Obsah (6)

§ 69§ 12§ 6§ 66§ 46§ 11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 14 .märts 2008. a Tallinn Haldusasja number 3-07-2375 Haldusasi G.Š kaebus Murru Vangla direk

§ 69lg 2 p 4, otsustas 01.11.2007.a.

käskkirjaga nr 101-i vangla sisekorraeeskirjade täitmise tagamiseks ning julgeoleku tagamiseks paigutada kinnipeetav G.Š eraldatud lukustatud kambrisse . Julgeolekuabinõude kohaldamist nähti käskkirjas ette kuni asjaolude ära langemiseni, kuid mitte kauemaks kui kuueks kuuks. 1 2.Käskkirjast nähtuvalt esitas julgeolekuosakonna spetsialist Neeme Henk 24.10.2007 ettekande, mille kohaselt 8.eluosakonnas karistust kandev kinnipeetav G.Š kakles kaaskinnipeetavaga, kes toimetati tervishoiuosakonda, kus kakluses kannatada saanud kinnipeetav 24.09.2007 vabanes. Eespooltoodud episoodi kohta on algatatud kriminaalasi. Samuti on käskkirjas märgitu kohaselt julgeolekuosakonnal andmeid, et G.Š käitub kaaskinnipeetavatega üleolevalt ja agressiivselt ning on neid korduvalt füüsilise vägivallaga ähvardanud. 12.10.2007 rakendati G.Š suhtes eraldihoidmise printsiipi

§ 12lg 2 alusel.

Kuna on tegemist arvata kaaskinnipeetava ründamisega, mille asjaolude väljaselgitamiseks on algatatud kriminaalmenetlus, teeb julgeolekuosakonna spetsialist Neeme Henk ettepaneku muuta G.Š eraldihoidmise printsiibi alust ning rakendada G.Š suhtes

§ 69

lg 2 p 4 alusel täiendavaid julgeolekuabinõusid ning paigutada kinnipeetav G.Š eraldi lukustatud kambrisse.

1. G.Š esitas 22.11.2007 kaebuse halduskohtule. Halduskohus jättis 10.12.2007.a. määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebuse esitajale puuduste kõrvaldamiseks 15päevase tähtaja. 30.
2. 2008.a. määrusega tagastas kohus osaliselt G.Š kaebuse HkMS § 11 lõike 31 punkti 3 alusel ( osas, millega kaebuse esitaja vaidlustas Murru Vangla toimingud seoses kaebuse esitaja suhtes 12.10.2007 käskkirjaga eraldihoidmise printsiibi rakendamisega ning Murru Vangla tegevusetusega seoses kaebuse esitaja peksmisega kinnipeetava A.A poolt 16.09.2007 ning arstiabi osutamisel peale peksmist) ja kaebuses Murru Vangla direktori
3. novembri
4. a käskkirja nr 101-i tühistamiseks ning Murru Vangla käskkirjaga nr 101-i põhjustatud moraalse kahju hüvitamiseks võttis kaebuse menetlusse. II KAEBUSE MOTIIVID 4.Kaebuse kohaselt ei vasta kaebuse esitaja eraldatud ja lukustatud kambris kinnipidamise põhjus tegelikele asjaoludele:kaebuse esitaja ei provotseerinud kaklust A.A ja ei peksnud kedagi, vaid oli ise kannatanu, sest temale tungis kallale A.A ning kaebuse esitaja tervisele tekitati kahju. Ka juhul, kui leiaksid kinnitust süüdistused kaebuse esitaja agressiivsuses, ei annaks see vangla administratsioonile alust kriminaalmenetlusse sekkumiseks ja kaebuse esitaja õiguste rikkumiseks Kaebuse esitajat ei olnud vaja isoleerida, sest A.A oli vangla meditsiiniosakonnas ning järgnevalt vabanes vanglast.
5. Kaebuse esitajal keelati muuhulgas kehakultuuriga tegelemine, vangla kiriku külastamine ja isiklike riiete kandmine, milliseid piiranguid käskkiri 101-i ei sisalda. 6.Lisaks on kaebuse esitaja seisukohal, et eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise asemel tema paigutamine lukustatud ülerahvastatud üldkambrisse koos erinevaid nakkushaigusi põdevate kinnipeetavatega ei vasta käskkirjale 101-i ning rikub kaebuse esitaja õigusi.

