ja see on kinnistatud. Korraldusega alustati mittetagastatava maa kompenseerimise menetlust ja M. Orningule kompenseeritava maa maksumuse määramist.
  9. M. Orning esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 25.04.2001 korralduse nr 1535-k ja 01.03.2006 korralduse nr 387-k tühistamiseks, leidis, et korraldused on õigusvastased ja rikuvad tema õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa, mille suhtes oli tema isa E. Orning tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks. Võidu tn 15 elamule teenindusmaa määramisel tulnuks kohaldada maareformi seaduse (MRS) § 6 lg 33, mille kohaselt määratakse ehitise (ehitiste kompleksi) teenindamiseks vajalikuks maaks ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. Ei saa pidada normaalseks, et hoonele, mille ehitisealune pind on vaid 151 m2, määratakse teenindusmaa suurusega 1904 m2, millest 1902 m2 on omandireformi objektiks tunnistatud vara. Nõmmel on ehituskruntide soovitatavaks suuruseks 900-1200 m
  10. Seega on krunti võimalik poolitada ja kaebajal on õigus osa maast tagasi saada. Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määrusega nr 36 kinnitatud Nõmme Linnaosa ehitusmääruse kohaselt ei püstitata hoonestamata krundile uut elamut, kui krunt on väiksem kui 600 m
  11. Sama määruse § 4 lg 11 p 13 sätestatust on krunt tunduvalt suurem ja krundi tükeldamine on võimalik. Seega ei ole vaidlustatud korraldused ehitusmäärusega kooskõlas. Arvestades kinnistu soodsat asukohta Nõmmel, on XXX XX krundi väärtus käesoleval ajal ca 2 miljonit krooni. Maa

t määratav kompensatsioon on sellest oluliselt väiksem. 5. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Tulenevalt MRS § 20 lg-st 3 toimub korteriomandi seadmiseks vajaliku maa määramine eluruumide erastamise seaduses (

) sätestatud alustel ja korras, mitte MRS § 6 lg 33 alusel.

§ 212kohaselt võib ehitise teenindamiseks vajaliku maatüki kindlaks määrata plaani- või kaardimaterjali alusel. XXX XX määratud 2

(9)3-06-870 teenindusmaa 1904 m2 ei ole põhjendamatult suur. Võrreldes nõukogudeaegse maakasutusega (1913 m2) on krundi suurus vähenenud. Seisukohta, et sõltuvalt krundi väärtusest, mis on ca 2 miljonit krooni, on kaebajal õigus vähemalt osale XXX XX maast, ei ole kaebaja õiguslikult põhjendanud ega kahjunõuet esitanud. Kaebust ei ole võimalik rahuldada, kuna XXX XX näol on tegemist kinnistuga, mis on kolmandate isikute heauskses omandis.
  1. Kolmas isik M. Salmistu palus jätta kaebuse rahuldamata. Vaidlustatud korraldused on õiguspärased ja nende tühistamine tähendaks haldusaktide kehtetuks tunnistamist kolmandate isikute kahjuks, mida HMS § 67 lg 2 kohaselt ei tohiks teha, kuna kaks endist omanikku (I. Rõtik ja V. Laaser) on võõrandanud korteriomandid vastavalt M. Salmistule, M. Aasmetsale ja A. Aasmetsale. M. Salmistu on vara käsutanud (korteriomand on koormatud hüpoteegiga). Elamus on asutud teostama remonditöid. Puudub ka avalik huvi, mis kaaluks üles korteriomanike erahuvi haldusaktide kehtimajäämise suhtes.
  2. Tallinna Halduskohtu 04.04.2008 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused. 1) Asjas puudub vaidlus selle üle, et XXX XX X elamus asuvad korterid on kolmandate isikute heauskses omandis. Korterite erastamise õiguspärasus

järgi on läbinud kohtuliku kontrolli. Tallinna Ringkonnakohtu 30.10.2001 otsuses tsiviilasjas nr II-2/1284/01 leiti, et korterite erastamine toimus ajal, mil XXX XX X elamu ei olnud tunnistatud omandireformi objektiks ja seega ei esinenud eluruumide erastamiseks

§ 3lg 5 p-s 4 märgitud takistust.

Tallinna linn kui eluruumide erastamise kohustatud subjekt oli aga õigustatud ja kohustatud eluruumid erastamise õigustatud subjektidele erastama. 2)

§ 211

järgi on eluruumi vallasasjana omaval isikul õigus saada korteriomandi (kinnisasja) omanikuks.

