Obsah (4)

§ 176§ 183§ 180§ 136

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Merike Varusk Määruse tegemise aeg ja koht 10. november 2008, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-08-24802 Tsiviilasi OÜ V avaldus

) § 136 sätestab, et osakapital peab olema vähemalt 40 000 krooni.

§ 176

sätestab, et kui OÜl on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui

§-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus, peavad osanikud otsustama: osakapitali vähendamise või suurendamise tingimusel, et netovara suurus moodustaks seeläbi vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt

§-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse või 3 2-08-24802 muude abinõude tarvitusele võtmise, mille tulemusena OÜ netovara suurus moodustaks vähemalt poole osakapitalist ja vähemalt

§-s 136 nimetatud osakapitali suuruse või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalse suuruse; OÜ lõpetamise, ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise või pankrotiavalduse esitamise.

180 51 sätestab, et kui OÜ on maksejõuetu ning maksejõuetus ei ole tema majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine, peab juhatus viivitamata, kuid mitte hiljem kui 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest, esitama kohtule OÜ pankrotiavalduse. Pärast maksejõuetuse ilmnemist ei või juhatuse liikmed teha OÜ eest makseid, välja arvatud maksed, mille tegemine maksejõuetuse olukorras on kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmed on solidaarselt kohustatud hüvitama OÜle pärast maksejõuetuse ilmnemist OÜ tehtud maksed, mille tegemine vaadeldavas olukorras ei olnud kooskõlas korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liikmete vastutusele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 187 sätestatut. Raamatupidamise seaduse (edaspidi RpS) § 2 lg 7 (redaktsioon 01.01.2000-01.01.2002) sätestas, et füüsilisest isikust ettevõtja, kelle eelneva majandusaasta realiseerimise netokäive ei ületanud käibemaksuseaduses maksukohuslasele Maksuametis kohustuslikuks registreerimiseks kehtestatud määra, korraldab oma raamatupidamisarvestust ja –aruandlust vastavalt RpS § 1 – 8, § 14

1. ja
2. lõikele, § 15, § 17
3. lõikele ning rahandusministri poolt kehtestatud juhenditele. RpS § 4 lg 2 (redaktsioon 01.01.2000-01.01.2002) sätestab, et raamatupidamisarvestust peetakse tekkepõhiselt. RpS § 2 lõikes 7 nimetatud isikud võivad pidada raamatupidamisarvestust kassapõhiselt. Nimetatud raamatupidamiskohustuslased on kohustatud lähtuma ainult RpS § 4
4. lõike punktidest 2, 3 ja
5. RpS § 5 p 6 (redaktsioon 01.01.2000-01.01.2002) sätestas: tekkepõhine arvestusprintsiip – majandustehinguid kajastatakse siis, kui need on toimunud, sõltumata sellest, kas raha on laekunud või tasunud. Aruannete koostamisel tehakse reguleerimis- ja lõpetamiskanded, mis võimaldavad määratleda aruandeperioodi tulud ja kulud. RpS § 5 p 12 (redaktsioon 01.01.2000-01.01.2002) sätestas: konservatiivsuse printsiip – aruandeid tuleb koostada ettevaatlikult ja kaalutletult. Kui on teada või on tõenäoline, et varade reaalväärtus on madalam raamatupidamises kajastatud väärtusest, siis tuleb need alla hinnata. Ühtlasi tuleb arvesse võtta kõik teadaolevad ja potentsiaalsed kohustused. OÜ V juhatuse liige esitas 19.06.2008 Harju Maakohtule avalduse pankroti väljakuulutamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt on äriühing maksejõuetu ja ei suuda rahuldada võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ajutise pankrotihalduri arvamuse kohaselt on võlgnik püsivalt maksejõuetu. Kohus leiab, et kohtuistungil kogutud ja avaldatud tõenditega – pankrotiavaldusele lisatud seletus maksejõuetuse põhjuste kohta; ajutise pankrotihalduri aruanne; Maksu- ja Tolliameti teatis – on kindlaks tehtud, et võlgniku püsiv maksejõuetus on välja kujunenud ja see ei ole ajutise iseloomuga. Võlgniku majandustegevus on lõppenud aastaid tagasi, töölepingud töötajatega on lõpetatud. Võlgnikul vara puudub ja kohustusi on võlgniku kokku 682 734 krooni, mille moodustab maksuvõlgnevus, millest põhivõlg moodustab 266 154 krooni ja maksuintress 416 580 krooni. Pankrotiavalduse kohaselt on võlgnik tegevuse alustamisel võtnud erinevatelt isikutelt laenu, kuid võlgnik ei ole ajutisele pankrotihaldurile sellekohaseid dokumente, vaatamata nõudmisele, esitanud. Järelikult võivad võlgniku kohustused olla suuremad eelnimetatust. 4 2-08-24802 Raamatupidamise seaduse § 12 lg 1 alusel peab raamatupidamise algdokumente raamatupidamiskohustuslane säilitama seitse aastat, alates selle majandusaasta lõpust, mil algdokument raamatupidamises kajastati. Võlgnik ei ole kohtule ega ajutisele pankrotihaldurile esitanud raamatupidamisdokumente. Samuti ei ole võlgnik esitanud Äriregistrile majandusaasta aruandeid. Võlgniku esindaja ja juhatuse liikme ütluste kohaselt on võlgniku raamatupidamise dokumendid perioodist 2000.a – 2002.a kadunud ning neid pole võimalik leida. Alates 13.12.2004 kuni käesoleva ajani ei ole võlgnikul mingisuguseid ettevõtte poolt välja antud dokumente. Võlgniku majandustegevuse lõpetamise aja kohta on võlgniku seaduslik esindaja andnud erinevaid ütlusi. Võlgniku juhatuse liige ise leiab, et temapoolne dokumentide säilitamise kohustuse rikkumine on vabandatav, kuna dokumendid ei läinud kaotsi tema süül.

