Obsah (6)

§ 4§ 56§ 3§ 11§ 54§ 58

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 28.12.2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-912 Haldusasi Värner Lootsmann’i

) § 54 sätestatud seaduslikkuse nõudega sõltumata sellest, milline oli maavanema tegevus järelevalvemenetluses. Kaebaja märgib, et tema subjektiivset õigust mitte olla karistatud teo eest, mida ta ei ole toime pannud või mis ei ole käsitletav õigusrikkumisena. Kaebaja on seisukohal, et Vabariigi Valitsus ei ole distsiplinaarmenetluse käigus määratlenud avalikku huvi, mida maavanem oma käitumisega väidetavalt kahjustas ja avaliku huvi defineerimata jätmisel on võimatu hinnata maavanema tegevust ja teostada kaalutlusõigust vastavuses

§ 4nõuetele.

Kaebaja leiab, et juhul, kui avalik huvi oleks olnud Sakala keskuse mittelammutamine, siis seda ei oleks maavanem saanud oma tegevusega välistada, kuna ehitustegevust saab peatada vaid jõustunud kohtuotsus. Kaebaja selgitab, et maavanema protesti korral ei oleks saanud ehitustegevust esialgse õiguskaitse korras peatada, seega leiab kaebaja, et avalik huvi seisnes maavanema motiveeritud seisukoha saamises lammutusloa õiguspärasuse küsimuses. Kaebaja selgitab, et vastustaja on viidanud korralduse alusena üksnes ATS § 84 p 1, mis on distsiplinaarvastutuse kohaldamise üldiseks aluseks. Kaebaja selgitab, et vastustaja esindaja täpsustas 08.11. kohtuistungil vastuseks kohtu küsimusele, et distsiplinaarvastutuse aluseks on teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine. Kaebaja leiab, et distsiplinaarkaristuse määramisel ei saa teenistuskohustuste mittenõuetekohast täitmist kirjeldada paljasõnaliselt, vaid kirjeldus peab

§ 56

lg 2 tulenevalt olema seadusviiteline (millisest seadusest nõue, mida maavanem rikkus, tuleneb) ja faktiviiteline (milline maavanema tegu või tegevusetus konkreetset nõuet rikub). Kaebaja on seisukohal, et asja arutamisel ei ole vastustaja kohtu jaoks piisavalt selgitanud, millist õigusnormi maavanem on järelevalvet teostades rikkunud selliselt, et see järelevalve on „mittenõuetekohane.“ Kaebaja leiab, et seetõttu on korraldus motiveerimata

§ 56lg 2 mõttes ning ei tugine kehtivale õigusele.

Kaebaja selgitab, et vastustaja väidete kohaselt seisnes maavanema rikkumine selles, et ta ei kontrollinud ehitusloa sisulist vastavust detailplaneeringule, s.o. järelevalve jäi pinnapealseks. Kaebaja leiab, et vastustaja väide ei 4 tugine õigusnormidele. Kaebaja on seisukohal, et järelevalve kohaliku omavalitsuse haldusakti üle on haldusmenetlus, mis peab olema kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes (

§ 3lg 2; § 5 lg 2).

Kaebaja selgitab, et maavanem küsis järelevalvemenetluse käigus seisukohta asjassepuutuvatelt isikutelt, s.h. AS-lt Sakala keskus, AS-lt Uus Sakala ning ka Tallinna Linnavalitsuselt. Kaebaja selgitab, et maavanem jõudis järelevalvemenetluse käigus järeldusele, et kehtiv materiaalõigus välistab asjaolu, et detailplaneering sisaldab keeldu lammutustööks, seega ei olnud edasine haldusmenetlus detailplaneeringu ja lammutusloas sätestatud lammutuse võrdlemiseks enam kohane, vajalik ja proportsionaalne seatud eesmärgi – ehitusloa seaduslikkuse – kontrollimiseks. Kaebaja selgitab, et Ehitusseaduse (ES) § 2 lg 6 tulenevalt on ehitustegevuse alaliikideks ehitise püstitamine, laiendamine, rekonstrueerimine, tehnosüsteemide muutmine ja lammutamine ja Planeerimisseaduse (PlS) § 3 tulenevalt on detailplaneering haldusakt, mis reguleerib ehitise püstitamist või laiendamist, mitte aga olemasoleva ehitise osalist või täielikku lammutamist. Kaebaja leiab, et seega ei saa nimetatud kahe haldusakti vahel olla materiaalõiguslikku vastuolu. Kaebaja selgitab, et mittenõuetekohast järelevalvet on vastustaja sisustanud ka kui „maavanema tegevusetust avalikkuse põhjendatud ootuse suhtes, et riigivõimu tegevus oleks seaduspärane ja vastuvõetud otsused selgelt põhjendatud ja kontrollitavad“ (vastustaja vastus lk 4 allajoonitud tekst) ja vaidlusaluse korralduse p. 2 on vastustaja väitnud, et „maavanem jättis avalikes huvides tehtud järelevalvetaotluse õigeaegse vastuseta“. Kaebaja on seiukohal, et vastustaja käsitlus sellisel kujul jääb paljasõnaliseks, mitte seadusviiteliseks ning ei saa olla noomituse aluseks. Kaebaja selgitab, et vastustaja teine väide on, et maavanem hilines järelevalve teostamisega, kuid hilinemist seadus- või faktiviiteliselt motiveeritud ei ole. Kaebaja leiab aga, et hilinemine ei saa olla abstraktne, vaid peab olema sisustatud mingi seadusest või maavanemale antud korraldusest tuleneva kuupäevaga. Kaebaja kinnitab, et kehtiv seadusandlus kohaliku omavalitsuse haldusakti seaduslikkuse üle järelevalve teostamiseks tähtaega ei sätesta. Kaebaja on seisukohal, et kui võtta aluseks aga siseministri korraldus järelevalvemenetluse läbiviimiseks, siis pidanuks järelevalve olema teostatud 22. detsembriks 2006.a. Kaebaja selgitab, et

§ 11

lg 1 p 3 ja § 40 lg 1 tulenevalt ei olnud mõeldav haldusmenetluse läbiviimine ilma menetlusosaliselt arvamust küsimata. Kaebaja selgitab, et Tallinna Linnavalitsus andis maavanemale arvamuse 05.01.2007 maavanema järelevalvepädevuse osas ning 01.03.2007 ehitusloa andmise aluste ja seaduslikkuse osas. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on määranud karistuse vastuolus Töötajate Distsiplinaarvastutuse Seaduse (TDS) § 6 lg 1, kuivõrd vastustaja sai ja pidi väidetavast rikkumisest teada saama hiljemalt 23.12.2006 (siseministri määratud tähtaeg järelevalvemenetluse lõpetamiseks), kui siseministril puudus nõutud järelevalveotsus. Kaebaja on seisukohal, et ei ole usutav väide, et vastustaja sai rikkumisest teada alles 12.03.

