) § 12 lg 2 alusel alates 15.11.
lg 9 p 2 alusel põhjendusega, et K.B puhul ei ole täidetud taotluse esitamise ajal kehtinud
lg-s 3 sätestatud tingimus, mille kohaselt võib alalise elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud tähtajalise elamisloa alusel viimase viie aasta jooksul vähemalt kolm aastat. K.B esitas KMA otsusele nr 20061317 kaebuse Tallinna Halduskohtule. Tallinna Halduskohtu 16.03.2007 otsusega haldusasjas nr 3-06-2510 jäeti K.B kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 20.11.2007 otsusega jäeti K.B apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu otsus muutmata. 3. 31.05.2007 esitas K.B KMA-le posti teel taotluse pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks. KMA 25.01.2008 otsusega nr 20081034 keelduti K.B-le pikaajalise elaniku elamisloa andmisest
Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole K.B puhul täidetud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimused. Seaduse kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa anda välismaalasele, kes on elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist ja kes on kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse või Eesti Vabariigi välislepingu tähenduses.
lõike 4 kohaselt loetakse pidevalt Eestis elamise perioodi hulka Eestist ajutist eemalviibimist, mis ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Piirivalveameti andmetel on K.B perioodil 1.06.2002 kuni 31.05.2007 (so viimase viie aasta jooksul enne taotluse esitamist) viibinud Eestist eemal kokku üle kümne kuu. Lisaks sellele puudus K.B-l ravikindlustus Eesti Haigekassas. K.B esitas otsusele nr 20081034 vaide. KMA 19.03.2008 vaideotsusega nr 10-08 jäeti vaie rahuldamata. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT 4. Kaebaja leiab, et KMA otsus temale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise kohta on ebaõige järgmistel põhjustel: 1) KMA on oma otsuses viidanud Piirivalveameti andmetele, mis antud juhul ei saa olla piisavaks allikaks välismaalase Eestis elamise tõendamisel. Piirivalveamet fikseerib ainult riigipiiri ületamist, kuid nendest andmetest ei ole võimalik tuvastada, kas välismaalane lahkus elama välisriiki, samuti seda, kus ja millises riigis asus isik peale Eesti riigipiiri ületamist. Käesoleval juhul ei ole kaebaja ajavahemikul 2002-2007 elanud mingis konkreetses välisriigis, vaid viibis oma töökohal erinevatel merelaevadel. Kuna kaebaja on meremees, siis on ta sunnitud viibima reisidel väga pikkade ajavahemike jooksul. Kaebaja rõhutab, et tema majanduslik tegevus on tema Eestis elava perekonna peamiseks sissetulekuallikaks. Ka kaebaja ainus elukoht asub Eestis ja tema Eestis viibimine ei oma ajutist iseloomu; 2)
lg-s 1 sätestatud nõude kohaldamine kaebaja suhtes on vastuolus EL Nõukogu direktiiviga nr 2003/109/EÜ (edaspidi – direktiiv). Vastavalt nimetatud direktiivi preambula punktile 6 pikaajalise elaniku staatuse saamise põhikriteeriumiks peaks olema liikmesriigi territooriumil elamise kestus. Elamine peab olema seaduslik ja pidev, et isik võiks näidata, et ta on riigiga loonud püsivad sidemed. Ka direktiivi art 4 lg 1 sätestab, et liikmesriigid annavad pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist. Samuti on art 4 lg 3 ette nähtud, et äraolekuajad riigi territooriumilt ei katkesta lõikes 1 märgitud perioodi ning neid võetakse selle arvutamisel arvesse tingimusel, et nende kestus on vähem kui kuus järjestikust kuud ja need kokku ei ületa kümmet kuud lõikes 1 märgitud perioodi jooksul. Kuid sama lõikega on sätestatud ka erand, mille kohaselt konkreetsetel ja erakorralistel ajutistel asjaoludel ning kooskõlas siseriikliku õigusega võivad liikmesriigid aktsepteerida eelpoolnimetatust pikemaid äraolekutähtaegu; 3) kaebaja leiab, et tema puhul ongi tegemist erandjuhtumiga, kuna kaebaja on sunnitud viibima väljaspool Eestit seoses tööga, ja kuna antud töö on tema ainus sissetulekuallikas, pole tal võimalik sellest keelduda. EV põhiseaduse §-st 29 tulenevalt on kaebajal subjektiivne õigus vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ja seda õigust tohib piirata ainult samaväärse õigusliku huvi kaitseks või tagamiseks, mida antud juhul ei ole. Kaebaja õigus töötada meremehena sõltub praegusel juhul sellest, kas KMA võtab arvesse tema erilist olukorda ja võimaldab tal saada pikaajalise elaniku elamisluba, või takistab elamisloa saamist ning piirab sellega kaebaja õigust saada alalise elaniku staatust riigis, kus ta on elanud viimased seitse aastat ja kus asub tema kodu.
