KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 11. aprill 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-05-1 Haldusasi Kodumajagrupi AS kaebus Tall

) § 30 alusel on vastuolus seadusega ja rikub kaebaja subjektiivseid avalikke õigusi õiglasele ja tõhusale haldusmenetlusele. 2. Tallinna Linnavalitsuse 22.12.2004 kiri, mida vastustaja käsitleb haldusaktina ja muuhulgas keeldumisena omandamast vaidlusaluseid avalikus kasutuses olevaid kinnistuid, on esitatud vastuseks kompromissiettepanekule kohtumenetluses seoses tuvastamiskaebusega haldusasjas nr 2612/2004, milles kaebaja nõudis linnapoolse PES § 47 alusel hüvitise maksmisest keeldumise õigusvastasuse kindlakstegemist. Kirjas on keeldutud kahju hüvitamisest,

§- i 30 alusel esitatud nõuet ja selle lahendamist kirjas ei käsitletud. Nimetatud kirjas kinnitab linn vastuseks kaebaja esindaja 10.12.2004 kirjale, et keeldub hüvitise maksmisest ja ei soovi kaebajaga kokku leppida. Seega

§-st 30 tulenevat haldusakti vastu võetud ei ole. 3. Haldusmenetluse seaduse kohaselt peab isiku taotluse alusel haldusakti andmiseks alustatud haldusmenetlus lõppema haldusaktiga, isegi kui seisukoht on taotleja suhtes 2 keelduv. Kaebaja leiab, et Tallinna abilinnapea saadetud 22.12.2004 kirja näol ei ole tegemist haldusaktiga. Tallinna abilinnapeal puudub igasugune pädevus

§ 30alusel esitatud taotlusi ainuisikuliselt rahuldada või rahuldamata jätta.

Tallinna Linnavalitsus on kollegiaalne organ, kes langetab otsuseid linnavalitsuse istungil ning vastavad otsused vormistatakse haldusaktidena või istungi protokollis. Kui vastustaja käsitleb nimetatud kirja keelduva haldusaktina

§ 30

alusel esitatud taotluste rahuldamisest keeldumise kohta, oleks tegemist algusest peale tühise haldusaktiga, kuna see on antud ebapädeva väljaandja poolt. 4. Tuvastuskaebuse menetluses (haldusasi nr 3-04-429) käigus jõudis Tallinna Ringkonnakohus seisukohale, et Tallinna linnal ei ole PES §-st 47 tulenevat kohustust kaebajale hüvitada tänavate väljaehitamise kulutusi. Tuvastuskaebuse lahendamisel ei käsitletud küsimust, kas linnal on või ei ole kohustust läbi viia haldusmenetlust tänavaluste kinnistute omandamise küsimuse otsustamiseks

§ -st 30 tulenevalt. 5. Väide, et kaebajal puudub nõudeõigus

§ 30

alusel kinnistute omandamist nõuda ning õiglase hinna määramisel ei saa arvestada tänavate ehituskulusid on asjakohatud. Vastustaja esindajatel puudub pädevus vastustaja asemel nimetatud küsimustes otsuseid langetada.