§ 213lg 1 kohaselt sai avaldusi korteriomandi seadmiseks esitada 31.

detsembrini 2001. Maa erastamist vallasasjana omatavate eluruumide juurde reguleerib MRS § 20 lg 3, mille kohaselt juhul, kui elamus vallasasjana omatava eluruumi või mitteeluruumi juurde ei ole iseseisva kinnistu moodustamine maakorralduse nõuetest või ehitustehnilistest tingimustest tulenevalt võimalik või otstarbekas, on eluruumi või mitteeluruumi omanikul õigus saada maa omanikuks

-s sätestatud alustel ja korras. 3)

§ 212

sätestab ehitise teenindamiseks vajaliku maatüki suuruse kindlaksmääramise korteriomandi seadmisel. Linnavalitsus määrab korteriomandi seadmisel ehitise teenindamiseks vajalikuks maatükiks selle ehitise aluse maa.

§ 212

võimaldab eluruume vallasasjana omavate isikute sellekohase taotluse alusel määrata ehitise teenindamiseks vajalikuks maaks ka ehitisealusest maast suuremat maatükki. Ehitise teenindamiseks vajaliku maatüki võib kindlaks määrata plaani- või kaardimaterjali alusel. Tallinna Linnavalitsuse tegevus Võidu tn 15 ehitiste teenindamiseks vajaliku maa kindlaksmääramisel oli kooskõlas

§-ga

  1. 4) MRS § 6 lg 2 p-des 1-4 sätestatakse juhud, millal maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, vastavalt p-le 3 ei tagastata maad, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised. Tulenevalt MRS § 23 lg-st 2 saab maa tagastamise otsustada siis, kui kohaliku omavalitsuse korraldusega on kindlaks määratud erastatava maa suurus ja piirid. Kui õigustatud subjekt on esitanud taotluse tagastamisele mittekuuluva maa tagastamiseks, peab kohaliku omavalitsuse täitevorgan andma korralduse taotluse rahuldamata jätmise kohta, viidates MRS § 6 lg 2 vastavale punktile. Seda Tallinna Linnavalitsus 01.03.2006 korraldusega nr 378-k tegigi, jättes MRS § 6 lg 2 p 3 ja § 7 lg 1 alusel kaebajale tagastamata Võidu tn 15 endise kinnistu nr 704 maa pindalaga 1902 m2, kuna nimetatud maal asuvad teistele isikutele kuuluvad ehitised ja on määratud ehitise teenindamiseks vajalik maa korteriomandite seadmiseks pindalaga 1904 m
  2. 5) Korraldusega nr 1535-k määratud maa XXX XX X korteriomandite seadmiseks ei ole põhjendamatult suur. Kaebaja ei osundanud, millisel õiguslikul alusel oleks pidanud krundi jagamine ja õigusvastaselt võõrandatud maa osaline tagastamine toimuma. 3

(9)3-06-870 6) MRS § 6 lg 4 p 1 kohaselt tagastatakse maa osaliselt ainult juhul, kui see on kooskõlas planeeringu ja maakorralduse nõuetega ning kui maa tervikuna tagastamine ei ole võimalik sama paragrahvi
  1. lõike p-des 2 – 4 sätestatud alustel. Maakorraldusseaduse § 5 lg 1 järgi on maakorralduse nõuded seadusest, tehnilistest ja majanduslikest teguritest tulenevad tingimused, mille täitmine tagab kinnisasja otstarbeka kasutamise ja majandamise. Sama paragrahvi
  2. lõike kohaselt lähtutakse maakorralduse läbiviimisel muuhulgas omaniku taotlusest kinnisasja otstarbekaks kasutamiseks, kinnisasja sobivusest ettenähtud sihtotstarbeks ning kinnisasja terviklikkuse ja otstarbeka kuju ning sellele juurdepääsutee tagamise nõuetest. Lähtudes Võidu tn 15 asuva majavalduse asendiplaanist (tl 142), ei oleks kõnealuse krundi jagamine maa osalise tagastamise