1. Kaebaja selgitab, et kui vastustaja arvates pidanuks maavanem tegema oma järelevalveotsuse enne 07.03.2006 (07.03.luges vastustaja juba hilinemiseks), siis teadis vastustaja järelevalveotsuse puudumisest, ehk maavanema rikkumisest juba enne 07.
2. Kaebaja selgitab, et vastustaja on kollegiaalorgan ning maavanema järelevalvemenetluse tulemustest anti teada massiteabevahendite kaudu. Kaebaja selgitab, et ehitusluba on tänaseni kehtiv ja seaduslik, nii nagu ka maavanema järelevalveotsus, mille eest teda karistati. Kaebaja hinnangul ei ole loogiliselt võimalik, et maavanema tegevuse osas tuvastatakse maavanema õigusrikkumine ja määratakse talle karistus, kuigi tema tegevuse tulemus (järelevalveotsus) kui ka ehitusluba on seniajani kehtivad ning nende osas puuduvad õigusvaidlused. Kaebaja leiab, et õigussüsteem ei saa anda sama tegevuse suhtes kahte vastukäivat hinnangut. Kaebaja selgitab, et 08.11.2007 toimunud kohtuistungil avaldas vastustaja esindaja, et kui maavanem ei oleks järelevalveotsust teinud 07.03.2006, vaid varem, ei oleks see mitte midagi muutnud (vt. istungi protokoll). Kaebaja leiab, et haldusakt peab muuhulgas olema proportsionaalne 5 seatud eesmärgi suhtes ning karistamine olukorras, kus vastustajal puudub motiveeritud nägemus tekitatud kahjust, ei ole proportsionaalne. Kaebaja pool palub kohtult kaebus rahuldada ja vastustajalt välja mõista kohtukulud summas 23 600 krooni. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja selgitab, et maavanema järelevalvepädevuse küsimuse lahendamisel on Vabariigi Valitsus nõustunud õiguskantsleri 20.12.2006 seisukohaga, milles on Vabariigi Valitsus lähtutud vaidlusaluse korralduse andmisel. Vastustaja selgitab, et õiguskantsler on asunud seisukohale, et VVS-i tõlgendamisel tuleb tänases olustikus kahtlemata arvestada ka muutunud õigusliku olustikuga, mistõttu tuleb VVS § 85 lõiget 1 tõlgendada laiendavalt. Vastustaja selgitab, et õiguskantsler märgib, et Kohaliku Omavalitsuse Korralduse Seaduse (KOKS) § 22 lõike 2 tõlgendamisel on kohtupraktika andnud mõistele „valitsus“ kahetähendusliku sisu. Selle all võidakse silmas pidada nii valitsust kui poliitilist kollegiaalorganit kui ka valitsust kui täidesaatvat organit, mis koosneb ametiasutustest, struktuuriüksustest, ametnikest (Riigikohtu halduskolleegiumi 14.05.2002 otsus nr 3-3-1-2502). Vastustaja selgitab, et õiguskantsler on seisukohal, et maavanema järelevalve pädevus laieneb ka kohaliku omavalitsuse ametite ehituslubadele, sh TLPA väljastatud ehituslubadele. Vastustaja selgituste kohaselt viitab ühtlasi õiguskantsler, et taolise VVS-i laiendava tõlgendamise poolt konkreetsel juhul räägib argument, et maavanema järelevalvepädevuse ulatus ei saa eri kohaliku omavalitsuse üksuste lõikes erineda ning ammugi mitte sõltuda konkreetse kohaliku omavalitsuse sisesest otsusest, kes konkreetset ülesannet täidab – linnavalitsus, asutus, ametnik vms. Vastustaja on seisukohal, et oma tegevusega on kaebaja varasemalt aktsepteerinud seisukohta, mille järgi kuulub maavanema pädevusse järelevalve teostamine kohaliku omavalitsuse ametite ehituslubade, antud juhul Tallinna Linnaplaneerimise Ameti väljastatud ehitusloa üle. Vastustaja leiab, et juhul, kui kaebaja oleks olnud vastupidisel seisukohal, oleks tal olnud kaebuses märgitud põhjendusele tuginedes võimalus keelduda järelevalvemenetluse algatamisest, seega jääb vastustajale arusaamatuks, miks kaebaja vaidlustab kaebuses VVS-i § 85 lõike 2 nn laiendatud tõlgenduse, millega kooskõlas on ta on eelnevalt tegutsenud. Siseministeerium ei nõustu kaebaja väitega, et distsiplinaarkaristuse määramise aluseks oli asjaolu, et maavanem ei takistanud Sakala keskuse lammutamist ning et Vabariigi Valitsus ei ole distsiplinaarmenetluse käigus määratlenud avalikku huvi, mida maavanem oma käitumisega kahjustas. Vastustaja selgitab, et Vabariigi Valitsuse korralduse seletuskirja kohaselt tuvastati distsiplinaarmenetluse käigus, et maavanema poolt oma teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise tulemusel jäi piisavas ulatuses kontrollimata TLPA poolt väljaantud ehitusloa materiaalne õiguspärasus ning vastus järelevalve lõpetamisest teatamise kohta ei ole piisav veenmaks avalikkust otsuse õiguspärasuses. Vastustaja leiab, et maavanema tegevusetus on rikkunud avalikkuse õigustatud ootusi, et riigivõimu tegevus oleks seaduspärane ja vastuvõetud otsused selgelt põhjendatud ja kontrollitavad. Vastustaja on seisukohal, et eeltoodut arvestades on Harju maavanema tegevusetus rikkunud riigivõimu mainet ja usaldusväärsust ning seega tuleb tema poolt ehitusloa materiaalse õiguspärasuse kontrollimata jätmist ja hea haldustava järgimata jätmist käsitleda teenistuskohustuse rikkumisena. Vastustaja selgitab, et kaebaja on meelevaldselt järeldanud, et distsiplinaarkaristuse määramise aluseks oli asjaolu, et maavanem ei takistanud Sakala keskuse lammutamist. Vastustaja hinnangul loeb kaebaja 6 eksitavalt maavanema poolt kahjustatud avalikuks huviks Sakala keskuse säilitamise. Tuginedes eeltoodule on vastustaja seisukohal, et korralduses on üheselt märgitud, et distsiplinaarkaristuse määramisel on võetud aluseks maavanema poolt VVS § 85 lõigetes 1 ja 4 tulenevate ülesannete mittenõuetekohane täitmine ning avaliku huvina on määratletud avalikkuse õigustatud ootus, et riigivõimu teostamine oleks usaldusväärne, üheselt mõistetav, põhjendatud ning kooskõlas kehtiva õiguskorraga. Vastustaja selgitab, et seega on avalik huvi suunatud ka