KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 19.detsember 2008, Tallinn Haldusasja number 3-07-831 Haldusasi H.L`i kaebus Viimsi Valla

§-s 66 lg 2 p-des 1,3,4 sätestatud eeldused. Korraldusega nr 132 otsustati mitte tagastada kaebajale Loosaare II katastriüksust. Kaebaja on seisukohal, et korraldused nr 2312 ja 535 olid andmise ning on ka käesoleval ajal õiguspärased. Korralduses nr 132 puudub selge käsitlus kehtetuks tunnistatud haldusaktide õiguspärasusest või õigusvastasusest ja korraldus näib tuginevat Harju maavanema seisukohtadele, kusjuures lisatud on, et Viimsi VV on nimetatud küsimuses maavanemast teistsugusel seisukohal. Korralduses viidatakse MRS §6 lg 2 p

1. Antud asjas puudub vaidlus selles, et Loosaare II kinnistul asuv pumbajaam ei ole registreeritud hooneregistris ning samuti ei ole teada selle omanik. MRS §6 lg 2 p 3 näeb tagastamise piiranguna ette teisele isikule kuuluva hoone või rajatise olemasolu. Antud olukorras ei riku pumbajaama aluse maa tagastamine mitte ühegi isiku õigusi. AÕSRS §14 lg 1 kohaselt maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis või selle osa, mis on maaga püsivas ühenduses, on AÕS §16 kohaselt maatüki oluline osa. AÕSRS §14 lg 2 kohaselt ei saa õigusliku aluseta püstitatud ehitise olemasolu olla aluseks selle maa suhtes MRS §6 2.lõike p 3 sätete kohaldamisele. Ka MRS §6 lg 2 p 3 ei näe ette maa tagastamata jätmist, sest haldusorgan ei ole teinud kaebajale ühtki ettekirjutust ja/või soovitust vajadusele pumbajaama suhtes hoonestusõiguse, rendilepingu vms seadmise vajalikkus osas. Oluline on, et isegi õiguslikul alusel püstitatud ning teisele isikule kuuluv ehitis ei saa olla takistuseks maa tagastamisel olukorras, kus sõlmitakse kokkulepe hoone kasutamise kohta. Seda enam on vastuolus seadusega Harju maavanema seisukoht ja millele ilmselt tugineb ka vastustaja, kus ühe mitte kellelegi kuuluva ehitise tõttu jäetakse tagastamata ja seda läbi 8 aastat kehtinud otsuse kehtetuks tunnistamise läbi, 20 953 m2 maad.
2. Õiguspärase haldusakti tagasiulatuvalt isiku kahjuks kehtetuks tunnistamine on vastavalt

§66lg 3 lubatud üksnes sama paragrahvi lg 2 p-des 1,3 ja 4 nimetatud eeldustel.

Need eeldused ei ole antud juhul täidetud, mistõttu tuleb vaidlustatud korraldus juba üksnes seetõttu tühistada. Ka ei ole korraldus nr 132 kooskõlas

§64

lg 2 ja 3, mis nõuavad, et haldusorgan tunnistaks haldusakti kehtetuks kaalutlusõiguse kohaselt. Vaidlustatud korraldusest ei selgu selle andmise põhjendused. Korraldust nr 132 ei saa pidada kaalutletuks, sest sellega tagastamata jäetud maaala on ilmselgelt ebaproportsionaalselt suur, kui arvestada pumbajaama aluse maa pindala. Samuti koormab kaebajat ebaproportsionaalselt tagajärg – maa tagastamata jätmine olukorras, kus maa tagastamise korral ei kannata mitte keegi, kuivõrd pumbajaamal puudub omanik. Kaalutlusõiguse teostamisel ei ole arvestatud ka isiku usalduse kaitse vajadust vastavalt

§67lg 1, 2 sätestatule.