märgil võimalik, kuna see ei oleks otstarbekas kinnisasja kasutamise seisukohast ega vastaks maakorralduse nõuetele. Maa-ala, millel ei paikne ehitisi ja millest võiks eraldi krundi moodustada, asub mitte krundi tänavapoolses, vaid selle tagumises osas teiste kruntide vahel ja sellele puudub juurdepääs tänavalt. Juurdepääs sellele krundile tuleks tagada läbi kolmandatele isikutele kuuluva kinnisasja, mis tähendaks nende õiguste piiramist. Uue kinnisasja moodustamine oleks seega vastuolus planeeringu ja maakorralduse nõuetega. Eeltoodust tulenevalt ei ole täidetud MRS § 6 lg 4 p-s 1 ettenähtud tingimused maa osaliseks tagastamiseks ja seetõttu ei ole maa osaline tagastamine selle sätte alusel võimalik. Maa osaline tagastamine saab toimuda vaid MRS-s ettenähtud õiguslikul alusel ning seda ei saa nõuda üksnes kaebaja subjektiivse hinnangu põhjal, mille kohaselt XXX XX X krundi turuväärtus on käesoleval ajal oluliselt suurem kui mittetagastatava maa

t määratav kompensatsioon. 7) XXX XX X endise kinnistu nr XXX krundi suurus õigusvastase võõrandamise ajal oli 1902 m2, nõukogudeaegne maakasutus elamu juures enne ORAS kehtestamist oli 1913 m

  1. Jälgides MRS-s selle kehtimise ajal tehtud muudatusi, ilmneb selgelt seadusandja tahe kaitsta maa tagastamise otsustamisel kindlamalt seniste maakasutajate huve. 29.12.1994 kuni 06.06.1996 kehtis MRS § 7 lg 1 järgmises redaktsioonis: "Linna või alevi piirides asuvat õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata, kui maa kuulub teise isiku hoonete või rajatiste juurde krundina või teenindamiseks vajaliku maana ning kehtivad õigusaktid ei võimalda maa jagamist ja kui õigustatud subjekt ning praegune ehitise omanik ei lepi kokku maale hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitiste võõrandamises õigustatud subjektile." MRS § 7 lg 5 nägi ette: "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse määrab kindlaks kohalik omavalitsus ja volitatud riigiasutus Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras." 07.06.1996 jõustunud Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seadusega muudeti ülaltoodud sätteid. Vastavalt seaduse § 1 lg 6 p-le 2 jäeti MRS § 7
  2. lõikest välja sõnad "või alevi" ja sõnad "ning kehtivad õigusaktid ei võimalda maa jagamist". MRS § 7 lg 5 sõnastati järgmiselt: "Ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse ja piirid määrab kindlaks kohalik omavalitsus planeerimis- ja ehitusseaduses sätestatud korras. Ehitise teenindamiseks vajalik maa määratakse juhul, kui krunt ei ole kindlaks määratud või kui krundi suuruse muutmine on planeeringu kohaselt otstarbekas. Kui ehitise omanikule anti hoonestamiseks ainult osa tema kasutuses olevast maast, loetakse ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka kogu tema kasutuses olev maa, kui see on planeeringu kohaselt otstarbekas ja kui maa on kasutusse võetud enne Aluste jõustumist." 8) Seega nägi 29.12.1994 kuni 06.06.1996 kehtinud MRS ette, et tagastada tuli ka teise isiku hoonete ja rajatiste juurde krundina kuuluv maa, kui kehtivad õigusaktid võimaldasid krunti jagada. Alates 07.06.1996 kehtinud MRS § 7 lg 1 kohaselt ei olnud enam võimalik hoonete või rajatiste juurde kuuluva krundi jagamine

märgiga tagastada osa maast õigustatud subjektile. Vastavalt 07.06.1996 kuni 26.03.1999 kehtinud MRS § 7 lg 5 redaktsioonile oli olemasoleva krundi suuruse muutmine võimalik vaid juhtumil, kui see oli planeeringu kohaselt otstarbekas, st toimus maa-ala efektiivsema ja parema planeeringu huvides. Planeeringukohase otstarbekuse all ei saa mõista

märki tagastada osa maast õigustatud subjektile. Kuna muid olemasoleva krundi jagamise otstarbekust põhjendavaid asjaolusid peale õigustatud subjektile maa 4

