TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-76 Otsuse kuupäev 15. august 2008 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi AS Kraver kaebus Keskkonnaministeeriumi Viljan

§ 7

lõike 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada tühistamis- või kohustamiskaebuse esitamisega. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et Vabariigi Valitsuse

1. mai 2007.a. määruse nr. 153 „AlamPedja looduskaitseala kaitse-eeskiri" vaidlustamine ei oleks andnud AS-ile Kraver viimase poolt soovitud tulemusi, s.o. kaitse-eeskirja tühistamist osas, milles kaitse alla võeti Soosaare IV tootmisala .AS Kraver nõustus põhimõtteliselt Keskkonnateenistuse
2. jaanuari 2007.a. kirjas toodud põhjendustega selles osas, et avalik huvi võtta Soosaare raba põhjaosa looduskaitse alla kaalub üles AS Kraver huvi kaevandada nimetatud piirkonnas turvast. AS Kraver oli seisukohal, et samasugusele seisukohale asuks ka halduskohus, kui AS Kraver pöörduks halduskohtusse kaebusega kaitse-eeskirja osaliseks tühistamiseks, s.o. Soosaare IV tootmisala osas.

§ 7

lõikest 1 ei tulene, et kannatanu peaks selleks, et nõuda kahju hüvitist, võtma ette lootusetu kohtuasja ning kandma sellega seoses kulutusi.

§ 8

lõike 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas ning hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega tuleb AS-ile Kraver hüvitada viimase poolt kantud kulutused seoses Soosaare IV tootmisala geoloogilise uuringuga, s.o. OÜ-le Eesti Geoloogiakeskus makstud 588 442 krooni. Kuivõrd AS-ile Kraver tekitas kahju Viljandimaa keskkonnateenistus, siis peab viimane ka sellega seonduva kahju AS-ile Kraver hüvitama. Kohtule täiendavalt esitatud selgitustes märkis kaebuse esitaja, et keskkonnateenistus ei järginud AS Kraver teatamisel ja uuringuloa väljastamisel nõutavat hoolsust Ebaõige ja tegelikkusele mittevastav on keskkonnateenistuse seisukoht, et trükised „Eesti märgalade inventeerimine" ja „Eesti turbasood" (Orru, M. 1995) ei olnud kaitseala moodustamise aluseks. Ala looduskaitselise väärtuse ja vastavuse EU nõukogu direktiividele määras R. Pajula poolt

