Obsah (14)

§ 401§ 165§ 397§ 35§ 34§ 37§ 101§ 113§ 162§ 158§ 79§ 169§ 78§ 88

2-08-52913 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 2. jaanuar 2009.a, Tallinn Tsiviilasja n

) § 396 lg 1, § 8 lg 2, § 76 lg 1, § 82 lg 7, § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 113 lg 1, § 158 lg 1, § 397 lg 1 ning § 164 lg-tele 1 ja 2. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE Kohtule esitatud kirjalikus vastuses palub kostja jätta hagi rahuldamata. 4. Kostja ei eita hagis nimetatud laenulepingu sõlmimist 23. detsembril 2006.a, mille alusel kostja sai laenu summas 3000 krooni tähtajaks üks kuu, s.t kostja oli kohustatud laenusumma koos intressiga 700 krooni tagastama hiljemalt 22. jaanuaril 2007.a. Kostja laenusummat ega intressi kokkulepitud tähtajaks ei tagastanud. 12. augustil 2008.a tasus aga kostja ema (T.S

1. a)kostja eest 6650 krooni. Sellega loeb kostja täidetuks laenulepingust tuleneva laenusumma 2 tagastamise (3000
2. kr)ning intressi (700
3. kr)maksmise kohutused. Samuti on kostja tasunud hagejale 2950 krooni ulatuses viivitusintressi (viivist) vastavalt laenulepingu punktile 13. Selle lepingupunkti kohaselt oli hagejal õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% iga laenusumma tagastamisega viivitatud päeva eest. Lähtudes senisest kohtupraktikast, ei või aga nõutav viivisesumma kostja arvates ületada põhivõlga. Seega ei või viivise summa käesoleval juhul ületada laenusummat 3000 krooni. Kostja väidab, et 6650 krooni tasumisega on täidetud ka SMS OÜ esindaja poolt tehtud ettepanek tasuda nimetatud summa hiljemalt 15. augustiks 2008.a. Ülejäänud osas ei pea kostja seetõttu hageja nõudeid põhjendatuks. Kostja on kirjalikus vastuses ka märkinud, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. MENETLUSE KÄIK 5. 21. oktoobril 2008.a on hageja esitanud kirjaliku seisukoha kostja vastuse osas, milles hageja jääb hagiavalduses esitatud väidete ning nõuete juurde. Muu hulgas märgib hageja, et 6650 krooni on tasutud valele isikule. Samuti leiab hageja, et viivisenõue on asjaolusid arvestades täies ulatuses põhjendatud. 6. 19. oktoobril 2008.a tsiviilasjas tehtud määrusega otsustas kohus vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 lahendada asi kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata. Kohus kohustas menetlusosalisi esitama kõik asjas tähtsust omavad dokumendid ja taotlused kohtule 20 päeva jooksul arvates nimetatud kohtumääruse kättetoimetamisest. Samuti märkis kohus määruses, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja kantselei kaudu 20. päeval pärast dokumentide ja taotluste esitamise tähtpäeva möödumist. 19. novembri 2008.a kohtumääruse saab lugeda kostjale kättetoimetatuks 23. novembril 2008.a ja hagejale 25. novembril 2008.a. Täiendavaid dokumente ega taotlusi pooled määruses antud tähtaja jooksul kohtule esitanud ei ole. Tulenevalt TsMS § 452 lg-st 4 tuleb otsus kohtu poolt avalikult teatavaks teha 20 päeva jooksul pärast asja arutamise viimast istungit või kirjalikus menetluses taotluste ja dokumentide esitamiseks ettenähtud tähtpäeva möödumist. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 7. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. 8. Pooled ei vaidle järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. Kostja ja SMS OÜ (praegune ärinimi SMS AS; registrikood xxx) vahel oli 23. detsembril 2006.a sõlmitud leping nr 24340, mille alusel võimaldas SMS OÜ kostjal võtta kiirlaenu. 23. detsembril 2006.a esitas kostja laenutaotluse 3000 krooni laenu saamiseks kolmekümneks päevaks. Kostja kohustus tasuma saadud laenusummalt intressi kokku summas 700 krooni. Laenusumma koos intressiga tuli tagasi maksta hiljemalt 22. jaanuaril 2007.a. SMS OÜ kandis 23. detsembril 2006.a kostja poolt märgitud pangakontole laenu summas 3000 krooni. Kostja ei ole vaidlustanud ka enda ülalnimetatud kohustuste tähtaegset täitmata jätmist. 6. detsembril 2006.a sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutas SMS OÜ oma nõuded kostja vastu hagejale. T.S on kostja kohustuste katteks tasunud SMS OÜ 12. augustil 2008.a 6650 krooni. 9. Pooled vaidlevad selle üle, millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi, viivise ja leppetrahvi tasumist. 10. Kostja ja SMS OÜ vahel 6. veebruaril 2007.a sõlmitud lepingut nr 24340 (laenulepingut) saab käsitleda krediidilepinguna