(9)3-06-870 tagastamise võimaldamise tuvastatud ei ole, on kaebaja taotlus Võidu tn 15 krundi jagamiseks põhjendamatu ja selle rahuldamiseks puudub seaduslik alus. 9) Seisukohta, et krundi osas ei saa maad tagastada, kinnitab ka Riigikogus maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse eelnõu kolmanda lugemise jätkamisel justiitsministri poolt esitatud selgitus: "Hoonete omanikele anti seadusega ettenähtud ulatuses võimalus saada ka maa omanikeks. See on mittetagastamise alus - kui hoone on peal, siis krundi osas ei tagastata. See on mittetagastamise alus ja maa on nüüd nendes vastavates piirides, nagu ta on." (Riigikohtu halduskolleegiumi 24.01.2003 otsusest kohtuasjas nr 3-3-1-5-03). 10) Põhjendatud ei ole kaebaja väited XXX XX X ehitiste juurde kuuluva maa vähendamise ja krundi tükeldamise võimalustest tulenevalt Tallinna Linnavolikogu 28.10.2004 määrusega nr 36 kinnitatud Nõmme linnaosa ehitusmäärusest. Nimetatud ehitusmäärus kehtestati rohkem kui 3 aastat peale korralduse nr 1535-k väljaandmist, mistõttu ei olnud sellest võimalik lähtuda. Korralduse nr 1535-k andmise ajal kehtis Tallinna Linnavolikogu 27.06.1996 määrus nr 17 „Nõmme ehituskruntide minimaalsuuruse kehtestamine“, mille kohaselt oli Nõmme linnaosas kehtestatud väikeelamute detailplaneeringute kruntide minimaalsuuruseks 1200 m2, erandkorras (hoonestatud kruntide tükeldamisel) 900 m
  1. Selles määruses ei ole kehtestatud kruntide maksimaalsuurusi, mis võiks olla aluseks krundi suuruse vähendamisel, kui krundi suurus ületaks kehtestatud maksimaalsuurust. 11) Kuigi alates 28.10.2004 kehtiv Nõmme linnaosa ehitusmäärus ei ole antud juhul kohaldatav, märkis kohus, et nimetatud ehitusmääruse § 4 lg 13 p 2 kohaselt Nõmme II ehituspiirkonnas (põhiline eramute ala) reeglina ei tükeldata krunte iseseisvateks üksusteks, mille pind on väiksem kui 1200 m
  2. Võidu tn 15 1904 m2 suurust krunti ei oleks võimalik jaotada kaheks eraldi vähemalt 1200 m2 suuruseks krundiks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  3. M. Orningu apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule või rahuldada uue otsusega kaebus ning tühistada Tallinna Linnavalitsuse 25.04.2001 korraldus nr 1535-k, 01.03.2006 korraldus nr 378-k ja 08.01.2003 korraldus nr 4-k järgmistel põhjendustel. 1) ORAS § 18 lg 1 ja

§ 3

lg 5 p 4 alusel oli vastustajal keelatud võõrandada (erastada) õigusvastaselt võõrandatud vara. Kuna kaebaja teatas 08.05.1998 kirjalikult Tallinna Omandireformiametile, et esitas 07.05.1998 Harju Maakohtusse avalduse reaalse repressiooniohu tõttu maja mahajätmise fakti tuvastamiseks ja lubas informeerida koheselt tehtavast kohtuotsusest, siis oli vastustajale teada kaebaja soov saada tagasi Võidu tn 15 ehitised ja vaidluse lahendamine Harju Maakohtus. Vastustaja ei tohtinud kortereid müüa (erastada). Seega oli vastustaja poolt korterite erastamine üürnikele õigusvastane. 2) Tallinna Linnakohtu 31.05.2001 otsusega rahuldati kaebaja hagi ning tunnistati Tallinna linna ja Anna Paju vahel 28.05.1998 sõlmitud XXX XX X X ning Tallinna linna ja S.-M. Vilmsi vahel 28.05.1998 sõlmitud XXX XX X ostu-müügilepingu ning nendes lepingutes sisalduvate omandi ülemineku kokkulepete tühisust. Tallinna Ringkonnakohus küll tühistas nimetatud otsuse ja kaebaja ei esitanud kassatsioonkaebust, kuid see ei tähenda, et ringkonnakohtu otsus oleks siduv tõend käesolevas asjas. Kohus ei saa anda hinnangut, et kõik kolm korterit on heauskses omandis ilma seda kontrollimata ja otsuses seda põhistamata. Kohus ei selgitanud välja, millal ja kes erastas XXX XX X ning kas see isik on hea- uskne. Asjas puuduvad ka tõendid M. Salmistu, V. Laaseri, A. Aasmetsa ja M. Aasmetsa poolt kõnealuste korterite omandamise kohta. Vaatamata E. Orningu tunnistamisele hoonete osas õigustatud subjektiks 25.10.1999, esitas linnavalitsus kinnistamisavaldused ning S.-M. Vilms, I. Rõtik ja A. Paju said 21.05.2002 kinnistamiskandega korterite nr 1-3 omanikeks. Kuna vara tagastamise küsimus oli lahendamata, on need tehingud tühised. 5