maavanema kui riigivõimu esindaja tegevusele, eeldades viimase õiguspärasust ja usaldusväärsust. Vastustajale on arusaamatu kaebaja väide, et juhul, kui avalik huvi seisneks selles, et maavanem väljendaks oma motiveeritud seisukoha ehitusloa sisulise õiguspärasuse osas, siis on selline avalik huvi sekundaarse tähendusega ning see ei aita Sakala keskust säilitada. Vastustaja on seisukohal, et avalik huvi riigivõimu teostamise õiguspärasuse ja usaldusväärsus osas eksisteeris enne Sakala keskuse lammutamist ning eksisteerib ka edaspidi ning kõnealust huvi sekundaarseks lugeda ja siduda konkreetse objekti lammutamisega on alusetu. Vastustaja leiab, et seaduslikkuse, õiguskindluse ning õiguspärase ootuse põhimõttest lähtudes ei ole mõeldav, et maavanemal on vabadus jätta reageerimata üksikaktis leitud või osundatud vastuolule põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga. Vastustaja hinnangul on maavanem rikkunud teenistuskohustusi juhul kui ta ei täida järelevalvet puudutavaid teenistuskohustusi nõuetekohaselt või jätab need täitmata, mis omakorda riivab vaieldamatult riigivõimu teostamise õiguspärasusele ja usaldatavusele suunatud avalikku huvi. Vastustaja selgitab, et lugedes kaebaja seisukohta kõnealuse avaliku huvi sekundaarsuse osas jääb mulje, et kaebaja arvates pole teenistuskohustuste ebakorrektses täitmises iseenesest midagi halba, kui sellega ei kaasne konkreetseid õiguslikult siduvaid tagajärgi. Vastustaja arvates näitab sellekohane mõtteavaldus üles kaebaja ükskõiksust oma teenistuskohustuste korrektse täitmise suhtes, mis on taunitav ning otseses vastuolus ATS § 59 lõikega 1, mille kohaselt peab teenistuja oma teenistuskohustusi täitma täpselt, õigeaegselt, kohusetundlikult, otstarbekalt ja omakasupüüdmatult. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja poolt TLPA ehitusloa nr 21335 üle teostatud järelevalve käigus jäeti ehitusloa õiguspärasus sisuliselt põhjendamata, mistõttu on kaebaja järelevalve teostamisel rikkunud seadust ja hea halduse tava. Vastustaja leiab, et järelevalvemenetluse käigus on maavanem küll kontrollinud ehitusloa nr 21335 formaalset õiguspärasust, jõudes järeldusele, et haldusakt on formaalselt õiguspärane, kuid sisuliselt jättis kontrollimata ehitusloa nr 21335 materiaalse õiguspärasuse. Vastustaja tuginedes ES § 24 lg 1 p 1 ja PlS § 8 lg 9 leiab, et ehitusloa materiaalse õiguspärasuse vaieldamatuks kriteeriumiks on selle vastavus detailplaneeringule. Vastustaja selgitab, et TLPA väljastatud ehitusloa nr 21335 vastavust Tallinna Linnavolikogu 05.10.2000 otsusega nr 326 kehtestatud Estonia pst, Teatri väljaku, Rävala pst, Kentmanni tn ja Sakala tn vahelise kvartali detailplaneeringuga on analüüsinud Siseministeeriumi planeeringute osakond ning vastav analüüs juhib tähelepanu asjaolule, et kõnealuse detailplaneeringu joonisel „Maakasutuse ja hoonestusõiguse plaan“ on hoonete kohta kasutatud leppemärke „olemasolev hoone“, „lammutatav hoone“ ja „äri ja ühiskondlike hoonetega hoonestatud ala“. Vastustaja selgituste kohaselt ei kasutata detailplaneeringus Sakala keskuse saalikorpuse juures leppemärki „lammutatav hoone“, vaid leppemärki „olemasolev hoone“, seega ei näe detailplaneering ette saalikorpuse lammutamist, mistõttu on Sakala keskuse saalikorpuse lammutamiseks antud ehitusluba vastuolus detailplaneeringuga. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et maavanem kaalus järelevalvemenetluse käigus lammutusloa võimalikku vastuolu detailplaneeringuga. Vastustaja leiab, et antud juhul ei ole järelevalve lõpetamise otsusest mingilgi moel tuvastatav, et maavanem oleks kontrollinud ehitusloa nr 21335 kooskõla kehtiva detailplaneeringuga. Vastustaja on seisukohal, et järelevalvemenetluse lõpetamise otsuse punktis 4 on väljendatud pigem maavanema seisukoht küsimuses, kas detailplaneering üleüldse saab keelata lammutamist, mitte aga analüüsitud ehitusloa nr 21335 vastavust Tallinna Linnavolikogu 05.10.2000 otsusega nr 326 kehtestatud detailplaneeringule. 7 Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et on rikutud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega. Vastustaja on seisukohal, et distsiplinaarkaristuse määramisel on kinni peetud õigusaktides sätestatud tähtaegadest. Vastustajale on arusaamatu kaebaja väide, et kuivõrd regionaalminister andis 15.12.2006 maavanemale korralduse, millega kohustas maavanemat teostama viie tööpäeva jooksul järelevalvet TLPA antud ehitusloa nr 21335 seaduslikkuse üle, siis oli väidetav süütegu regionaalministrile teada hiljemalt 25.12.
3. Vastustaja leiab, et distsiplinaarsüütegu, mille eest maavanemat noomitusega on karistatud ei ole toime pandud 25.12.2006 vaid 07.03.2007, mil Harju maavanem tegi järelevalvemenetluse lõpetamise otsuse ning mis sai regionaalministrile teatavaks 12.04.2007 seoses MTÜ Hooliv Jätkusuutlik Tallinn pöördumisega regionaalministri poole. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja esitatud väide nagu oleks regionaalminister saanud maavanema järelevalveotsusest teada 08.03.2007, on tõendamata ning alusetu. Vastustaja selgitab, et regionaalministri poolt maavanemale 15.12.2006 antud korralduses järelevalvemenetluse algatamiseks paluti maavanemal regionaalministrit järelevalve tulemustest koheselt teavitada, mida aga ei tehtud ning vastav info sai regionaalministrile teatavaks 12.04.2007 seoses MTÜ Hooliv Jätkusuutlik Tallinn pöördumisega. Vastavalt ATS § 86 ning VVS § 83 lõikele 1 on vastustaja hinnangul Vabariigi Valitsus pädev algatama maavanema suhtes distsiplinaarmenetlust ning vajadusel määrama distsiplinaarkaristust. Vastustaja selgitab, et teenistusliku järelevalve tulem on eelkõige VVS § 93 lõike 2 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamine, ettekirjutuse tegemine akti või toimingu puuduste kõrvaldamiseks ja toimingu sooritamise või akti kehtivuse peatamine, kuid distsiplinaarmenetluse tulem aga eelkõige konkreetse isiku distsiplinaarkorras karistamine või karistamata jätmine ja distsiplinaarmenetluse lõpetamine. Lähtudes kaebaja väitest, et kuivõrd maavanem teostas riikliku järelevalvet, siis puudus Vabariigi Valitsusel pädevus maavanema suhtes distsiplinaarmenetluse alustamiseks ja tema karistamiseks, jõuaksime vastustaja hinnangul ebamõistlikusse olukorda, kus riikliku järelevale teostamise käigus maavanema poolt ükskõik kui raske teenistuskohustuste rikkumise korral puuduks võimalus maavanemat distsiplinaarkorras karistada, mis omakorda tähendaks, et maavanem saaks karistamatult rikkuda oma teenistuskohustusi. Vastustaja rõhutab veelkord, et maavanemat ei karistatud Sakala Keskuse lammutamise eest ega õigusnormide tõlgendamise eest, vaid teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest, mis ATS § 84 punkti 1 kohaselt on distsiplinaarsüütegu. Vastustaja on seisukohal, et teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmisega kahjustas Harju maavanem olulisel määral avaliku huvi ja ootust, mis on suunatud riigivõimu tegevuse õiguspärasusele ja usaldusväärsusele - teisisõnu, maavanem rikkus avalikkuse õigustatud ootust, et riigivõimu tegevus oleks õiguspärane, kooskõlas hea halduse tavaga ning vastuvõetud otsused selgelt põhjendatavad ja kontrollitavad. Vastustaja juhib tähelepanu asjaolule, et regionaalmister sai Harju maavanema järelevalvemenetluse lõpetamise otsusest teada 12.03.2007 seoses MTÜ Hooliv Jätkusuutlik Tallinn pöördumisega regionaalministri poole ja järelevalvemenetluse lõpetamise otsuse teadasaamise hetkest 12.03.2007 edastas regionaalmister, kui Vabariigi Valitsuse liige vastava informatsiooni Vabariigi Valitsusele. Vastustaja selgitab, et tähtaja arvutamise täpsed alused on toodu Vabariigi Valitsuse 20.04.2007 korralduse nr 213 punktis 4 „Distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg“ ning korralduse seletuskirjas. Vastustaja selgitab, et tööalaselt TDS § 6 lõike 1 mõistes allub maavanem regionaalministrile, mistõttu on ka esmane tuvastada, mis ajahetkest sai mittenõuetekohasest teenistuskohustuste täitmisest teada regionaalmister. Vastustaja selgitab, et nn „ärakuulamisõiguse“ realiseerimise juures soovib vastustaja märkida, et Harju maavanemale anti võimalus vastulause esitamiseks, mida viimane ka kasutas. Kaebaja viited vastulause esitamiseks määratud aja ebamõistlikult lühikesele kestusele on vastustaja hinnangul alusetud. Vastustaja selgitab, et 10.04.2007 edastati kaebajale Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu koos seletuskirjaga ning paluti esitada oma arvamus ning vastuväited hiljemalt 11.04.
4. Vastustaja selgitab, et kaebaja 8 esindaja edastas 11.04.2007 posti teel kirja regionaalministrile ning taotles vastamise tähtaja edasilükkamist kuni 16.04.2007, nimetatud taotlus laekus Siseministeeriumisse 12.04.2007 ning samal kuupäeval edastati koheselt kaebaja esindajale regionaalministri vastus, millega rahuldati taotlus ning määrati uueks vastamise tähtajaks 16.04.
5. Vastustaja selgitab, et regionaalministri kiri anti allkirja vastu üle 12.04.2007 kell 14.49, seega on vastulause esitamist kaebaja enda osundatud ulatuses pikendatud. Vastustaja leiab, et kuivõrd kaebaja esitas tähtaja pikendamise taotluse posti teel, siis pidi ta arvestama, et lihtkiri ei pruugi liikuda posti vahendusel ühelt adressaadilt teisele ühe tööpäeva jooksul. Vastustaja on seisukohal, et võttes arvesse asja kiireloomulisust oleks saanud edastada taotluse kohale faksi, e- posti vahendusel või isiklikult allkirja vastu, mida kaebaja esindaja vaatamata advokaadibürool olemasolevatele erinevatele võimaluste kirja kohaletoimetamiseks aga ei teinud. Ühtlasi juhib vastustaja tähelepanu, et Harju maavanemale määratud distsiplinaarkaristus on leebeim võimalikest distsiplinaarkaristustest ning proportsionaalne Harju maavanema poolt toime pandud distsiplinaarsüüteoga. Vastustaja palub kohtul jätta esitatud kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebaja enda kanda. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjalike seisukohtadega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi ning tunnistaja ütlusi ning hinnanud haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada järgnevatel kohtu motiividel: Vabariigi Valitsuse 20.04.2007 korraldusega nr 213 määrati Harju maavanem Värner Lootsmann´le distsiplinaarkaristusena noomituse Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 85 lg 1 p 1 alusel. Korraldusele on lisatud regionaalministri seletuskiri. Siseministeerium on valmistanud ette Vabariigi Valitsuse korralduse „Harju maavanem Värner Lootsmann´le distsiplinaarkaristuse määramine“ kaks eelnõud. Esimene neist oli Harju maavanem Värner Lootsmanni distsiplinaarkorras karistamiseks teenistusest vabastamisega, teise (vaidlustatud) alusel on distsiplinaarkaristuseks määratud noomitus. Vastavalt regionaalministri seletuskirjale distsiplinaarmenetluse ajendiks oli MTÜ Hooliv Jätkusuutlik Tallinn 12.03.2007 pöördumine regionaalministri poole, milles juhitakse tähelepanu Harju maavanema poolt 22.12.2006 kuni 07.03.2007 Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt väljastatud ehitusloa nr 21335 seaduslikkuse suhtes läbi viidud järelevalvemenetluse lõpetamise otsuse seadustele mittevastavusele. 