Obsah (4)
§ 633§ 230§ 231§ 60VIRU MAAKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number Kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik 2-04-1367 (enne 01.01.2006 nr 2-1152/04) 25. juuni 2007, Narva Kohtuasi K
§ 633
lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. ASJAOLUD, HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED K G esitas kohtule 15.10.2004 hagiavalduse abielulahutuse ja ühisvara jagamise nõudes. Tsiviilasi nr 2-04-1367 Pärast hagiavalduse puuduste kõrvaldamist esitas ta 16.11.2004 kohtule hagiavalduse (I köide, tl 14), mille kohaselt sõlmisid pooled abielu
- novembril 1973.a. Hiljem poolte suhted ei laabunud ja 1992.a nad läksid lahku. Samal, 1992.aastal jagasid nad vastastikusel kokkuleppel poolte ühisvara, mis koosnes kahetoalisest korterist Narva linnas asukohaga xxx, suvilast, ühetoalisest korterist asukohaga xxx, garaažist ja sõiduautost „Moskvitš". Kahetoaline korter ja suvila jäid kostjale, ühetoaline korter, garaaž ja sõiduauto - hagejale. Pooled esitasid ühiselt perekonnaseisukonnale avalduse abielulahutamiseks, kuid lahutust ei vormistanud. Sellest ajast saadik puuduvad pooltel abielusuhted ning nende võimalikku jätkamist edaspidises peab hageja võimatuks. Alljärgneva vara maksumus on hageja hinnangul: 1-toaline korter asukohaga xxx 100000 krooni; 2-toaline korter asukohaga xxx 200000 krooni; suvilakrunt nr 123 asukohaga aiandusühistus Vesna 100000 krooni; autogaraaž nr 26 garaažiühistus ”Severnõi-1” - 70000 krooni; sõiduauto Moskvitš-412IE, 1979.a. väljalase, riiklik registreerimismärk xxx - 1500 krooni. Alates 1992.a on hageja vabaabielus N G. Narva linnas aadressil xxx asuva korteri erastamises hageja nimele 1996.a R G ei osalenud, s.t et nimetatud vara kanti hageja nimele vastavasse registrisse pärast abielusuhete lõpetamist ning ilma R Gosaluseta. Ühisest kooselust on pooltel sündinud tütar V G (sünd. xxx.), kes on täisealine, mistõttu vanemlikku hoolitsust või kasvatust ei vaja, ning kes elab Narva linnas aadressil xxx. Põhjendades oma nõuet Perekonnaseaduse §-dega 18 lg 2, 29 lg 1 ja 132 palub hageja lahutada poolte abielu, jagada ühisvara järgmises ulatuses ja proportsioonides: 2-toaline korter asukohaga xxx ning suvilakrundi nr 123 aiandusühistus "Vesna" jätta kostjale; auto „Moskvitš-412IE", autogaraaž nr 26 garaažiühistus "Severnõi-1" ning ühetoaline korter hagejale. Käesoleva vara jagamise osad palub hageja lugeda võrdseteks, kusjuures mingeid juurdemakseid kostjalt ei taotle. KOSTJA VASTUVÄITED Vastavalt kostja vastusele hagile (I köide, tl 19-20) hagi ta kategooriliselt ei tunnista. Insuldi tagajärjel on K G parempoolsete jäsemete halvatus, kõne on häiritud. Ta ei suuda väljendada oma mõtteid ei suuliselt ega kirjalikult. Ei ole suuteline iseseisvalt allkirja andma. Seepärast ei saa K. G olla lahutuse ja vara jagamise algatajaks. N. G, asjast huvitatud isik lahutuses ja vara jagamises, kasutab omakasupüüdlikul eesmärgil ära K. G abitut seisundit, kes ei saa halvatud käega dokumentidele alla kirjutada. 1970.a sai kostja ema ühetoalise korteri xxx, kus kostja elas kuni abiellumiseni.
