Obsah (4)

§ 377§ 378§ 381§ 149

KOHTUMÄÄRUS Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtunik Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 19. detsember 2008.a Tallinn, kirjalik menetlus Tsiviilasja number 2-08-84539 Tsiviilasi J V j

§ 377

lg 1 alusel võib kohus hageja taotlusel hagi tagada, kui on alust arvata, et tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või selle võimatuks teha.

§ 378

lg-st 4 tulenevalt hagi tagava abinõu valikul tuleb arvestada, et kohaldatav abinõu koormaks kostjat üksnes niivõrd, kuivõrd seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Tulenevalt

§ 381

lg 2 tuleb nõuet, mille tagamist soovitakse, ja tagamise aluseks olevaid asjaolusid hagi tagamise avalduses põhistada. Avaldaja kirjaliku seisukoha kohaselt avaldajad teatavad, et ei nõua äriseadustiku § 187 lg 4 alusel juhatuse liikme poolt tekitatud kahju hüvitamist äriühingule vaid hagejate nõue juhatuse liikme vastu põhineb võlaõigusseaduses sätestatud deliktivastutuse alusel. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-41-05 p 18 kohaselt juhatuse liikme õigussuhe äriühinguga on oma olemuselt lepingusarnane võlaõiguslik suhe, pooltel on suhtest tulenevalt nii võlaõiguslikud õigused kui kohustused. Suhtele saab kohaldada käsunduslepingule sätestatut, nagu leidis Riigikohus oma

1. aprilli
2. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-39-
3. Seetõttu tuleb juhatuse liikme kohustuste rikkumist hinnata sellest võlasuhtest tulenevate kohustuste rikkumisena. Selle raames tekitatud kahju hüvitamisele ei saa kohaldada lepinguväliselt õigusvastaselt kahju tekitamise sätteid (TsK § 448, VÕS § 1043). Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-90-07 kohaselt juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-79-05 kohaselt erandina saavad äriühingu juhatuse liikmel tekkida kohustused võlausaldajate ees ka seaduses sätestatud juhul. Selliseks erandiks võib olla näiteks ka
4. juulil
5. a jõustunud ÄS § 180 lg-s 51 ja § 306 lg-s 31 sätestatud pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumine, millega võib kaasneda ka juhatuse liikmete otsene isiklik vastutus osaühingu võlausaldajate ees. Sellisel juhul käituks juhtorgani liige õigusvastaselt äriühingu võlausaldaja suhtes, kellega tal lepinguline suhe puudub. Viidatud Riigikohtu selgitustest võib teha järelduse, et osaühingu juhatuse liige vastutab juhtimisvigade eest üldjuhul ÄS § 187 alusel ning deliktilisel alusel üksnes juhul, kui ta rikub kohustust, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju, eelkõige kohustust esitada õigeaegselt pankrotiavaldus. Avaldajad on oma nõude põhistamisel tuginenud nii juhtimisvigadele kui ka pankrotiavalduse esitamisega hilinemisele. Avalduse kohaselt juhatuse liikme poolt kahju tekitamine seisnes tahtliku makseraskuste või raske hooletuse tõttu püsiva maksejõuetuse tekitamises, 2006 ja 2007 aasta kohta raamatupidamise aastaaruannete mitte esitamises, raamatupidamise dokumentide puudumises, töötasude mittemaksmises, asukoha aadressi ja juhatuse liikme vahetamises, endise juhatuse liikme poolt oma vara müümises. Võlgniku juhtorganid on oma 2 tegevuse lõpetanud, jätnud maksmata töötajate töötasud ja riigimaksud. Kohus leiab, et viidatud põhistused ei ole avaldajate nõude põhistamisel asjakohased, kuivõrd vastavalt teelviidatud Riigikohtu seisukohtadele võivad küll olla aluseks kahjunõudele osaühingu kasuks, kuid mitte kahjunõudele võlausaldaja kasuks. Avalduses põhistavad avaldajad oma nõuet ka sellega, et H H OÜ juhatuse liikmed ei järginud ka ÄS § 171 lõikes 2 ning §-s 176 sätestatud nõudeid, mille kohaselt peab osaühingul olema netovara mitte vähem kui 50% osakapitalist või vähem kui 40 000.- krooni. H H OÜ juhatuse liikmed oleks pidanud esitama ka ÄS § 176 punkti 3 kohaselt pankrotiavalduse kuna ei ole täidetud ÄS §-s 176 sätestatud nõudeid. Kuigi nimetatud kohustuste rikkumine võib teoreetiliselt kaasa tuua võlausaldaja „otsenõude“, siis ei ole avaldajad mitte kuidagi põhistanud seda, kuidas pankrotiavalduse õigeaegne esitamine oleks taganud avaldajate nõuete parema rahuldamise. Avaldajad ei ole põhistanud, et pankrotiavalduse esitamata jätmise tõttu oleks suurenenud osaühingu kohustused intresside, kulude vms näol, mistõttu oleks avaldajate võimalus rahuldust saada kahanenud. Avaldajad ei ole jaganud ka ühtegi selgitust nendele tekkinud kahju suuruse kohta. Avaldusest võib aru saada, et avaldajad peavad oma kahjuks saamata jäänud töötasunõudeid ning heidavad kostjale ette sisuliselt seda, et kostja ei ole juhatuse liikmena teinud avaldajatele väljamakset, need asjaolud aga võivad olla aluseks küll nõude esitamisele ÄS § 187 alusel, kuid mitte deliktilisel alusel. Kohus leiab, et avaldajate täiendav ärakuulamine ei ole otstarbekas, sest avaldajad on juba korra saanud võimaluse oma nõuet täiendavalt põhistada. Kohus asub seisukohale, et avaldajad ei ole piisavalt põhistanud kavandatavat nõuet kostja vastu, mistõttu tuleb jätta avaldus hagi tagamiseks rahuldamata.

§ 149

lg 5 ls 2 sätestab, et avalduse rahuldamata jätmise korral arvatakse kautsjon riigituludesse ja selle hüvitamist ei saa menetlust lõpetavast kohtulahendist sõltumata nõuda vastaspoolelt. Avaldajate tasutud kautsjon 10 000 krooni tuleb kanda riigituludesse. Peeter Pällin Kohtunik 3