§ 401

lg 1 tähenduses.

§ 401

lg 1 kohaselt on 3 krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Vastavalt

§ 401

lg 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 165

kohaselt võib loovutada ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad. Hageja leiab, et on õigustatud nõudma kostjalt intressi alates laenu väljastamise päevast (23.12.2006.a) kuni kõikide laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseni. Hageja on arvestanud intressi kuni

1. juulini 2008.a (kokku summas 13 607,22 kr). Hageja on seejuures tuginenud laenulepingu punktidele 4.2.3 ja 10.
2. Kohus hageja toodud käsitlusega ei nõustu. Lepingu alusel sai kostja laenu (krediiti) 3000 krooni 30 päevaks. Tulenevalt

§ 397lg-st 1 tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingu punktis 4.2.3 on pooled käesoleval juhul kokku leppinud, et 3000 krooni suuruse laenu puhul on intressi määraks 23,3% laenu perioodiks (s.o 0,78% päevas) laenu summast, ehk laenu õigeaegsel tagasimaksmisel laenu saaja poolt laenuandjale 700 krooni. Kuivõrd laenulepingus on kokku lepitud laenu tagastamise aeg, siis on pooled järelikult leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtajas. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kuna kostja laenu kokkulepitud ajaks ei tagastanud, kaotas ta laenatud raha kasutamise aluse ja rikus oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Esitatud seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi senise praktikaga (vt nt: Riigikohtu

1. jaanuari 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 (p 17) või
2. novembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-08 (p 15)). Tulenevalt ülaltoodust on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi (s.t tasu laenu kasutamise eest) 700 krooni ulatuses. Ülejäänud osas on hageja kõnealune nõue kohtu hinnangul õiguslikult põhjendamatu.
3. Seonduvalt hageja poolt viidatud laenulepingu punktiga 10.1 peab kohus vajalikuks täiendavalt märkida, et eelduslikult ei ole selles punktis sisalduv tingimus saanud laenulepingu osaks. Lepingu punkti 10.1 kolmanda lause kohaselt algab intressi periood laenu laenusaajale väljastamise päeval ja lõpeb laenu koos intressi ja maksete ning muude kulude laenusaaja poolt täieliku maksmise päeval. Tuleb arvestada, et poolte poolt esitatu põhjal on laenulepingu sõlmimisel olnud aluseks SMS OÜ (interneti vahendusel kättesaadavad) tüüptingimused, milliste sisu kostjal ei olnud võimalik mõjutada (

§ 35lg 1).