1. Kaebaja taotleb kohtult mõista kaebaja kasuks vastustajalt välja menetluskulud summas 74 923.- krooni.
2. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus palub jätta kaebus rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt:
3. Vastustaja on kaebaja 2000-2001 esitatud taotlused juba lahendanud oma 22.12.2004 vastuskirjaga nr LV-1/1737, keeldudes ehituskulusid hüvitamast ja vaidlusaluseid kinnistuid hüvitise eest omandamast. Kirjas on ära toodud ka põhjendused, miks ei ole vara omandamise taotlused põhjendatud ja miks tulevad jätta rahuldamata. Nimetatud kirja näol on tegemist keelduva haldusaktiga, millega keelduti taotluste rahuldamisest tervikuna - st teede rajamise kulutuste hüvitamisest ja kulutuste hüvitamisega seotud kinnistute omandamisest mistahes võimalikel alustel, mitte ainult PES § 47 alusel, nagu on seda üritanud meelevaldselt tõlgendada kaebaja. Seega on haldusmenetlus nimetatud taotluste osas juba lõpule viidud. Ka kaebaja 24.07.07 taotluses toodud küsimused on nimetatud kirjas lahendatud ja vastustaja on seda kaebajale veelkord oma 25.01.2008 kirjas nr Õ-1/5838 selgitanud.
4. Kaebaja 22.08.2000, 12.11.2000 ja 06.02.2001 taotlused olid suunatud teede rajamise ehituskulude hüvitamisele ja sellega seonduvale kinnistute võõrandamisele mistahes alusel ja viisil. Tuvastamiskaebuse raames (haldusasi nr 3-2612/2004) lahendati juba küsimus, kas kaebajal on mistahes alusel (mh PES § 47 alusel) õigus Tallinna Linnavalitsuselt nõuda, et vaidlusalused kulutused vastustaja poolt hüvitataks. Nimetatud haldusasjas leidis Tallinna Ringkonnakohus, et kaebajal puudub mistahes alusel õigus Tallinna Linnavalitsuselt nõuda, et vaidlusalused kulutused vastustaja poolt hüvitataks ning et Tallinna Linnavalitsuse tegevus hüvitamisest keeldumisel ja taotluste rahuldamata jätmine ei olnud õigusvastane. Väär on kaebaja väide, et tuvastuskaebuse menetluse raames lahendati kitsalt üksnes PES §-st 47 tuleneva hüvitise maksmise kohustuse olemasolu. Tuvastuskaebuse menetlemise raames otsustas Tallinna Ringkonnakohus ammendavalt küsimuse, kas kaebaja ja vastustaja vahel oli haldusleping või kas muudel alustel oli kaebajal alus nõuda, et tema poolt vaidlusaluste teede väljaehitamiseks tehtud kulutused hüvitataks, seejuures analüüsitud on nii planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) sätteid kui ka muid võimalikke 3
8. aluseid (sh lepinguvälistest võlasuhetest tulenevaid). Kaebaja PES §-le 30 tuginev omandamisnõue on sisuliselt suunatud hüvitise maksmisele ehituskulude eest, kuna kaebaja sisustab selle sätte alusel makstavat hüvitist ehituskulude sõnaselgelt vaidlusaluste tänavate ehituskulude maksumusega. Taotluste sisuks oli saada hüvitist ehituskuludele mistahes alusel ja võõrandamisnõue oli hüvitisnõudega lahutamatult seotud ega olnud esitatud hüvitisnõudest iseseisva ja sõltumatu nõudena. Seega on põhjendamatu mistahes uue hüvitisnõude (sh

§-s 30 sätestatud hüvitisnõude) esitamine kaebaja poolt ning selle sisustamine teede rajamiseks tehtud kulutuste kaudu. Haldusorgan ei ole kohustatud samasisulist nõuet, mis tuleneb samadest asjaoludest, vaatama läbi ja lahendama korduvalt ja piiramatu aja jooksul. Nii ei saa ka kinnisasja omanik nõuda temale kuuluvate kinnisasjade omandamist kohaliku omavalitsuse poolt

§ 30alusel ajaliselt piiritlemata aja jooksul ja korduvalt.

Kui kinnisasja omanik on esitanud taotluse kinnisasja omandamiseks kulude hüvitamise vastu ning kohalik omavalitsus on jätnud selle rahuldamata, siis tuleb lugeda taotlus lahendatuks ning haldusmenetlus lõppenuks. Sellisel juhul on isikul võimalus kaitsta oma oletatavat seadusega tagatud subjektiivset õigust asjakohase kaebuse esitamisega, arvestades seejuures seaduses sätestatud nõuete esitamise tähtaegu Kui kinnisasja omanik pöördub haldusorgani poole kinnisasja omandamise nõudega uuesti, tuleb tal arvestada, et haldusorganil ei ole kohustust juba lahendatud taotlust uuesti läbi vaadata ja teha asjas iga kord uus otsustus. Juhul, kui aktsepteerida isiku õigust sama taotlusega pöörduda haldusorgani poole korduvalt, ja nõuda iga kord uue otsustuse tegemist, oleks ilmselgelt kahjustatud õiguskindlus, samuti kaotaks igasuguse sisu ja tähenduse HKMS §-s 9 sätestatud lühikesed kaebetähtajad (nt kui isik on tühistamiskaebuse võimaluse minetanud, saaks ta samasisulise taotluse veelkordsel esitamisel uue otsustuse, mida oleks võimalik uuesti vaidlustada). Kaebajal puudub vaidlusaluste kinnistute võõrandamise nõue