- a tehti sugulastevaheline vahetus. 1995.a maist hakkasid pooled elama lahus. xxx kahetoalise korteri erastamisel kasutas kostja oma venna staaži - 15 aastat, ülejäänud aastad sai kostja, ilma nende aastateta oleks korter jäänud munitsipaalomandisse. Aiamaja aluse maa erastamiseks ostis kostja staaži, oma raha eest tegi aiamaja plaani ja inventeerimise. Sõiduauto Moskvitši 412 IE sai kostja 1991.a päranduseks oma emalt. 2
(6)Tsiviilasi nr 2-04-1367 Garaaži soetas kostja ema O N garaažikooperatiivis Avtomobilist. Selle müüs kostja ära, et osta uue garaažikooperatiivis Severnõi 1, raha andis K. G, kes vormistas garaaži oma nimele. K. G haiguse ajal võttis N. G enda kätte kõik võtmed, korteri, garaaži ja sõiduauto dokumendid. Tütar, V G, on sisse kirjutatud isa K. G juurde xxx. N. G pani veel ühe luku ja tütar ei saa korterisse sisse. N. G annab korterit rendile. Korteriüüri ja kommunaalteenuste eest N. G ei maksa, on tekkinud väga suur võlg. Renditasu võtab endale. MENETLUSE VARASEM KÄIK Narva Linnakohtu 18.03.2005 määrusega (I köide, tl 81-82) peatati menetlus käesolevas asjas kuni tsiviilasjas nr 2-242/05 V G avalduse K G eestkostja määramise kohta tehtava kohtulahendi jõustumiseni. Viru Maakohtu 20.01.2006 määrusega (I köide, tl 90-91), mis jõustus 25.02.2006, seati piiratud teovõimega K G üle eestkoste ning eestkostjaks määrati N G. Viru Maakohtu 13.03.2006 määrusega (I köide, tl 92-93) uuendati menetlus tsiviilasjas nr 2-041367 K G hagis R G vastu abielu lahutuse ja ühisvara jagamise nõudes. KOHTUISTUNG Hageja jäi oma nõuete ja nende põhjenduste juurde, leides, et poolte ühisvara oli juba jagatud kokkuleppel abielusuhete lõppemisel 1992.aastal (I köide, tl 168). Asja arutamise lõpetaval kohtuistungil (II köide, tl 35-37) jäi hageja oma nõuete ja nende põhjenduste juurde, täpsustades nõuet selliselt, et palus tunnistada 1-toalise ja 2-toalise korteri poolte lahusvaraks. Poolte ühisvara on maatükk nr 123 AÜ-s Vesna, garaažiboks nr 26 GÜ-s Severnõi ja sõiduauto Moskvitš. Hageja palub jätta endale sõiduauto ja garaaž, ülejäänud vara jätta kostjale, mõista kostjalt välja hüvitis hageja kasuks. Hageja nõustus kostjaga, et garaaž maksab praegu 120000 krooni. Kostja ei tunnista hagi ei abielulahutuse ega ka ühisvara jagamise nõudes, kuid kostja soovib suvilat endale jätta ning leiab, et see on poolte lahusvara, kuna ta erastas selle ilma hageja osavõtuta, on nõus jätma sõiduauto ja garaaži hagejale, arvab, et 1-toaline korter on poolte ühisvara, aga 2-toaline korter on kostja lahusvara. Kostja arvab, et garaaži maksumus on 120000 krooni. Kostja väidab, et pooled hakkasid elama lahus 1995.a maikuust. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Kohus, tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (
) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub seega ka rahuldamisele osaliselt.
§ 230
lõikest 1 tuleneb, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
§ 231lõikest 1 tulenevalt tõendada ei ole vaja asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks.
Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. 3
(6)Tsiviilasi nr 2-04-1367 Tsiviilasjas esitatud tõenditega on täielikult tõendamist leidnud asjaolu, et K G ja R I abielu registreeriti Narva Perekonnaseisuaktide büroos 20.11.1973, kanne nr 694 ning naine sai pärast abiellumist perekonnanimeks „G“. Nimetatud asjaolud on kohus tuvastanud abielutunnistusega AL 0107816 (I köide, tl 12). Abielu lahutamise hagi loeb kohus põhjendatuks ja rahuldamisele kuuluvaks vastavalt perekonnaseaduse (PKS) § 29 lõikele 2, mille kohaselt abielu lahutatakse, kui kohus teeb kindlaks, et abielu jätkamine on võimatu. Hageja soovib abielu lahutada ning loeb selle jätkamise võimatuks. Kostja ei ole abielulahutusega nõus, kuna leiab, et seda on vaja hageja elukaaslasele mitte hagejale. Poolte vahel on ka vaidlus abielusuhete lõppemise aja kohta, mille tuvastamine omab tähtsust ühisvara jagamise nõude lahendamisel. Hageja on ise kohtule omakäeliselt allkirjastatud 15.10.2004 ja 16.11.2004 esitatud hagiavaldustes (I köide, tl 1, 14) palunud lahutada poolte abielu ning pidas võimatuks abielusuhete jätkamist. Samuti on ta 09.03.2005 kohtuistungil isiklikult allkirjastatud avalduses (I köide, tl 76) kinnitanud hagiavalduses esitatud nõudeid. Seega ei nõustu kohus kostja väitega, et abielulahutuse nõue ei vasta hageja tegelikule tahtele. Hageja väitis, et poolte abielusuhted lõppesid 1992.aastal, kostja aga väidab, et nad lõppesid alates 1995.a maist. Kohus leiab tõendatuks tunnistajate A P ja T K ütlustega, et poolte abielusuhted lõppesid 1992.aastal. Tunnistajana ülekuulatud T K (I köide, tl 170) andis ütlusi selle kohta, et ta tunneb K. G alates 1983-1984. aastatest. N. G tunneb, kuna koos töötasid tehases „Baltiets“. N. G abikaasa V oli K. G sõber. K G oli tol ajal G perekonna sõber. K sõnade kohaselt lõppesid tema suhted abikaasaga 1980.a lõpus ja tema abikaasa andis avalduse abielu lahutamiseks. K abikaasa nõudis, et ta jätaks talle kogu neile kuuluva ühisvara, kuid K keeldus. Tunnistaja oli arvamusel, et G ei saanud abielus hästi läbi. Nädalavahetustel viibis K koos tunnistaja ja G. R nad ei näinud ühtegi korda. Pühadel ja koosviibimisel tunnistaja ei näinud hagejat koos kostjaga. Pärast seda kui N G abikaasa V sõitis ära Venemaale ja seal suri, hakkasid N ja K koos elama, see juhtus 1992.a. Tunnistajana ülekuulatud A P (I köide, tl 170) andis ütlusi selle kohta, et koos N G hakkas Ko G elama kuskil 1991.a. Enne käis ta oma sõbra Valentini juures, kes oli N G abikaasa. Hiljem V suri ja K hakkas elama koos N G 1991.a. PKS § 2 lg 1 järgi abielu sõlmitakse abiellujate ühisel soovil, seega võib väita, et ka abielu jätkamiseks peab pooltel olema ühine soov kooseluks. Kohus leiab, et kuna üks abikaasa on väljendanud tahet abielu lahutada ja loeb abielu jätkamist võimatuks, kohus tuvastas, et poolte abielusuhted on lõppenud alates 1992.a-st, abikaasad elavad eraldi 15 aastat, hagejal on faktiliselt uus perekond, seega võib lugeda, et poolte abielu jätkamine on võimatu ning abielu poolte vahel tuleb lahutada. Pärast abielu lahutamist palus kostja jätta talle perekonnanimi „G“. Vastavalt nimeseaduse § 11 lg 1 abielu lahutamisel taastatakse isiku avalduse alusel tema varem kantud perekonnanimi, muidu säilib isiku abielu ajal kantud perekonnanimi. Sama paragrahvi lg 2 järgi taastatav perekonnanimi võib olla kas lahutatava abielu eel viimati kantud perekonnanimi või esimese abielu eel viimati kantud perekonnanimi. Kuna kostja soovib jätta endale abielu ajal kantud perekonnanime, siis säilitatakse tal perekonnanimi „G“. 4