Et maa tagastamine otsustati juba 1999.a. ning korraldus tühistatakse 2007.a., siis on ilmne, et kaebajal on tekkinud põhjendatud usaldus korralduse nr 2312 kehtima jäämise suhtes. Kaebaja on elanud teadmises, et maa on talle tagastatud ligi 8 aasta eest, mistõttu on ta ka teinud vastavaid plaane ning kulutusi Loosaare II kinnistuga seoses. Lisaks kaebajale oli tagastamise õigustatud subjektiks ka E.V ja kes otsustasid tagastatava maa jagada võrdselt ning määrasid reaalsete katastriüksustena ära, milise maa kumbki saab. Nimetatud jaotus sisaldub korralduses nr

1. Kui nüüd korraldus nr 2312 Loosaare II katastriüksuse osas tühistada, muutub ka kaebaja ja E.V vaheliste õiguste ja kohustuste tasakaal. Samuti on kaebaja alustanud ettevalmistusi Loosaare II kinnistu võõrandamiseks, milleks on korrastanud kinnistu väljanägemist, vedanud kinnistult minema prahti ja teinud muid heakorratöid.
2. Vaidlustatud korralduse vastuolu kehtiva õigusega rõhutab veel ka see, et vaidlustatud korraldusest ei nähtu selle andmise põhjendused, samuti ei sisalda haldusakt viidet selle andmise õiguslikule alusele. Kaebaja leiab, et kuna AÜ Kiigemäe lasi mööda seaduses sätestatud tähtaja puurkaevu teenindamiseks vajaliku maa ostueesõigusega erastamiseks, siis on ainetu 10 aastat peale seaduses sätestatud tähtaega nõuda maa riigi omandisse jätmist ning hoonestusõiguse seadmist puurkaevule, mille omandiõigus on tõendamata. Kaebaja pole kunagi teinud ega tee ka edaspidi AÜ-le Kiigemäe takistusi pumbajaama ja selle trasside tasuta kasutamiseks. Kuna enne õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamist ei suudetud tuvastada, kellele pumbajaam ja selle trassid kuuluvad, lepiti valla ja õigustatud subjektide vahel kokku, et maa tagastamise korral ei tee maa omanikud takistusi AÜ-le Kiigemäe vee saamiseks pumbajaamast. Pumbajaama ja selle trasside notariaalse isikliku kasutusõiguse leping on siiani sõlmimata AÜ Kiigemäe juhatuse liikme M.Tolppa tegevuse(tuse) tõttu.
3. Korraldus nr 132 rikub kaebaja õigusi saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud vara. Kaebaja leiab, et tema vanaisale kuulunud ja õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisel ei saa olla takistuseks olla asjaolu, et sellel asub rajatis (pumbajaam), kelle omanikku pole võimalik tuvastada ning mille püstitamiseks puudub õiguslik alus. Samuti rikutakse selle korraldusega kaebaja Põhiseaduse §-s 32 sätestatud põhiõigust. Kaebaja leiab, et tema õiguste rikkumise intensiivsus ei ole ilmselgelt proportsionaalne mistahes võimalike 2.03.2007 korraldusega nr 132 kaitstavate õigushüvedega. H.L palub kohut tühistada Viimsi Vallavalitsuse 2.03.2007 korraldus nr
4. VASTUSTAJA SEISUKOHT
5. Viimsi Vallavalitsus vaidleb kaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata. Vaidlustatud korralduse vastuvõtmisele eelnes Harju maavanema järelevalve ja protesti esitamine halduskohtule Viimsi Vallavalitsuse 28.12.1999 korralduse nr 2312 ja 7.10.2005 korralduse nr 535 tühistamiseks. Vastustaja on seisukohal, et kuivõrd kaebajale õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine ei vastanud MRS §6 lg 2 p 3, siis oli seaduslik ja põhjendatud vaidlustatud korralduse vastuvõtmine ja sellega ei rikuta kaebaja õigusi. Vaidlustatud korraldus kaebajale Loosaare II katastriüksuse tagastamise tühistamiseks oli vastu võetud seoses tagastatud maal asuva pumbajaamaga, mille omanikuks ei ole kaebaja ja et maa tagastamisel on pumbajaamaga seonduv vajalik lahendada. 9.