§ 30

alusel, kuna kaebaja ei ole planeeringulahenduse kehtestamisel seadnud tingimuseks, et talle makstakse hüvitist või et kohalik omavalitsusüksus omandab kinnistu. Kaebaja esitas vastavad nõuded alles pärast detailplaneeringu kehtestamist. Kaebaja soovis igasuguste tingimusteta seda, et planeeringulahendusega nähakse ette Tiskre elamurajooni tänavate avalik kasutus ning selline planeeringulahendus oli ette nähtud eeskätt kaebaja enda huvides, tagamaks elamurajooni elamute müüki tema arendatavas piirkonnas. Omandamisnõude eelduseks on asja avalikult kasutatavus. Tõendamata on, et vaidlusalused kinnistud on avalikult kasutatavad teed. Teeseaduse § 4 lg 3 kohaselt määratakse eratee avalikuks kasutamiseks vaid omaniku ja Maanteeameti või omaniku ja valla- või linnavalitsuse vahel sõlmitud lepingu alusel. Kaebaja ei ole selliste lepingute olemasolu tõendanud, mistõttu on kaebaja väide, et vaidlusalused kinnistud on avalikult kasutatavad teed, tõendamata ja paljasõnaline. Isegi kui detailplaneeringus on ette nähtud kinnistu või selle osa kasutamine avalikult kasutatava teena, ei too see automaatselt kaasa eratee muutumist avalikult kasutatavaks ega asenda omaniku ja haldusorgani vahel vastava kokkuleppe sõlmimise vajadust. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et

§-s 30 nimetatud õiglaseks hüvitiseks antud vaidluse kontekstis on vaidlusaluste tänavate väljaehitamise kulu kui investeering, mida oli vaja teha selleks, et tänav oleks praegusel viisil kasutatav.

§-s 30 sätestatud õiglane hüvitis ei ole võrdne tee rajamiseks tehtud kulutuste suurusele vastava hüvitisega.

§ 30

alusel tuleks vaidlusaluste kinnistute omandamise eest õiglast hüvitist kindlaks määrates lähtuda vaidlusaluste teede kui 4 transpordimaa sihtotstarbega kinnistute turuväärtusest, mitte aga teede rajamisele tehtud kulutustest.

1. Vastustaja taotleb kohtult mõista vastustaja kasuks kaebajalt välja menetluskulud summas 111 309,40 - krooni KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Käesoleva kohtuasja menetlemisel on kaebaja pärast kohtulahendi jõustumist asjas 3-04429 loobunud kahjude hüvitamise nõudest ja kohus on pidanud oma 7.01.2008 määrusega otstarbekaks jätkata asja menetlemist kohustamisnõude osas, mille nõudeks on teha Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutus läbi viia haldusmenetlus Kodumajagrupi AS taotluses Tiskre elamurajooni tänavate (Roostiku, Tiskrevälja, Kotlepi, Taludevahe, Jaagu, Eevardi, Käänu, Postitalu, Kristeni ja Vahepere) aluste kinnistute võõrandamiseks Tallinna linnale

§ 30alusel ning ette valmistada ja vastu võtta asjakohased haldusaktid.

8. Kõigepealt võtab kohus seisukoha küsimuses, kas kaebaja on esitanud taotluse kinnistute omandamiseks

§ 30või PES (Planeerimis- ja ehitusseaduse) § 30 lg 5 alusel.

Kaebaja viitab taotluse esitamise kohana oma 13.11.2000 kirjale (tl. 110), 06.02.2001 kirjale (tl. 112) ja 24.07.2007 taotlusele (tl.82-83). Nähtuvalt kahest esimesest kirjast ei ole nendes otseselt mainitud küll

§ 30

või PES vastavat paragrahvi, kuid taotlused ei ole sõnastatud ka kahjude hüvitamise nõudena. 9. Kohus on seisukohal, et vahepealsed läbirääkimised ja kohtumenetlused selgitasid küll küsimuse, kas kaebajal on õigus kulude hüvitamisele PES § 47 või muul tsiviilõiguslikul kulutuste hüvitamisele suunatud alusel, kuid ei vastanud küsimusele, kas vastustaja omandab või keeldub omandamast taotlustes mainitud kinnistuid

§ 30või sellele eelnenud PES § 30 lg 5 alusel.