§ 69

lg 2 p 4 alusel oleks kaebuse esitaja pidanud paigutama eraldatud lukustatud kambrisse, sealjuures sõnaga “eraldatud” on kaebuse kohaselt mõistetud 30.11.2000 justiitsministri määrust nr 72 § 6 lg 1 ja 2, mis sätestab, et kinnipeetav majutatakse kambrisse, mis on arvestatud ühele või kahele inimesele, kellele on arvestatud mitte vähem kui 2,5 m² põrandapinda.

1. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema õiguste piiramisel on tekitatud temale suurt moraalset ja füüsilist kahju . Alusetult julgeolekumeetmete kohaldamise aja vältel 2 pidi kaebuse esitaja taluma hingelisi ja füüsilisi kannatusi, mille tulemusena laostus kaebuse esitaja psüühika ja tervis. Nimetatud asjaoludele tuginevalt on esitatud kahju hüvitamise nõue. III VASTUSTAJA VASTUVÄITED
2. Murru Vangla peab kaebust põhjendamatuks ja palub jätta kaebus rahuldamata. 9.Kaebuse esitaja suhtes kohaldati julgeolekuabinõusid põhjusel, et kinnipeetav G.Š kakles teise kinnipeetavaga, mille kohta on algatatud kriminaalasi. Samuti on vangla julgeolekuosakonnal andmeid, et kaebuse esitaja käitus teiste kinnipeetavate suhtes agressiivselt ja üleolevalt. G.Š ähvardas kaaskinnipeetavaid korduvalt füüsilise vägivallaga, seades ohtu kaaskinnipeetavate turvalisuse, mis on tõendatud julgeolekuosakonna poolt kogutud kaaskinnipeetavate seletustega. 10.Seoses arvatavalt kaaskinnipeetava ründamisega tegi julgeolekuosakonna spetsialist ettepaneku muuta seni kaebuse esitaja suhtes

§ 12

lg 2 tulenevalt rakendatud eraldihoidmise printsiibi alust ja vormistada eraldihoidmise aluseks

§ 69lg 2 p 4 – eraldi lukustatud kambrisse paigutamine.

11.Ekslikud on kaebuse väited käskkirja ebaseaduslikkusest põhjusel, et käskkiri ei sisalda piiranguid, mis puudutavad kehakultuuriga tegelemist, vangla kiriku külastamist ja isiklike riiete kandmist. Käskkiri 101-i sisaldab vastavaid piiranguid, mis on märgitud õiguslikes alustes. Vangla praktika kohaselt ei ole

§ 69

lg 1 punkte 1-3 käskkirja otsuses märgitud, ent viidatud § 69 lg 1 p 4 kohaldamine tähendab juba iseenesest, et kinnipeetava suhtlemis- ja liikumisvabadus on piiratud. Seega ei ole võimalus külastada spordisaali ega vangla kirikut. 9.eluosakond on kinnine eluosakond oma päevakavaga., milles spordisaali ega vangla kiriku külastamist ette nähtud ei ole, vangla kaplan käib kinnipeetavate juures kohapeal. Mis puudutab riietust, siis ”Vangla sisekorraeeskirja” § 8.1 lg 2 kohaselt kannavad Murru Vanglas vangla riietust vangla poolt lukustatavate kambritega osakonda paigutatud kinnipeetavad. Murru vangla direktori 16.11.2007 käskkirjaga on määratud riideesemed, mida

