) § 69 lg 2 punktides 1-5 nimetatud täiendavaid julgeolekumeetmed. Tallinna Halduskohus tühistas 10.11.2006 otsusega haldusasjas nr 3-06-1891 viidatud käskkirja nr 324-k, leides, et käskkiri on formaalselt õigusvastane; akti sisulist õiguspärasust pole akti motiveerimatuse tõttu võimalik kontrollida. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18.05.2007 otsusega Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsust ei kasseeritud ja see jõustus 26.06.2007. 27.08.2008 esitas Rene Vainik halduskohtule kaebuse, milles palus välja mõista Tallinna Vanglalt õigusvastase käskkirjaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 20 000 3-07-1684 krooni. Kaebuse põhjenduste kohaselt piirati õigusvastase haldusaktiga kaebaja tegevust ja elukorraldust ning tema heaolu langes. Käskkirjaga keelati kaebajal isiklikud esemed ja riided, ei lubatud kambrisse televiisorit ega raadiot, kasutati käeraudu, ei võimaldatud tegeleda kehakultuuriga ning vaimse ja füüsilise enesearendamisega. Kaebaja elas läbi hingelisi kannatusi, milleks olid solvangud, hirm, nördimus, mure, kaotusvalu. Käeraudade õigusvastane kasutamine on inimväärikust alandav. Käskkirjas sisalduv väide kaitsepolitsei tuvastas, et kaebaja on süüdi tapmisele kaasaaitamises - on vastuolus süütuse presumptsiooniga ning teotab kaebaja au ja head nime. Kaebaja pidi taluma hirmu ja hingelisi üleelamisi. Vangla tunnistas kaebaja kuriteos süüdi, kuigi asjas puudus jõustunud kohtuotsus. Tekitatud mittevaralise kahju saab kompenseerida vaid rahaliselt, mis annaks kaebajale hüve ja looks mingiks perioodiks materiaalse heaolu. Vastavalt Riigikohtu seisukohale ei ole moraalne kahju rahaliselt otseselt mõõdetav, selle eest makstav rahaline hüvitis on ühiskonnas kokkuleppeline ning peab olema mõistlik ja õiglane. Kaebaja peab õiglaseks ja mõistlikuks hüvitise suuruseks 20 000 krooni. Vastustaja kaebusega ei nõustunud. Kaebaja etapeeriti Tallinna Vanglasse 18.09.2006 ja paigutati II eelvangistushoonesse. Samal päeval andis vangla direktor käskkirja nr 324-k kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta. Kohus tühistas käskkirja vormivea tõttu. Harju Maakohtu 06.09.2006 määrusega vahistati R. Vainik kahtlustatavana vanglas esimese astme kuriteo toimepanemises. Käskkirja nr 324-k punktides 1 ja 4 nimetatud piirangute kohaldamisega pole kaebaja õigusi rikutud ega väidetud kahju tekitatud, sest need piirangud tulenesid kaebaja vahistamisest. Õiguspärane oli ka käskkirja teistes punktides nimetatud meetmete kohaldamine. Vanglal on kohustus välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute sidepidamine. Seetõttu piirati kaebajal spordisaali kasutamine, kambris võimlemisharjutuste tegemine polnud keelatud. Enesearendamiseks ja informatsiooni saamiseks oli kaebajal võimalik kasutada raamatukogu teenust. Raadio või televiisori kambrisse lubamise otsustab vangla direktor või tema määratud isik kaalutlusotsusega. Kaebajale vanglariietuse andmisega pole tema subjektiivseid õigusi rikutud. Laost isiklike esemete kättesaamise võimalus oli kaebajal kord nädalas ning 18.09.