lg-s 1 sätestatud nõue on antud juhul vastuolus põhiseaduse §-ga 29; 4) vaidlustatud otsus on vastuolus ka proportsionaalsuse põhimõttega. Kaebaja õigust saada pikaajalise elaniku elamisluba ei tohi piirata ainult seetõttu, et riigiorgani tegevuse tulemusena on välismaalaste seaduses jäetud kehtestamata võimalus konkreetsetel ja 2 erakorralistel asjaoludel teha erandeid pikaajalise elaniku elamisloa andmise otsustamisel. Kaebaja arvates tuleks Eestis elamist hinnata igal konkreetsel juhul eraldi ning laiendada
sätetele direktiivis sätestatu.
lg 1 p 1 rakendamisel tuleb Eestis elamise aja hulka arvata ka viibimine Eestist väljaspool tööülesannete täitmise eesmärgil. Arvestades, et direktiivist tulenevad nõuded on Eesti Vabariigile kohustuslikud ja kuna Riigikohtu hinnangul tuleb Eesti seaduse ja Euroopa Liidu õiguse vastuolu korral anda prioriteet Euroopa Liidu õigusele, leiab kaebaja, et tal on õigus saada pikaajalise elaniku elamisluba. Avalikku huvi, mis välistaks kaebaja poolt esitatud pikaajalise elaniku elamisloa taotluse rahuldamise, antud juhul ei esine. Eeltoodu alusel kaebaja leiab, et KMA 25.01.2008 otsus nr 20081034 on õigusvastane ning ta palub selle tühistada. VASTUSTAJA SEISUKOHT 5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja leiab, et kaebaja ei vasta pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks
-s sätestatud tingimustele. 6. Kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa taotluse läbivaatamisel ilmnes, et kaebaja ei ela pidevalt Eestis. Piirivalveameti andmetel on kaebaja perioodil 1.06.2002 kuni 31.05.2007, so viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist viibinud Eestist eemal kokku üle kümne kuu. Vastavalt ÜRO mereõiguse konventsiooni art 91 on ühe riigi lipu all sõitvad laevad avamerel viibides selle riigi jurisdiktsiooni all, kui rahvusvaheliste lepingutega või konventsiooniga ei nähta ette teisiti. Kaebaja viibis väljaspool Eestit seoses tööga laevadel. Viibimine väljaspool Eestit Eesti lipu all sõitval laeval on samaväärne viibimisega Eesti riigi territooriumil, kuid haldusmenetluse käigus on tuvastatud, et kaebaja ei töötanud Eesti lipu all sõitvatel laevadel. Seega on vastustaja õigesti leidnud, et kaebaja viibis Eestist eemal kokku üle kümne kuu viimase viie aasta jooksul. 7.
seab pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimuseks isiku pidevalt riigis viibimise ja seetõttu ei oma tähendust asjaolu, mis riiki ja mis põhjusel on isik Eestist lahkunud. Oluline on vaid tuvastada isiku reaalne viibimine Eestis, millest hulka arvatakse ka Eestist äraoleku aeg, mis vastavalt
lg 1 p 4 ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Piirivalveameti andmete alusel on võimalik üheselt tuvastada, kas isik on pidevalt riigis viibinud või mitte, seega on KMA põhjendatult tuginenud Piirivalveameti andmetele. 8. Pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine ei riku kaebaja õigust elada Eestis. Kaebajal on tähtajaline elamisluba ning ta saab teostada oma õigusi nimetatud elamisloa alusel. Tähtajalise elamisloa alusel on kaebajal olnud võimalus vabalt liikuda, valida tegevusala, elukutset ja töökohta, samuti vajaduse korral Eestist lahkuda. Vajadusel saab kaebaja taotleda tähtajalise elamisloa pikendamist või elamisluba mõnel muul
-s sätestatud alusel. KMA vaidlustatud otsusega ei ole kaebajalt võetud võimalust töötada ametikohal, mis eeldab välislähetustes viibimist ega piiratud muul viisil õigusi, mida kaebaja sai teostada enne otsuse tegemist. 9.
ei anna pikaajalise elamisloa taotluse hindamisel erandi tegemise võimalust isikutele, kes on Eestist eemal viibinud seoses töölähetusega.
määratleb üheselt ja selgelt, kuidas teha kindlaks Eestis pideva elamise aega ning KMA-le kaalutlusõiguse teostamist selles osas ette nähtud ei ole. 10.