28.03.2007 edastas õiguskantsler Harju maavanemale õiguserikkumise tuvastamise ja õiguskantsleri seisukoha edastamise teate nr 7-4/070400/00701786, milles õiguskantsler teavitab maavanemat sellest, et edastab asjassepuutuvad materjalid Vabariigi Valitsusele Harju maavanem Värner Lootsmann´i suhtes distsiplinaarmenetluse alustamise osas seisukoha võtmiseks. Teates õiguskantsler leiab, tuginedes Harju maavanema ehitusloa nr 9 21335 üle teostatud järelevalve tulemustele, et maavanem on järelevalve teostamisel rikkunud seadust ja hea halduse tava. Vabariigi Valitsuse 20.04.2007 korralduses nr 213 „Harju maavanemale Värner Lootsmannile distsiplinaarkaristuse määramine“ on toodud asjaolud ja menetluse käik (p 1), milles kirjeldatakse faktilise asjaolusid (sündmuste kronoloogia), samuti õiguslikud järeldused (p 2), mille alapunktideks on maavanema järelevalvepädevus; ehitusloa õiguspärasus; järelevalveotsuse põhjendamise kohustus; järelevalve läbiviimise aeg ja distsiplinaarsüütegu, eraldi on toodud maavanema ärakuulamine (p 3) ja distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg (p 4) ning p-d 5, 6 ja 7 käsitlevad otsust, vaidlustamist ja korralduse teatavakstegemist. Korralduse punktis 2 märgitakse, et Vabariigi Valitsus nõustub õiguskantsleri poolt 28.03.2007 antud seisukohaga ja leiab, et maavanema ülesannete hulka kuulub TLPA poolt antud üksikaktide üle järelevalve teostamine. Regionaalminister pöördus 15.12.2006 Harju maavanema poole kirjaga nr 2-4-5/12845, milles kohustas 5 tööpäeva jooksul teostada järelevalve TLPA poolt 25.10.2006 välja antud ehitusloa nr 21335 seaduslikkuse üle. Järelevalve tulemustest paluti koheselt teavitada Siseministeeriumit. Harju maavanem pöördus õiguskantsleri poole 15.12.2006 ja 18.12.2006 selgitamaks välja maavanema järelevalvepädevuse ulatuse kohaliku omavalitsuse üksikaktide kontrollimisel ning paludes arvamust regionaalministri õiguse kohta teostada teenistuslikku järelevalvet riikliku järelevalve toimingute sooritamisel ning kontrollida Tallinna Linnavolikogu 29.05.2003 määrusega nr 35 kinnitatud „Tallinna linna ehitusmääruse“ põhiseaduspärasust. 22.12.2006 algatas Harju maavanem kirjaga nr 2.1-1/34 Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 85 lg 1 alusel järelevalve kontrollimaks Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt välja antud ehitusloa nr 21335 (ehitise osaliseks lammutamiseks) vastavust Põhiseadusele, seadusele ning seaduse alusel antud muule õigusaktile, lähtudes õiguskantsleri 20.12.2006 seisukohtadest, millest kirjalikult teavitas regionaalministrit 22.12.2006 kirjaga nr 1.3-2/
6. Siseministeeriumit Harju maavanem ei teavitanud. Kohtule käesolevas asjas on esitatud Harju Maavalitsuses 17.11.2007 toimunud koosoleku protokoll (t.l.51-53). Koosolekul osalesid harju maavanem Värner Lootsmann, kultuuriminister Raivo Palmaru, AS Sakala Keskus juhataja Kalle Sepp, Tallinna linnapea Jüri Ratas, Tallinna abilinnapea Kaia Jäppinen, Harju maasekretär Leevi Laever, Harju Maavalitsuse õigusosakonna juhataja kt Eino Tamm ja sama osakonna peaspetsialist Ahto Pahk. Päevakorras oli arutelu Sakala keskuse lammutamise asjus ning esitatud dokumentatsiooni ülevaatamine. Eelnevalt nõudis Harju maavanem Tallinna Linnavalitsusest ehitusloa nr 21335 väljaandmise aluseks olevad dokumendid ning detailplaneeringu materjalid. Protokollis on märgitud, et maavanem kutsus koosoleku kokku, et arutada Sakala keskuse lammutamisega seonduvat, kuna selles asjas on tekkinud mõned küsimused. R.Palmaru väitis, et on veendunud ehitusloa õigsuses. J.Ratas avaldas arvamust, et vastavalt VVS §-le 85 lg 1 teostab maavanem järelevalvet maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üksikaktide seaduslikkuse üle, seega ka Tallinna Linnavolikogu ja Tallinna Linnavalitsuse üksikaktide üle, Tallinna ehitusmäärus on Tallinna Linnavolikogu üldakt, mis ei allu maavanema järelevalvele. J.Ratas´e väitel Tallinna ehitusmääruse § 5 lg 3 p 1 kohaselt on Tallinna Linnavolikogu andnud õiguse ja pannud kohustuse väljastada ehituslubasid Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ainupädevusse, ehitusloa õigsuse eest vastutab ameti juhataja, kelle teenistuslike ülesannete täitmist kontrollib Tallinna 10 Linnavalitsus. A.Pahk väitis, et linnavalitsuse poolt maavanemale esitatud materjalist nähtub, et Sakala keskuse hoonet ei ole ette nähtud täies ulatuses lammutada. K.Jäppinen selgitas, et temale teadaolevalt võib keskuse hoonet lammutada, sest linnaplaneerimise ametist selgitati, et kui ehitis lammutada, saab selle asemele uut detailplaneeringut koostamata uue hoone ehitada. Lõpetuseks R.Palmaru teatas, et olenemata detailplaneeringust, mis on kõikide õigusaktidega kooskõlas, on õiguspärane ka ehitusluba ning fakt on see, et keskus lammutatakse, kuna hoonestusõiguse leping näeb ette, samuti ei ole esitanud vastuväiteid AS Sakala Keskus kui maaomanik. Koosoleku lõpus otsustati, et Tallinna Linnavalitsus esitab maavanemale kõik riiklikuks järelevalveks vajalikud dokumendid. Seega juba enne järelevalvemenetluse algatamist oli maavanem teadlik ehitusloaga seonduvatest probleemidest ning tegeles lahenduste leidmisega. Tunnistajana üle kuulatud Ahto Pahk´i ütluste kohaselt järelevalvemenetluses alustati