1. ja 9.eluosakonda paigutatud kinnipeetavad võivad omada ja kasutada. Seega kaebuse esitajal kui 9.eluosakonda paigutatul on väljaspool kambrit kohustus kanda vangla riietust ja lisaks on tal võimalik kasutada käskkirjaga nr 103 ettenähtud mahus isiklikku riietust. 12.Kaebuse esitaja on paigutatud 6-kohalisse kambrisse ja käesoleval ajal on seal koos temaga 6 kinnipeetavat, seega kamber ei ole ülerahvastatud. 13.Nakkushaiguste, eelkõige HIV-nakkuse, AIDS-i, tuberkuloosi, hepatiidi puhul isoleeritakse haige vaid juhul, kui sama võtet oleks kasutatud samadel meditsiinilistel põhjendustel väljaspool vangla keskkonda.Nakkusohtlikud haiged eraldatakse teistest haigetest ja nad saavad vastava ravi ning kui nad enma nakkusohtlikud ei ole, paigutatakse nad teiste kinnipeetavatega kokku.Kaebajale tuleneb hügieenijärgimise kohustus vahetult juba vangla kodukorrast ja vangistust reguleerivatest õigusaktidest. 14.Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 sätestab, millal füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Kuna vaidlustatud käskkiri on kooskõlas seadusega ja kaebuse esitaja õigusi ei riku, on kahjunõue alusetu. 3 IV KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on esmalt õigusvastane seetõttu, et käskkirjas toodud faktilised asjaolud ei vasta tegelikele ning vajadus kaebuse esitaja isoleerimiseks puudus. Alljärgnevalt kontrollib kohus, kas täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamiseks esinesid alused.

§ 6

lg 1 kohaselt on vangistuse täideviimise eesmärgiks kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Vangla direktor vastutab

§ 66lg 2 kohaselt vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on üks vanglas sisekorraeeskirjade ja julgeoleku tagamise abinõudest ning nende kohaldamine on vangla direktori õiguseks. Täiendavate julgeolekuabinõudega kinnipeetava õiguste piiramine on lubatud, kui selleks esineb seaduslik alus ning vastava meetme kohaldamine on proportsionaalne. 16. Riigikohtu halduskolleegium märkis 25.09.2006.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-149-06 :“julgeoleku tagamine vanglas on vältimatult vajalik selleks, et kindlustada vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamine. Vangla administratsiooni kaalutlusõiguse piirid vanglas julgeoleku tagamise meetmete kohaldamisel sätestab

§ 66

lg 1, mis näeb ette, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.“ Justiitsministri

1. aprilli
2. a määruse nr 23 "Vangistuse ja eelvangistuse täideviimise üle järelevalve korraldamine" § 4 sätestab järelevalvetoimingud ja näeb muu hulgas sellise toiminguna p.5 ette kõigi vanglas viibivate isikute julgeoleku tagamise ja p. 6 kohaselt on järelevalvetoiminguteks ka abinõude rakendamine kinnipeetavate põgenemise, allumatuse ja muude õigusrikkumiste ärahoidmiseks ja tõkestamiseks. Seega üks vanglas julgeoleku tagamise abinõu on vangla sisekorraeeskirjade täitmise tagamine . Vangistusseaduse § 67 sätestab kinnipeetava kohustused. Julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud: 1) täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele; 2) mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist ega häirima teisi kinnipeetavaid ja muid isikuid; 3) teatama viivitamatult vangla direktorile kõikidest asjaoludest, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda ning teise isiku elu ja tervist; 4) suhtuma heaperemehelikult talle usaldatud esemetesse ja pidama korras tema kasutuses olevad elu- ja olmeruumid. Eespooltoodust tulenevalt on nimetatud kohustuste rikkumine käsitletav ohuna vangla julgeolekule. 17.Vangistusseaduse § 69 lg 2 sätestab, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub Vangistusseadust või vangla sisekorraeeskirju, tahtlikult kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on vägivaldne teiste isikute suhtes. Kaalutlusõigust rakendatakse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel õigusliku tagajärje valiku ning kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud. Samas küsimust, kas kinnipeetav vastab

§ 69

lõikes 1 esitatud tingimustele, ei lahendata mitte kaalutlusotsustusega, vaid tehakse kindlaks , kas elulised asjaolud vastavad normi abstraktsele faktilisele koosseisule ehk teisisõnu, kas kinnipeetava 4 puhul esineb mingi

§ 69lõikes 1 nimetatud asjaolu.