Arvestades pooltevahelisi varasemaid suhteid ja taotluste esitamise aja halduspraktikat, võib aru saada, ka miks kaebaja soovis eelkõige selgust saada lepinguliste suhete ja kahjude hüvitamisega seotud küsimustes. Kohus ei nõustu siinkohal vastustaja seisukohaga, et tulenevalt asjaolust, et Tallinna Ringkonnakohus oma 14.11.2006 otsuses haldusasjas nr.3-04-429 leidnud, et kaebajal puudub mistahes alusel õigus Tallinna Linnavalitsuselt nõuda, et vaidlusalused kulutused vastustaja poolt hüvitatakse, ei ole kaebajal ka õigust esitada jätkuvalt nõuet kinnistute omandamiseks

§ 30

alusel ja et mainitud Tallinna Ringkonnakohtu otsus lahendab lõplikult selle nõudega seotud küsimused. Kohus on seisukohal, et Tallinna Ringkonnakohtu otsus käsitles tõepoolest võimalikke eraõiguslikest suhetest tulenevaid kahjude hüvitamise aluseid ja punktis 20 ka alusetu säästmise ja käsundita asjaajamisega seotud võimalikke nõudeid ning jõudis järeldusele, et need sätted ei ole käesoleval juhul rakendatavad. Kuid need küsimused ei puuduta

§ 30regulatsiooni.

Kohus leiab, et ka nimetatud otsuse punkt 21 ei anna vastustaja väidetele alust. Selles punktis ei ole käsitletud teede omandamise küsimust, vaid küsimust, kuidas saab tuleb eratee avalikul kasutamisel selle eest hüvitist maksta.

§ 30

ei ole aga suunatud asja kasutamise eest hüvitise maksmise küsimuse lahendamisele, vaid annab eratee omanikule võimaluse nõuda tee omandiküsimuse lahendamist juhul, kui seda kasutatakse avalikes huvides. Sisuliselt on sellisel juhul tegemist vastupidise protsessiga eraomandi sundvõõrandamisele, kus riigil või kohalikul omavalitsusel on seadusest tulenev õigus omandada eraisikule kuuluv kinnisasi. Mõlemal juhul tuleb kohalikul omavalitsusel kõigepealt lahendada võõrandamisega seotud küsimus ja alles vastava põhimõtteliselt positiivse otsuse tegemise järel saavutada lõplik kokkuleppe hinnas. Kohus möönab, et kaebaja on õiguslikult segadusttekitavalt käsitlenud siinkohal küsimust õiglasest hinnast ja pakkunud selleks tee ehitushinda. Kohus nõustub vastustajaga, et teede omandamise puhul on täpsem rääkida asja harilikust turuhinnast. Samas 5 on asja ehitushind kindlasti üks tegur, mida harilik turuhind suuremal või vähemal määral kõrvuti mitmete muude näitajatega arvese võtab. 10. Kohus on seisukohal, et vastustaja ei saa käesoleval juhul põhimõtteliselt tugineda asjaolule, et ta ei ole vastavast taotlusest aru saanud. Vastavalt HMS § 15 lg 2 tuleb haldusorganil puuduste esinemisel taotluses, milleks käesoleval juhul võib lugeda omandamisnõude õigusliku aluse väljatoomatajätmist kahes esimeses kirjas, määrata taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Seda vastustaja teinud ei ole. Kohus on seisukohal, et isegi juhul, kui tulenevalt varasematel läbirääkimistel ja kohtumenetlustes kujunenud arusaamadest kujunes kaebajal veendumus, et