-10.10.2006 erinevatel aegadel oli kaebajal kambris mitmeid isiklikke esemeid. Kaebaja on eluaegne kinnipeetav ja kahtlustatav vanglas toimepandud kuriteos. Tema suhtes oleks kasutatud käeraudu ka siis, kui seda poleks kõnealuse käskkirjaga määratud. Käeraudu kasutati kambrivälisel saatmisel ja kambrivälist liikumist oli minimaalselt. Sagedaste kohtus käimiste tõttu on kaebaja kogenud käeraudu korduvalt ega pole väitnud, et see tema väärikust alandab või heaolu halvendab. Käskkirjaga ette nähtud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega pole kaebajale mittevaralist kahju tekitatud. Kaebaja väärikust pole alandatud ning väidetavad hingelised kannatused on tugevalt ülevõimendatud ega vasta tegelikkusele. Võimalik, et kaebaja heaolu lühiajaliselt langes seetõttu, et ta ei saanud soovitud eset kambris kasutada, kuid see ei anna kahjunõude rahuldamiseks alust. Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata järgmistel motiividel: Tuvastatud asjaolude kohaselt viibis kaebaja 18.09.-10.10.2006 Tallinna Vanglas ja 10.10.01.11.2006 Tartu Politseiosakonna arestimajas. Vaidlust pole selle üle, et 01.11.2006 etapeeriti kaebaja tagasi Tallinna Vanglasse ning käskkirjas nr 324-k nimetatud meetmeid tema suhtes siis enam ei kohaldatud. Kaebaja lukustatud kambrisse paigutamine ei saanud talle mittevaralist kahju tekitada, sest kaebaja oli vahistatu.
lg 2 järgi hoitakse vahistatuid ööpäevaringselt lukustatud kambris, võimaldades neile vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (
lg-te 1 ja 2 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust ning vangla direktor võib lubada kanda kinnipeetaval isiklikku riietust; § 93 lg 1 kohaselt kannab vahistatu isiklikke riideid. Kuni 01.11.2006 kandis kaebaja küll vangla riietust, kuid asja materjalidest nähtuvalt olid talle kambrisse lubatud ka isiklikud riided ja muud asjad (jalatsid, müts, sussid, jope, telefonikaart, käekell, raamat, ajakirjad, sigaretid). Seega käskkirjale vaatamata lubati tegelikult kaebajale isiklike asjade ja osaliselt ka isiklike riiete kasutamist. Kaebajale ei lubatud kambrisse ülikonda, kuid seda keeldumist oleks ta saanud eraldi vaidlustada. Kaebaja väidab, et käskkirjaga nr 324-k on teda loetud süüdi kuriteos ning sellega solvatakse teda ning teotatakse tema au ja väärikust. See väide pole põhjendatud. Käskkirjas korratakse andmeid, mis on toodud Harju Maakohtu 06.09.2006 kahtlustatava R. Vainiku vahistamise määruses kriminaalasjas nr 0673000233, milles põhjendatakse kaebaja vahistamist kahtlustusega, et ta võib jätkata Murru vanglas vangistusrežiimi tingimustes sidepidamist vabaduses viibivate isikutega. Maakohus märkis määruses, et R. Vainikut kahtlustatakse esimese astme kuriteo toimepanemises, teda on varem karistatud, vangistusrežiimi tingimustes viibimine pole takistanud teda jätkamast kuritegude toimepanemist. Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium jättis 19.09.2006 määrusega maakohtu määruse muutmata. Arusaamatuks jääb, miks viidatud kohtu määrustes märgitu ei solva kaebajat, sama teksti kordamine vangla käskkirjas aga tekitab hingelisi kannatusi, nagu kaebaja väidab. Avalikku arvamust kaebaja suhtes võisid kujundada kriminaalasja materjalid ja uurimisorganite tegevus, mitte vangla käskkiri. Nõustuda tuleb kaebajaga, et käskkirjas nr 324-k märgitu - R. Vainik oma tegevusega on mõjutanud negatiivselt teisi kinnipeetavaid - ei ole oma umbmäärasuse tõttu põhjendatud, kuid kahjunõude rahuldamiseks see alust ei anna. Kaebaja väidab, et tal tekkis hirmutunne, kuna käskkirjaga kohaldati tema suhtes alusetult
lõikes 2 sätestatud täiendavaid julgeolekuabinõusid ja kaebaja kartis, et tulevikus võib asi veelgi halveneda ja et võib olla hakataksegi teda alusetult represseerima. Käskkirjast johtuvalt polnud kaebajal selliseks hirmutundeks ja represseerimise kartuseks alust. Kaebaja teadis menetletavast kriminaalasjast, oma kahtlustatava seisundist ja asjaolust, et süüdimõistmisel võib tema olukord halveneda. Kaebaja pidi olema teadlik sellest, et vahistamine toob talle kaasa