Vangla direktor on põhjendanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist sellega, et 24.10.2007 kakles kaebuse esitaja 8.eluosakonnas kaaskinnipeetavaga ning nimetatud juhtumi kohta on algatatud kriminaalasi. Julgeolekuosakonna andmeil käitub kaebuse esitaja kaaskinnipeetavatega üleolevalt ja on neid füüsilise vägivallaga ähvardanud. Kaebuse esitaja suhtes rakendati

§ 12

lg 2 alusel alates 12.10.2007 eraldihoidmise printsiipi, ent nimetatu ei hoidnud ära 24.10.2007 kaklust. Vaidlust ei ole selles, et G.Š poolt arvatavalt kaaskinnipeetava ründamise episoodis on algatatud kriminaalasi nr 0792220921. Väär on kaebuse väide, et täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamisega on vangla sekkunud kriminaalmenetlusse. 24.10.2007 aset leidnud kakluse asjaolude väljaselgitamiseks on algatatatud kriminaalasi ning kriminaalmenetlus, milles kaebuse esitaja on kahtlustatav, jätkub käesoleval ajal . Viidatud käskkirjas on täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamist põhjendatud kaebuse esitaja käitumisega vanglas, mis on agressiivne ja üleolev ning millele on lisandud kaklus teise kinnipeetavaga . Seega asja arutamisel ei ole leidnud kinnitust kaebuse väide, et kaebuse esitaja ei vasta ühelegi

§ 69lg-s toodud alusele.

Täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamiseks aluste puudumisena ei ole käsitletav ka see, kui edaspidi kaebuse esitajale kriminaalasjas süüdistust ei esitataks. Kaebuse esitaja varasem käitumine on olnud üheks teguriks, mida arvestati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel , kuid nimetatud faktorid ei olnud ainukeseks aluseks, vaid neid arvestati koos uute, täiendavate asjaoludega. Käesolevas haldusasjas vaidlustatud käskkirjaga on kaebuse esitaja suhtes muudetud varasemalt tema suhtes kohaldatud eraldihoidmise printsiibi alust ehk siis on otsustatud

§ 12

lg 2 alusel rakendatud eraldihoidmise printsiibi asemel kohaldada

§ 69

lg 2 p 4 alusel täiendava julgeolekuabinõuna eraldi lukustatud kambrisse paigutamist seoses kaebuse esitaja poolt arvatavalt kaaskinnipeetava ründamisega, mille osas on algatatud kriminaalasi. 18.

§ 69

lg 1 on suunatud edasiste rikkumiste toimepanemise ärahoidmisele, sealjuures selliste julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks ei ole mitte ainult juba aset leidnud rikkumised või käitumine, mis on ohtlik kas kinnipeetavale endale või teistele kinnipeetavatele , aga samuti olukorrad, kus selline oht on reaalne. Vangla direktor on põhjendatult leidnud, et kaebuse esitaja ohustab vangla julgeolekut ning kuna vaidlustatud käskkirja andmiseni kohaldatud meetmed olid kaebuse esitaja suhtes ebapiisavad, oli vangla direktor pärast 24.10.2007 aset leidnud kaklust, mille puhul oli arvatavalt tegemist G.Š poolt kaaskinnipeetava ründamisega, mille kohta on algatatud kriminaalmenetlus, õigustatud rakendama täiendavaid julgeolekuabinõusid. Arvestades kaebuse esitaja käitumisega ja julgeolekuosakonna spetsialisti 24.10.2007 ettekandes ( tl 83) tooduga , sealjuures kaebuse esitaja poolt kaaskinnipeetavate ähvardamisega füüüsilise vägivallaga, mille kohta on julgeolekuosakonnal andmed ( tl 87-88) , on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine taotletud eesmärgikinnipeetavate järelevalve korraldamine viisil, mis tagab

ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Kaebuse esitaja arusaam nagu oleks rakendatud abinõusid vaid selleks, et hoida eraldi kaebuse esitaja ja kinnipeetav A.A, on ekslik. 19. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et vaidlustatud käskkirjas ei ole kohaldatavate täiendavate julgeolekuabinõudena märgitud vangla kiriku külastamise ja isiklike riiete kandmise keelamist või kehakultuuriga tegelemise keelamist. Sellised täiendavad julgeolekuabinõud on ette nähtud

§ 69lg 2 punktides 1-3.