järelevalvetoiminguid kirjade väljasaatmisega. Menetluse algatamisest teavitati 5 päeva jooksul regionaalministrit. Esimene vastus, mis järelevalvemenetluses maavanemale saabus, oli TLV 05.01.2007 kiri, milles linnavalitsus avaldab arvamust, et ehitusluba nr 21335 ei ole maavanema järelevalvepädevuse alla kuuluv üksikakt. Maavanem palus esitada täiendava seisukoha ning linnavalitsus vastas sellele jaanuaris, teavitades maavanemat asjaolust, et asja hakatakse menetlema teenistusjärelevalve korras. Linnavolikogu vastas järelepärimisele veebruari keskel, milles viitas sellele, et dokumentatsioon on linnavalitsuse esindajal ning avaldas arvamust, et ehitusluba ei ole vastuolus kehtivate õigusaktidega. Tunnistaja väitel siseministri ja regionaalministri teavitamata jätmine järelevalvemenetluse lõpetamisest oli tema enda apsakas, see jäi kahe silma vahele, regionaalministrit teavitati järelevalvemenetluse algatamisest. Tunnistaja väitis kohtule, et vaidlusaluses küsimuses põhiline kirjavahetus oli tema korraldada, kuid kirjavahetust pidas ka õigusosakonna peaspetsialist Kristjan Kenapea, õigusosakonna juhataja ja maasekretär. Regionaalminister ja siseminister pidid teada saama järelevalvemenetluse lõpetamisest pressiteate kaudu, mis edastati samal päeval, so 07.03.
7. Tunnistaja väitel järelevalvemenetluse käigus vestles ta telefonitsi Elvis Tõnnisoniga, kes oli linnavalitsuse kirjade koostaja, suhtles temaga suuliselt enne järelevalvemenetluse algatamist ning ka hiljem selle käigus detailplaneeringu ja ehitusloa omavaheliste seoste küsimuses. Järelevalvemenetluse käigus on kogunenud kokku 41 kirja. Hoone omanik ei ole taotlenud hoone lammutamise peatamist. Tunnistaja selgitas kohtule, et kuna asi oli suure avaliku huviga, siis ca kord nädalas käisid asjaga tegelevad ametnikud maavanema juures, et teda asjaga kursis hoida ning kõik väljaminevad kirjad kooskõlastati enne maavanemaga. Menetluse lõpetamisest teavitati kirjalikult kõiki avaldajaid, sh Eesti Arhitektide Liit, AS ETP Grupp jne, lisaks veel AS Sakala Keskus, AS Uus Sakala, Tallinna Linnavalitsus (kirja koostaja oli A.Pahk). Esimene Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu „Harju maavanem Värner Lootsmannile distsiplinaarkaristuse määramine“ koos eelnõu juurde kuuluva regionaalministri seletuskirjaga esitati kaebuse esitajale 10.04.2007 kirjaga nr 2-4-5/3393, milles ühtlasi paluti esitada oma arvamus ja vastuväited eelnõu kohta hiljemalt 11.04.2007, seega kaebajale anti vastamiseks aega 1 päev. Samal päeval, so 10.04.2007 Siseministeerium edastas Riigikantseleile kiireloomulisena 12.04.07 toimuva Vabariigi Valitsuse istungi päevakorda arvamiseks korralduse eelnõu, ootamata ära kaebuse esitaja kirjaliku seisukoha, mille esitamiseks anti aega kuni 11.04.
8. Kirjalik arvamus edastati vastustajale 12.04.07 hommikul. Kohtu hinnangul selline äärmiselt lühike vastamistähtaeg on ebamõistlik selle haldusmenetluslikus tähenduses ning ei ole kooskõlas hea halduse tavaga, mis näeb ette, et haldussuhte osalisele antakse oma seisukohtade esitamiseks mõistlik tähtaeg õiguste kaitse efektiivse realiseerimise tagamiseks. Kuna nimetatud korralduse eelnõu ei ole käesoleva kohtuasja esemeks, siis kohus ei pea vajalikuks sellel pikemalt peatuda. 11 11.04.2007 esitas kaebaja esindaja regionaalministrile ja Siseministeeriumile taotluse vastamise tähtaja edasilükkamiseks kuni 16.04.
9. Regionaalminister vastas 12.04.2007 kirjaga nr 2-4-5/3393, et nõustub uue vastamistähtajaga 16.04.
10. 20.04.2007 Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 213 „Harju maavanemale Värner Lootsmann’le distsiplinaarkaristuse määramine“ otsustati Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 85 lg 1 p 1 alusel määrata Harju maavanemale Värner Lootsmann’le distsiplinaarkaristuseks noomituse. Korralduses märgitakse, et jättes TLPA poolt antud ehitusloa nr 21335 õiguspärasuse oma vastuses sisuliselt põhjendamata, on maavanem mittenõuetekohaselt täitnud VVS § 85 lõigetes 1 ja 4 temale pandud ülesandeid. Samas on korralduses jäetud täpsustamata, mida nimelt silmas peetakse. Maavanemat süüdistatakse ka põhjendamatus viivitamises järelevalve lõpuleviimisega. Korralduses on märgitud, et kuigi maavanem on 11.01.2007 teinud Tallinna Linnavalitsusele ettepaneku viia läbi teenistuslik järelevalve, oleks maavanem pidanud kujundama iseseisva seisukoha ja tegema sisulise otsuse. Edasi märgitakse, et maavanem ei ole seotud Tallinna Linnavalitsuse teenistusliku järelevalve läbiviimise tähtaja ja tulemusega, seega oleks maavanem saanud sisuliselt järelevalve läbi viia ka iseseisvalt. Korralduses leitakse, et kuna maavanema järelevalve otsusest ei nähtu, et seda oleks tehtud ja maavanem on oma otsuse teinud pärast Tallinna Linnavalitsuse otsuse saamist (TLV 01.03.2007 kiri), tuleb järeldada, et maavanem viivitas põhjendamatult järelevalve lõpuleviimisega. Korralduses väidetakse, et Harju maavanema poolt järelevalve teostamisel TLPA 25.10.2006 antud ehitusloa nr 21335 üle ei selgu, kuidas maavanem on hinnanud ehitusloa vastavust Ehitusseadusele, sh detailplaneeringule, maavanem jättis avalikes huvides tehtud järelevalvetaotluse õigeaegse vastuseta. Korralduses jõutakse järeldusele, et arvestades avalikkuse kõrgendatud huvi Sakala keskuse saatuse vastu, kahjustas Harju maavanema tegevusetus sellega riigi mainet ja usaldusväärsust. Korralduses väidetakse, et distsiplinaarkaristus on määratud tähtaegselt ning distsiplinaarkaristuse määramise viimaseks tähtpäevaks oli 20.04.