-s vahistatule ette nähtud piirangud. Kohaldatud piirangute õiguspärasuse kontrollimiseks oli kaebajal võimalik pöörduda kohtu poole ning seda võimalust ta ka kasutas. Kaebaja väidab, et ta tundis nördimust, kui tema suhtes anti välja käskkiri nr 324-k, ja tema heaolu langes, kuna käskkirjas viidatud asjaolud olid ebatõesed. Ka see väide ei anna kahjunõude rahuldamiseks alust. Kaebaja võis olla nördinud käskkirja andmisest ja käskkirjas märgitud meetmete rakendamisest, kuid enne käskkirja tühistamist ei saanud ta selle õigusvastasuses kindel olla. Samuti pole kohtud tuvastanud käskkirja sisulist õigusvastasust, vaid on tühistanud käskkirja selle motiveerimatuse ja kontrollimatuse tõttu. Kohtud pole öelnud, et käskkirja faktilised asjaolud on ebatõesed, vaid on märkinud, et käskkirja andja pole seostanud kahtlustatava kuriteo asjaolusid ohuga vangla julgeolekule ega analüüsinud abinõude proportsionaalsust ohu tõrjumiseks. Käskkirja õigusvastasuse tuvastamisel pidi kaebajal tekkima hoopis heameel ja kindlustunne, et niimoodi enam Tallinna Vanglas ei toimita. R. Vainik märkis kohtuistungil, et tal oli mure, sest ta pidi pöörduma oma õiguste kaitseks kohtusse olukorras, kus polnud midagi teinud. Kohtu hinnangul ei saanud käskkirja 3
Kaebaja väidab, et tal oli kartus selles, et teda mustav informatsioon võib kahjustada ema tervist, ja kuna kaebajale oli televiisori vahendusel edastatav laim teadmata, siis ei oleks ta saanud hiljem seda ka ümber lükata. See väide pole usutav. Kaebaja ema viibis pikemat aega hooldekodus ning kaebaja tegelikult ei teagi, millises seisundis ema oli ja kas ta üldse kuulis kaebajat puudutavat informatsiooni. Kaebaja tunnistas kohtuistungil, et kirjavahetust emaga pole tal juba aastast 2002. Kaebaja väide, et ta helistas emale mobiiliga, on tõendamata ning pealegi on mobiili kasutamine kinnipeetavale keelatud. Ekslik on kaebaja seisukoht, et Tallinna Ringkonnakohtu otsuse asjas nr 3-06-1891 kohaselt oli käskkiri nr 324-k antud õigusliku aluseta. Ringkonnakohus märkis oma otsuses, et vangla pole
lg-s 2 sätestatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise mahtu ja üksikute abinõude kasutamist põhjendanud, kuid ringkonnakohtu otsusest ei järeldu, et vanglal puudus õigus viidatud sättes ettenähtud abinõusid kohaldada. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Rene Vainiku apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt rikkus halduskohus oluliselt kohtumenetluse norme, hindas tõendeid ebaõigesti ning kohaldas vääralt materiaalõigust. Halduskohtu otsus on vastuoluline. Nõustudes, et vastustaja käskkiri nr 324-k oli õigusvastane, on kohus samas leidnud, et vastustaja pole süüliselt kaebaja väärikust alandanud ega süüliselt mittevaralist kahju tekitanud. Kohtuotsuse viide kaebaja isikule ja kinnipidamisasutuses viibimise ajale on asjakohatu. Jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud vangla 18.09.2006 käskkirja nr 324-k, millega kohaldati kaebaja suhtes