§ 30

toodud nõuet ei ole esitatud, kadus igasugune alus selleks kaebuse esitamisega käesolevas asjas ning tulenevalt hea halduse põhimõttest ja haldusorgani uurimiskohustusest, oleks ta pidanud HMS § 15 lg 2 alusel määrama ise kaebajale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks ja taotluse õigusliku aluse selgitamiseks. Sisuliselt esitas kaebaja vastava taotluse täpsustuse omapoolses seisukohavõtus menetluse jätkamiseks 16.03.2007 (tl. 57-58) ja kordas seda täiendavalt oma väljaspool käesolevat kohtumenetlust vastustajale 24.07.2007 saadetud kirjas (tl. 82). Nimetatud kirjas selgitab kaebaja vastavat taotlust selgete viidetega varasematele taotlustele ja palub otse haldusmenetluse lõpuleviimist ning haldusakti väljaandmist. Nähtuvalt Tallinna Maa-ameti vastusest on taotlus menetlusse võetud ja seoses küsimuse keerukusega pikendatud vastamise tähtaega kahele kuule. Sisulist vastust kaebaja kuni kohtuistungini vastustajalt oma taotlusele saanud ei ole. 11. Eelpooltoodust tulenevalt leiab kohus, et taotlus haldusakti väljaandmiseks

§ 30

aluselt on seadusega sätestatud korras esitatud, vastustaja on selle kätte saanud ja sellest kõige hiljemalt 24.07.2007 ka lõplikult ja üheselt aru saanud. Sisuliselt ei vaidle kaebaja ka ise sellele vastu, et taotlus

§ 30alusel on esitatud.

Nii oma kirjalikes seisukohtades, kui ka kohtuistungil, on ta järjepidevalt olnud seisukohal, et see taotlus on läbi vaadatud, haldusmenetlus läbi viidud ja lõpetatud (vt. tl.210) ja kõike seda on tehtud 22.12.2004 kirjaga. Sellise seisukoha esitamine näitab selgelt, et taotlusest on tegelikult aru saadud juba enne kaebuse esitamist käesolevas kohtuasjas. 12. Kohus leiab, et kohustamiskaebuse lahendamiseks tuleb tal järgnevalt võtta seisukoht vastustaja väite, et vastustaja on juba taotluse haldusaktiks oleva Tallinna Linnavalitsuse 22.12.2004 kirjaga nr LV-1/1737 juba lahendanud, osas. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et vastustaja on kaebaja

§ 30

ja PES § 30 lg 5 alusel esitatud taotlusele omandada avalikus kasutuses olevad vaidlusalused kinnistud seaduses sätestatud korras ja vormis vastanud. Kohus ei nõustu kõigepealt vastustaja seisukohaga, et Tallinna Linnavalitsuse 22.12.2004 kiri nr LV-1/1737 on käsitletav keelduva haldusaktina. Kohtu sellisele järelduse annab aluse eelkõige nimetatud kirja preambula osa teine lõik, mis on sõnastatud: “Käsitleme Teie avaldust kui halduskohtu menetluses oleva vaidluse, milles taotlete tuvastada linna käitumise õiguspärasust(õigusvastasust), lahendamise ettepanekut kohtuvälise kokkuleppe sõlmimise teel.“ ja neljas lõik, mis on sõnastatud järgmiselt: „Kirja sisust, toonist ja vastuse saamiseks pakutud tähtajast saame järeldada, et kirja ei tule käsitleda taotlusena haldusmenetluse algatamiseks teid soodustava haldusakti väljaandmiseks või soodustuse andmisest põhjendatud keeldumiseks, vaid ettepanekuna konkreetse kohtuvaidluse lõpetamiseks kokkuleppel.“. Kirja lõpetav IV osa aga võtab vastustaja positsiooni seoses haldusakti andmise küsimusega kokku järgnevalt: „Juhul, kui teie taotlus on siiski suunatud Teid soodustava haldusakti väljaandmiseks haldusmenetluse algatamisele, mitte aga kohtuvälise kokkuleppe saavutamisele, siis palume sellest linnavalitsust täiendavalt informeerida taotluse vormikohase menetluse läbiviimiseks.“. Nähtuvalt nendest lõigetest ei 6 käsitle vastustaja nimetatud kirja keelduva haldusaktina, vaid menetlusliku seisukohana konkreetse kohtuasja menetluses, ja on seisukohal, et soovitud haldusmenetluse läbiviimiseks tuleb linnavalitsust täiendavalt informeerida. 13. Kohus on seisukohal, et nimetatud osad kirjast näitavad selgelt ja üheselt, et nimetatud kirjaga ei ole vastustaja kavatsenud lahendada ega ka lahendanud mingil kombel kaebaja taotlust kinnistute omandamiseks

§ 30alusel.