1. a suvel läbiviidud inventuur. Nii Keskkonnateenistuse
2. aprilli 4 2004.a. kirjas kui ka
3. novembri 2006.a. Alam-Pedja looduskaitseala välispiiri, kaitse-eeskirja ja tsoneeringu uuendamise avaliku arutelu avalikus protokollis viidatakse nendele trükistele.
4. novembri 2006.a. protokollis viidatakse täiendavalt Mall Orru
5. aastal ilmunud teatmikule “Eesti turbasood", kus olevat avaldatud soovitus jätta raba põhjaosa looduslikku seisu. Uuringuluba anti välja
6. veebruaril 2002.a. ning inventeerimise ankeet on koostatud
7. juulil 2002.a. Seega eristab uuringuloa väljaandmist ning inventeerimise ankeedi koostamist vaid viis kuud. On vähetõenäoline, et keskkonnateenistus, kelle pädevusse kuulus keskkonnakaitse ja -kasutuse koordineerimine ning Natura 2000 kaitsealade võrgustiku ettevalmistamine Viljandi maakonnas, ei olnud uuringuloa väljaandmise ajal teadlik kavatsusest teostada Soosaare raba inventeerimine seoses Natura 2000 eelvalikualadega. Inventeerimise ankeedi järgi teostati inventuur ühel päeval (
8. juulil 2002.a.), samal ajal, kui üksnes Soosaare IV tootmisala pindala - mis moodustab Soosaare raba põhjaosast ca 10% - on 264,99 hektarit. On väheusutav, et inventuuri teostajad käsid ühe päevaga läbi kogu Soosaare raba põhjaosa ning tegid selle pinnal põhjendatud järeldusi raba kaitse alla võtmise kohta. Seetõttu on saanud kinnitust kaebuse esitaja varasem seisukoht, et Raimo ja Katrin Pajula inventuur ei kujuta endast iseseisvat ja uut alust väitmaks, et Soosaare raba põhjaosa tuleb kaitse alla võtta. Kuna Natura 2000 kaitsealade võrgustiku ettevalmistamine Viljandi maakonnas kuulus keskkonnateenistuse pädevusse, pidi keskkonnateenistus olema uuringloa väljaandmisel teadlik sellest, et esinevad alused Soosaare raba põhjaosa kaitse alla võtmiseks. Alused Soosaare raba kaitse alla võtmiseks (Eesti märgalade inventuur ja Mall Orru teatmik, samuti teave kavatsetava inventuuri kohta Soosaare rabas) olid olemas juba uuringuloa väljaandmise ajal, s.o.
9. veebruaril 2002.a. AS-i Kraver teavitamine Soosaare raba põhjaosa kaitse alla võtmisest oleks võimaldanud AS-il Kraver kaaluda geoloogilise uuringuga seotud kulutuste (rohkem kui pool miljonit krooni 2002.a. vääringus) põhjendatust ning lükata antud kulutuste kandmine edasi, kuni on selgunud Soosaare raba kaitse alla võtmine. Käesoleval juhul ei teavitanud Keskkonnateenistus AS-i Kraver uuringuloa väljaandmisel sellest, et viimast huvitav Soosaare raba osa võetakse suure tõenäosusega kaitse alla (või vähemalt, et esinevad alused Soosaare raba kaitse alla võtmiseks) ning käitus seeläbi viisil, mida Riigikohtu halduskolleegium on tauninud
10. märtsi 2002.a. kohtuotsuse punktis 18 haldusasjas nr. 3-3-117-02: /..Kui haldusorgan näeb, et isikute käitumine ei vii soovitud tulemuseni, on ta kohustatud isikuid sellest teavitama ja võimaldama neil oma käitumist muuta./ Järelikult on põhjendatud väita, et Keskkonnateenistus ei näidanud uuringuloa väljaandmisel vajalikku hoolsust ning põhjustas AS-ile Kraver kahju summas 588 442 krooni. Kuna alused Soosaare raba põhjaosa kaitse alla võtmiseks olid olemas juba uuringuloa andmisel ajal, keskkonnateenistus oli pädevuse tõttu nimetatud alustest teadlik, vastuolus hea halduse põhimõtetega ei teavitanud keskkonnateenistus AS-i Kraver, et teda huvitav Soosaare raba osa võetakse suure tõenäosusega looduskaitse alla, ei ole võimalik väita, et AS Kraver poolt seoses geoloogiliste uuringutega kantud kulutused 588 442 krooni on viimase äririsk ning et tegemist ei ole keskkonnateenistuse õigusvastase tegevuse tulemusena tekkinud kahjuga. 5 Viljandimaa Keskkonnateenistuse vastuväited Viljandimaa Keskkonnateenistus palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja oli seisukohal, et keskkonnateenistuse tegevus on olnud õiguspärane, keskkonnateenistus on järginud haldusmenetluses vajalikku hoolsust ning seega puudub alus AS Kraver poolt geoloogiliseks uuringuks kantud kulutuste hüvitamiseks. Kaebaja on pidanud keskkonnateenistuse tegevust õigusvastaseks järgmises osas: - keskkonnateenistuse
11. a. novembris (Keskkonnateenistuse 08.11.2000 kiri nr 382) ASle Kraver saadetud kirjas teabe esitamine selle kohta, et keskkonnateenistuse teada ei kavatseta Soosaare raba kaitse alla võtta; - keskkonnateenistuse poolt ASile Kraver 05.02.2002 geoloogilise uuringu loa väljastamine. Kaebuses käsitletav ala “Soosaare IV tootmisala” võeti kaitse alla Vabariigi Valitsuse
