TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-963 Otsuse kuupäev 30.09.2008 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Kalmer Juks kaebus Lõuna Politseiprefektuuri 14.04.200

§ 84

p 1 ja

§ 118

lg 1, 2, mille tulemusena on langetatud kaebuse esitaja suhtes ebaõige distsiplinaarkaristus. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitajale heidetakse ette

§ 84p 1 sätestatud süütegu, so.

teenistuses joobnuna viibimist, siis saab

§ 118

lg 2 järgi sellise rikkumise eest vabastada ametniku teenistusest vaid juhul, kui eksisteerib kehtiv distsiplinaarkaristus. Teenistuskohutuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise või vääritu teo eest võib 2 ametnikku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. või kui on teenistuskohustusi jämedalt rikutud. Kaebuse esitajal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust, mistõttu ei saaks teda iseenesest

§ 84p-i 1 järgi teenistusest vabastada.

Samas on käskkirjas viide, et kaebuse esitaja distsiplinaarsüütegu kujutab endast teenistuskohustuste jämedat rikkumist. Eelnev tähendab seda, et teenistuses joobnuna viibimine võib tähendada (I) rikkumist, millele ilma kehtiva kasutuseta ei saaks järgneda teenistusest vabastamine ja (II) rikkumist, mida peaks käsitlema jämeda rikkumisena, millele järgneks teenistusest vabastamine. Vastustaja ei ole käskkirjas põhjendanud, miks on antud juhul peetud etteheidetavat rikkumist just jämedaks rikkumiseks. Rikkumise määratlemine jämedaks rikkumiseks eeldab midagi enamat, kui lihtsalt joobnuna teenistuses viibimist. Kohtupraktika kohaselt peaks rikkumisega kaasnema teatud konfliktsituatsioon (muude kohustuste rikkumine tingitud alkoholijoobest, liiklusõnnetus, vastuhakkamine võimuorganitele jms), antud juhul see puudub. TDS § 8 lg 1 kohaselt tuleb iga süüteo puhul arvesse võtta antud olukorrale iseloomulikke asjaolusid. Seda nimetatakse ka proportsionaalsuse printsiibi rakendamiseks. Isiku teenistusest vabastamine on põhjendatud üksnes siis, kui esinevad asjaolud, mis välistavad isiku jätkamise võimaluse avalikus teenistuses. Ka joobnuna teenistuses viibimise puhul tuleb vaadelda asjaolusid, nagu isiku varasemat teenistuskäiku ja rikkumiste puudumist, joobeastet ja olukorda, kus joovet mõõdeti. Nimetatud asjaolusid ja teenistuja poolt toime pandud rikkumist arvestades ja kaaludes tuleb karistuse määrajal langetada kaalutlusotsus teenistuja karistamise ja karistuse raskuse osas. Joobnuna teenistuses viibimise vältimatu tagajärg ei ole teenistusest vabastamine. Juhul, kui joobnuna teenistuses viibimine oleks vältimatu teenistusest vabastamise alus, siis oleks seadusandja selle ka nõnda õigusaktides sätestanud. Kaebuse esitaja on seisukohal, et tema suhtes rangeima distsiplinaarkaristuse, so teenistusest vabastamine, määramine ei ole põhjendatud ja proportsionaalne. Vastustaja ei ole karistuse määramisel piisavalt järginud TDS §-st 8 lg 1 tulenevat kohustust arvestada karistuse valikul distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolude, rikkumise raskuse ja töötaja eelneva käitumisega. Seetõttu on kaebuse esitaja teenistusest vabastamine

§ 118lg 1 ja 2 alusel põhjendamatu ning õigusvastane.

Käskkiri, millega ametiisikule määratakse distsiplinaarkaristus, sh vabastatakse isik teenistusest, on kaalutlusotsus, mis peab formaalselt vastama HMS sätestatud nõuetele. Vastustaja ei ole täitnud kaalutlusõiguse teostamise ja haldusakti põhjendamise nõudeid, mistõttu käskkiri on lisaks materiaalsele õigusvastasusele formaalselt õigusvastane. Vastustaja vastuväited Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja ei ole nõus kaebuse esitaja väitega, et rikkumine ei ole tõendatud.

