KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Kaire Pikamäe ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2008, Tallinn Haldu

– § 10 lg 3). Varasemalt on vastustaja esindajad korduvalt helistanud kaebaja töötajatele.

1. b)Kaebaja on toimiv ettevõtja, kelle suhtes sundtäitmise kohaldamine toob kaasa üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, mida vastustaja on kohustatud ära hoidma. Korralduses ei ole selgitatud, miks just maksukohustuslase pangakontolt raha ülekandmine on otstarbekaim vahend sundtäitmise läbiviimiseks.
2. c)Kaebajal oli ettemaks 11 214 kr. Kuigi viidatud summast ei piisanud kõigi võlgnevate maksude tasaarveldamiseks, jääb arusaamatuks, miks ei arvestatud ettemaksu olemasolu ja arestiti kaebaja pangakontod kogu võlgnevuse ulatuses. 3. Tallinna Halduskohtu 5. oktoobri 2007. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohus põhjendas otsust järgmiselt:
3. a)Maksukorralduse seadusest ei tulene õigust ega kohustust teavitada maksukohustuslast haldusakti andmisest telefoni teel. Asjaolu, et kaebaja töötajad on vastustaja töötajatega telefoni teel suhelnud, ei tekita maksuametile kohustust teavitada maksukohustuslast maksuhalduri dokumentidest telefoni teel. Arvestades, et maksuhalduri töötajaid on ilmselgelt vähem kui maksumaksjaid, on ülemäärane nõuda, et maksukohustuslasi teavitataks telefoni teel neid puudutavate haldusaktide vastuvõtmisest või seesugusest kavatsusest.
4. b)Maksukorralduse seadus ei näe ette erisusi maksukohustuslase poolt deklareeritud ja tasumata jäetud maksusumma või maksuteate alusel tasumisele kuuluva maksusumma tasumiseks tähtaja andmise ja sundtäitmise hoiatuse kättetoimetamisel.

§ 54

lg 2 kohaselt saadetakse juriidilisele isikule või asutusele dokument registrisse kantud aadressil lihtkirjaga. Kaebaja äriregistrisse kantud aadress on kogu aeg olnud Türi 9, 11314 Tallinn. Samuti ei ole kaebaja vaidlustanud vastustaja väidet, et maksuhaldur on kõik OÜ Nordcity Center puudutavad dokumendid saatnud äriühingu registrisse kantud aadressil ja maksukohustuslane on kõik saadetud dokumendid ka kätte saanud. Maksu- ja tollikeskuses registreeritud kirjade registrist nähtuvalt on 27. oktoobril 2006 kaebajale saadetud posti teel korraldus maksuvõla tasumiseks kaebuse esitaja registrisse kantud aadressile Türi 9, 11314 Tallinn. Seega on maksuhaldur toiminud pooltevahelisest senisest praktikast lähtuvalt.

§ 54lg 6 alusel tuleb 27.

oktoobri

1. a korraldus lugeda kaebajale kättetoimetatuks
2. novembriks
3. Sellega on vastustaja enne sundtäitmisele asumist teinud kõik õigusaktidest tuleneva, et anda kaebajale võimalus täita oma kohustus vabatahtlikult. Kui kaebaja väidab, et ta ei ole korraldust kätte saanud, näitab see, et kaebaja ei hoolitse piisavalt hästi oma registrijärgselt aadressil posti vastuvõtmise eest. Maksu- ja Tolliamet võib maksukohustuslase nõusolekul saata maksuteate või muu dokumendi maksukohustuslasele elektrooniliselt „e-maksuameti“ kaudu. Kaebaja ei olnud esitanud maksuhaldurile kirjalikku nõusolekut selle kohta, et maksuhaldur võib dokumente edastada elektrooniliselt „e-maksuameti“ kaudu. Seega ei olnud vastustaja kohustatud edastama kaebajale nimetatud korraldusi elektrooniliselt „e-maksuameti“ kaudu ega kaebajat täiendavalt e-kirja teel sundtäitmise kavatsusest teavitama. c)