Ka nimetatud kirja resolutiivosa, mis on sõnastatud järgmiselt: „III Tulenevalt ülalmainitud asjaoludest ei jaga Tallinna Linnavalitsus Teie Õiguslikku nägemust ja ei saa ka nõustuda esitatud ettepanekuga sõlmida kohtuväline kokkulepe Kodumajagrupi AS-i poolt tänavate väljaehitamise hüvitamiseks summas 20.728.970,00 krooni ning omandada teed peale nimetatud summa tasumist.“, näitab selgelt, et kirjas on käsitletud PES § 47 aluselt toimuvat hüvitamist ja mitte

§ 30alusel toimuvat kinnistu omandamist.

Kõik vastustaja väited vastupidisest on alusetud ja ei vasta esitatud tõendi sisule. 14. Nimetatud kirja suhtes peab kohus vajalikuks veel märkida, et isegi, kui seda saaks tõlgendada keelduva haldusakti andmisena, siis ei ole kirja sisust tulenevalt seda ikkagi võimalik tõlgendada kui keeldumist omandada vaidlusalused kinnistud

§ 30alusel.

Nimetatud

sätetele ja nende sisu käsitlevale olukorrale ei viita mitte ükski kirja osa. Nimetatud kirjaga käsitletakse ainult PES § 47 tulenevat kulutuste hüvitamise nõuet. Kuna kohus leiab, et nimetatud kirja ei saa lugeda haldusaktiks, ei oma sisulist tähendust asja õigeks lahendamiseks küsimus, kas selle on andnud pädev organ ja kohus jätab kõik seda küsimust puudutavad argumendid tähelepanuta.

1. Vastustaja on kõik oma vastuväiteid kohustamisnõudele esitanud üles väitele, et kaebaja poolt taotletav õiguspärane haldusakt on välja antud Tallinna Linnavalitsuse 22.12.2004 kirjaga nr LV-1/
2. Eelpooltoodust tulenevalt leiab kohus, et see väide ei ole kooskõlas asjaolude ja tõenditega. Vastustaja ei ole kohtule esitanud ka ühtegi muud tõendit, millest nähtuks, et kaebaja taotlusele on vastatud. Seega asub kohus seisukohale, et kaebaja poolt soovitud haldusakt on vastustaja tänaseni jätkuva õigusvastase tegevusetuse tõttu välja andmata ja kohustamiskaebus tuleb rahuldada. Kuna vastav haldusakt on välja andmata ja vastustaja jätkuvas viivituses, siis ei ole võimalik rääkida ka kaebuse tähtaegselt esitamata jätmisest.
3. Sisustades kaebuse rahuldamise otsustust peab kohus vajalikuks märkida, et talle jääb täiesti arusaamatuks, miks on vastustaja püüdnud kohtule käesolevas kohtumenetluses põhjendada kaebajapoolset

§ 30põhinevat kinnistute võõrandamise nõude puudumist (tl.

186-188). Oma kohtukõne teeside selles osas on sisuliselt antud õiguslik põhjendus võimalikule vastusele kaebaja taotlusele. Nähtuvalt esitatud seisukohtadest, on vastustaja üheselt ja täpselt aru saanud, millises küsimuses ja mida kaebaja taotleb. Kohtule jääb täielikult arusaamatuks, miks neid argumente ei vormistatud haldusaktina, sest nähtuvalt vähemalt Tallinna Maa-ameti 24.08.2007 vastusest nr. 4-12/3014 (tl. 81) kaebaja 24.07.2007 kirjale (tl. 82-83) on vastustaja saanud kätte, võtnud menetlusse ja pikendanud kirjale vastamise tähtaega kahe kuuni. Kaebaja nimetatud kirjas on esitatud selge ja üheselt mõistetav taotlus viia lõpuni haldusmenetlus tänavate omandamise küsimuses ja anda vastav haldusakt. Kohus leiab, et eelpoolkirjeldatud kaebaja käitumine ei vasta hea halduse põhimõttele ja on ka käsitletav kohtumenetluse pahatahtliku venitamisena. 7