Seejuures tuleb kostjat eelduslikult vaadelda tarbijana (

§ 34

), kuna kumbki pooltest ei ole väitnud, et laenu andmine kostjale oli seotud tema majandus- või kutsetegevusega. Kuivõrd käesoleval juhul on hageja näol tegemist majandusvõi kutsetegevuses osaleva isikuga ning kostja on vaadeldav tarbijana, tuleb kohtul sõltumata poolte taotlustest arvestada võlaõigusseaduse tüüptingimusi reguleerivate sätetega (TsMS § 438 lg 1). Toodud seisukoht on korduvalt leidnud kinnitust ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi praktikas (vt nt: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. novembri 2004.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1111-04, p 25; 1. juuni 2005.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-59-05, p 17; või 5. detsembri 2005.a otsus kohtuasjas nr 3-2-1-140-05, p 12).

§ 37

lg 3 kohaselt ei loeta lepingu osaks tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista. 4 Laenulepingu (krediidilepingu) punkti 10.1 näol on kohtu hinnangul, sõltumata käesoleva otsuse eelmises punktis esitatud seisukohtadest, tegemist n.ö üllatava tüüptingimusega. Kuivõrd SMS OÜ nõudis sõlmitud laenulepingu alusel saadud laenu tagastamist kindlaksmääratud tähtajaks, siis on lepingu punkti 10.1 kolmandas lauses sisalduv tingimus heas usus tegutsevale mõistlikule krediidisaajale sedavõrd ootamatu, et sellist tüüptingimust ei saa

§ 37lg 3 järgi lugeda krediidilepingu osaks.

12. Hageja on esitanud ka nõude viivise väljamõistmiseks perioodi eest 22.01.200728.07.2008 kokku summas 8295 krooni.

§ 101

lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Kostja leiab, et hageja viivisenõue laenusummat (3000 krooni) ületavas osas on põhjendamatu. Kohus käsitleb seda kui kostja (võlgniku) taotlust viivise vähendamiseks.

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule.

§ 162

lg-st 1 tuleneb, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Vastavalt laenulepingu punktile 13 on hagejal käesoleval juhul õigus nõuda kostjalt viivist 0,5% päevas tähtaegselt tasumata summalt. Kohtute senises praktikas viivise väljamõistmisel on lähtutud eeldusest, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet põhjendada võlausaldajal, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvestatud rohkem kui seadusjärgses suuruses. Sel juhul peaks võlausaldaja tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses (vt nt: Riigikohtu 14. juuni 2005.a otsus tsiviilasjas 3-2-1-66-05 (p 15)). Käesoleval juhul on laenulepingu punktis 13 märgitud viivisemäär (0,5% päevas) suurem seadusjärgsest viivisemäärast (

§ 113lg 1).

Arvestades kostja kasutusse antud laenusumma suurust (3000 kr) ning ka hageja poolt esitatud leppetrahvi nõudeid, peab kohus põhjendatuks hageja poolt nõutavat viivist vähendada 3000 kroonini. Hageja ei ole ka põhistanud ega muul viisil tõendanud kahju olemasolu suuremas ulatuses. Lähtudes eeltoodust, saab lugeda hageja viivisenõuet põhjendatuks 3000 krooni ulatuses. 13. Hageja on esitanud nõude leppetrahvi kogusummas 3000 krooni väljamõistmiseks. Nimetatud nõue koosneb sisuliselt neljast osast. 1500 krooni suuruse leppetrahvi tasumist nõuab hageja laenulepingu punkti 14 alusel, mis annab laenusaajale õiguse nõuda laenusaajalt leppetrahvi kuni 50 % ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust, kui laenusaaja rikub ühte või mitut lepingust või seadusest tulenevat kohustust laenuandja ees. Üheks leppetrahvi nõude esitamise aluseks on sama lepingupunkti kohaselt see, kui laenusaaja ei ole lepingust tulenevat kohustust täitnud laenuandja poolt antud täiendava tähtaja jooksul. Lisaks nõuab hageja laenulepingu punkti 12.2.1 alusel nõudekirja väljastamise eest leppetrahvi 150 krooni, 12.2.2 alusel korduva nõudekirja väljastamise eest leppetrahvi 350 krooni ning 12.2.3 alusel hagiavalduse esitamise eest hagiavalduse koostamise kulude hüvitisena 1000 krooni (õigusabikulud, riigilõiv ja muud kohtukulud). Vastavalt