Selliste piirangute kohaldamise aluseks saab olla kas vastav käskkiri täiendavate 5 julgeolekuabinõude kohaldamiseks või tulenevad piirangud mõnest muust õigus- või haldusaktist. Seega – ka juhul, kui ülalnimetatud piirangute kohaldamiseks alused puuduksid, ei tähendaks see mitte käskkirja nr 101-i , vaid vangla administratsiooni vastavate toimingute õigusvastasust. 20.Vastustaja on kohtule selgitanud, et kuna kaebuse esitaja suhtes kohaldati täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, siis sisaldab käskkiri 101-i vastavaid piiranguid, mis on märgitud õiguslikes alustes viidatud § 69 lg 1 p 4 kohaldamine, mille alusel kaebuse esitaja paigutati kinnisesse 9.eluosakonda, tähendab juba iseenesest, et kinnipeetava suhtlemis- ja liikumisvabadus on piiratud. Justiitsministri 30.11.2000.a. määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 1 lg 1 kohaselt sätestatakse sisekorraeeskirjas vangistusseadusega kehtestatud vangistuse ja eelvangistuse kandmise tingimused ning täideviimise kord. VSKE § 10 lg 1 kohaselt kinnitab vangla direktor vangla päevakava, milles nähakse ette kinnipeetavate äratus, loendus, hommikvõimlemine, tualett, söömine, tööle saatmine, töötamine, õppimine, kultuuri- ja spordiürituste ja muud ajad ning direktori vastuvõtu ajad. Sama paragrahvi lõike 1.1 kohaselt on kinnipeetaval õigus vangla päevakavas ettenähtud ajal osaleda usutalitusel, lõige 4 näeb aga muu hulgas ette, et kinnise vangla vastuvõtuosakonnas, eelvangistuses, kartseris või eraldatud lukustatud kambris olev kinnipeetav sööb kambris. Kohtule on esitatud Murru Vangla direktori 07.10.2005.a. käskkirjaga nr 52 kinnitatud 9.eluosakonna eluaegset vangistust kandvate kinnipeetavate päevakord ( tl 85), mis aga kaebuse esitaja suhtes rakendamisele kohtu hinnangul kuuluda ei saa. Nähtuvalt Murru Vangla koduleheküljel avaldatud Murru Vangla kodukorra punktist 7 asuvad 9.eluosakonnas eraldatud lukustatud kambrid ja kartserid ning selle juures on jalutusboksid. Kodukorra p 47 viitab kodukorra lisadena kehtestatud päevakordadele, sealjuures lisaks nr 2 oleva Murru Vangla päevakorra kohaselt on eluosakondades 1,9,8,6,3 ja 2 eraldi päevakord. Murru Vangla direktori kohusetäitja 19.01.2006.a. käskkirjaga nr 6 on kehtestatud 9.eluosakonna kinnipeetavate päevakord, mis nimetatud eluosakonda lukustatud kambrisse paigutatuna laieneb ka kaebuse esitajale. Kohus nõustub vastustajaga selles, et juba iseenesest lukustatud kambrisse paigutamisest tuleneb kinnipeetava liikumis- ja suhtlemisvabaduse piirang. Viidatud päevakavast nähtuvalt ei ole kõnealuse eluosakonna päevakavas spordisaali ega vangla kiriku külastamist ette nähtud, jalutuskäigud on vangla kodukorra lisas sätestatud ajaliselt kambrite kaupa. Vastustaja selgitusel käib vangla kaplan kinnipeetavate juures kohapeal, viimatinimetatuga on kaebuse esitaja nõustunud. Seega vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse ning kehakultuuriga tegelemise piiramine tuleneb 9.eluosakonna päevakorrast ja on seega õiguspärane. 21.

§ 46

lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt võib justiitsminister määrusega kindlaks määrata vangla või selle osa, kus kinnipeetavad kannavad isiklikku riietust. Justiitsministri 30.11.2000.a. määrusega nr 72 kehtestatud” Vangla sisekorraeeskirja” § 8.1 lg 1 kohaselt kannavad selles sättes loetletud vanglate, sealhulgas Murru Vangla kinnipeetavad isiklikku riietust, välja arvatud lõikes 2 ja 3 nimetatud juhul. § 8.1 lg 2 kohaselt kannavad Murru Vanglas vangla riietust vangla poolt lukustatavate kambritega osakonda paigutatud kinnipeetavad. Murru Vangla direktori 16.11.2007 käskkirjaga nr 103 ”