12. mai 2007.a määrusega nr 153 “Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskiri” Soosaare sihtkaitsevööndina (§ 10 lg 2 p 18). Määruse § 11 lg 4 kohaselt on Kulu soo, Laugesoo, Meleski soo, Potaste, Sangla soo, Soosaare ja Soova sihtkaitsevööndite kaitse-eesmärk metsa- ja sookoosluste looduslikkuse taastamine ning kaitstavate liikide elupaikade kaitse. Paragrahvi 13 lõike 1 punkti 2 kohaselt on sihtkaitsevööndis keelatud loodusvarade kasutamine. 08.11.2000 kirjas nr 382 on keskkonnateenistus märkinud muuhulgas järgmist: “Viljandimaa keskkonnateenistuse andmetel ei ole tulevikus perspektiivis nimetatud alale ühegi looduskaitseala või sihtkaitse vööndi loomine ega laiendamine. Raba kogu pindala ulatuses võib teostada turbavarude tootmiseks kinnitatavaid detailuuringuid ning saadud tingimuste ning ekspertarvamuse sobivusel turvast kaevandada.”. Keskkonnateenistus lähtus selle seisukoha andmisel olemas olevatest andmetest Soosaare turbamaardla kohta ning kehtivatest õigusaktidest. Kirjas käsitletud Soosaare turbamaardla (kus kaevandamiseks esitati ka geoloogilise uuringu loa taotlus) oli kantud Riiklikusse maavarade registrisse (maardla registrikaart nr 0116) ning maardla oli kantud kasutatavate soode nimekirja. Kasutatavate soode nimekiri koostati Keskkonnaministeeriumi poolt
13. aastal. Nimekiri oli praktikas laialdaselt kasutusel turba kaevandamislubade andmise ühe alusmaterjalina; kasutatavaks loeti selliseid soid või nende osi, mille turbavaru kaevandatakse või on võimalik tulevikus kasutusele võtta. Kirjas on märgitud, et Soosaare maardla oli kantud Riigi maavarade katastrisse (uuem nimi “riiklik maavarade register”) Lisaks on kirjas antud ülevaade registrisse kantud andmetest. Muuhulgas on märgitud aktiivse tarbevaru hulk maardlas hästilagunenud turbal ja vähelagunenud turbal, lisaks on välja arvutatud aktiivne reservvaru. Kirja koostamise ja geoloogilise uuringu loa andmise ajal kehtinud keskkonnaministri
14. juuni
15. a määrusega nr 29 kinnitatud “Maavara geoloogilise uuringu läbiviimise ja maavaravarude kinnitamise korra” punkti 13 kohaselt on maavaravaru aktiivne, kui: - selle kaevandamisel, rikastamisel ja esmasel töötlemisel kasutatav või kasutuselevõetav tehnoloogia ja tehnika tagavad maapõue ratsionaalse kasutamise, keskkonnakaitse nõuete täitmise ning varu kasutamine on majanduslikult otstarbekas ja kasulik; - kui maavara kaevandaja taotleb maapõue ratsionaalset kasutamist ning keskkonnakaitse nõudeid tagades majanduslikult ebarentaabli maardla kasutuselevõttu. Maavaravaru on passiivne, kui selle kasutamine ei ole käesoleval hetkel keskkonnakaitseliselt võimalik või puudub vastav kasutustehnoloogia, kuid mis tulevikus võib osutuda kasutuskõlblikuks varuks (p 14). 6 Nimetatud määruse punktid 9 ja 10 selgitavad tarbevaru ja reservvaru erinevust. Tarbevaruna saab kinnitada varu, mis on uuritud piisaval tasemel, et võimaldada maavara kaevandamist. Reservvaru on uuritud väiksema detailsusega, see on maavara kasutamise perspektiivide hindamise ja uuringute suunamise aluseks. Nagu Soosaare maardla registrikaardilt nähtub, olid seal varem viidud läbi uuringud (sh eeluuringud 1979 aastal), mille tulemusel oli kinnitatud nii aktiivset tarbevaru kui aktiivset reservvaru. Tarbevaru tasemel oli uuritud lõunaosas asuv tootmisala. Ülejäänud maardlal oli kinnitatud aktiivsena reservvaru. Seega on maardlas aktiivse varu olemasolu loa andja jaoks viide sellele, et nimetatud maardlas võib maavara kaevandamine olla “keskkonnakaitse nõuete täitmise ning varu kasutamine on majanduslikult otstarbekas ja kasulik”. Soosaare maardlas olid enne AS-le Kraver geoloogilise uuringu loa andmist viidud läbi uuringud, mille alusel kinnitatud varust oli suur osa kinnitatud aktiivsena. Nagu eespoolt nähtub, oli Soosaare maardla kirja koostamise ajal kantud ka kasutatavate soode nimekirja. Seega oli keskkonnateenistusel piisav faktiline alus kirja koostamiseks just sellise sisuga nagu seda tehti. Kirja koostamise ajal kehtinud maapõueseadus võimaldas geoloogilise uuringu loa andmisest keelduda kui luba taotletakse maa-alale, kus asub kaitstav loodusobjekt või kultuurimälestis, mille kaitse eeskiri ei luba maavarade kaevandamist või mille kohta on esitatud taotlus kaitse alla võtmiseks (§ 15). Kaevandamisloa andmisest oli võimalik keelduda, kui luba taotletakse maaalale, kus asub kaitstav loodusobjekt või kultuurimälestis, mille kaitse eeskiri ei luba maavarade kaevandamist või kui luba taotletakse maa-alale, mille tunnistamiseks kaitstavaks loodusobjektiks on tehtud ametlik taotlus (§ 34).
16. aastal ei asunud Soosaare rabas kaitstavat loodusobjekti ega olnud esitatud taotlust ala kaitse alla võtmiseks. Seega ei näinud maapõueseadus ette selliseid aluseid loa andmisest keeldumiseks, mille võimalikust rakendumisest oleks keskkonnateenistus pidanud AS Kraver kirjas teavitama. Ekslik on kaebaja seisukoht. et keskkonnateenistus pidi juba enne
17. aastat omama teavet selle kohta, et Soosaare raba see osa, mille osas AS Kraver taotles uuringuluba, võidakse suure tõenäosusega võtta looduskaitse alla ning et seega oli kirjas väidetu eksitav. Kaitse alla võtmise alustena näeb kaebaja järgmiseid dokumente, mis peavad raba põhjaosas asuvat laukasood väärtuslikuks: Mall Orru teatmik “Eesti turbasood”