1. Lähtudes eelpooltoodust peab kohus otstarbekaks kaebus rahuldada. Kaebaja on oma 25.01.2008 kohtule esitatud seisukohtades palunud kohut määrata linnale haldusmenetluse läbiviimiseks ja haldusakti vastuvõtmiseks mõistlik tähtaeg, milleks ta peab asjaolusid arvestades üht kuud arvates kohtuotsuse jõustumisest (tl. 131). Kohus nõustub kaebaja seisukohaga ja teeb lisaks eelpooltoodule HKMS § 26 lg 1 p 2 tuginedes vastustajale ettekirjutuse anda ühe kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest välja haldusakt, millega lahendatakse kaebaja taotlus Tiskre elurajooni tänavate (Roostiku, Tiskrevälja, Kotlepi, Taludevahe, Jaagu, Eevardi, Käänu, Postitalu ja Kristeni tänavate) aluste kinnistute omandamiseks planeerimisseaduse § 30 alusel. Kohus jätab siinkohal kaebaja 1.10.2007 kaebuse nõude muutmise kirjas (tl. 75-77) taotluses toodud tänavate nimekirjast välja Vahepera tänava, kuna kaebaja poolt kohtule esitatud kirjast (tl. 82) nähtub, et Vahepera tänava küsimus on lahendatud 28.07.1999 ja 13.03.2001 lepingutega. Kohus käsitleb Vahepera tänava nimetamist taotluses dokumentide elektroonilisest menetlemisest tuleneva tähelepanematuse ja ilmselge eksimusena.
2. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt HKMS § 92 lg 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja esindaja on kohtule tähtaegselt (25.01.2008) esitanud taotluse hüvitada menetluskulud summas 74923 krooni (tl. 148), lisanud arved ja kinnituse (tl.158), et nimetatud summad on laekunud tema arvele. Nähtuvalt esitatud arvetest on arvetes nr 2019 07.01.05 (tl. 155) ja nr. 127 07.02.05 (tl.156) toodud kulutused seotud olnud põhiliselt kahjude hüvitamise nõudega, millest kaebaja loobus ja kohtu arvates ei tule neid kulutusi HKMS § 92 lg 2 alusel hüvitada. Rahuldatud nõude osas on kaebaja seega esitanud taotluse hüvitada menetluskulusid arvete nr.270749 11.04.2007 (tl. 1587), nr. 272203 05.10.2007 (tl. 158), nr. 272477 07.11.2007 (tl. 159) ja nr. 273052 07.01.2008 (tl. 160) alusel kokku summas 22806,5 krooni ulatuses. Kohus peab nimetatud summa suurust arvestades asja keerukust ja mahukust õigustatuks. Kuna käesoleval juhul on kaebaja loobunud ühest kaebuse nõudest, siis peab kohus õiglaseks arvestada kohtukulude väljamõistmisel selle nõudega seotud vastustaja kulutusi. Vastustaja on nähtuvalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjast teinud kaebuse hüvitamisnõudele vastamisega seotud kulutusi 16.11.2005 arve nr. 79, 07.11.05 alusel 5947,2 krooni ning osaliselt võib põhjendatud kulutuseks pidada ka 22.03.2007 arve nr. 150, 12.03.2007 tehtud kulutusi 2808,4 krooni ulatuses. Viimasest arvest peab kohus arvestades kohtule esitatud lihtsat teatist (tl.51-52), milles ei esine mingit õiguslikku analüüsi, põhjendatuks 280 krooni arvestamist. Seega loeb kohus vastustaja poolt kantud hüvitamisele kuuluvateks põhjendatud kuludeks 6227 krooni ja 20 senti. Need kulutused on kohtu arvates tulenevalt HKMS 92 lg 2 vajalik menetluskulude jagamisel arvesse võtta ning nende võrra vähendada kaebajale väljamõistetavat summat. Seega mõistab kohus vastustajalt kaebaja esindaja kuludena (HKMS § 83 lg 4 p 1) kuludena välja 16579 krooni ja 30 senti. Kohtukulude hulka kuuluva kohustamiskaebuse eest tasutud riigilõivu (80 kooni) väljamõistmiseks vastustajalt kaebaja taotlust ei ole esitanud ja see jääb tema kanda. Kuna kaebaja loobus kahjude hüvitamise kaebusest, siis puudub tal õigus nõuda vastustajalt selle nõudega seotud riigilõivu väljamõistmist.
