lg 1, 65 lg 4, 76 lg 1, 100, 101 lg 2, 208 lg 1 palub hageja kohtul kostjalt välja mõista võlgnevuse summas 2238,24 krooni ja viivise summas 1391,64 krooni. Kostja vastus Kostja oma 22.augustil 2007 kohtule esitatud kirjalikus vastustes hagi ei tunnista. Vastuse kohaselt ei ole hageja hagiavalduses välja toonud hagi aluseks olevaid faktilisi asjaolusid. Samuti ei tulene hagiavaldusest, milliste konkreetsete tõenditega soovitakse neid asjaolusid tõendada ning puudub võlgnevuse arvestus nii võlgnevuse kui ka viiviste osas. Alates 25.08.1998 on kostjale kuuluvast korteriomandist küttesüsteemid isoleeritud ja radiaatorid välja lõigatud ning vastavalt aktile oli korteri uueks soojuskoormuseks 0,006 MWh. Kuid AS Kohtla-Järve Soojus nõudis kostjalt 15% tasumist. Ida-Viru Maakohus jättis tsiviilasjas 2-286/02 hageja nõude täies ulatuses rahuldamata, sest kostja poolt soojusenergia tarbimine 15% ulatuses korteri üldpinnast oli tõendamata. Vaatamata kohtuotsusele jätkas hageja arvete esitamist 15% soojusenergia tarbimise eest kostja poolt. Kostja poolt esitatud teatest 13.05.2004 tuleneb, et alates 01.09.2004 esitab AS Kohtla-Järve Soojus nõuetekohase makseteatise ainult soojuse ostjale, s.o. AS Minu Vara Ida (nn ühisarve) ja ei jaota enam soojuse kogust korteriomanike vahel. Ajavahemikul 10.2004 kuni 01.2007 esitas AS Minu Vara Ida kostjale arveid soojusenergia tarbimise eest arvestusega 15% korteri üldpinnast, nii nagu hageja oli edastanud andmed. Kostjal on olemas tõend teenustasu arveldustest ajavahemikul oktoober 2004 kuni jaanuar 2007, millest tuleneb, et võlgnevuse suurus on 1 714,13 krooni ja viivis 373,10 krooni, kokku 2 087,23 krooni. Hageja nõue kostja vastu aga moodustab kokku 3 629,88 krooni. Kostja on nõus tasuma sooja tarbimise eest vastavalt koostatud aktile 0,006 MWh eest ehk 6% korteri üldpinnast ehk köetava pinna 3, 77 m2 eest. 26.novembril 2008 esitas kostja omapoolse eseisukoha, milles ta leiab, et tegemist ei ole solidaarvõlgnikuga ega solidaarvõlgnevusega. Hageja on kohtule esitanud koostöölepingu nr 2864, mis on sõlmitud 01.07.2002 AS Kohtla-Järve Soojus ja AS Minu Vara Ida vahel, mitte korteriomanikega. Kostja leiab, et nõude aluseks kostja vastu ei saa olla leping, mis on sõlmitud hageja ja AS Minu Vara Ida vahel ehk nõue korteriomaniku vastu ei saa tuleneda lepingust, mida kostja ei ole sõlminud. Korteriühisuse otsus sõlmida teenindusleping ei ole aluseks, et hageja saaks sõlmida AS Minu Vara Ida lepingu, mille alusel müüja/hageja müüb soojusenergiat, mida kasutatakse hooldaja poolt hallatavate hoonete soojusenergiaga varustamiseks. Hageja väide, et kostja ei ole kohaselt täitnud lepingust tulenevaid maksekohustusi ja on maksete tasumisel pidevalt viivituses, ei vasta tõele. Kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud. Kohtuistungid Kohtuistungil 10.novembril 2008 hageja esindaja M. Kiir toetas hagi, selgitades, et nad nõuavad solidaarvõlgnevust terve maja pealt. Teised solidaarvõlglased on teised korteriomanikud, kelle suhtes hagi esitatud ei ole. Kokkuleppe sõlmimisel 21.10.2004 esines AS Minu Vara Ida 2
, kostja seisukoht on, et tegemist ei ole solidaarvõlgnikuga ega solidaarse võlgnevusega. Võlgnike paljusus tekib, kui võlasuhte raames eksisteeriva kohustuse peab täitma rohkem kui üks isik ehk võlgnik. 3
lg 1 sätestab: kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt solidaarkohustus tekib, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel. Kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud. Solidaarvastutuse tekkimine on seaduses sätestatud näiteks käenduse (
lg 1, 150), kohustuse ülemineku (
lg 8), ettevõtte ülemineku (
Solidaarkohustuse olemusest tuleneb, et võlausaldaja saab valida, millistelt solidaarvõlgnikelt ning millises ulatuses kohustuse täitmist nõuda. Võlausaldaja võib valikuvõimalust kasutades otsustada, kas esitada nõude ühe solidaarvõlgniku vastu ja nõuda temalt kogu kohustuse täitmist täies ulatuses. Kostja (nn võõra võla küsimus) ei pea ilmtingimata olema tegelik võlgnik (st korteriomanik, kes ei ole kohustust täitnud), kostja ja teiste korteriomanike omavahelisi suhteid reguleerib sisesuhe (st seda, kuidas jaguneb vastutus kohustuse täitmise eest üksikute solidaarvõlgnike vahel). Sisesuhte regulatsioon võimaldab solidaarvõlgnikul, kes on välises suhtes võlausaldaja nõude täitnud suuremas ulatuses kui temale sisesuhtes langev osa, esitada regressinõudeid teiste solidaarvõlgnike vastu (vt selle kohta