§66

lg 2 sätestab, et haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada isiku kahjuks edasiulatuvalt kehtetuks p-des 1-4 sätestatud juhtudel. Kuna korraldused nr 2312 ja 535 ei olnud andmise ajal seadusega kooskõlas, siis ei saanud nad olla õiguspärased ja kaebaja ei saa tugineda

§66

lg 2.

§66

lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades seaduse §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti.

1. Haldusmenetluses toimunud Harju maavanema poolt läbi viidud kontrolli tulemusel tuvastati, et 1999.a. korralduse nr 2312 p 1.1 ei vasta tegelikule olukorrale Loosaare II katastriüksuse osas. Nimelt on Loosaare II katastriüksuse plaanile kantud muuhulgas pumbajaam, mille ehitusaluseks pindalaks on 164 m2 ning kitsenduste maaalaks kokku 707 m
2. Selle rajatise olemasolu on korralduse nr 2312 p-s 1.1 märkimata ning see on kaasa toonud õigusvastase haldusakti. Õigusvastasuse hindamisel tugineb vastustaja MRS §6 lg 2 ple
3. Nimetatud pumbajaam ei olnud korralduse nr 2312 väljaandmise ajal kaebaja omandis ning asus AÜ Kiigemäe ringpiiri sees. Seetõttu on Loosaare II katastriüksuse tagastamine kaebajale koos sellel asuva pumbajaamaga vastuolus MRS §6 lg 2 p 3 ning vaidlustatud korraldus on seaduslik. MRS §6 lg 2 p 3 näeb tagastamise piiranguna ette teisele isikule kuuluva hoone või rajatise olemasolu, st normi eesmärgiks on vältida olukorda, kus ehitise või hoone omanik jääks maa tagastamise läbi endale kuuluvast omandist ilma. Samuti on AÜ-l Kiigemäe kehtiv maakasutusõigus, puurkaevule on väljastatud puurkaevu pass nr 3601 ning 16.12.2003 vee erikasutusluba. Kaebaja on tähelepanuta jätnud, et vaidlusalune puurkaev varustab käesoleval ajal veega ca 80 majapidamist. Puurkaevu haldab jätkuvalt AÜ Kiigemäe, kes peab ennast puurkaevu omanikuks ning kes on ka vastustajale esitanud avalduse selle puurkaevu juurde maa erastamiseks.
4. Sisuliselt alusetu on kaebaja põhjendus õiguspärasele ootusele. Tegelikkuses on puurkaevu ja sellele teenindusmaa ulatuses maa mitte tagastamisega kaebaja sisuliselt nõustunud juba 1998.a., allkirjastades AÜ Kiigemäe juhatuse 1.07.1998 toimunud koosoleku protokolli, millest nähtub, et kolm osapoolt, s.o. kaebaja, AÜ Kiigemäe ja Viimsi VV saavutasid kokkuleppe, mille kohaselt kaevu ümber olev maaala diameetriga 15 m jääb AÜ Kiigemäe üldkasutatavasse omandusse erastamiseks, ülejäänud