3. Kaebaja on tasunud kaebuselt riigilõivu 36000 krooni. Nimetatud riigilõiv kattis vastavalt HKMS § 84 lg 1 nii kahjude hüvitamise nõude kui ka kohustamisnõude puhul ette nähtud riigilõivu 80 krooni. Vastavalt HKMS § 84 lg 5 p 2 tagastatakse juhul, kui riigilõivu suurus on üle 200 krooni, pool menetluses tasutud riigilõivust juhul kui kaebaja loobub kaebusest. Kohus tõlgendab käesoleval juhul kaebaja loobumist kahjude hüvitamise nõudest selles osas kaebusest loobumisena ja tagastab kaebajale 18000 krooni riigilõivu ning loeb, et riigile jääv riigilõivu osa hõlmab ka kohustamiskaebuse eest ette nähtud 80 kroonise riigilõivu. 8 20.Rahandusministri 29.12.2006 määrusega nr 68 „Riigilõivu sularahas vastuvõtmise, tasumise kontrollimise ja tagastamise korra“ § 10 kohaselt on riigilõivu tasunud isikul õigus esitada riigilõivu võtnud asutusele taotlus riigilõivu tagastamiseks koos riigilõivu tasumist tõendava originaaldokumendiga kahe aasta jooksul riigilõivu tasumise aasta lõpust arvates. Eelnimetatud korra § 11 kohaselt tuleb riigilõivu tagastamise avalduses märkida:
4. juriidilise isiku nimi ja registrikood või selle puudumisel notariaalse asutamistehingu tõestamistoimingu number, mittenotariaalse asutamise puhul asutajatele äriregistri veebipõhises teabesüsteemis antud asutamisnumber, kui need on olemas;
5. panga nimi ja riigilõivu tasuja kontonumber, millelt makse sooritati, juhul kui lõivu ei tasutud sularahas;
6. makse sooritamise kuupäev;
7. riigilõivu võtnud asutuse nimi;
8. riigilõivu laekumise koht (panga nimetus, kontonumber, viitenumber);
9. toimingu nimetus, mille eest soovitakse riigilõivu tagastamist, riigilõivu summa ja tagastamise alus;
10. riigilõivu tagastamise koht (panga nimetus, kontonumber, konto omaniku nimi ja registrikood või selle puudumisel notariaalse asutamistehingu tõestamistoimingu number, mittenotariaalse asutamise puhul asutajatele äriregistri veebipõhises teabesüsteemis antud asutamisnumber, kui need on olemas). Kohus tagastab kaebajale riigilõivu määruse lausel, kui kaebaja esitab ülaltoodud andmetega riigilõivu tagastamise taotluse.
11. Käesoleva otsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule juhindudes HKMS §§ 31 ja 32 sätestatust 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Daimar Liiv Kohtunik RIIGIKOHTU 05.02.2009 OTSUSE RESOLUTSIOON
12. Rahuldada Kodumajagrupi AS kassatsioonkaebus.
13. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
14. septembri
15. a otsus haldusasjas nr 3-05-
16. Jätta jõusse Tallinna Halduskohtu
17. aprilli
18. a otsus samas asjas osas, millega kohus rahuldas Kodumajagrupi AS kaebuse ja kohustas Tallinna Linnavalitsust viima Tiskre elurajooni tänavate aluste kinnistute omandamise taotluse menetlus lõpuni ühe kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
19. Tühistada Tallinna Halduskohtu
20. aprilli
21. a otsus osas, millega kohus mõistis Tallinna Linnavalitsuselt Kodumajagrupi AS kasuks välja menetluskulud 16 579 krooni ja 30 senti. Teha 9 tühistatud osas uus otsus, millega jätta halduskohtus kantud menetluskulud poolte enda kanda. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt Kodumajagrupi AS kasuks välja apellatsiooniastmes kantud menetluskulud 12 758 krooni ja 20 senti.
22. Tagastada kautsjon. 10