Selle käskkirja alusel kasutati kaebaja suhtes käeraudu ja seda mitte üksnes jalutuskäigule viimisel ja kambrisse tagasi toomisel, vaid ka jalutuskäigul, samuti juuksurisse ning uurija ja vangla töötajate juurde viimisel. Meetme erakordsest piiravast iseloomust tulenevalt on see inimväärikust alandav, moraalset kahju põhjustav ning põhiseaduse § 18, riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 ja võlaõigusseaduse § 134 lg 4 alusel rahaliselt hüvitatav. Isikut ei pea ilmtingimata alandama teiste silmis. Kaebaja selgitas halduskohtule esitatud kaebuses, et käeraudade ebaseadusliku kasutamisega alandati kaebajat tema enda silmis. Asjakohatu on kohtuotsuse põhjendus, et vaatamata õigusvastasele käskkirjale olid kambris mõned isiklikud asjad lubatud ja kui mõne riietuseseme andmisest keelduti, siis oleks pidanud kaebaja seda eraldi vaidlustama. Kaebaja vaidlustaski käskkirja nr 324-k, millega muuhulgas kohaldati ka isiklike riiete ja esemete kasutamise keeldu. 4
lg 2 punktides 1-5 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõude õigusvastane kohaldamine põhjustas kaebajas nördimust, muret ja heaolu langust ning riivas kaebaja au ja alandas tema väärtikust. Tallinna Vangla apellatsioonkaebusega ei nõustunud ja palus selle rahuldamata jätta, jäädes esimese astme kohtus esitatud seisukohtade juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED RVS § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral, ning lg 2 näeb ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega. Kaebaja esitas mittevaralise kahju hüvitamise nõude tulenevalt Tallinna Halduskohtu 10.11.2006 ja Tallinna Ringkonnakohtu 18.05.2007 otsustest haldusasjas nr 3-06-1891, millega tühistati Tallinna Vangla 18.09.2006 käskkiri nr 324-k. Selle käskkirjaga kohaldati kaebaja suhtes
lg 2 punktides 1-5 nimetatud täiendavate julgeolekuabinõudena: 1) kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist; 2) isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamist; 3) kehakultuuriga tegelemise keelamist; 4) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist; 5) ohjeldusmeetmete kasutamist. Kaebaja väidab talle kahju tekitatud olevat väärikuse alandamise ning au ja hea nime teotamisega ning on sidunud mittevaralise kahju tekkimise nii käskkirjaga kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõude väidetava õigusvastasusega kui ka käskkirja tekstis märgituga, mis kaebaja arvates võimaldab järeldada, et vastustaja peab kaebajat kuriteos süüdiolevaks enne kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Halduskohus jättis põhjendatult R. Vainiku kaebuse rahuldamata RVS § 9 lõikes 1 toodud tagajärgede puudumise tõttu. Mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks tuleb lisaks haldusakti õigusvastasusele tuvastada ka kahju tekkimine, põhjuslik seos kahju tekkimise ja vastustaja haldusakti/tegevuse vahel ning kahju tekitaja süü, ja kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise taotlus rahuldamisele. Üksnes kaebuses loetletud toimingute väidetav õigusvastasus kahjunõude rahuldamiseks alust ei anna. Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmisel peab kaebaja hüvitamise nõuet põhjendama ning näitama, milles mittevaraline kahju seisnes. Halduskohus on analüüsinud ja kontrollinud kaebaja väiteid ja kaebuses esitatud asjaolusid ning leidnud põhjendatult, et tuvastatud pole ühtegi sellist asjaolu, mida võiks pidada kaebaja mittevaraliste õiguste rikkumiseks ja mille alusel oleks tal tekkinud õigus moraalse kahju hüvitamist nõuda. Kui nimetatud asjaolusid ei esine, siis ei ole apellandile ka mittevaralist kahju tekitatud. Ringkonnakohus nõustub, et usaldusväärsus ja hea maine on olulised ka kinnipeetavale, kuid leiab, et vastustaja käskkirjas sisalduvad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise 5
, mis sätestab, et julgeoleku tagamiseks eelvangistuse täideviimisel võib vangla direktor kohaldada vahistatu suhtes