(9)3-06-870 Kui kohus leidis, et korterid on kolmandate isikute heauskses omandis, oleks kohus pidanud kaebajale selgitama, et tal on võimalik esitada kahjunõue vastustaja vastu, kuna Tallinna linn on seadusliku aluseta võõrandanud omandireformi objektiks tunnistatud vara. Kuna antud asjas pole seda tehtud, on kohus rikkunud kohtumenetluse normi. Kohtu selgitus olnuks hädavajalik, sest kaebaja ega tema esindaja P. Orning pole juriidiliste teadmistega. 3) 14.07.2006 esitas kaebaja taotluse kohtuniku taandamiseks, kuna tema arvates ei olnud kohtunik 25.05.2005 määruses erapooletu, märkides, et kaebuse eduväljavaated on vähesed. Asja arutanud kohtunik ennast ei taandanud, samuti ei taandanud kohtunikku kohtu esimees. Kui kohtunik leidis, et asi on vähe perspektiivne, oleks ta pidanud seda seisukohta kaebajale selgitama ja põhistama. Ka oleks pidanud kohus rohkem asjasse sekkuma ja vajalikke asjaolusid välja selgitama või siis juhtima poolte tähelepanu olulistele asjaoludele. Ainuüksi see, et kohtunik ei olnud asja menetlemisel erapooletu, annab võimaluse vaidlustatud kohtuotsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtu koosseisus. 4) Kohus märkis, et 21.05.2002 on 1904 m2 maa kaasomanikuna kantud kinnisturegistrisse S.M. Vilms (korter nr 1), I. Rõtik (korter nr 2) ja A. Paju (korter nr 3), kuid missugune dokument on nende kannete aluseks, see kohtuotsusest ei ilmne. Kohtuotsusest ei nähtu, millal ja millises suuruses maa korterite omanikele võõrandati. Toimikus puuduvad maa ostu-müügilepingud. 5) Kohus järeldas ekslikult, et krunti pole võimalik osaliselt tagastada. Kaebaja esitas kaks ekspertarvamust, mille kohaselt on maa osaline tagastamine võimalik. 19.03.2008 kohtuistungil jättis kohus alusetult nimetatud tõendid asja juurde võtmata, leides, et need ei vasta tõenditele lubatud nõuetele. HKMS § 16 lg 3 kohaselt ühelgi tõendil ei ole halduskohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu. Kohus hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Kaebaja palub võtta asja juurde Nora Kasemaa ekspertiisibüroo ekspertiisiakti nr 615 ning OÜ Ehitusekspert ekspertiisi- ja projekteerimisbüroo 21.06.2006 arvamuse. 6) Kohtuotsuses on vastuolu. Kohtuotsuse p-des 26-28 leiti, et maad ei saa osaliselt tagastada, kuna see ei oleks kooskõlas planeeringu ja maakorralduse nõuetega, otsuse p-des 29-31 märgiti aga, et kuna tegemist on krundiga, siis ei saa seda jagada. Kaebajale jäi arusaamatuks, mis alusel kohus leidis, et XXX XX X 1904 m2 maa osas on tegemist kehtestatud krundi suurusega. Kohus leidis meelevaldselt, et XXX XX X elanike kasutuses oli krunt, sest nimetatud asjaolu ei ole vastustaja tõendanud. Tallinna Linnavalitsuse korraldus nr 1535-k on antud

märgiga kindlaks määrata ehitiste teenindamiseks vajalik maa. Nimetatud korraldus tõendab, et krunti ei olnud kindlaks määratud, linn alles tellis katastriüksuse plaani nr E-11-99 OÜ EIS Kinnisvaralt ja seejärel linnavalitsus oma korraldusega määras ehitisele teenindusmaa. Ka korralduses nr 378-k pole märgitud maa mittetagastamise põhjuseks krundi olemasolu, mis jääb korterite erastajatele, järelikult polnud XXX XX X krunti kindlaks määratud.