). Võlasuhe (solidaarkohustus) teenuse müüja ja korteriomanike omavahelistes suhetes saab eelduslikult tuleneda vastavast lepingust. Solidaarkohustusest tulenevateks vastuväideteks võivad olla vastuväited, et solidaarkohustust ei eksisteeri, et nõue on aegunud jms, ka vastuväited, mis kuuluvad solidaarvõlgnikule isiklikult (vt selle kohta
). Solidaarvõlgnike ja solidaarvastutusega seonduvat soojusenergia müügilepingute korral on analüüsitud Riigikohtu 30.11.2004. a kohtuotsuses 3-2-1-111-04 (Kalevi 16 kaasus, kättesaadav arvutivõrgus: http://www.nc.ee/?id=11&tekst=222476865 ). Riigikohus märkis otsuse punktis 24 järgmist: Kolleegium peab vajalikuks käsitleda ka küsimust vastutusest soojuse müügi lepingu täitmise eest, kui müügilepingu sõlmivad korteriomanikud ühiselt või kui seda teeb nende nimel valitseja. Võrguettevõtja peab KKütS § 14 lg 4 järgi korraldama võrgust tarbitava soojuse koguste mõõtmise ja pidama sellekohast arvestust, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Võrguettevõtja peab KKütS § 15 lg 1 järgi tagama ka tema võrku sisenevate ja võrgust väljuvate soojakoguste kindlaksmääramise. Seega piirduvad võrguettevõtja kohustused vaid kogu tarbijapaigaldise kaudu edastatud soojuse arvestamisega. Kuidas soojus korterite vahel jaotub ja millistel põhimõtetel toimuvad arveldused, ei ole kaugkütteseaduses reguleeritud ning seega sõltub see võrguettevõtja ja korteriomanike (-valdajate) vahelistest ning korteriomanike (valdajate) omavahelistest kokkulepetest. Silmas tuleb pidada, et kuigi KOS § 13 lg 1 ja AÕS § 75 lg 1 järgi eeldatakse kaasomandi majandamiskulude katmist vastavalt mõtteliste osade suurusele, kehtib selline regulatsioon vaid kaasomanike endi vahelises suhtes. Soojuse müügilepingu alusel tuleb lepinguosaliste vastutust võrguettevõtja ees soojuse eest tasumisel hinnata esmajoones müügilepingu enese alusel ja lähtuda võlaõigusseaduse sätetest võlgnike ja võlausaldajate paljususe kohta. Põhiliseks probleemiks võib olla soojuse müügihinna tasumise kohustuse jagunemine tarbijate vahel, st küsimus kas korteriomanik (-valdaja) vastutab võrguettevõtja ees ka teiste tarbijate võlgnevuste eest. Võlaõigusseaduse § 65 lg 4 järgi eeldatakse, et isikud on solidaarvõlgnikud, kui nad kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt. Kui soojuse müügileping on sõlmitud põhimõttel, et iga korteriomanik (-valdaja) tasub soojuse eest üksnes talle mõõdetavalt või arvestuslikult langeva osa, on tegemist osavõlgnikega
Kui lepingu järgi võrguettevõtja sellist arvestust ei pea ja esitab tarbitud soojuse eest arveid korteriomanikele ühiselt või valitseja vahendusel, vastutavad korteriomanikud müügilepingu täitmise eest eelduslikult solidaarselt. 4
lg 1, mille järgi ka solidaarvastutuse puhul vastutab lepingu rikkumise eest üksnes see solidaarvõlgnik, kes on lepingut rikkunud, st õiguskaitsevahendeid lisaks kohustuse täitmise nõudele saab rakendada esmajoones selle võlgniku vastu (vt Riigikohtu otsuse 3-2-1-111-04 punkt 25). Riigikohus on veel märkinud, et kui soojuse müügilepingu sõlmib enda nimel korteriühistu, vastutab ta võrguettevõtja ees ka lepingu täitmise eest. Seega jagab korteriühistu soojuse korteriomanike vahel ning nõuab vastavalt ühistu otsustele ja põhikirjale korteriomanikelt välja neile langevad osad majandamiskuludes. Sellised otsused on KÜS § 13 lg 4 järgi täitmiseks kohustuslikud kõigile korteriomanikele. Korteriühistu nõudeid võlgnikest korteriomanike vastu saab tagada mh hüpoteegiga vastavalt KÜS § 9 lg-le
lg 1 sätestatut, mille järgi solidaarvastutuse puhul vastutab lepingu rikkumise eest esmajoones lepingut rikkunud solidaarvõlgnik. Seega vastutavad soojuse müügilepingu rikkumise eest üksnes need solidaarvõlgnikud, kes lepingut rikkusid, s.o kes jätsid tarbitud soojusenergia eest hagejale tasumata. Kuigi kostja möönab, et tal võib olla soojusenergia tarbimise võlgnevus ja ta on nõustunud hagejale tasuma sooja tarbimise eest vastavalt koostatud aktile (tl 55) ehk MWh ehk köetava pinna 3,77 m2 eest, ei ole kohtule tõendeid, mis võimaldaksid mingilgi moel kindlaks teha kostja võlgnevuse hagejale, esitatud. Hagejal on võimalik esitada nõue võlgniku vastu alusetu rikastumise sätete (
52. peatükk) alusel. Hageja on sellist liiki nõudeid tavapäraselt kohtule esitanudki. Eeltoodust lähtudes jätab kohus hagi rahuldamata. Kohtuotsus on tehtud eeltoodud põhjendustel ja õiguslikel alustel TsMS § 434, § 435, § 436, § 438, § 442, § 452, § 453 lg 1, lg 2, § 632 lg 1 sätete kohaselt. Menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi jääb rahuldamata, jäävad hagimenetluse kulud täies ulatuses hageja kanda. 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.