tagastatakse. Kaevu sanitaartsooniks on 30 m, millise kokkuleppe plaanile allkirja andmisega võttis teatavaks ja nõustus ka kaebaja. Samuti ei tähenda vaidlustatud korralduse vastuvõtmine seda, et kaebaja on kaotanud võimaluse enamuse Loosaare II katastriüksuse maast tagasi saada. Kuna kaebaja oli teadlik korralduse nr 2312 õigusvastasusest, siis ei saa ta ka tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele. Vastustaja palub kaebajalt välja mõista menetluskulud summas 39 825 krooni. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
5. Kolmas isik vaidleb kaebusele vastu ja palub see jätta rahuldamata. Loosaare II maaüksusel asuv rajatis – puurkaev – ehitati ajavahemikul 4.maist kuni 27.juulini 1973 suvila-aianduskooperatiiv Kiigemäe tellimusel EKE Ehitus-Montaaživalitsuse poolt. Puurkaevu 27.07.1973 üleandmise-vastuvõtmise aktiga nr 3601 anti puurkaev üle AK-le Kiigemäe. Et puurkaev asub AK Kiigemäe maaalal, tõendab ka 30.11.1973 väljastatud puurkaevu pass nr
6. Samuti on Harjumaa keskkonnateenistus 16.12.2003 väljastanud kolmandale isikule vee erikasutusloa nr HR0706, millest nähtub, et kaevu kasutatakse ühistu aiandus- ja elamukruntide joogi- ja kastmisveega varustamiseks. Samuti on kooperatiivi liikmed maksnud puurkaevu rajamise eest. Et kolmas isik on puurkaevu omanik, on tunnistanud ka kaebaja ja E.V, kes on 30.06.1998 oma allkirjadega kinnitanud nõusolekut 15 m diameetriga „AÜ „Kiigemäe“ puurkaevu teenindamiseks“.
7. Kuna kolmas isik esitas avalduse puurkaevu juurde maa erastamiseks alles 9.04.1998, siis kaotas ta sellega õiguse nõuda puurkaevu juurde maa ostueesõigusega erastamist. Samas säilis kolmandal isikul 23.10.1997 vastu võetud MRSMS §14 lg 2 alusel õigus nõuda talle kuuluva ehitise (puurkaevu) tarbeks hoonestusõiguse seadmist. Hoonestusõiguse seadmine oleks taganud selle, et kolmas isik oleks jäänud puurkaevu omanikuks. Loosaare II maaüksuse kinnistamisega muutus aga senini kolmandale isikule kuulunud puurkaev kaebaja omaks. Seega kaotas kolmas isik Loosaare II maaüksuse tagastamisega (puurkaevuga seonduvas osas) talle kuulunud puurkaevu omandi kaebajale, millega rikuti kolmanda isiku õigust ülalnimetatud seaduse §14 lg 2 tulenevalt nõuda puurkaevule hoonestusõiguse seadmist.
8. Seoses kaebaja usaldusega Viimsi VV 28.12.1999 korralduse nr 2312 p 1.1 kehtima jäämise vastu, viitab kolmas isik