Asjaolu, et isik õigushüve saamiseks
sätestatud nõuetele ei vasta, ei tingi nimetatud sätte põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ning kaebaja ei ole 3 sellekohaseid argumente ka esitanud. Kaebaja ei saa tuletada endale õigusi vahetult direktiivist. Direktiiv ei ole otsekohaldatav ning pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimused on siseriiklikult sätestatud
-s. Direktiivid on liikmesriikidele siduvad üksnes direktiivi eesmärgi osas ning liikmesriigid võivad määrata vahendid, vormi ja meetodi siseriikliku õiguse direktiiviga ühtlustamiseks ja direktiivi rakendamiseks. Direktiividest reeglina ei tulene üksikisikule õigusi ega kohustusi. 11. Kõnealuse direktiivi art 26 näeb liikmesriikidele ette tähtaja direktiivis sätestatud nõuete sisseviimiseks siseriiklikku õigusesse.
1.06.2006 jõustunud muudatustega harmoniseeris Eesti direktiivis sätestatud nõuded ning sätestas pikaajalise elaniku staatuse andmist puudutava regulatsiooni siseriiklikus õiguses, kehtestades pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks vastavad tingimused. Siseriiklikus seadusandluses võivad Euroopa Liidu liikmesriigid leevendada üksikuid direktiivide nõudeid, kuid samas ei tulene kõnealusest direktiivist kohustust seda teha. Kuna Eesti seadusandja ei ole pidanud vajalikuks
-s soodsamaid tingimusi pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks/saamiseks kehtestada, siis ei saa KMA neid soodsamaid tingimusi ka kohaldada. Vastustaja palub jätta K.B kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, uurinud kohtule esitatud kirjalikke materjale, leiab, et K.B kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt: 12. 1.06.2006 jõustunud seadusemuudatusega asendati alaline elamisluba pikaajalise elaniku elamisloaga. Pikaajalise elamisloa andmise tingimused on sätestatud
lg-s 1, mille kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa anda välismaalasele: 1) kes on elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist; 2) kellel on kehtiv tähtajaline elamisluba; 3) kellel on püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks; 4) kes on kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse või Eesti Vabariigi välislepingu tähenduses; 5) kes on täitnud integratsiooninõude ja 6) kelle puhul ei esine pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid.
lg 4 kohaselt loetakse lõike 1 punktis 1 sätestatud pidevalt Eestis elamise perioodi hulka ka Eestist ajutist eemalviibimist, mis ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Vastavalt
lg 1 p-le 4 keeldutakse välismaalasele pikaajalise elaniku elamisloa andmisest, kui isik ei vasta
-s sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. 13. Vaidlustatud otsusega on KMA keeldunud kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest põhjusel, et kaebaja ei vasta pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele, mis on sätestatud
lõike 1 punktides 1 ja 4, kuna kaebaja ei ole elanud pidevalt Eestis vähemalt viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist ja kaebajal puudus ravikindlustus Eesti Haigekassas ravikindlustuse seaduse alusel. Kaebaja esitas KMA-le pikaajalise elaniku elamisloa taotluse 31.05.