§ 84punktis 1 nimetatud distsiplinaarsüütegu on tõendatud 10.

2. a kell 08.15 läbi viidud alkoholijoobe tuvastamise protokolliga, milles on fikseeritud Kalmer Juksil esinenud joove 0,58 mg/l väljahingatavas õhus (st 1,16‰). Samuti on K. Juks andnud protokollile allkirja joobe tuvastamise tulemusega nõustumise ning joobeseisundi meditsiinilisest tuvastamisest ja vereproovis alkoholisisalduse määramisest loobumise kohta. 3 Vahetult pärast joobe tuvastamist
5. a kirjutatud ettekandes ei maini K. Juks aerosool-suuõhuvärskendaja kasutamist, kuid tunnistab alkoholi tarvitamist eelmisel õhtul ning avaldab juhtunu üle kahetsust, mis viitab samuti joobe tuvastamisega nõustumisele. Lähtudes asjaolust, et K. Juks oli teadlik kohe algavast joobekontrollist, samas ka asjaolust, et aerosool-suuõhuvärskendaja annab alkomeetrisse puhudes näidu, tekib küsimus, miks otsustas K. Juks, olles väidetavalt kaine, aerosool-suuõhuvärskendajat kasutades täiesti teadlikult luua olukorra, kus alkomeeter näitab joovet. Arvestades käesolevas asjas mittevaieldavat asjaolu, et K. Juks oli joobekontrollile eelneval õhtul tarvitanud alkoholi ning eeldades, et K. Juks kasutas tõepoolest vahetult enne joobe kontrolli alkoholisisaldusega aerosool-suuõhuvärskendajat, on vastustaja seisukohal, et aerosool-suuõhuvärskendaja kasutamise eesmärk oli alkoholi tarvitamisest tingitud joobe tunnuste varjamine. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarasja on menetletud igakülgselt ja põhjalikult. K. Juksi poolt joobeseisundis teenistuses viibimine on tõendatud alkoholijoobe tuvastamise protokollis fikseerituga, samuti K. Juksi poolt
8. a ettekandes antud tunnistusega, et ta tarvitas eelmisel õhtul 350-400 g valget viina ning nii
11. a kui ka
14. a ettekandes juhtunu üle kahetsuse avaldamisega, mis lisaks joobe tuvastamise protokollis väljendatud nõustumisele viitab veelkord sellele, et K. Juks oli joobe tuvastamise tulemusega nõus. Sellest tulenevalt on põhjendatult jäetud tähelepanuta K. Juksi väide vahetult enne joobe tuvastamist aerosool-suuõhuvärskendaja kasutamise kohta. Seega olid asjas kogutud tõendid piisavad, et tuvastada K. Juksi poolt distsiplinaarsüüteo toime panemine ning asjakohatu on kaebuses esitatud väide distsiplinaarmenetluse kiirustades läbiviimise kohta. Vastustaja ei ole nõus kaebuse esitaja väitega, et käskkiri ei sisalda põhjendust jämeda rikkumise kohta.

§ 59

lõike 1 kohaselt peab teenistuja oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult, lähtudes avalikest huvidest; teenistuskohutused on kindlaks määratud

-i, muude seaduste, samuti määruste ja ametijuhendite ning muude õigusaktidega; teenistuskohutuste täitmisel peab teenistuja samuti lähtuma

-i lisas 1 toodud avaliku teenistuse eetikakoodeksist ning teistest, ametiasutuse siseselt kehtestatavatest eetikakoodeksitest. K. Juksi teenistusest vabastamise käskkirjas on välja toodud, et K. Juks ilmus

3. a Võru maakonna vastutava jälitusametnikuna joobnuna teenistusse ja viibis seejärel teenistuses joobnuna. Käskkirjas on välja toodud, milliseid eelpoolnimetatud õigusakte, juhendeid või eetikakoodeksinõudeid K.Juks rikkus. Vastustaja ei nõustu, et rikkumise määratlemine jämedaks rikkumiseks peab ilmtingimata eeldama midagi enamat, kui „lihtsalt” teenistuses joobnuna viibimist. Asjasse mittepuutuvad on kaebuse esitaja viited kohtupraktikale, mille kohaselt peaks rikkumisega (teenistuses joobnuna viibimisega) kaasnema teatud konfliktsituatsioon. Viidatud kohtulahendid käsitlevad politseiametniku teenistusest vabastamist väljaspool teenistust vääritu teo (

§ 84p 3) toimepanemise eest.

