2-07-48644 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva Otsuse tegemise aeg ja koht 09. aprill 2008.a, Tartu Tsiviilasja number 2-07-48644

§ 1

kohaselt on tööleping töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema tööd, alludes tööandja juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga ettenähtud töötingimused.

§ 6

kohaselt ettevõtte, asutuse või muu organisatsiooni reorganiseerimine, alluvuse, omaniku või omandivormi muutumine ei lõpeta töölepingut. Hageja ja OÜ-u K. vahel oli sõlmitud tööleping

1. veebruaril 2007.a (tl 7), mille kohaselt hageja asus OÜ-s K. tööle alates
2. veebruarist 2007.a koristaja ametikohal kuupalgaga 3600 krooni. Toimiku materjalidest nähtub, et hagejat on teavitatud asjaolust, et OÜ K. ja S. OÜ vahel 01.05.2007.a sõlmitud ettevõtte ülemineku lepingu kohaselt läheb puhastus-ja koristusteenuseid osutav ettevõtte
3. maist 2007.a üle S. OÜ-le, kellest saab ka hageja uus tööandja. Hageja on vastavale teatele ka allkirja andnud (töövaidluskomisjoni toimiku lk 2324). Seega on kohtus leidnud tõendamist, et hageja ja kostja vahel oli olemas kehtiv tööleping Töölepinguseaduse § 1 mõtte kohaselt ning töölepingu tingimustes olid pooled kokku leppinud. Kui tööandja ei täida kokkulepitud tingimusi, näiteks ei maksa palka, ei kindlusta tööga, siis tekib töötajal õigus lõpetada tööleping. Hageja on toonud üheks põhjuseks töölepingu 3 lõpetamiseks TLS § 82 alusel, et talle oli vähem palka arvestatud 440 krooni. Samas on hageja ise kohtuistungil tunnistanud, et ta tegi raamatupidamisele avalduse tulumaksu kinnipidamise kohta. Töövaidluskomisjoni toimiku materjalide juurde lisatud töödejuhataja poolt koostatud palgaarvestusest perioodil 01.06-30.06.2007 (töövaidluskomisjoni toimik lk nr 6) nähtuvalt on hagejale makstud vähem töötasu 440 krooni. Maksekorraldusest nr 1395 nähtub, et nimetatud summa on hagejale üle kantud koos ettenähtud viivisega 27.09.2007.a (tl nr 12 ja töövaidluskomisjoni toimiku lk nr 47). Seega ei leidnud kohtus tõendamist asjaolu, et tööandja oleks töölepingu tingimusi muutnud või oleks täitmata jätnud kokkulepitud tingimusi, töötingimusi halvendanud või muutnud töötasustamise või töörežiimi. Tööandja eksis küll töötasu arvestusega, kuid see ei ole selline oluline rikkumine, mis tooks endaga kaasa töölepingu lõpetamise võimaluse töötaja poolt vastavalt TLS §-le
4. Seega puudus hagejal õiguslik alus nõuda töölepingu lõpetamist TLS § 82 alusel ja puudub alus nõuda kahe kuu keskmise palga suurust hüvitist.

§ 79lg 1 järgi lõpeb tööleping töötaja algatusel.

Vastavalt TLS § 79 lgle 1 teatab töötaja määramata ajaks sõlmitud töölepingu lõpetamisest tööandjale ette vähemalt üks kuu. Töölepingu seadus seob määramata ajaks sõlmitud töölepingu töötaja algatusel lõppemise vähemalt ühekuulise etteteatamise tähtajaga. Vastavalt TLS § 83 lg-le 1 võib töötaja etteteatamistähtaja möödumisel töölt lahkuda. Töötajal on õigus töölepingu lõpetamisel TLS § 79 lg 1 alusel töölt lahkuda pärast ühekuulise etteteatamistähtaja möödumist ilma tööandjale töölepingu lõpetamise põhjust esitamata. Kui töötaja on töötamise lõpetanud (töölt lahkunud) pärast viiepäevase etteteatamistähtaja möödumist, kuid tal puudus töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 lg 1 järgi õiguslik alus, siis sellises olukorras võib töövaidlust lahendav organ lugeda töölepingu töötaja töölt ärajäämise tõttu lõppenuks TLS § 79 lg 1 alusel pärast kirjaliku avalduse esitamisest ühekuulise etteteatamise tähtaja möödumist. Töötamise lõpetamisega on töötaja avaldanud otsest tahet lõpetada töösuhe. Kuna hageja esitas tööandjale avalduse töölepingu lõpetamiseks 26.07.2001.a, siis tuleb lugeda poolte vahel tööleping lõppenuks 25. augustil 2007.a TLS § 79 lg 1 alusel töötaja algatusel. Hageja palub kostjalt välja mõista TLS § 119 lg 2 järgi lõpparve kinnipidamisega viivitamise eest ühe kuu keskmine palk. Töölepinguseaduse § 119 lg 2 järgi on tööandja kohustatud lõpparve kinnipidamisel maksma töötajale keskmist palka iga lõpparve väljamaksmisega viivitamise päeva eest, kuid mitte üle töötaja ühe kuu keskmise palga. Antud asjas on leidnud tuvastamist, et töötajal ei olnud õiguslikku alust lõpetada tööleping TLS § 82 lg 1 alusel, siis ei ole tööandja TLS § 74 lg-st 2 tulenevalt lõpparvet kinni pidanud ja tööandja oleks lõpparve maksmisega viivituses alates töövaidlusorgani otsuse jõustumisest. Hageja on kinnitanud, et peale töövaidluskomisjoni otsust on ta lõpparve kätte saanud. Seega ei kuulu hageja nõue lõpparve kinnipidamisega viivitamise eest hüvitise nõue rahuldamisele. MENETLUSKULUDE JAOTUS TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega tulenevalt TsMS § 162 lg 1 kannab antud asjas S. OÜ poolt kantud menetluskulud täies ulatuses J.R. Kohtunik 4