§67

lg 4 p-le 5, mille kohaselt isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui isik oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest teadlik oma süü tõttu. Antud juhul teadis kaebaja, et korralduse p-ga 1.1 läheb tema omandisse kolmandale isikule kuuluv puurkaev, millele tal ei olnud õigust. Asjaolu, et kaebaja oli teadlik kolmanda isiku omandist puurkaevule, nähtub AÜ Kiigemäe kruntide jaotusplaanilt, kus kaebaja ise kinnitab, et puurkaev kuulub kolmandale isikule.

1. Kolmas isik leiab, et vaidlustatud korraldus ei riku kaebaja õigusi (vähemalt puurkaevu aluse ja teenindamiseks vajaliku maa osas). Seda põhjusel, et MRS §6 lg 2 p 3 kohaselt ei tagastata teisele isikule kuuluvate ehitiste alust maad. Seega puudub kaebajal õigus nõuda puurkaevu aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa tagastamist. Kolmas isik palub kaebajalt välja mõista menetluskulud summas 18 585 krooni. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, ära kuulanud menetlusosalised ja uurinud kohtule esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt:
2. Kohtuliku kontrolli esemeks on Viimsi VV 2.03.2007 korraldus nr 132, mille p-ga 1 muudeti Viimsi VV 28.12.2999 korraldust nr 2312 järgmiselt: p-ga 1.1 tunnistati kehtetuks korralduse nr 2312 p 1.1 ja p-ga 1.2 sõnastati korralduse nr 2312 resolutiivosa (sh korralduse p-d 1-9) uues redaktsioonis. Korralduse nr 132 p-ga 2 tunnistati kehtetuks Viimsi VV 7.10.2005 korraldus nr
3. Viimsi VV 28.12.1999 korralduse nr 2312 p-ga 1.1 tagastati kaebajale Viimsi valla haldusalalt 20 953 m2 Leppneeme külas Loosaare II asuv katastriüksus, sihtotstarbega maatulundusmaa. Punktis 1.1 märgitakse, et tagastataval Loosaare II katastriüksusel hooned puuduvad (tl 7,8). Viimsi VV 7.10.2005 korraldusega nr 535 muudeti Viimsi VV 28.12.1999 korralduse nr 2312 p 1.1 lisades sellele lause „Tagastataval Loosaare II katastriüksusel asub rajatis – pumbajaam, mis ei ole registreeritud Harjumaa Hooneregistris, mille omanik ei ole teada ning mille juurde pole esitatud ostueesõigusega erastamise avaldust.“ (tl 10).
4. Vaidlustatud korraldusest nähtub, et Harju maavanem algatas 7.03.2005 järelevalve Viimsi VV 28.12.1999 korralduse nr 2312 üle ja tegi 28.12.1999 Viimsi VV ettepaneku viia korralduse nr 2312 p 1.1 seadusega vastavusse. Ettepaneku täitmiseks võttis Viimsi VV 7.10.2005 vastu korralduse nr
5. 26.10.2005 tegi Harju maavanem Viimsi VV ettepaneku viia 2005 korraldus nr 535 ning 1999 korralduse nr 2312 p 1.1 seadustega vastavusse viidates MRS §6 lg 2 p 3 väärale ja seaduse mõttega mittekooskõlas olevale tõlgendamisele. Viimsi VV ei jaganud Harju maavanema seisukohta ning jäi MRS §6 lg 2 p 3 tõlgendamisel eriarvamusele jättes muutmata eelnimetatud haldusaktid. Seepeale pöördus Harju maavanem 6.09.2006 protestiga halduskohtu poole paludes tühistada Viimsi VV 1999 korralduse nr 2312 ja 2005 korralduse nr 535 (haldusasi nr 3-06-1796). Seepeale võttis Viimsi VV 2.03.2007 vastu korralduse nr
6. Tallinna Halduskohtu 9.03.2007 määrusega lõpetati haldusasja menetlus.
7. Vaidlustatud korraldusega tunnistas Viimsi VV kehtetuks oma varasema korralduse Loosaare II maaüksuse kaebajale tagastamiseks. Varasema haldusakti kehtetuks tunnistamine haldusorgani poolt toimub kaalutlusõiguse kohaselt, kusjuures seadus seab kehtetuks tunnistamisele erinevad tingimused sõltuvalt sellest, kas kehtetuks tunnistatav haldusakt on õigusvastane või õiguspärane (

§-d 64-70). Viimsi VV tulenevalt Harju maavanema protestist asus seisukohale, et 28.12.1999 korralduse nr 2312 p 1.1 oli õigusvastane.

§66

lg 1 kohaselt õigusvastase haldusakti võib, arvestades sama seaduse §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. 19. Kaebaja väidetel oli Viimsi VV 28.12.1999 korralduse nr 2312 p 1.1, millega talle tagastati 20 953 m2 suurune Loosaare II katastriüksus, õiguspärane ja selle tühistamisel ei olnud täidetud

§66lg 2 p-des 1,3 ja 4 nimetatud eeldused.

Kohus kaebajaga ei nõustu ja seda põhjusel, et Viimsi VV 28.12.1999 korraldus nr 2312 ei olnud õiguspärane osas, millega tagastati kaebajale maa, kus asub kõnealune rajatis (pumpla). Viimsi VV 28.12.1999 korralduse nr 2312 vastuvõtmise ajal kehtinud MRS §6 lg 2 p 3 kohaselt maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, sh aiandus-, suvila-, elamu- või garaažiühistu ringpiiri sees, ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendile andmises või muul viisil vastavalt sama seaduse §-dele 7,9 ja

1. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et puurkaevu (pumpla) näol on tegemist rajatisega ja et see asub AÜ Kiigemäe ringpiiri sees. Samuti puudub vaidlus selles, et kolmas isik AÜ Kiigemäe on aianduskooperatiivi Kiigemäe õigusjärglane. Kohus ei nõustu ka selle kaebaja väitega, et rajatisel puudub omanik. Kohtule esitatud materjalidest nähtub järgmist: hüdrogeoloogilises seletuskirjas märgitakse, et EKE Ehitus-Montaaživalitsuse puurimisbrigaadi poolt on ajavahemikus 4-16.maini 1973 puuritud S.M.Kirovi nim.kalurikolhoosi suvila-aianduskooperatiiv „Kiigemäe“ maaalal puurkaev ja puurkaev on ettenähtud aianduskooperatiivi varustamiseks majandusjoogiveega (tl 143); puurkaev on 27.07.1973 üleandmise-vastuvõtmise aktiga üleantud aianduskooperatiivile „Kiigemäe“ (tl 139,140); aianduskooperatiivi „Kiigemäe“ territooriumil asuvale puurkaevule on 30.11.1973 väljastatud puurkaevu pass nr 3601 (tl 142); 16.12.2003 on AÜ-le Kiigemäe väljastatud vee-erikasutusluba nr HR0706(L.VV.HA-21954) ühistu aiandus- ja elamukruntide joogi- ja kastmisveega varustamiseks, sh 35 elamukrunti kasutavad vett aastaringselt (tl 150). Eeltoodu lükkab ümber kaebaja väited, et tegemist on rajatisega, mis ei kuulu mitte kellelegi ja et ei ole teada, millistel alustel ja kelle poolt on nimetatud rajatis püstitatud. Kõnealune puurkaev kuulub AÜ-le Kiigemäe ja see on püstitatud seaduslikel alustel. Kaebaja on ka ise tunnistanud puurkaevu omanikuna AÜ-t Kiigemäe. AÜ Kiigemäe juhatuse 30.06.1998 toimunud koosoleku protokollist ja aiandusühistu kruntide jaotuse plaanilt nähtuvalt leppisid AÜ Kiigemäe, kaebuse esitaja ja Viimsi Vallavalitsus 30.06.1998 toimunud arutelul kokku, et aiandusühistule erastatava maa suurust vähendatakse Kaasiku tee 4 (pumbajaama maaüksus) maa võrra ning see tagastatakse õigustatud subjektile, välja arvatud sellel maaüksusel asuva pumpla ümber olev maaala diameetriga 15 m, mis erastatakse aiandusühistule üldkasutatava maana (tl 75, 76). Asjaolu, et kolmas isik ei olnud tähtaegselt esitanud vastustajale üldmaa ostueesõigusega avaldust, ei andnud iseenesest kaebajale õigust nõuda pumpla aluse ja selle teenindamiseks vajaliku maa talle tagastamist. MRSMS §14 lõikest 2 tuleneb, et kui maad ostueesõigusega erastama õigustatud isik ei ole vastavat avaldust 1998.a. 1.jaanuariks esitanud, jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus.
2. Kaebaja väide vaidluse puudumise kohta küsimuses, et kõnealune pumbajaam ei ole registreeritud hooneregistris, on asjakohatu. Vabariigi Valitsuse 20.12.1990 korraldusega nr 378 kinnitatud „Eesti Riikliku Hooneregistri põhimääruse“ p 3 kohaselt kanti hooneregistrisse andmed varem ehitatud hoonete, uusehitiste ja hoonete ümberehituste kohta. Puurkaevu puhul on tegemist rajatisega ja rajatiste kandmist hooneregistrisse register ette ei näinud.
3. Eeltoodut arvestades ei olnud Viimsi Vallavalitsusel õigust teisele isikule kuuluvat õiguslikul alusel püstitatud rajatist maa tagastamise õigustatud subjektile koos maaga tagastada. Teise isiku omandis oleva ehitise aluse maa saab kohalik omavalitsus tagastada ainult juhul, kui maa tagastamise õigustatud subjekt ja ehitise omanik on sõlminud notariaalselt tõestatud kokkuleppe maale hoonestusõiguse seadmiseks (MRS §6 lg 2 p 3). Seega pidi vallavalitsus maa tagastamise menetluses arvestama kolmanda isiku poolt erastamisavalduse tähtaegselt esitamata jätmise puhul seadusest otseselt tuleneva tagajärjega, milleks on maa riigi omandisse jätmine ja riigimaale rajatise omaniku kasuks hoonestusõiguse seadmine. Eeltoodut arvestades on Viimsi VV 28.12.1999 korralduse nr 2312 p 1.1 (Viimsi VV 7.10.2005 korralduse nr 535 sõnastuses) osas, millega tagastati kaebajale teise isiku omandis oleva rajatise alune ja selle teenindamiseks vajalik maa kaebajale, õigusvastane.
4. Kaebaja väidetel ei ole Viimsi VV 28.12.1999 korralduse nr 2312 p 1.1 kehtetuks tunnistamisel arvestanud tema usalduse kaitse vajadust vastavalt