§ 158

lg 1 on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Sama paragrahvi kolmandast lõikest tulenevalt kohaldatakse leppetrahvi kohta (

1. peatüki
2. jaos) sätestatut ka juhtudel, kui lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool. Lähtudes eeltoodust, tuleb kohtu hinnangul ka laenulepingu punktis 12.2 nimetatud kulude hüvitamise nõudeid vaadelda leppetrahvinõuetena.
3. Kohus märgib esmalt, et hageja nõue hüvitada hagiavalduse koostamise kulud 1000 krooni (laenulepingu punkt 12.2.3) ei ole õiguslikult põhjendatud. Eeldatavalt on tegemist menetluskuluga, mille väljamõistmine toimub vastavalt tsiviilkohtumenetluse sätetele (TsMS § 5 162, § 163, §§ 173 jj). TsMS § 174 lg-st 7 (kuni 31.12.2007.a kehtinud redaktsioonis § 174 lg 5) tulenevalt ei või menetlusosaline menetluskulude kindlaksmääramise menetluse väliselt ega seal määratust suuremas ulatuses esitada menetluskulude kandmiseks kohustatud menetlusosalise vastu nõuet kulude hüvitamiseks kahju hüvitamise nõudena või muul sellesarnasel viisil.
4. Laenulepingu punkti 14 alusel esitatud leppetrahvinõuet peab kohus vajalikuks vähendada. Kostja on oma kirjalikus vastuses leidnud, et "hageja nõudmine summas 27 902,22 krooni ei ole põhjendatud, nii nagu nõude summa on kõrgendatud". Kohus käsitleb kostja nimetatud vastuväidet leppetrahvi vähendamise taotlusena vastavalt ülalosundatud

§ 162lg 1.

Kohtu hinnangul on lepptrahvinõue kogusummas 3000 krooni kostja poolt täitmata rahalise kohustuse (põhivõla) suurust arvestades ebamõistlikult suur. Tuleb arvestada asjaoluga, et kostja on laenusumma tagastamise ning intressi maksmise kohustused käesolevaks hetkeks täitnud. Samuti omab tähtsust asjaolu, et kohus on rahuldanud hageja nõude viivise väljamõistmiseks 3000 krooni ulatuses. Kostja laenulepingu järgsed kohustused seisnevad käesoleval juhul krediidi tagastamises ning saadud laenusummalt intressi tasumises. Mõlema näol on tegemist raha maksmise kohustusega. Viivisel (õiguskaitsevahendina) on eeskätt kompensatsiooniline iseloom (vt nt: ülalosundatud Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 (p 24)). Viivis peaks seega kompenseerima võlausaldajale rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tekkiva kahju. Laenulepingu punktis 14 nimetatud leppetrahvinõude eesmärk on käesoleval juhul sisuliselt sama. Leppetrahvi puhul võib lisaks näha ka n.ö sunnifunktsiooni võlgniku jaoks. Siiski ei pea kohus käesoleval juhul mõistlikuks lisaks viivisele lepingu punktis 14 nimetatud leppetrahvi täies ulatuses väljamõistmist kostjalt. 16. Lähtudes ülaltoodust, puudub hagejal õigustatud huvi hüvitise saamiseks leppetrahvi näol soovitud suuruses. Kohus vähendab laenulepingu punkti 14 alusel nõutavat leppetrahvi 500 kroonini. Kohus rahuldab hageja inkassokuludega seonduva leppetrahvinõude 500 krooni ulatuses (laenulepingu punktid 12.2.1-12.2.2). 17. Hageja on 21. oktoobril 2008.a kohtule esitatud seisukohas iseenesest õigesti märkinud, et 6650 krooni on kostja poolt tasutud valele isikule. Täitmine on toimunud õigustamata isikule, kuna nõude täitmise ajaks (12.08.2008.a) ei olnud SMS OÜ vaidlusaluses võlasuhtes võlausaldaja. Kohus leiab siiski, et kohustused tuleb lugeda kostja poolt 6650 kr ulatuses täidetuks.