  1. Tallinna Linnavalitsuse vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning leiti, et XXX XX X asuvate korterite erastamise õiguspärasus läbis kohtuliku kontrolli ja selle kohta on jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu otsus tsiviilasjas nr II-2/1284/
  2. TsMS § 272 lg 1 ja 2 kohaselt omab kohtulahend teises kohtuasjas tõendi jõudu. Omandireformi reguleerivatest õigusaktidest ning haldus- ja kohtupraktikast ei tulene, et teenindusmaa määramise küsimuses võiks pöörduda eksperdi poole arvamuse saamiseks. Seega ei rikkunud kohus menetlusnorme, jättes 19.03.2008 kohtuistungil kõnealused tõendid asja juurde võtmata. XXX XX X krundi asendiplaan on selline, et tänavapoolses osas asub elamu, mistõttu oleks eraldi krundi loomine võimalik maatüki osale, kus ei asu ehitisi. Selline maatükk asuks teiste kruntide vahel ja puuduks ligipääs tänavale. Võttes arvesse krundi asendiplaani, samuti maakorralduse ja planeeringu nõudeid, ei oleks XXX XX X maaüksusel saanud kahte eraldi krunti moodustada. Maa osaline tagastamine sellisel kujul olnuks vastuolus MRS nõuetega, mistõttu puudus alus maa osaliseks tagastamiseks MRS § 6 lg 4 p 1 alusel. Õigusvastaselt võõrandatud vara, mida ei ole võimalik tagastada, kompenseeritakse õigustatud subjektidele vastavalt ORAS-s ja selle alusel antud õigusaktides ettenähtud korras. 6