§ 183

sätestab, et juhatuse kohustus korraldada OÜ raamatupidamist, mistõttu tulnuks võlgniku juhatuse liikmel õigeaegselt ning operatiivselt tegutseda, tagamaks dokumentide säilimise. Kohus leiab, et kuna võlgniku juhatuse liige ei ole täitnud raamatupidamise korraldamise kohustust, siis on tegemist võlgniku juhatuse liikme poolse raamatupidamise kohustuse rikkumisega (karistusseadustiku § 3811). Võlgniku juhatuse liige ei ole esitanud ajutisele pankrotihaldurile vastust teabenõudele ega võimaldanud ajutisel pankrotihalduril tutvuda võlgniku raamatupidamise algdokumentatsiooniga. Seega ei täitnud võlgnik PankrS § 85 sätestatud teabe andmise kohustust ja PankrS § 87 sätestatud pankrotimenetluse osavõtu kohustust. Võlgnik on maksejõuetuse põhjustena välja toonud asjaolu, et tema tegevuse alustamisel 1999.a lõpus - 2000.a alguses soovis võlgnik vastavalt äriplaanile vana hoone tehase jaoks renoveerida ning alustada tootmist. Küllaldaste omavahendite puudumise tõttu pöörduti SEB Pank (endine AS Eesti Ühispank) poole krediidi saamiseks. Finantsraskused algasid juba 2000. aasta lõpus kui ei suudetud käivitada tootmist ettenähtud tähtaja jooksul. 2001.a märtsis kui saabus aeg esimese krediidi tagastamiseks pangale muutusid raskused tõsisteks. Võlgnik ei suutnud panga poolt antud tingimusi täita, sest puudusid igasugused vahendid, seega nõudis liising kogu raha tagasimaksmist. Võlgniku seaduslik esindaja juhatuse liige on väitnud, et esimeste raskuste ilmnemisel algas vahendite otsing, samuti ka partnerite otsing äritegevuseks, kuid antud probleeme ei õnnestunud lahendada. Ajutise pankrotihalduri hinnangul võib võlgniku maksejõuetuse põhjuseks olla võlgniku juhatuse liikme poolt välja toodud asjaolu. Kohus leiab, et võlgniku raamatupidamise- ja muude dokumentide puudumise tõttu ei ole kohtul võimalik hinnata võlgniku maksejõuetuse tekkimise põhjuseid. Võlgniku juhatuse liikme seletuse kohaselt hakkasid võlgniku makseraskused juba 2000.a lõpust, kuna tootmist ei suudetud käivitada ettenähtud aja jooksul. 2001.a tuli tagastada pangale võetud kohustused ja maksejõuetus süvenes. Mais 2001.a nõudis pank kogu võlgnevuse tagastamist, kuid võlgnik ei suutnud seda kohustust täita, sest tal puudusid igasugused vahendid (tl 64). Võlgniku seaduslik esindaja on leidnud, et püsiv maksejõuetus kujunes välja 06.03.2003 (tl 64). Nimetatud seisukohale on võlgnik asunud seetõttu, et kohtutäitur U. Tärno poolt algatati 05.02.2002 täitemenetlus Harju Maksuameti 25.10.2001 ettekirjutuse alusel ning maksuhalduri nõuet ei osutunud võimalikuks täita täitemenetluse käigus. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja 2001.a. Võlgnik on tunnistanud, et võlgnikul puudusid vahendid laenuvõlgnevuste tasumiseks, samuti on võlgniku juhatuse liikme seletuse kohaselt teinud Harju Maksuamet 25.10.2001 ettekirjutuse maksuvõla summas 238 059 krooni tasumiseks. Nimetatud kohustust tulnuks võlgnikul oma raamatupidamises kajastada tulenevalt RpS (redaktsioon 01.01.200001.01.2002) § 2 lg 7 ja § 4 lg 2 ning arvestades RpS § 5 p 6 (redaktsioon 01.01.200001.01.2002) sätestatud tekkepõhist arvestusprintsiipi ja RpS § 5 p 12 (redaktsioon 5 2-08-24802 01.01.2000-01.01.2002) sätestatud konservatiivsuse printsiipi. Eeltoodust tulenevalt pidi võlgniku juhatus olema teadlik, et olemasolevad varad ei kata olemasolevaid kohustusi ning ettevõttel ei ole võimalik antud olukorras oma tegevust kasumlikult jätkata.

