lg 1 punkte 1 (väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kulud), 2 (transpordi- ja konvoeerimiskulud), 5 (meditsiinilise abi- ja ravikulud) ja 9 (muud väljasaatmisega seotud kulud). Kohtu seisukoht Paigutati A. G pärast 18.07.2003 tehtud lahkumisettekirjutuse sundtäidetavaks muutumist 14.09.2003 Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlusel ja Tallinna Halduskohtu loal alates 09.11.2005 Väljasaatmiskeskusesse asukohaga Aia 5, Harku, Harjumaa. Kaebaja Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega pikendati korduvalt kuni ta keskusest pärast väljasaatmise peatamist VSS § 14 lg 5 p 2 alusel (tervisliku seisundi halvenemine) 08.08.2007 vabastati. Sisult kujutab Väljasaatmiskeskusse paigutamine endast lahkumisettekirjutuse sundtäitmist, mitte karistust ning kaebaja arutlused vanglas viibivate isikute olemisest täielikul riiklikul ülalpidamisel ei ole antud juhul asjassepuutuvad. VMS § 161 lg 1 kohaselt on välismaalane kohustatud kandma Eestis viibimise ja Eestist lahkumise kulud, sealhulgas väljasõidukohustuse sundtäitmise, väljasaatmiskeskuses ja politsei arestimajas viibimise kulud, mis kantakse seoses välismaalase Eestist väljasaatmisega. Sama paragrahvi lõiked 5 ja 7 koostoimes määravad, et kulude hüvitamiseks teeb Kodakondsus- ja Migratsiooniamet välismaalasele ettekirjutuse hüvitada välismaalase väljasõidukohustuse sundtäitmise kulud vabatahtlikult 90 päeva jooksul ettekirjutuse tegemise päevast arvates. Ettekirjutuses tehakse hoiatus sundtäitmise kohta täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Sätet konkretiseerib VMS § 161 alusel antud siseministri 04.05.2004 määrus nr 28. Määruse järgi on sissenõutavateks kuludeks: 1) väljasaatmiskeskuses või politsei arestimajas kinnipidamise kulud; 2) transpordi- ja konvoeerimiskulud; 3) vastuvõtvasse riiki väljasaatmise sõidupiletite kulud; 4) vastuvõtvasse riiki eskortimise kulud ja eskortijate sõidupiletite kulud; 5) meditsiinilise abi kulud ja ravikulud; 6) väljasaatmise korraldamisega seotud asjaajamiskulud; 7) välismaalase abivajava lähedase hooldamise korraldamise kulud; 8) välismaalase alaealise lapse järelevalve kulud ja 9) muud välismaalase väljasaatmisega seotud kulud (
Seejuures p-des 3-9 nimetatud kulud nõutakse sisse vastavalt tegelikult kantud kuludele täies ulatuses (
lg 2) samas kui määruse p-des 1 ja 2 nimetatud väljasaatmiskeskuses või politsei arestimajas kinnipidamise sissenõutavate kulude määr on 200 krooni iga nendes asutustes viibitud kalendripäeva eest, hõlmates kulusid voodivarustusele, toitlustamisele, sauna, vanni või dušši kasutamisele ja esmastele 4 hügieenivahenditele ning välismaalase transpordi- ja konvoeerimiskulude sissenõutav määr on üks kroon ühe sõidukilomeetri kohta (
Välismaalase väljasaatmiskeskuses või politsei arestimajas kinnipidamise esimene ja viimane päev loetakse kalendripäevaks, sõltumata välismaalase väljasaatmiskeskusesse või politsei arestimajja paigutamise või sealt vabastamise kellaajast (
A. Gga seotud väljasõidukohustuse sundtäitmise kulud antud asjas koosnevad väljasaatmisekeskuses viibimise kuludest 126 800.00 krooni (634 päeva a 200 krooni), haiglaravikuludest 987.00 krooni ja transpordi- ja konvoeerimiskuludest 550.00 krooni, kokku summas 128 337.00 krooni (tl. 33-63). Kohus osundab, et tulenevalt kaebeobjektist, milleks on vaidlustatud Ettekirjutus, on ka kohtuliku kontrolli esemeks üksnes Ettekirjutuse vormi ja sisu vastavus kehtestatud nõuetele ning väljasõidukohustuse sundtäitmisega seotud kulude summas 128 337.00 krooni määramise õiguspärasus. Muud küsimused, sh seoses elamisloa andmise ja väljasaatmiskeskusesse paigutamisega, millele A. G kas ekslikult või ka teadvalt on valdavalt orienteerunud võimaliku eesmärgiga talle ebasoodsaid varasemaid jõustunud kohtulahendeid revideerida, tuleb jätta tähelepanuta. Seega on asjassepuutuvad normid VMS § 161 lg 1 ja määrus nr 28, mitte aga muud Välismaalaste seaduse sätted ega ka Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus, millised kaebaja on palunud jätta kohaldamata, tunnistades nende tagasiulatuva jõu puudumist. Väljasõidukohustuse sundtäitmisega seotud kulude tasumise kaebajale panemise kaugemaks eelduseks on tõepoolest isiku Väljasaatmiskeskusesse paigutamise vastavus seadustele kuid nii elamisloa pikendamisest keeldumise, sellele järgnenud lahkumisettekirjutuse tegemise ja lahkumisettekirjutuse sundtäitmiseks Väljasaatmiskeskusesse paigutamise õiguspärasust on kohtud juba kontrollinud (vt otsused 3-3-1-12-03, 2-3/1115/05 jt) ning leidnud need toimingud seaduslikud olevat. Kohtuotsused on jõustunud. Kohtud ei leidnud, et elamisloa pikendamisest keeldumine, lahkumisettekirjutuse tegemine ja väljasaatmiskeskusesse paigutamine