Politseiametniku poolt joobeseisundis teenistusse ilmumises ja sellises seisundis teenistuses viibimises ei ole midagi „lihtsat”. Politseiametniku poolt teenistuses joobnuna viibimine kätkeb endas juba iseenesest konfliktsituatsiooni, mis seisneb nii

-is kui ka teistes õigusaktides sisalduvate politseiametnikule esitatavate nõuete rikkumises. Teenistuses joobnuna viibimise tolereerimine kuni mingisuguse täiendava konfliktsituatsiooni 4 tekkimiseni, nt kaebuse esitaja poolt nimetatud muude kohustuste rikkumine tingituna alkoholijoobest, vastuhakkamine võimuorganitele või veelgi enam, liiklusõnnetuse põhjustamine, on vastustaja arvates politseiametniku teenistusülesandeid ja vastutust silmas pidades mõeldamatu. Samuti annaks selline sallivus signaali teistele politseiametnikele, samuti elanikkonnale sundi teostavate riigivõimu esindajate suhtes, et politseiametniku poolt teenistuses joobnuna viibimine ei kujutagi endast teatud täiendavate asjaolude puudumisel erilist teenistuskohustuste rikkumist. Arvestades politsei kui institutsiooni erilist rolli ühiskonnas ning sellest tulenevalt politseiametnikule esitavaid kõrgendatud nõudeid, peab vastustaja mõeldamatuks, et politseiametnikule raskeima karistuse ehk teenistusest vabastamise kohaldamiseks peaks lisaks teenistuses joobnuna viibimisele ootama ära politseiametniku mingisugusesse täiendavasse konfliktsituatsiooni sattumise. TDVS-i § 8 lõige 1ei nõua , et joobnuna teenistuses viibimise puhul tuleb vaadelda ka isiku varasemat teenistuskäiku ja rikkumisi. Nimetatud sätte kohaselt tuleb aga karistuse valikul arvestada töötaja eelneva käitumisega. See aga ei tähenda, et vastustaja ei ole distsiplinaarkaristuse määramisel arvestanud asjaoluga, et kaebuse esitaja on politseiteenistuses olnud üle 14 aasta, et teda on korduvalt premeeritud heade töötulemuste ja teenistuskohustuste silmapaistavalt hea täitmise eest ning et teda ei ole teenistusaastate jooksul kordagi karistatud. Iseenesestmõistetavalt on vastustaja K. Juksi teenistusandjana nende asjaoludega arvestanud. Antud juhul aga kaalus K. Juksi rikkumine nimetatud asjaolud üle. Samuti on käskkirjast tulenevalt distsiplinaarkaristuse määramisel juhindutud muuhulgas Võru kriminaaltalituse vanemkomissar Meelis Saarepuu poolt