11. Tähtaja arvestamisel on lähtutud Riigikohtu 19.12.2003 lahendist nr 3-2-1-110-
12. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDS) § 12 lg 1 kohaselt loetakse distsiplinaarkaristus määratuks päevast, mil töötaja andis allkirja karistuse määramise dokumendile. Vabariigi Valitsus, hinnates esitatud tõendeid kogumis, kaaludes süüteo raskust ja selle toimepanemise asjaolusid ning tagajärgi, samuti ära kuulanud Harju maavanema Värner Lootsmann´i vastuväiteid, otsustas ATS § 85 lg 1 p 1 alusel määrata Harju maavanemale Värner Lootsmann´le distsiplinaarkaristuseks noomituse. Kohus leiab, et kui avalik huvi seisnes Sakala keskuse mittelammutamises (täpsemini öeldes osalises mittelammutamises, kuna kehtiv luba oli antud osaliseks lammutamiseks), siis Harju maavanema pädevuses ei olnud lammutamist peatada, seda võis teha linnavalitsus või kohus. Tallinna Linnavalitsus oli teadlik lammutustööde alguse ajast ning neil oli võimalik peatada ehitusloa täitmine/kehtivus kuni vaidluste lõppemiseni. Seda võis teha teenistusliku järelevalvemenetluse käigus, mis algatati Harju maavanema pöördumise alusel. Samas ehitusluba nr 21335, välja antud 25.10.2006, oli kehtiv ning selle alusel nähti ette Sakala keskuse adminhoone B-korpuse osaline lammutamine, seega Sakala keskuse säilimine endisel kujul ei olnud enam võimalik. Kohus ei nõustu vastustajaga, et maavanem põhjendamatult viivitas järelevalvemenetluse lõpuleviimisega, kuna sellekohane väide on paljasõnaline ning ei haaku asjas kogutud tõenditega. Samas ei ole korralduses lahti kirjutatud, milles konkreetselt see seisnes. Harju maavanemale heidetakse korralduses ette, et ta ootas ära linnavalitsuse vastuse teenistusliku järelevalve menetluse tulemuste kohta ning alles pärast seda võttis vastu otsuse 12 järelevalvemenetluse osas, kuigi maavanem oleks pidanud kujundama iseseisva seisukoha ja tegema sisulise otsuse ka ilma linnavalitsuse vastuseta, millest järeldatakse, et maavanem viivitas põhjendamatult järelevalve lõpuleviimisega. Kohus sellega ei nõustu ning leiab, et igati põhjendatud oli õigusselguse huvides ära oodata ka linnavalitsuse vastuse teenistusliku järelevalve tulemuste kohta enne lõpliku seisukoha kujundamist ja otsuse langetamist. Asjaolu, et lammutustöödega alustati 05.03.2007, so enne, kui maavanem 07.03.2007 lõpetas järelevalvemenetluse, ei saa vaadelda menetluse lõpetamise viivitusena. Harju maavanem ootas ära teenistusliku järelevalve tulemused, mis on igati mõistetav ning alles seejärel võttis vastu lõpliku otsuse järelevalvemenetluse suhtes. Isegi kui oletada, et menetlus oleks lõpetatud enne lammutustööde algust, ei oleks see lammutustöid iseenesest peatanud, seda võis teha üksnes ehitusloa kehtetuks tunnistamisega või selle täitmise/kehtivuse peatamisega. Asjaomastel isikutel oli õigus pöörduda TLPA poole ehitusloa kehtetuks tunnistamise taotlusega või kohtu poole ehitusloa tühistamise nõudega koos esialgse õiguskaitse taotlusega ning seda juba oktoobris 2006, kui luba välja anti (või siis kohe peale ehitusloa väljaandmisest teadasaamist). Käesoleval juhul on tegemist õigusliku vaidlusega, mis taandub ehitusloa seaduslikkuse osas seisukoha võtmisele. Nagu nähtub käesoleva haldusasja materjalist seisukohad selle õigusliku küsimuse osas on erinevad. Harju maavanem on asunud seisukohale, et vaidlusalune ehitusluba ei ole seadusega ja detailplaneeringuga vastuolus, mida ta on põhjendanud järelevalvemenetluse lõpetamise 07.03.2007 kirjas. Harju maavanem on esitanud seisukoha, millega asjast huvitatud isikud ei nõustu ning mis ei lange kokku nende arvamusega. Isikut ei saa distsiplinaarvastutusele võtta õigusliku vaidluse alusel või lähtudes seaduse erinevast tõlgendamisest vms. Harju maavanem Värner Lootsmann´i süüdistatakse teenistusülesannete mittenõuetekohases täitmises, mis seisnes selles, et ta ei täitnud VVS § 85 lg 1 ja 4 temale pandud ülesandeid, milliseid nimelt ülesandeid on korralduses silmas peetud, ei täpsustata, konkreetsed ülesanded, mida väidetavalt täideti mittenõuetekohaselt, on jäänud lahti kirjutamata. VVS § 85 lg 1 kohaselt maavanemal on õigus teostada järelevalvet antud maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üksikaktide seaduslikkuse üle ning seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses ka kohalike omavalitsusüksuste kasutuses või valduses oleva riigivara kasutamise seaduslikkuse ja otstarbekuse üle. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kui maavanem leiab, et kohaliku omavalitsuse volikogu või valitsuse üksikakt kas täielikult või osaliselt ei vasta põhiseadusele, seadusele või seaduse alusel antud muule õigusaktile, võib ta esitada kirjaliku ettepaneku viia üksikakt või selle säte 15 päeva jooksul põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga vastavusse. Kui volikogu või valitsus ei ole 15 päeva jooksul pärast maavanema kirjaliku ettepaneku saamist üksikakti või selle sätet põhiseaduse, seaduse või muu õigusaktiga kooskõlla viinud või on keeldunud seda tegemast, pöördub maavanem halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras protestiga halduskohtusse. Kohus järeldab nendele kahele sättele viitest, et vastustaja on arvamusel, et Harju maavanem oleks pidanud igal juhul jõudma järeldusele, et ehitusluba on seadusega vastuolus ning sellest tulenevalt ka tegutsema nagu seda lõige 4 ette näeb. Korralduses aga ei ole seda sõnaselgelt välja toodud. Haldusmenetluse seaduse (