olnuksid vastusolus Põhiseaduse või rahvusvahelise õigusega. Seda enam ei ole põhiseaduse ja rahvusvahelise õiguse vastane väljasõidukohustuse sundtäitmisega seotud kulude sissenõudmine kaebajalt vaidlustatud Ettekirjutusega. Seonduvalt Välismaalaste seaduse tagasiulatuva mõju (ebaehtne tagasiulatuv mõju kuna õiguslik tähendus oli antud faktile (abiprogrammi raames korteri saamine välismaal) mis leidis aset enne selle sätte jõustumist) väidetava põhiseadusevastasusega on Riigikohus lahendis nr 3-3-1-12-03, p 12 ( Gd vs siseminister) leidnud, et kuna antud juhul võtsid kaebajad abiprogrammi raames korteri saanud isikutena endale vabatahtlikult kohustuse jätta maha senine kodu ning lahkuda Eestist ja viibida edaspidi Eestis välismaalasena üldistel alustel ei saanud Välismaalaste seaduse selline regulatsioon tulla neile isikutele üllatusena ning usalduse kaitse seisukohalt ei ole selline regulatsioon põhiseadusevastane. Veelgi vähem on põhjendatud kaebaja taotlus jätta käesolevas asjas konstitutsiooniga vastuolu tõttu kohaldamata VMS § 161 lg 1 ning tunnistada sätte tagasiulatuva jõu puudumist. Mis puutub aga 01.04.1999 jõustunud Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusse siis rakendati selle norme (§ 2613 lg 4 – kusjuures vaidlustatud Ettekirjutuses seda otseselt mainimata) mitte tagasiulatuvalt vaid alles 01.11.2007 kui A. Gle tehti tema poolt vaidlustatud Ettekirjutus. Kaebusest ei nähtu ka mingeid aluseid, miks tuleks nimetatud seadusesäte kohaldamata jätta tingimustes, kus Väljasaatmiskeskusesse paigutamine on olnud õiguspärane. Seega on ka kaebaja taotlused jätta Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu 5 seadus kohaldamata ja tunnistada sellel tagasiulatuva jõu puudumist ebakohased ega kuulu rahuldamisele. Käsitledes vaidlustatud ettekirjutust vormilisest küljest märgib kohus järgmist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 (Haldusakti põhjendamine) kohaselt tuleb haldusakti põhjendustes märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (lg 2). Lahendis nr 3-3-113-02 on Riigikohus selgitanud, et oluline on õigusliku ja faktilise motiveeringu omavaheline loogiline sidumine ning et juhul kui vaidlustatud haldusaktis on viidatud üksnes mõnele reguleerivale sättele mitmest on tegemist ebapiisava motiveerimisega. Ettekirjutuses on viidatud vaid VMS § 161 lõikele 1, mitte aga määrusele nr 28, mis sisaldab olulist informatsiooni kaebajalt sissenõutavate kulude arvestamise metoodika kohta. Seega on Ettekirjutuses toodud õiguslik aluse puudulik. Faktilise aluse kirjeldamisel on Ettekirjutuse koostaja hälbinud teemast, asudes kulude struktuuri ja arvestamise metoodika äranäitamise ning tõenditele viitamise asemel laias ulatuses asjakohatult üle kordama elamisloa mittepikendamisse ja lahkumisettekirjutuse tegemisse puutuvat, kallutades nii avaldajat kaebuses uuesti tõstatama juba varasemate kohtuotsustega lahendatud probleemistikku. Nendel asjaoludel tuleb Kodakondsus ja Migratsiooniameti 01.11.2007 „Ettekirjutus väljasõidukohustuse sundtäitmise ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise kulude sissenõudmiseks nr 1003167226“ kvalifitseerida formaalselt õigusvastaseks. Siiski on vastustaja poolt kohtumenetluse käigus edastatud materjalide alusel (kulude akt (tl 33), raviteenuste arve (tl 34), saateplaanid (tl 35-63) olnud võimalik haldusakti seaduslikkust kontrollida, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et kohaldatav on HMS § 58, mille kohaselt haldusakti ei tunnistata kehtetuks üksnes põhjusel, et selle andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kuivõrd kohtu veendumusel Ettekirjutusega A. Glt väljamõistetud summa põhjendatus on tõendatud ja haldusõiguse üldpõhimõtte kohaselt ei sõltu haldusakti kehtivus ainuüksi formaalsest õiguspärasusest tuleb Ettekirjutus jätta tühistamata. Et tühistamisnõue hõlmab alati kattuvalt ka õigusvastasuse kindlakstegemise nõude, sest tühistada saabki vaid õigusvastast haldusakti, siis olukorras, kus tühistamisnõue jääb rahuldamata ja kaebaja ei ole väljendanud muud huvi Ettekirjutuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks kui tühistamistaotluse rahuldamiseks eelduste kindlustamine, ei ole tuvastamistaotlus vaadeldav iseseisva nõudena ning selle lahendamiseks eraldi resolutsiooni kohtuotsuses ei anta. HKMS § 92 lg l järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu kaebaja tasutud riigilõiv jääb tema enda kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1 kohus o t s u s t a s: 1. Jätta A. G kaebus täielikult rahuldamata ja kantud kohtukulud välja mõistmata. 6 Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Aivar Koppel, halduskohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.