§-des 66–72 sätestatud julgeolekuabinõusid. Asja materjalide kohaselt vahistati eluaegset vangistust kandev kinnipeetav R. Vainik Harju Maakohtu 06.09.2006 määrusega kriminaalasjas nr 06730000233 kahtlustatavana vanglas esimese astme kuriteo toimepanemises. Kõnealuses käskkirjas pole vastustaja R. Vainikut halvustanud ega teda kuriteo toimepanemises süüdistanud, vaid on korranud maakohtu määruses märgitud kaebaja vahistamist põhistavaid asjaolusid. Apelleeritud kohtuotsuse viited kriminaalasjas nr 06730000233 tehtud määrustele on asjakohased ning nende käsitlemisega pole kohus kaebuse piiridest väljunud. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, lukustatud kambrisse paigutamine ja käeraudade kasutamine riivab isiku põhiõigusi ning viidatud meetmete õigusliku aluseta kohaldamine võib olla käsitletav inimväärikust alandavana. Haldusasjas nr 3-06-1891 leidsid kohtud, et käskkiri nr 324-k on õigusvastane ning haldusakt tühistati põhjusel, et akti väljaandmisel rikuti kaalutlusõigust ja akti põhjendamise nõuet. Kohtuotsustest ei tulene, et käskkirjas ettenähtud meetmeid poleks kaebuse esitaja suhtes tohtinud rakendada. Diskretsiooniveaga haldusakti õigusvastasus ei anna alust mittevaralise kahju hüvitamiseks, kui haldusorgan tõendab, et diskretsiooni õiguspärase rakendamise korral oleks antud samasisuline haldusakt. Vastustaja selgituste kohaselt kohaldati kaebaja suhtes
lg 2 punktides 1 ja 4 ette nähtud meetmeid asjaolu tõttu, et kaebajale kui vahistatule kohaldusid eelvangistuse täideviimist reguleerivad sätted.
lg 2 näeb ette, et vahistatut hoitakse ööpäevaringselt lukustatud kambris, lg 4 sätestab, et vangla juhtkond on kohustatud tarvitusele võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine, § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatule tema soovil vähemalt üks tund vabas õhus viibimist. Seega tuleneb
-st, et vahistatuid hoitakse lukustatud kambris kinnipeetavatest ja üksteisest eraldi ning nende liikumis- ja suhtlemisvabadus on süüdimõistetutega võrreldes oluliselt piiratum. Kaebaja eraldi lukustatud kambrisse paigutamine ning liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine tulenesid tema vahistamisest ning viidatud piirangud polnud õigusvastased.
lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab
ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Vanglas julgeoleku tagamise üheks abinõuks on
69 lõike 2 punktis 5 ette nähtud ohjeldusmeetmete kasutamine, milleks on sama seaduse § 70 lõike 1 kohaselt ka käeraudade kasutamine. Vastustaja selgitas, et kaebaja isikut arvestades võis tema puhul eeldada kõrgendatud põgenemisohtu. Vangla on riikliku julgeoleku asutus ning vanglas kehtivad kõrgendatud nõuded julgeoleku ja sisekorra tagamiseks ja kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Vastustaja põhjendused viidatud ohjeldusmeetme kasutamiseks – kaebaja on eluaegset vanglakaristust kandev kinnipeetav, kes on vahistatud kahtlustatavana vanglas toimepandud kuriteos ja kelle puhul võib eeldada kõrgendatud põgenemisohtu – on kaalukad ning ringkonnakohtu hinnangul on vangla direktori otsustus kasutada kaebaja suhtes käeraudu tema kambrivälisel saatmisel õiguspärane ja proportsionaalne. Kaebaja ei väida, et käeraudu kasutati üle 12 tunni, või tema kambris viibimise ajal või et käeraudade kasutamise käigus oleks vangla ametnikud käitunud temaga ebakorrektselt, mõnitavalt või muul viisil väärikust alandavalt. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.