3. a K. Juksi kohta antud iseloomustusest, mille kohaselt on K. Juksil viimastel aastatel olnud probleeme alkoholiga, millest on temaga ka mitmel korral räägitud. Kõnealuse juhtumi valguses on ilmselge, et K. Juks ei ole ennast parandanud ning see asjaolu on kaalukas fakt karistuseks teenistusest vabastamise määramisel. Kuna käskkirjast tulenevalt on K. Juksil mõõdetud joove suurusega 0,58 mg/l, on põhjendamatu kaebuse esitaja väide, et karistuse määramisel ei ole arvestatud K. Juksi joobeastet. Süüteo toimepanemise asjaolusid silmas pidades on käskkirjast tulenevalt arvestatud ka asjaolu, et selleks päevaks, mil K. Juks joobeseisundis teenistusse ilmus, oli ta määratud Võru maakonna vastutavaks jälitusametnikuks. Seega ei ole põhjendatud kaebuse esitaja väide, et K. Juksi teenistusest vabastamine ei olnud proportsionaalne arvestades süüteo raskust, selle toimepanemise asjaolusid ning K. Juksi eelnevat käitumist. Vastustaja ei ole nõus kaebuse esitaja seisukohaga, et käskkiri on põhjendamatu ning kaalutlusõigust ei ole teostatud nõuetekohaselt. K. Juksile distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas on täidetud nii HMS-i §-s 56 kui ka TDVS-i § 11 lõikes 2 sätestatud nõuded, sh nii haldusakti formaalse kui ka materiaalse õiguspärasuse nõuded. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus, hinnanud asjas kogutud kirjalikke tõendeid ja üle kuulatud tunnistajate ütlusi kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et Kalmer Juksi kaebus on põhjendamatu, kaevatud käskkiri on õiguspärane haldusakt, mille tühistamiseks puudub kohtul alus. Seetõttu jääb kaebus rahuldamata. 5 Lõuna Politseiprefektuuri politseiprefekt Aivar Otsalt on põhjendanud oma 14.aprilli 2008 . a käskkirja nr 371 p andmist järgmiste faktiliste asjaoludega: Distsiplinaarjuurdlusega tuvastati, et Lõuna Politseiprefektuuri kriminaalosakonna Võru kriminaaltalituse politseivaneminspektor Kalmer Juks ilmus 10.04.2008.a. hommikul Võru maakonna vastustava jälitusametnikuna teenistusse joobnuna ning viibis seejärel joobnuna teenistuses. Vanemkomissari Tauno Klaari poolt 10.04.2008 kell 08.15 koostatud alkoholijoobe tuvastamise protokollist nähtuvalt on indikaatorvahendiga Alco Quant 6020 nr A 104569 Kalmer Juksil tuvastatud alkoholijoove 0,58 mg/l. Järgnevalt on käskkirjas märgitud, et eelpool kirjeldatud tegevustega on K.Juks läinud vastuollu järgmiste sätetega: avaliku teenistuse eetikakoodeksi p.18, Politsei heade tavade ja kommete eeskirja p 55, Lõuna Politseiprefektuuri politseiprefekti 30.04.
4. a käskkirjaga nr 91 kinnitatud K.Juksi ametijuhendi p 2.12 ja Lõuna Politseiprefektuuri sisekorraeeskirja p 6.8, millega kogumis pani toime

§ 84p 1 järgi kvalifitseeritava distsiplinaarsüüteo teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine. Vastavalt Pol

TS § 43 lg-le 1 politseiametnikule võib distsiplinaarkaristuse määrata distsiplinaarsüüteo eest. Vastavalt

§ 84

lõikele 1 on distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitamata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine. Nähtuvalt PolTS § 42 p-st 3 politseiametnikule määratavaks raskeimaks distsiplinaarkaristuseks on teenistusest vabastamine

§ 118alusel.