(9)3-06-870
  1. Kolmas isik M. Salmistu palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohus ei rikkunud kohtumenetluse norme ja kohtuotsuses ei ole vastuolu. Tegemist on kohtu põhjendustega, mis koosmõjus üksteist tugevadavad ega välista üksteist. See, et maa jagamine ei ole võimalik tulenevalt planeeringu ja maakorralduse nõuetest, on tõendatud.
  2. M. Orningu täiendavate seisukohtade kohaselt märkis kohus ekslikult, et asjas puudub vaidlus selle üle, et XXX XX X elamus asuvad korterid on kolmandate isikute heauskses omandis. Kaebaja esitas 14.03.2008 kohtule kaebuse täienduse ja palus tühistada Tallinna Linnavalitsuse 08.01.2003 korralduse nr 4-k punkti 2, kuid kohus keeldus paljasõnaliselt kaebuse täiendust vastu võtmast. Kaebaja arvates oleks kohus pidanud korralduse tühistamise nõuet arutama. Seadusandja ei ole sätestanud, et mõnes teises asjas tehtud kohtulahend on siduv lahendamisel olevas asjas. Seega ei saa väita, et kuna korterite erastamine on läbinud kohtuliku kontrolli, on see otsus lõplik ja erastamine õige. Riigikohtu 16.10.2002 otsuses nr 33-1-41-02 märgitakse, et kui kohus jätab muidu põhjendatud tühistamiskaebuse õiguskindluse motiivil rahuldamata, tuleb otsuse resolutsioonis tunnistada vaidlustatud haldusakt õigusvastaseks. Kaebajal on põhjendatud huvi haldusakti õigusvastaseks tunnistamiseks, et taotleda hilisemat õiguskaitset kahju hüvitamise teel. Kui ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud haldusaktide tagasitäitmine ei ole võimalik, palub kaebaja tunnistada Tallinna Linnavalitsuse korraldused nr 1535-k, 378-k ja 4-k õigusvastaseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus leiab, et kaevatav halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige ja apellatsioonkaebuse väited ei anna selle tühistamiseks alust.
  4. Halduskohus ei ole rikkunud kohtumenetluse norme, mis võiks kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise ja asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise.
  5. HKMS § 19 lg 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses. Kaebaja taotles halduskohtule 08.05.2006 esitatud kaebuses (tl 1-4) Tallinna Linnavalitsuse 25.04.2001 korralduse nr 1535-k ja 01.03.2006 korralduse nr 378-k tühistamist.
  6. 14.03.2008 avaldas kaebaja teda esindava advokaadi kaudu soovi täiendada kaebust ning tühistada Tallinna Linnavalitsuse 08.01.2003 korralduse nr 4-k punkt 2 ja kohustada Tallinna Linnavalitsust alustama õigusvastaselt võõrandatud hoonete kompenseerimise menetlust. Kaebuse esitaja võib kaebuses esitatud taotlust HKMS § 19 lg 8 alusel muuta kuni kohtuvaidluseni halduskohtus, kui ülejäänud menetlusosalised annavad selleks nõusoleku või kui kohus peab seda otstarbekaks. Kaebuse täiendamisel uue taotlusega tuleb aga arvestada HKMS § 9 lg-s 8 sätestatud nõuetega: „Kui kaebuses on esitatud mitu taotlust, kohaldatakse igale taotlusele vastavat tähtaega. Kaebust võib täiendada uue taotlusega ainult kooskõlas käesolevas paragrahvis sätestatud tähtaegadega.“ Antud juhul menetlusosalised (vastustaja Tallinna Linnavalitsus ja kolmas isik M. Salmistu) ei nõustunud kaebuse täiendamisega ning leidsid, et kaebaja on esitanud uue kaebuse seni vaidlustamata haldusakti peale pärast selleks seaduses sätestatud tähtaja möödumist. 19.03.2008 kohtuistungi protokollist nähtuvalt (tl 261) ei pidanud halduskohus kaebaja taotlust otstarbekaks ja jättis selle protokollilise määrusega rahuldamata, leides, et Tallinna Linnavalitsuse 08.01.2003 korraldus nr 4-k ei ole käesoleva kaebuse esemeks ja ilmselgelt on möödunud selle korralduse punkti 2 peale kaebuse esitamise tähtaeg. 7
(9)3-06-870
  1. Halduskohus oleks pidanud tagastama kaebaja poolt Tallinna Linnavalitsuse 08.01.2003 korralduse nr 4-k punkti 2 peale 14.03.2008 esitatud kaebuse kirjaliku määrusega, millele oleks kaebajal olnud õigus esitada määruskaebus. Nimetatud rikkumine ei ole aga viinud asjas ebaõige kohtuotsuse tegemisele.
  2. Haldusasja materjalidest nähtub, et Tallinna Linnavalitsus esitas 13.06.2006 halduskohtule oma seisukoha kaebaja taotluse suhtes ennistada Tallinna Linnavalitsuse 25.04.2001 korralduse nr 1535-k peale tühistamiskaebuse esitamise tähtaeg ning lisas õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise toimiku nr 8291 dublikaadi (tl 40-41). Nimetatud toimiku lk 59 asub Tallinna Linnavalitsuse 08.01.2003 korraldus nr 4-k, mis on vastavalt korralduse p-le 3 tehtud kaebajale tähtkirjaga teatavaks 18.01.2003 (väljastusteade samas lk 60) ja korralduse p-s 4 selgitatud korralduse vaidlustamise võimalust halduskohtus 2 kuu jooksul korralduse teatavakstegemisest. Kaebaja märkis kaebuses, et Tallinna Linnavalitsuse 08.01.2003 korraldusega nr 4-k otsustati Võidu tn 15 asuvaid hooneid mitte tagastada, kuna need on füüsiliste isikute heauskses omandis, kuid nimetatud korraldust ei vaidlustanud. Seega leidis halduskohus õigesti, et kaebaja esitas 14.03.2008 kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 08.01.2003 korralduse nr 4-k punkti 2 peale ilmselgelt pärast kaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja möödumist. Kaebaja ei soovinud 14.03.2008 avalduses muuta menetluses oleva kaebuse taotlust HKMS § 19 lg 8 mõttes, vaid esitas uue nõude ja soovis menetleda seda koos varem esitatud nõuetega. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et 23.12.1998 välja antud seadusjärgse pärimisõiguse tunnistuse kohaselt koosneb M. Orningu pärandvara Tallinnas, XXX XX X asuva krundi tagastamise nõudeõigusest ega hõlma krundil asuvate hoonete tagastamise nõudeõigust.
  3. Kuna halduskohus ei võtnud kaebaja Tallinna Linnavalitsuse 08.01.2003 korralduse nr 4-k punkti 2 peale esitatud nõuet menetlusse, siis ei olnud see käesoleva kaebuse esemeks ja halduskohus ei saanud ega pidanud seda nõuet lahendama. Seega on käesoleva kaebuse esemeks Tallinna Linnavalitsuse 25.04.2001 korraldus nr 1535-k, millega määrati XXX XX X asuvate ehitiste teenindamiseks vajalik maa korteriomandi seadmiseks, ning Tallinna Linnavalitsuse 01.03.2006 korraldus 378-k, millega otsustati kaebajale XXX XX X maad mitte tagastada ja alustada mittetagastava maa kompenseerimise menetlust. Piirdudes kaevatavas kohtuotsuses Tallinna Linnavalitsuse 25.04.2001 korralduse nr 1535-k ja 01.03.2006 korralduse nr 378-k õiguspärasuse kontrollimisega, on halduskohus vaadanud asja läbi HKMS § 19 lg 7 kohaselt kaebuses esitatud taotluste ulatuses.
  4. HKMS § 34 lg 2 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Tulenevalt eeltoodust saab ringkonnakohus kontrollida, kas halduskohus on jätnud kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 25.04.2001 korralduse nr 1535-k ja 01.03.2006 korralduse nr 378-k tühistamiseks õigesti rahuldamata.
  5. Kaebaja väidab täiendavates seisukohtades, et vaidlus selle üle, et Võidu tn 15 elamus asuvad korterid on kolmandate isikute heauskses omandis, tuleneb 14.03.2008 kohtule esitatud taotlusest tühistada Tallinna Linnavalitsuse 08.01.2003 korraldus nr 4-k. Nagu ringkonnakohus