1. ja 9.eluosakonda paigutatud kinnipeetavate isiklike riietusesemete kasutamise lubamine” ( tl 84) on määratud riideesemed, mida
2. ja 9.eluosakonda paigutatud kinnipeetavad võivad omada ja 6 kasutada. Seega on kaebuse esitajal kui 01.11.2007.a. käskkirja nr 101-i alusel 9.eluosakonda paigutatud kinnipeetaval väljaspool kambrit kohustus kanda vangla riietust ja lisaks on tal võimalik kasutada käskkirjaga nr 103 ettenähtud mahus isiklikku riietust. Eeltoodust tulenevalt on piirangud isiklike riiete kandmisel 9.eluosakonnas sätestatud Vangla sisekorraeeskirjas. Ülaltoodust järelduvalt on põhjendatud vastustaja seisukoht, mille kohaselt kaebuse esitaja suhtes

§ 69

lg 1 p 4 kohaldamine tähendas, et sellega hõlmati sama lõike punktides 1-3 sätestatud piirangud, mistõttu nende eraldi märkimine käskkirjas vajalik ei olnud. Kaebuse esitaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisel kohaldus kaebuse esitaja suhtes 9.eluosakonna režiim seal kehtivate piirangutega. 22.

§ 11

reguleerib kinnipeetava paigutamist ja näeb lõikes 1 ette, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et vanglas paigutatakse kinnipeetav kambrisse või tuppa.

§ 12

lg 1 nimetab eraldihoidmise printsiibid, sama pragrahvi lg 2 näeb ette vangla õiguse paigutada kinnipeetavaid eraldi ka lõikes 1 nimetamata tunnuse alusel , kinnises vanglas on eraldihoidmise printsiibi täitmiseks teineteisest eraldatud osakonnad ja kambrid, samuti näeb viidatud paragrahv ette, et lõikes 1 nimetatud eraldihoidmise printsiipidest võib teha erandeid, kui see on vajalik seoses õppimise, töötamise või muu tegevusega. 23.Ekslik on kaebuse esitaja arusaam, et eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise all tuleb lähtuvalt justiitsministri määruse nr 72 § 6 lg-test 1 ja 2 mõista kinnipeetava paigutamist ühe- või kahekohalisse kambrisse .Ühestki kehtivast õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigust valida kambrit, millises ta karistust kanda soovib või õigust valida endale meelepäraseid kambrikaaslasi.