§ 130

lg-st 1 ei tulene olukorras, kus maksukohustuslane ei ole tasunud maksuvõlga maksuhalduri poolt

§ 129

alusel määratud tähtaja jooksul, maksuhaldurile õigust kaaluda, kas alustada võla sundkorras sissenõudmist või mitte. Kuna kaebaja ei olnud tasunud maksuvõlga korralduses märgitud tähtaja jooksul, alustas vastustaja õiguspäraselt võla sundkorras sissenõudmist. Korraldusest nähtuvalt on vastustaja kaalunud, millist sundtäitmise vahendit kohaldada ja leidnud, et otstarbekaim vahend on maksukohustuslase pangakontolt raha üle2

§-dest 33, 108 – 110 saab omavahel tasaarveldada maksukohustusi ja tagastusnõudeid. On tõendamata, et kaebaja oleks esitanud enne kaebuses vaidlustatud korralduse tegemist maksuhaldurile taotluse enammakstud summa tagastamiseks või tasaarveldamiseks (

§ 33ja § 106 lg 1).

Seega puudus vastustajal alus sundtäitmisel tasaarveldamist teostada. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. OÜ Nordcity Center apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada järgmistel põhjustel: a) Sundtäitmise kavatsusest täiendavalt telefoni ja e-kirja teel teavitamata jätmisega jättis vastustaja täitmata

§ 10

lg-s 3 sätestatud kohustuse, mille kohaselt maksuhaldur viib menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi. Sundtäitmise kohaldamine oli vastustaja kaalutlusotsus, mille vastuvõtmisel oleks ta pidanud tegutsema kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve (

§ 12

). b) Maksuhaldur ei saanud olla veendunud, et ta on täitnud

§ 128

lg 2 p-s 2 sätestatud kohustuse, mille kohaselt on sundtäitmine lubatud vaid juhul, kui nõuet sisaldav haldusakt on maksukohustuslasele seadusega ettenähtud korras teatavaks tehtud. Täiendavalt on seadusandja rõhutanud sundtäitmise kui äärmusliku vahendi eripära

§ 128lg-s 3.

Kuivõrd

§ 52

lg 2 koostoimes

§ 54

lg-ga 6 annab maksuhaldurile laialdased õigused lugeda tema poolt saadetud kiri kätte toimetatuks koos kõigi sellest tulenevate juriidiliste tagajärgedega, sisaldab maksukorralduse seadus endas olulist vastuolu: sundtäitmine on lubatud vaid juhul, kui võlgnikku on hoiatatud. Samas ei saa maksuhaldur lihtkirjaga hoiatuse saatmisel mingit tagasisidet, kas võlgnik on hoiatuse kätte saanud. Seega on maksuhaldur, arvestades maksuhalduri kohustusi koostoimes haldurile antud laialdaste õigustega, käitunud õigusvastaselt. Tõlgendades

§ 130

lg 1 koostoimes

§ 128

lg 2 p-s 2 sätestatud kohustustega ja arvestades maksuhalduri üldisi kohustusi, on halduril kohustus kaaluda võla sundkorras sissenõudmist. 5. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu otsusega. Lisaks märgitakse, et kaebajat oleks võidud korralduse väljastamisest telefoni teel teavitada ja korralduse oleks võinud edastada elektronposti teel, kuid samas tuleb arvestada sellega, et nimetatud viisil korralduse kättetoimetamist ei loeta dokumendi seadusega ettenähtud korras teatavaks tegemiseks. Lähtuvalt asjaolust, et maksukohustuslane oli kõik maksuhalduri poolt registrisse kantud aadressil saadetud dokumendid kätte saanud, ei olnud põhjust kahelda, kas registrisse kantud aadressil saadetud dokument jõuab maksukohustuslaseni või mitte. Ülemäärane oleks maksuhaldurilt nõuda, et nad teavitaksid kõiki maksumaksjaid telefoni teel neid puudutavate haldusaktide vastuvõtmisest või seesugusest kavatsusest. Apellant ei ole selgitanud, milliseid seadusest tulenevaid maksukohustuslase õigusi on rikutud ja millised olid sellise tegevuse tagajärjed ning milles seisnesid sundtäitmisega kaasnenud üleliigsed kulutused ja ebamugavused. Sissenõudmise alustamisel ei oma suurt tähtsust asjaolu, kas tegemist on toimiva ettevõtjaga. Eelkõige omab see tähtsust juhul, kui tegemist on mittetegutseva, maksevõimetu isikuga (