pool märkis, ei ole selle korralduse peale esitatud nõue käesolevas asjas kaebuse esemeks. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta ka kaebaja väited Tallinnas, XXX XX X asuvate hoonete võõrandamise õigusvastasusest ja nimetatud hoones asuvate korterite üürnikele erastamise tehingute tühisusest, kuna need väljuvad samuti käesoleva kaebuse piiridest. Samal põhjendusel ei ole asjakohane kaebaja etteheide, et halduskohus oleks pidanud talle kui 8

(9)3-06-870 õigusteadmisteta isikule selgitama kahjunõude esitamise võimalust Tallinna linna vastu seoses seadusliku aluseta omandireformi objektiks tunnistatud vara võõrandamisega.
  1. Ainuüksi asjaolu, et kohtunik hindas esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel kaebuse eduväljavaateid väheseks, ei anna ka ringkonnakohtu hinnangul alust kahelda kohtuniku erapooletuses. Muid asjaolusid kohtuniku taandamiseks ei ole kaebaja esile toonud. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Halduskohtu esimees jättis 21.08.2006 määrusega (tl 36) õigesti rahuldamata kaebaja avalduse halduskohtunik Marion Vakkeri taandamiseks. Kohtunik peab esialgse õiguskaitse taotluse lahendama viivituseta ja piiratud informatsiooni tingimustes ning ei ole kohtuotsuse tegemisel seotud esialgse õiguskaitse määruses võetud seisukohaga.
  2. Ringkonnakohus selgitab, et kohtuotsuses märgitu selle kohta, et 21.05.2002 on 1904 m2 maa kaasomanikuna kinnisturegistrisse kantud S.-M. Vilms (korter nr 1), I. Rõtik (korter nr 2) ja A. Paju (korter nr 3), tugineb kohtutoimiku lk 20-22 olevatel Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna andmetel XXX XX XX X asuva kinnistu kohta.
  3. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga selles, et kaebaja esitatud Nora Kasemaa ekspertiisibüroo 22.06.2006 ekspertiisiakt nr 615 ja OÜ Ehitusekspert ekspertiisi- ja projekteerimisbüroo 21.06.2006 arvamus ei ole eksperdiarvamused tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 301 tähenduses, ja leiab, et need on käsitletavad dokumentaalse tõendina TsMs § 272 lg 2 mõttes (menetlusosalise poolt kohtule esitatud eriteadmistega isikute arvamused). Kuivõrd MRS § 7 lg 1 ei näinud alates 07.06.1996 kehtivas redaktsioonis enam ette krundi jagamist maa osalise tagastamise

märgil, siis ei ole kaebaja esitatud tõendid asjakohased ja ringkonnakohus tagastab need.

  1. Ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu üldkogu tunnistas 03.12.2007 kohtuotsuses nr 3-31-41-06, et Tallinna Linnavolikogu 27.06.1996 määrus "Nõmme ehituskruntide minimaalsuuruste kehtestamine", mis kehtis 27.06.1996 kuni 28.10.2004, oli põhiseadusega vastuolus. Seetõttu ei saanud halduskohus nimetatud määrusega krundi suurust täiendavalt põhjendada. Muus osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjenduste ja järeldusega vaidlustatud korralduste õiguspärase kohta ega pea HKMS § 47 lg 1 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata.
  2. Neil põhjendustel jääb M. Orningu apellatsioonkaebus rahuldamata ja kaevatav halduskohtu otsus muutmata. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.