§67lg 1 ja 2 sätestatule.

Et maa tagastamine kaebajale otsustati juba 1999.a., siis on kaebaja väidetel ilmne, et ta on elanud teadmises, et maa on talle tagastatud ligi 8 aasta eest, mistõttu on kaebaja ka teinud vastavaid plaane ning kulutusi Loosaare II kinnistuga seoses. Kaebaja väidetel oleks vald pidanud enne otsustuse tegemist pooled välja kutsuma ja andma neile võimaluse kokkuleppe sõlmimiseks. Kaebaja väidetel on ta huvitatud vaid tema vanaisale kuulunud maast ja et tagastatud maa oleks tervik, sest tema laps soovib antud maaüksusele kodu rajada ja ei soovi, et maa oleks lõhestatud kaheks.

§64

lg 2 kohaselt haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama.

§67

lg 1 kohaselt isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades arvestab haldusorgan peale sama seaduse §64 lõikes 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima.

§67

lg 4 kohaselt isik ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui isik oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik. Kohus leiab, et antud asjas sai õigustatud subjekt, s.o. H.L Loosaare II maaüksuse tagastamisel aru ja oli teadlik sellest, et maal asub rajatis – puurkaev. Nimetatut kinnitab AÜ Kiigemäe juhatuse 30.06.1998 toimunud koosoleku protokoll ja ühistu kruntide jaotuse plaan. Koosoleku protokollist nähtub, et 29.06.1998 toimus Viimsi Vallavalitsuses arutelu, millest võtsid osa H.L, Viimsi maa-ameti juhataja M.Saretok ja AÜ Kiigemäe juhatuse esimees R.Keva ja kus lepiti kokku, et aiandusühistule erastatava maa suurust vähendatakse Kaasiku tee 4 (pumpla maaüksus) maa võrra ning see tagastatakse õigustatud subjektile, välja arvatud sellel maaüksusel asuva pumpla ümber olev maaala diameetriga 15 m, mis erastatakse aiandusühistule üldkasutatava maana (tl 75,76). Seega oli kaebaja juba 1998.a. teadlik sellest, et tema poolt tagasi taotletaval maaüksusel asub AÜ-le Kiigemäele kuuluv rajatis – pumpla. Asjaolul, kas aiandusühistu oli esitanud 01.jaanuariks 1998 vallavalitsusele avalduse üldmaa ostueesõigusega erastamiseks või mitte, ei ole antud juhul tähtsust, sest isik võib saada maa omanikuks ka muul viisil kui ostueesõigusega erastamine. MRSMS §14 lõikest 2 tuleneb, et kui maad ostueesõigusega erastama õigustatud isik ei ole vastavat avaldust 1998.a. 1.jaanuariks esitanud, jäetakse ehitise teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja ehitise omaniku kasuks seatakse hoonestusõigus. Kuna käesolevas asjas ei olnud rajatise – pumpla omanik AÜ Kiigemäe esitanud 1998.a. 1.jaanuariks maa ostueesõigusega erastamise avaldust, nägi seadus ette teenindusmaa riigi omandisse jätmise ja ehitise omaniku kasuks riigimaale hoonestusõiguse seadmise. Teise isiku omandis oleva ehitise aluse maa saab kohalik omavalitsus tagastada ainult juhul, kui maa tagastamise õigustatud subjekt ja ehitise omanik on sõlminud notariaalselt tõestatud kokkuleppe maale hoonestusõiguse seadmiseks. Seega pidi vastustaja maa tagastamise menetluses arvestama AÜ Kiigemäe erastamisavalduse esitamata jätmise puhul seadusest otseselt tuleneva tagajärjega, milleks on rajatise aluse maa riigi omandisse jätmine ja riigimaale rajatise omaniku kasuks hoonestusõiguse seadmine. Kuna kaebaja oli Viimsi Vallavalitsuse 28.12.1999 korralduse nr 2312 osalisest õigusvastasusest teadlik, siis ei saa kaebaja ka tugineda usaldusele. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et maareformi eesmärk on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamisel maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest. Seega ei ole õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine maareformi käigus prioriteetne, vaid arvestada tuleb ka maakasutajate seadusega kaitstud huvidega. Käesolevas asjas puudub vaidlus selles, et AÜ-l Kiigemäe on kehtiv maakasutusõigus, kõnealune rajatis asub ühistu ringpiiri sees ja see varustab ca 80 majapidamist veega. Kohus leiab, et antud juhul väärib kolmanda isiku huvi enam kaitset kui kaebaja erahuvi, mis kaebaja väidetel väljendub põhiliselt selles, et maa omanikuks oli kunagi tema vanaisa ja et ta sooviks maa säilimist tervikuna. 22. Kaebaja väidetel rikub vaidlustatud korraldus tema õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa. Kohus kaebaja väitega ei nõustu, sest nagu kohus eeltoodus märkis, ei ole maa tagastamine maareformi käigus prioriteetne. Samuti ei ole vaidlustatud korraldusega keeldutud kaebajale Loosaare II maaüksuse, suurusega 20 953 ha tervikuna tagastamisest Korraldusega nr 132 on muudetud ka 1999.a. korralduse nr 2312 p 3 ja milles märgitakse, et tagastamata jääv maa, 6,46 ha tagastamine või kompenseerimine otsustatakse edaspidise menetluse käigus (tl 12,13). Seega otsustatakse kaebajale Loosaare II katastriüksuse tagastamine peale AÜ Kiigemäe maakasutusalal asuva puurkaevu (pumpla) juurde selle teenindamiseks vajaliku maa määramist. 23. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et H.L`i kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulud tuleb HKMS §92 lg 10 alusel jätta poolte endi kanda, kuna vastaspoole ja kolmanda isiku kulude väljamõistmine kaebajalt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohtu halduskolleegium on mitmes lahendis selgitanud, et haldusorgani poolse välise õigusabi kasutamine ei ole alati vajalik ning põhjendatud. Lähtudes käesoleva kohtuasja asjaoludest, ei olnud kohtu hinnangul Viimsi Vallavalitsuse esindamiseks vajalik välise õigusabi kasutamine, kuna haldusorgani enda ametnike kvalifikatsioon peaks olema piisav vallavalitsuse esindamiseks kohtus. Seetõttu jätab kohus vastustaja menetluskulud summas 39 825 krooni, vastustaja enda kanda. Samuti jätab kohus kolmanda isiku AÜ Kiigemäe menetluskulud summas 18 585 krooni, kolmanda isiku enda kanda. Kohus leiab, et kolmas isik on oma õiguste kaitsel kasutanud ebaefektiivseid vahendeid, lootes tegelikult üksnes Harju maavanema järelevalve tulemuslikkusele ning jättes ise oma õiguste kaitseks kohtusse pöördumata. Kohus leiab, et sellisel juhul oleks kolmanda isiku menetluskulude väljamõistmine kaebajalt ebaõiglane. Marion Vakker Kohtunik