§ 79

lg-st 1 tuleneb, et kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus muu hulgas täidetuks

§ 169

lg-s 1 nimetatud juhul.

§ 169

lg 1 näeb ette, et kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule. Asja materjalidest nähtuvalt on T.S a kostja kohustused (6650 kr ulatuses) täitnud enne käesoleva tsiviilasja esemeks oleva hagiavalduse kättetoimetamist kostjale. Ülalmärgitud rahasumma on SMS OÜ tasutud

1. augustil 2008.a (vt toimik, lk 37 ja lk 38), hagiavalduse saab lugeda kostjale kättetoimetatuks aga
2. septembril 2008.a (vt toimik, lk 34). Seega võib kohtu hinnangul eeldada, et kostja (ega kohustust täitnud kolmas isik) ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma.
3. märtsi 2008.a kuupäeva kandvas võlateatises nõutakse kostjalt kohustuste täitmist SMS OÜ (vt toimik, lk 22). Teatises on küll märge võimalikust nõude loovutamisest hagejale, kuid nimetatut ei saa kohtu arvates lugeda teateks (juba toimunud) nõude loovutamise kohta.
4. Tulenevalt eeltoodust saab lugeda õiguslikult põhjendatuks hageja poolt esitatud nõudeid laenusumma (krediidi) 3000 krooni tagastamise osas, samuti laenulepingust tulenevat intressi nõuet summas 700 krooni ning viivisenõuet 3000 krooni ulatuses. Kohus peab põhjendatuks 6 rahuldada ka hageja leppetrahvinõuded 1000 krooni ulatuses. Kokku on hagejal laenulepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu seega summas 7700 krooni. T.S a on kostja kohustuste katteks tasunud SMS OÜ
5. augustil 2008.a 6650 krooni.

§ 78

lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest. Samas on hageja

§ 88

lg 9 tuginedes õigesti märkinud, et kostja ei saanud hageja nõusolekuta määrata kohustuste täitmiseks

§ 88lg-st 8 erinevat kohustuste täitmise järjekorda.

Viimatinimetatud sättest tuleneb, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Seega saab 6650 krooni tasumisega T.S a poolt lugeda täidetuks kostja intressi maksmise ja viivitusintressi maksmise kohustuse ning krediidi tagastamise kohustuse 2950 krooni ulatuses. Kostjalt tuleb seega täiendavalt hageja kasuks välja mõista 50 krooni laenusumma tagastamise kui rahalise põhikohustuse katteks ning lisaks 1000 krooni leppetrahvina. Muus osas ei oma

§ 88

lg-tes 8 ja 9 sätestatu siiski käesoleval juhul tähtsust, kuna hageja viivisenõue ei ole 3000 krooni ületavas osas põhjendatud ning TsMS § 367 kohast viivisenõuet ei ole hageja esitanud. 19. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on hagis esitanud nõudeid kogusummas 27 902,22 krooni, milles kohus on pidanud õiguslikult põhjendatuks nõudeid 7700 krooni ulatuses. Kohus ei pea õigeks menetluskulude jaotamisel arvestada kostja kohustuste täitmist 6650 krooni ulatuses, kuna hageja nõuete osaline rahuldamine on toimunud pärast hagiavalduse kohtule esitamist. 7700 krooni 27 902,22 kroonist moodustab ligikaudu 28%. Lähtudes ülaltoodust ning juhindudes TsMS § 163 lg-s 1 sätestatust, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud 72% ulatuses hageja ja 28% ulatuses kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 7