§ 180

lg 51 sätestab, et kui OÜ on maksejõuetu ja maksejõuetus ei ole tema majanduslikust seisukorrast tulenevalt ajutine, siis peab OÜ juhatus viivitamata, kuid mitte kauem kui 20 päeva jooksul esitama pankrotiavalduse.

§ 176

sätestab, et kui OÜl on netovara vähem kui pool osakapitalist või vähem kui

§-s 136 nimetatud osakapitali suurus või muu seaduses sätestatud osakapitali minimaalne suurus, peavad osanikud võtma tarvitusele seaduses sätestatud abinõud, muuhulgas otsustama pankrotiavalduse esitamise.

§ 136kohaselt peab OÜ osakapital olema vähemalt 40 000 krooni.

Võlgniku osanik ei ole tarvitusele võtnud seaduses ettenähtud abinõusid võlgniku omakapitali vastavusse viimiseks seaduses nõutud määraga. Võlgniku juhatuse liikmel oli tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 36 ja

§ 180

lg 51 kohustus esitada hiljemalt 20 päeva jooksul alates maksejõuetuse väljakujunemisest pankrotiavaldus. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgniku püsiv maksejõuetus kujunes välja juba 2001.a ning võlgniku juhatuse liige on esitanud võlgniku pankrotiavalduse alles 19.06.2008, on võlgniku juhatuse liige toime pannud karistusseadustiku § 3851 kohaselt süüteo. Kuna võlgnik ei ole esitanud ajutisele pankrotihaldurile võlgniku raamatupidamise dokumente ega muid ajutise pankrotihalduri poolt nõutud andmeid, ei olnud ajutisel pankrotihalduril võimalik välja selgitada, kas pankrotimenetluses on võimalik vara tagasi võita või –nõuda. Võlgnikul puuduvad rahalised vahendid pankrotimenetluse kulude katteks ning isegi ajutise pankrotimenetluse kulude katteks. Ajutine pankrotihaldur on teinud ettepaneku tasuda kohtu deposiiti võlgniku pankrotimenetluses tehtavate kulutuste katteks vajaliku summa. Võlausaldaja ei ole avaldanud soovi maksta raha pankrotimenetluse kulude katteks, võlgnikul vajalik summa puudub ning võlgniku seaduslik esindaja on nõustunud kandma ajutise pankrotimenetluse kulud. Kohus leiab, et kuna OÜ-l V ei jätku vara pankrotimenetluse kulude katteks, pankrotimenetluses ei esine vara tagasivõitmise ja –nõudmise võimalusi ning võlausaldajad või kolmandad isikud ei soovi või ei saa kanda pankrotimenetluse kulusid, siis tuleb OÜ V pankrotimenetlus lõpetada PankrS § 29 lg 1 ja 2 alusel raugemise tõttu, pankrotti välja kuulutamata. Merike Varusk Kohtunik 6