-st ega selle alusel ja täitmiseks antud õigusaktidest ei tulene vangla administratsioonile kohustust täita kinnipeetavate soove ja eelistusi selles osas, mitmekesi ja kellega nad sooviksid ühes kambris olla, kui küsimus ei seisne eraldihoidmise printsiibis või julgeoleku tagamises .Siinkohal märgib kohus ka, et “Vangla sisekorraeeskirja” § 6 lg 1 ei näe ette ühe-või kahekohalisse tuppa või kambrisse paigutamist, vaid sätestab ühe- või mitmekohalisse kambrisse või tuppa paigutamise. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja suhtesVangS § 12 lg 2 alusel kohaldatud eraldihoidmise alust muudetud ning rakendatud on täiendavaid julgeolekumeetmeid kaebuse esitaja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega. Kaebuse esitaja ei ole väitnud, et sealjuures ei ole arvestatud tema julgeolekuga. Kaebuse esitaja on väitnud ülerahvastatud kambrisse paigutamist, ent ei osanud kohtule nimetada rohkem kui viie temaga koos kambris viibiva kinnipeetava nime, sealjuures järeldas kohus kohtuistungil kaebuse esitaja väidetest, et ennekõike on kaebuse esitaja konkreetsesse kambrisse paigutamist nimetanud ülerahvastamiseks ja kaebuse esitaja õigusi rikkuvaks seetõttu, et tema sooviks on olla kahe- kui mitte ühekohalises kambris. Sellest olid ajendatud ka kaebuse esitaja küsimused vastustajale , millega kaebuse esitaja tahtis teada, miks teda ei paigutatud mõnesse väidetavalt tühjana seisvasse kambrisse. Vastustaja seletusel asub kambrikaart eluosakonnas, kambris viibivate kinnipeetavate kohta andmed paberkandjal puuduvad tulenevalt kambrisse paigutatud kinnipeetavate sagedasest vahetumisest. Vastustaja on kohtule kinnitanud nii kirjalikult esitatud seletuses kui ka kohtuistungil, et planšetile kantud kinnipeetavate nimede põhjal oli kõnealuses kambris vastuse koostamise ajal 6 kinnipeetavat ning tegemist on 6- 7 kohalise kambriga, milles kahtlemiseks, arvestades kummagi poole seletusi ja väiteid, kohtul alus puudub . Kaebuse väide, mille kohaselt vaidlustatud käskkirja alusel kaebuse esitaja suhtes täiendavate julgeolekumeetmetekohaldamise tõttu on kaebuse esitaja sunnitud suhtlema kriminaalse elemendiga, on põhjendamatu. Esmalt märgib kohus, et kaebuse esitaja viibib vanglas, kus kannavad karistust kuriteo toimepanemises süüdi mõistetud isikud, teiseks aga kaasnesid eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega suhtlemispiirangud, mitte võimaliku suhtlusringi laienemine. 24. Kaebuse esitaja väitel on ta sunnitud viibima ühes kambris HIV nakatanutega. Asja arutamisel on kohus tuvastanud, et selliste väidete esitamisel tugines kaebuse esitaja väidetavalt nakatunud kinnipeetava enda ütlustele. Kohus nõustub vastustajaga selles, et nakkushaigusi põdevate kinnipeetavate eraldamine teistest kinnipeetavatest on õigustatud ja põhjendatud ajal, kui nad on nakkusohtlikud ehk teisisõnu kui nende haigus on sellises nakkusastmes, millisel juhul teistest inimestest isoleerimise võtet oleks kasutatud samadel meditsiinilistel põhjendustel väljaspool vangla keskkonda. Andmed terviseseisundi kohta on delikaatseteks isikuandmeteks isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 kohaselt , selliseid andmeid vanglaametnikele ei avaldata ning kinnipeetava poolt HIV viirusesse nakatumise väitmine ei tähenda esmalt, et tegemist on kaebuse esitaja tervise ohtu seadmisega, samuti ei saa jätta tähelepanuta vastustaja selgitust, mille kohaselt kinnipeetavad väidavad sellise nakatumise olemasolu eesmärgiga vältida seksuaalset ärakasutamist teiste kinnipeetavate poolt. Seega asjaolu, et HIV nakkust, AIDS-I ja tuberkuloosi või hepatiiti põdevad kinnipeetavad paigutatakse pärast sellekohase ravi saamist, kui nad enam nakkusohtlikud ei ole, kokku kinnipeetavatega, kes HiV viirust ja/või teisi haigusi ei põe, ei ole käsitletav kaebuse esitaja tervise kahjustamisena vangla administratsiooni poolt ja ei saa olla aluseks kaebuse esitaja ühe-või kahekohalisse kambrisse paigutamiseks. Kohtule esitatud tervisekaardist ei nähtu, et kaebuse esitaja tervislikus seisundis oleksid aset leidnud sellised muutused või avaldunud nähud, mida saaks kuidagi seostada kaebuse esitaja suhtes täiendavate julgeolekumeetmete rakendamisega. Kaebuse esitaja on kohtule selgitanud, et vangla meditsiiniosakonna väidetavat tegevusetust ta vaidlustada ei soovi. 25.Kohus leiab, et vaidlustatud käskkiri on nõuetele vastav määral, mis võimaldab tema kontrollimist ja haldusaktist arusaamist. Kohus ei ole tuvastanud selliseid menetlus-või vormivigu käskkirja andmisel, mis võinuksid mõjutada asjas tehtud otsust. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kaebuse esitaja suhtes täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine on aset leidnud seaduslikul alusel ning kaebuse esitaja õigusi tema eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega rikutud ei ole. Kaebuse esitaja õiguste piiramine on olnud õiguspärane ja kaebuse esitaja väited tema tervise kahjustamisest lukustatud kambrisse paigutamisel on tõendamata. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 1 järgi peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema tegemist süülise õigusvastase tegevusega . Kuna täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine on aset leidnud seaduslikul alusel ning kaebuse esitaja õigusi tema eraldatud lukustatud kambrisse paigutamisega rikutud ei ole ega seeläbi tema tervist kahjustatud ei ole, on seega täitmata kahjunõude rahuldamise üks eeldustest. Seega ei kuulu kaebus rahuldamisele kummagi kaebuse nõude osas. 8 Lea Kuuse kohtunik 9