) § 3 lg 2 sätestab, et halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes.

§ 4

kohaselt kaalutlusõigus (diskretsioon) on haldusorganile seadusega antud volitus kaaluda otsustuse tegemist või valida erinevate otsustuste vahel (lg 1). Kaalutlusõigust tuleb 13 teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (lg 2). Vastavalt

§-le 6 haldusorgan on kohustatud välja selgitama menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Väga oluline on menetlusosalise arvamuse ja vastuväidete ärakuulamine (ärakuulamisõiguse teostamine). Vastavalt

§-le 40 enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited (lg 1). Enne menetlusosalise suhtes sellise toimingu sooritamist, mis võib kahjustada tema õigusi, peab haldusorgan andma talle võimaluse arvamuse ja vastuväidete esitamiseks (lg 2). Distsiplinaarmenetluse algatamisest tuleb menetlusosalist kirjalikult teavitada ning anda temale võimaluse esitada distsiplinaarmenetluse käigus omapoolsed selgitused (suulised või kirjalikud). Menetlusosalisel, kelle suhtes on algatatud distsiplinaarmenetlus, on õigus teada, milles teda süüdistatakse ning millise distsiplinaarrikkumisega on tegemist, et isikul oleks võimalik enda õigusi menetluses kaitsta. Kohus siinkohal rõhutab, et distsiplinaarmenetluse algatamine ei tähenda isiku igal juhul karistamist ehk siis distsiplinaarmenetlus ei pea ilmtingimata lõppema isiku distsiplinaarkorras karistamisega. Distsiplinaarmenetlus reeglina lõpeb distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte koostamisega, milles põhjalikult kajastub menetluse käik ning ettepanek karistamise või karistamata jätmise kohta. Kohus nõudis kogu distsiplinaarmenetluse materjali esitamist, mis on teenistusvaidluste puhul tavapärane (üldjuhul esitatakse distsiplinaarmenetluse toimiku dublikaat). Vastustaja esindaja kinnitas kohtule, et esitas kogu distsiplinaarmenetluse materjali, millest kohus ka lähtub. Kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse materjali hulgas ei ole distsiplinaarmenetluse algatamise haldusakti, millega menetlusosalist teavitatakse tema suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisest ning milles tehakse isikule ettepanek esitada omapoolsed selgitused distsiplinaarasja (distsiplinaarrikkumise) kohta. Haldusasja materjalist nähtub, et õiguskantsler on pöördunud Vabariigi Valitsuse poole Harju maavanema Värner Lootsmann´i distsiplinaarmenetluse alustamise osas seisukoha võtmiseks, milles kirjalikult teavitas ka kaebuse esitajat. Distsiplinaarmenetluse läbiviimisel tuleb lähtuda uurimispõhimõttest ning menetluse käigus tuleb koguda asjakohaseid tõendeid (vajadusel võib võtta asjaomastelt isikutelt seletused), igal juhul tuleb kuulata ära menetlusosaline (võtta temalt suulised või kirjalikud selgitused distsiplinaarrikkumise suhtes ning võimaldada temal esitada omapoolsed tõendid asja kohta). Distsiplinaarmenetluse lõpus pädev isik otsustab, kas isikut karistada distsiplinaarkorras või mitte, mis tähendab, et tegemist on diskretsiooniga. Haldusakt, mille alusel isikut karistatakse distsiplinaarkorras, peab olema motiveeritud, üheselt arusaadav (eriti selle adressaadile) ning kontrollitav.

§ 54

näeb ette, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (

§ 56

lg 3).

§ 58

sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Käesolevas haldusasjas on kohus tuvastanud, et Harju maavanemale Värner Lootsmann´le distsiplinaarmenetluse käigus esitati tutvumiseks ja vastuväidete esitamiseks kaks eelnõud 14 temale määratud distsiplinaarkaristuste kohta (esimene neist oli teenistusest vabastamine, teine noomitus). Seega vastustaja enne kaebuse esitaja ärakuulamist jm eelnimetatud menetlustoimingute läbiviimist oli juba ette otsustanud, et teda tuleb distsiplinaarkorras karistada, küsimus on vaid karistuse valikus. Distsiplinaarmenetlus toimus kiirmenetluskorras ning otsus võeti vastu ilma et menetlusosalisele oleks antud võimalus esitada oma selgitused enne distsiplinaarkorras karistamise otsustamist. Siinkohal vajab veel äramärkimist, et kaebuse esitajale anti ebamõistlikult lühike tähtaeg vastuväidete esitamiseks (esialgu 1 päev, siis anti veel mõned päevad juurde), mis on vastuolus hea halduse põhimõttega. Hea haldustava kohaselt isikule antakse mõistlik aeg oma selgituste esitamiseks, kohtu hinnangul võib see olla vähemalt kaks nädalat. Esialgses karistuse määramise eelnõus süüdistati kaebajat jämedas teenistuskohustuste rikkumises, hilisemas aga muudeti formuleeringut ning süüdistus piirdus teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmisega. Kohus on seisukohal, et Harju maavanema Värner Lootsmann´i suhtes viidi läbi distsiplinaarmenetlus kiirustades, formaalselt ning seadusest tulenevaid menetlusnorme rikkudes. Kohus leiab, et kiirkorras läbiviidud haldusmenetlus ei ole kooskõlas seadusega ning hea halduse tavaga. Kohus on jõudnud järeldusele, et olulised menetlusnormide rikkumised võisid mõjutada asja otsustamist ning viia ebaõige otsustuseni. Kaebuse esitaja taotleb kantud kohtukulude väljamõistmist vastustajalt summas 23 600 krooni, mille kohta on esitanud kohtukuludokumendid. Kohus, tutvunud kuludokumentidega, leiab, et kohtukulude hüvitamine soovitud ulatuses on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Elle Kask Kohtunik 15