seab pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimuseks isiku pidevalt riigis viibimise, mitte aga selle, mis riiki ja mis põhjusel on isik Eestist lahkunud, ei oma nimetatud andmed välismaalase Eestis viibimise aja tõendamisel õiguslikku tähendust, seega puudus KMA-l ka vajadus nende asjaolude selgitamiseks. Piirivalveameti andmete põhjal on võimalik tuvastada, kas isik on pidevalt Eestis viibinud või mitte ja KMA on kaebaja Eestist eemalviibimise aja kindlakstegemisel põhjendatult nendest andmetest ka lähtunud. 15. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et
lg-s 1 sätestatud nõude kohaldamine kaebaja suhtes on vastuolus EL Nõukogu direktiiviga nr 2003/109/EÜ (pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta). Kaebaja Eestist eemalviibinuks lugemine pole
lg-s 1 sätestatud Eestis viibimise tingimuse ebaõige kohaldamine ning see pole vastuolus ka kaebaja viidatud direktiivi nr 2003/109/EÜ art 4 lõikega 1, mille kohaselt annavad liikmesriigid pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist, samuti art 4 lõikega 3, mis näeb ette, et äraolekuajad riigi territooriumilt ei katkesta lõikes 1 märgitud perioodi ning neid võetakse selle arvutamisel arvesse tingimusel, et nende kestus on vähem kui kuus järjestikust kuud ja need kokku ei ületa kümmet kuud lõikes 1 märgitud perioodi jooksul. 16. Kaebaja väitel on tema puhul tegemist juhtumiga, mille puhul oleks tulnud kohaldada direktiivi art 4 lõikes 3 ettenähtud erandit, mis lubab liikmesriikidel konkreetsetel ja erakorralistel asjaoludel ning kooskõlas siseriikliku õigusega aktsepteerida eelpoolnimetatutest pikemaid äraolekutähtaegu. Sellise väitega ei saa nõustuda. Esiteks, kohus leiab, et olukord, kus välismaalane viibib riigist pikkade ajavahemike vältel eemal seoses töötamisega muudes riikides, ei ole iseenesest erandlik nähtus, mida tuleks jätta arvesse võtmata nende sätete kohaldamisel, mis reguleerivad pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks vajaliku püsiva riigis viibimise kestust. Teiseks, erandi rakendamiseks peab Euroopa Liidu liikmesriik tulenevalt direktiivist oma siseriiklikus õiguses olema ette näinud võimaluse teha erandeid. Eestis kehtiv
selliste erandite tegemise võimalust ette ei näe.
11.06.2006 jõustunud muudatustega harmoniseerinud direktiivis sätestatud nõuded ning sätestanud pikaajalise elaniku staatuse andmist puudutava regulatsiooni siseriiklikus õiguses, kehtestades pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks vastavad tingimused. Siseriiklikus seadusandluses võivad Euroopa Liidu liikmesriigid leevendada üksikuid direktiivide nõudeid, kuid samas ei tulene kõnealusest direktiivist kohustust seda teha. Kuna Eesti seadusandja ei ole pidanud vajalikuks
-s teha erandeid äraolekuaegade osas ja kehtestada soodsamaid tingimusi pikaajalise elaniku elamisloa andmiseks/saamiseks, siis ei ole kaebaja suhtes võimalik teha erandit
lg 1 p-s sätestatud tingimustest.
määratleb üheselt ja selgeltmõistetavalt, kuidas teha kindlaks Eestis pideva elamise aeg pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks ja KMA-l puudub selles osas kaalutlusõigus. Kohus leiab, et
19. Kohus nõustub vastustajaga selles, et KMA vaidlustatud otsus pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise kohta ei riku kaebaja õigust elada Eestis. Otsusega ei ole kaebajalt võetud võimalust töötada ametikohal, mis eeldab välislähetustes viibimist ega piiratud muul viisil õigusi, mida kaebaja sai teostada enne otsuse tegemist. Kaebajal on olnud võimalus valida tegevusala, elukutset ja töökohta, samuti vajaduse korral Eestist ajutiselt lahkuda. Nimetatud õigusi saab kaebaja teostada olemasoleva kehtiva tähtajalise elamisloa alusel. Tähtajalise elamisloa kehtivuse lõppemisel 14.11.2008 saab kaebaja taotleda selle pikendamist või elamisluba muul
-s ettenähtud alusel. Sellest tulenevalt on põhjendamatud kaebaja väited põhiseaduse § 29 rikkumise ja vaidlustatud otsuse ebaproportsionaalsuse kohta. Edaspidi on kaebajal võimalik uuesti taotleda pikaajalise elaniku elamisluba ja nimetatud elamisluba ka saada, kui kaebaja selle saamiseks
-s ettenähtud tingimustele vastab. Eeltoodu alusel kohus leiab, et KMA 25.01.2008 pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise otsus nr 20081034 on seaduslik. Marion Vakker kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.