Tulenevalt

§ 118

lg-st 1 võib ametniku teenistusest vabastada selle seaduse §-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 teenistuskohustuste rikkumise (paragrahv 84 p. 1) eest võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Teenistuskohutuste jämeda rikkumise korral võib ametnikku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Käesolevas asjas on vaidlus kaebuse esitaja alkoholijoobe olemasolu ja selle tuvastamise osas, samuti selles, kas vastustaja on kaebaja rikkumist jämedaks rikkumiseks lugemisel ja karistuse määramisel arvestanud karistust kergendavaid asjaolusid. Kohus on seisukohal, et K.Juksile inkrimineeritud süütegu on vastustaja poolt tõendatud. Alkoholijoobes teenistuses viibimine on tõendatud 14.aprilli 2008 .a. distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttega (tlk.61-64), 10.04.2008 koostatud alkoholijoobe tuvastamise protokolliga (tlk.21), K.Juksi 10.04.2008 ja 14.04.2008 ettekannetega (tlk.22, ja 24), samuti tunnistajate T.Klaari ja M.Saarepuu kohtuistungil antud ütlustega. K.Juks on kohtule esitatud kaebuses ja kohtuistungil andnud selgituse, et tema 10.04.2008 hommikul kell 8.15 mõõdetud alkoholijoove põhjuseks ei saanud olla eelmisel õhtul tarvitatud alkohol, vaid enne joobe tuvastamist aerosool-õhuvärskendaja kasutamine. Seega tunnistab kaebuse esitaja ka ise, et mõõdetud alkoholijoove oli faktiliselt olemas. Kaebaja on seisukohal, et joobe sai tekitada ainult enne kontrollimist tema poolt kasutatud aerosoolsuuõhuvärskendaja. Kuid kaebaja selgitused suuõhuvärskendaja kasutamise osas lähevad vastuollu kontrollimise päeval kaebaja enda poolt ettekandes märgitule. Nii on kaebaja 10.04.2008 ettekandes politseiprefektile märkinud, et eelmisel õhtul käis ta Võru kultuurimajas kontserdil, peale mida tarvitas valget viina (tlk.22). Alkoholi tarvitamist eelmisel õhtul kinnitab kaebaja nii 14.04.2008 esitatud ettekandes kui ka kohtuistungil antud seletuses. Oluline on ka see, et alkoholijoobe tuvastamise protokollis on kaebuse esitaja andnud allkirja, et nõustub joobe tuvastamise tulemusega ning joobeseisundi meditsiinilist 6 tuvastamist ja vereproovis alkoholisisalduse määramist ei taotle. Seega on kaebaja, olles ise politseiametnik, ehk eelduslikult teadlik, mida tähendab allkirja andmine alkomeetriga tuvastatud joobe tulemusele, tunnistanud joobe olemasolu. Kohus jagab vastustaja seisukohta, et juhul, kui inimene on kaine, ei ole tal mingisugust põhjust nõustuda joobe tuvastamise esialgse tulemusega. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et olles teadlik eelseisvast joobe kontrollist, võis kaebuse esitaja poolt suuõhuvärskendaja kasutamise eesmärgiks ollagi eelmisel õhtul alkoholi tarvitamisest tingitud joobe tunnuste varjamine. Nähtuvalt kohtuistungil kaebaja seletusest ja tunnistajate ütlustest, pidi suuõhuvärskendaja kasutamise ja joobe tuvastamise vahele jääma umbes 5 minutiline vahe. Nimelt mõõdeti joovet 6 või 7 ametnikul. Tunnistaja L.Partsi ütluste kohaselt oli tema esimene kontrollitav ning et K.Juks kasutas õhuvärskendajat üpris vahetult peale tema kabinetist, kus joovet mõõdeti, väljumist. K.Juksi joovet kontrolliti viimasena, mis tunnistajate sõnul võis toimuda umbes 5 minutit peale esimese ametniku joobe kontrollimist. Seega ei kasutanud K.Juks suuõhuvärskendajat vahetult enne alkomeetrisse puhumist. Kohus ei pea tõenäoliseks, et aerosool-suuõhuvärskendaja annab peale 5 minutilist vahemikku joobe tulemuseks 0,58 mg/l väljahingatavas õhus ehk 1,16%. Tunnistaja T.Klaari ütluste kohaselt oli lisaks alkomeetri tulemusele tunda mõõtmisel J.Juksi juures alkoholi lõhna. Alkoholi lõhna olemasolu on T.Klaar märkinud ka 11.04.2008 prefektile esitatud ettekandes (tlk.23). Tunnistaja M.Saarepuu ütluste kohaselt teatas K.Juks joobe tuvastamisel ka suuliselt, et oli alkoholi tarvitanud, mida kinnitas samal päeval, kuid hiljem esitatud ettekandes. Käesolevas asjas on kaebaja tõstatanud küsimuse, kas avaliku teenistuja suhtes distsiplinaarkaristuse määramisel alkoholijoobes teenistuses olemise eest, on vaja tuvastada alkoholijoove mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaselt pädeva mõõtja poolt, kes vastab Majandus- ja kommunikatsiooniministri 5.10.2006. a määruse nr 85 „mõõtja erialase pädevuse hindamise ja tõendamise korras“ toodud nõuetele. Kohus on seisukohal, et antud asjas ei ole mõõteseaduse § 5 lg 1 kohalduv ja alkoholijoovet on võimalik tuvastada ka erinevalt antud sättes toodust, sest mõõteseaduse § 5 lg 2 toob loetelu, mille puhul on nõutav mõõtetulemuste jälgitavuse tõendatus. Selles loetelus teenistujale distsiplinaarkaristuse määramist toodud ei ole. Samuti ei tulene mõõteseaduse § 5 lg 1 kohaldamine antud asjas ka muudest õigusaktidega ettenähtud juhtudest. Seega tuleb avaliku teenistuja puhul distsiplinaarkaristuse määramisel lähtuda