§ 100lg 2), kuna selle isiku suhtes ei pruugi sissenõudmise läbiviimine juhtida soovitud tulemuseni ehk maksuvõla sissenõudmiseni. 3

§ 128lg-st 3 ja § 129 lg-st 3 maksuhalduri 27.

oktoobri 2006. a korraldus koos sundtäitmise hoiatusega olema kaebajale kätte toimetatud. Vaidlus käib muuhulgas selle üle, kas nimetatud korralduse saab lugeda kaebaja registrisse kantud aadressile (Türi 9, 11314 Tallinn) saadetuks ning seega tulenevalt

§ 54lg-st 6 kätte toimetatuks.

Maksuhaldur leiab, et korraldus tuleb lugeda kätte toimetatuks, sest selle saatmine kaebaja aadressil on tõendatud maksuhalduri väljaläinud kirjade registriga. Kaebaja väitel ei ole korraldus tema registrijärgsele aadressile kohale jõudnud. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et asjas kogutud tõendid ei võimalda lugeda 27. oktoobri 2006. a korraldust kaebajale saadetuks ega kätte toimetatuks. 8.

§ 54

lg 2 esimene lause sätestab, et juriidilisele isikule saadetakse dokument registrisse kantud aadressil lihtkirjaga. Sama paragrahvi lõike 6 kohaselt loetakse juriidilisele isikule registrisse kantud aadressil saadetud dokument kättetoimetatuks, kui on möödunud viis päeva selle saatmisest Eesti piires. 9. Ringkonnakohus leiab, et dokumendi saatmine registrijärgsele aadressile ei ole tõendatav ainuüksi haldusorgani väljaläinud kirjade registri väljavõttega. Väljavõte tõendab, et kiri on asutuses väljaminevana arvele võetud, kuid ei kinnita seda, et kiri on tegelikult postiasutusele üle antud, et postiasutus on asunud seda registrijärgsele aadressile toimetama, et kiri on sinna ka kohale jõudnud ja et adressaadil oli reaalne võimalus kiri kätte saada. Üldjuhul on võimalik eeldada asutuse registrite õigsust ja postiasutuse usaldusväärsust, kuid kirja saatja ja postiasutuse vigu ei saa täielikult välistada. Neid ei välista ka asjaolu, et varasemas menetluses on sama isik samal aadressil dokumendid kätte saanud. Siinkohal tuleb arvestada, et koormava haldusakti kättetoimetatuks lugemisel võivad isikutele olla väga ulatuslikud tagajärjed (kaebetähtaegade kulgemahakkamine, sundtäitmine jne). Lihtkirja võimaliku kaotsimineku riski asetamine ainuüksi adressaadile võib tuua kaasa ebaproportsionaalse põhiõiguste piirangu. Juhul, kui koormava haldusakti adressaat ei tunnista haldusakti saamist, ei ole seega võimalik lugeda haldusakti saadetuks ainult väljaminevate kirjade registrile viidates. 4

§ 54lg-te 2 ja 6 kohaldamisel on Tallinna Ringkonnakohus asunud 21.