(6)Tsiviilasi nr 2-04-1367 Poolte vahel puudub vaidlus selle üle et garaažiboksi nr 26 garaažiühistus Severnõi-1 maksumus on 120000 krooni et sõiduauto Moskvitš-412 IE maksumus on 1500 krooni et Viru Maakohtu kinnistusosakonna Narva jaoskonna registriossa nr 200709 R G (ik xxx) nimele kantud Narvas, aiandusühistus „Vesna“ Muru 123 asuva kinnistu väärtus on 140000 krooni. Poolte vahel on vaidlus selle üle kas Narvas, xxx asuv 1-toaline korteriomand on poolte ühis- või lahusvara kas Narvas, xxx asuv 2-toaline korteriomand on poolte ühis- või lahusvara kas Viru Maakohtu kinnistusosakonna Narva jaoskonna registriossa nr 200709 R G (ik xxx) nimele kantud Narvas, aiandusühistus „Vesna“ Muru 123 asuva kinnistu on poolte ühis- või lahusvara. Vastavalt PKS § 14 lõikele 1 abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. PKS § 15 lg 1 kohaselt abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. Varem on kohus juba tuvastanud, et poolte abielusuhted lõppesid 1992.aastal. PKS § 18 lg 3 kohaselt abikaasad jagavad ühisvara kokkuleppel. Sama paragrahvi lõikes 5 on sätestatud, et vaidluse korral jagab kohus ühisvara ühe või mõlema abikaasa nõudel. Vastavalt 10.03.1995.a ostu-müügilepingule (I köide tl 5) ostis K G Narvas, xxx asuva 1-toalise korteri. Kostja poolt esitatud 26.06.1989 orderist nr 457 (I köide tl 29) on näha, et eluruumi vahetuse kaudu sai K G 26.06.1989.a õiguse kasutada Narvas, xxx asuvat korterit üksinda. Vastavalt 01.12.1995.a ostu-müügilepingule (I köide tl 36) ostis R G Narvas, xxx asuva 2-toalise korteri. 26.06.1989 orderist nr 456 (I köide tl 30) on näha, et eluruumi vahetuse kaudu sai R G 26.06.1989.a õiguse kasutada Narvas, xxx asuvat korterit koos O. N ja V. G. Mõlemad pooled ei vaielnud vastu sellele, et peale abielusuhete lõppemist oli olukord selline, et Narvas, xxx asuvat korterit kasutas K. G, aga Narvas, asuvas korteris elas kostja oma emaga ja poolte tütrega. Kohus leiab, et see vara on poolte ühisvara, mis oli juba jagatud poolte vahelise kokkuleppega ja kohtu kaudu jagamisele ei kuulu. Lähtudes Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 20.06.2001 kohtuotsuses nr 3-2-1-88-01 väljendatud seisukohast on ühisvara jagamise kokkulepe tehing TsÜS § 60 lg 1 mõistes, TsÜS § 91 kehtestab tehingu vormi vabaduse põhimõtte, kui seaduses ei sätestata tehingu kohustuslikku vormi. Ühisvarasse kuuluva vallasasja jagamise kokkuleppe vorminõuet perekonnaseadus ei sätesta. Seega võib ühisvara jagamise kokkulepet tõendada poolte seletuse ja tunnistajate ütlustega. Samuti kohus leiab, et Viru Maakohtu kinnistusosakonna Narva jaoskonna registriossa nr 200709 R G (ik xxx) nimele kantud Narvas, aiandusühistus „Vesna“ Muru 123 asuv kinnistu on poolte ühisvara, mis oli jagatud nende vahelise kokkuleppega ja jäi R. G. Esitatud tõenditega (I köide tl-d 144-145, 146-147) on tõendamist leidnud, et garaažiboks nr 26 garaažiühistus „Põhja Ring“ on poolte ühisvara, seda kasutab K. G, seega pooled jagasid ka selle vara kokkuleppel. Sõiduauto Moskvitš-412 IE sai R. G pärandvarana pärast oma ema surma (I köide tl 163, 164), kuid seda autot kasutas K. G, ta on kantud tehnilisse passi auto omanikuna (I köide tl 150), see 5
(6)Tsiviilasi nr 2-04-1367 vara jäi K. G kätte ja kostja ei vaielnud sellele vastu, seega sõiduauto jagasid pooled samuti omavahelise kokkuleppe alusel. Tulenevalt PKS §-st 16 abikaasad võivad omavahel teha tehinguid lahusvaraga, samuti sõlmida ühisvara täieliku või osalise jagamise kokkuleppeid või kokkuleppeid ühisvara või selle osa valdamise, kasutamise ja käsutamise kohta. Ülalmainitust tulenevalt jätab kohus tähelepanuta hageja ja kostja nõuded tunnistada korteriomandid ja kinnistu poolte lahusvaraks. MENETLUSKULUD Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse (
ja TMS RakS) § 3 kohaselt enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut.
§ 60
lg 1 järgi kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kui hagi rahuldati osaliselt, mõistetakse kohtukulud hagejale võrdeliselt rahuldatud nõuete suurusega, kostjale aga võrdeliselt selle osaga, milles hagi rahuldamata jäeti. Hagi osalise rahuldamise korral võib kohus jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda. Arvestades antud asja menetluse kestvust, seoses millega mõlemad pooled kandsid kohtukulud, peab kohus õiglaseks poolte kohtukulud jätta nende endi kanda. Kohtuotsus on tehtud eeltoodust lähtudes ning juhindudes
§-dest 441 lg 1, 442, 630, 632. Tamara Šabarova Kohtunik 6
(6)