3. jaos (§§ 84-89) toodust ja

§-st 118. Ka distsiplinaarvastutuse seadusest ei tulene, et joobe tuvastamisel tuleks lähtuda mõõteseaduse § 5 lg 1 nõuetest. Kaebaja joovet võis tuvastada nii, nagu seda tehti antud asjas, (indikaatorvahendiga Alco Quant 6020), kontrolli läbiviijad olid selleks õigustatud ja selle kontrolli tulemused on kasutatavad tõendina antud asjas koos teiste tõenditega. Asjaolu, kas isik viibis või ei viibinud teenistuses joobnuna, peab tõendama karistust määrav isik ning milliseid tõendeid ta selleks kasutab, on tema valik. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja ei ole vaidlustatud käskkirjas põhjendanud, miks on antud juhul peetud etteheidetavat rikkumist just jämedaks rikkumiseks, ning et rikkumise määratlemine jämedaks rikkumiseks eeldab midagi enamat, kui lihtsalt joobnuna teenistuses viibimine. Distsiplinaarkaristuse määramine on karistuse määramise õigust omava isiku diskretsiooniline otsustus, mis allub kohtu kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Kohtul 7 puudub võimalus hinnata sellise otsustuse otstarbekust. Kuid halduskohtumenetluses on HKMS §-st 19 lg 6 tulenevalt võimalik hinnata, kas karistuse määramisel on järgitud kaalutlusõiguse piire ja eesmärki ning kas karistus on proportsionaalne. TDVS § 8 lg 1 paneb karistuse määrajale kohustuse seaduses sätestatud võimalike karistuste hulgast valiku tegemisel kaaluda valitava karistuse vastavust süüteo raskusele, selle toimepanemise asjaoludele ning töötaja eelnevale käitumisele. Nähtuvalt käskkirjast on Lõuna politseiprefekt arvestanud teo asjaolusid, joobes teenistusse ilmumist ja joobes tööl viibimist, mistõttu kaebaja eemaldati töölt. Seega jäid kaebaja teenistuskohustused tema enda süül täitmata, kusjuures pidi K.Juks sel päeval täitma vastutava jälitusametniku ülesandeid. Kohus on seisukohal, et antud juhul on prefekt distsiplinaarkaristuse määramisel hinnanud süüteo raskust, lähtunud politsei rollist ühiskonnas ning sellest tulenevalt politseiametnikule esitatavatest kõrgendatud nõuetest. Karistuse määramisel on arvestatud ka kaebaja vahetu ülemuse, vanemkomissar M.Saarepuu poolt antud iseloomustusega, mille kohaselt on K.Juksil viimastel aastatel olnud probleeme alkoholiga. Seda kinnitasid kohtuistungil ka tunnistajatena ütlusi andnud M.Saaarepuu ja T.Klaar. Nende ütluste järgi toimuski alkoholijoobe kontrollimine ajendatult infost, et K.Juks viibib viimasel ajal tööl alkoholijoobes või alkoholi tarvitamise nähtudega. Käskkirjas on märgitud, et karistuse määramisel on arvestatud K.Juksi eelnevat teenistust. Asjaolu, et käskkirjas ei ole kaebaja varasemaid positiivseid töötulemusi välja toodud, ei tähenda, et neid ei ole arvestatud. Asjaolu, et kaebuse esitajal ei ole varasemaid distsiplinaarkaristusi, ei välista tema vabastamist

§ 84lg 1 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest.

Neil asjaoludel ei ole kohtul põhjust järeldada, et prefekt oleks kaalutlusõigust vääralt kasutanud ja et kaebajale määratud raskeim distsiplinaarkaristus oleks ebaproportsionaalne tagajärg kaebaja distsiplinaarrikkumisele. Seega puudub alus Lõuna Politseiprefektuuri politseiprefekti 14.04.2008 käskkirja nr 371 p tühistamiseks ning kaebaja teenistusse ennistamiseks koos hüvitise väljamõistmisega. Tulenevalt HKMS § 92 lg-st 1 jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Lõuna PP ei ole omapoolset kohtukulude nõuet esitanud. Eda Muts kohtunik 8 9