mai

1. a määruses haldusasjas nr 3-07-
2. Lihtkirja saatmisega kaasnevaid riske on haldusorganitel võimalik maandada, paludes adressaadil informaalselt (nt elektronkirja või faksi teel) kirja saamist kinnitada. Kinnitus on reeglina kasutatav tõendina lihtkirja kättesaamise kohta, ent loob isegi sõltumata sellest suurema kindluse, et saadetise kohalejõudmise üle hiljem vaidlust ei ole. Kuna kohtul tuleb arvestada võimalustega, et korraldust ei saadetud vaatamata registreerimisele maksu- ja tollikeskusest välja, et korraldus toimetati ekslikult valele aadressile või et väljasaadetud kiri läks postiasutuses või kirjakastist kaduma, ei ole alust järeldada, et kaebaja ei ole piisavalt hoolitsenud oma registrijärgsel aadressil posti kättesaamise eest. Paralleel Riigikohtu halduskolleegiumi 3 märtsi
3. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-10-04 leituga ei ole asjakohane, sest see Riigikohtu määrus käsitles juhtumit, kus haldusakt saadeti isikule tähitult ja väljastusteate jõudmine isiku aadressil oli tõendatud.
4. Kuna maksuhalduri
5. oktoobri
6. a korralduse sundtäitmise eeldused ei olnud korralduse kättetoimetamise näol täidetud, on kaebus põhjendatud ja sundtäitmiseks antud korraldus tuleb tunnistada õigusvastaseks sõltumata sellest, kas kaebajal tegelikult oli maksuvõlg.
7. Muude sundtäitmise õigusvastasuse kohta kaebaja poolt esitatud väidetega ringkonnakohus ei nõustu, vaid ühineb halduskohtu seisukohtadega, pidamata vajalikuks neid korrata. Siiski märgib ringkonnakohus, et kui seadusest tulenevad maksuhalduri haldusakti sundtäitmise eeldused on täidetud, iseäranis kui maksukohustuslast on sundtäitmise eest hoiatatud ja hoiatus on kätte toimetatud ning kättetoimetamine on tõendatud, peab maksukohustuslane arvestama sundtäitmise võimalusega. Kui sundtäidetav haldusakt ja hoiatus on adressaadile nõuetekohaselt teatavaks tehtud, on tal küllaldased võimalused oma õiguste kaitseks. Adressaadil on sellisel juhul nii võimalus kasutada õiguskaitsevahendeid kui ka vältida sundtäitmist haldusakti vabatahtliku täitmise teel. Seega ei pea maksuhaldur sundtäitmiseks asuma läbi viima uut iseseisvat haldusmenetlust, sh korraldama täiendavat isiku teavitamist ega ärakuulamist. Sundtäitmine on täidetava haldusakti andmise menetluse jätk. Viited

§ 10

lg-le 3 ja §-le 12 ning maksumenetluse üldpõhimõtetele on asjakohatud, kuna sundtäitmise eeldused on eeltoodud põhjustel küllaldaselt reguleeritud vastavate erinormidega.

1. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. HKMS § 91 lg 1 kohaselt tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista tõendatud menetluskulud. Kaebaja tasus halduskohus riigilõivu 2921,85 kr ja ringkonnakohtus samuti 2921,85 kr. Halduskohtule esitatud advokaadibüroo õiendi kohaselt (tl 79) on kaebaja halduskohtus tasunud õigusabikulu 8850 kr. Ringkonnakohtule esitatud õiendi (tl 136) kohaselt on kaebaja halduskohtus toimunud menetluse ajal tasunud õigusabikulu 17 700 kr (= 8850 + 3540 + 5310). Halduskohtus kantud õigusabikulu jääb välja mõistmata, sest selle kohta ei esitatud halduskohtule kuludokumente (HKMS § 93 lg 1). Ringkonnakohtus kandis kaebaja õigusabikulu 7080 kr (
2. novembri
3. a maksekorraldus). Selle summa tasumine on tõendatud ja põhjendatud. Kaebaja esitas kuludokumendid ringkonnakohtu nõudmisel
4. novembril
5. Kokku kuulub väljamõistmisele menetluskulu 12 923,70 kr (= 2921,85 + 2921,85 + 7080). Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Ivo Pilving 5