§ 13

lõike 3 kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Eelkirjeldatust nähtub, et keskkonnateenistus on AS Kraver puudutavate haldusotsuste tegemisel järginud vajalikku hoolsust. Vastustaja oli seisukohal, et kaebuses viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsus haldusasjas 33-1-17-02 ei ole antud kaasusele ülekantav, kuna käsitleb ühe ja sama haldusmenetluse käigus antavaid seisukohti. See ei ole laiendatav erinevate lubade andmisele, mis toimuvad eraldiseisvate haldusmenetluste tagajärjel, rääkimata sellest, et nende vahel on ka ajaline vahe, mil on muutunud õiguslik olukord. Vastustaja nõustus kaebuses esitatud väitega, et geoloogilise uuringuloa saamine on üks esimesi samme selleks, et hiljem hakata maavara kaevandama. Samuti annab läbiviidud geoloogiline uuring ettevõtjale hiljem eelise kaevandamisloa saamiseks. Samas rõhutas vastustaja, et uuringuloa andmine ei tekita isikule õiguspärast ootust sellele, et ta saab vältimatult ka kaevandamisloa. Keskkonnateenistuse 08.11.2000 kirjas nr 382 on märgitud: “Raba kogu pindala ulatuses võib teostada turbavarude tootmiseks kinnitatavaid detailuuringuid ning saadud tingimuste ning ekspertarvamuse sobivusel turvast kaevandada.”. Kaevandamise võimalikkuse määravadki geoloogilise uuringu ning ekspertiiside (keskkonnamõju hindamise) tulemused, kui ei esine seadusest tulenevaid aluseid loa andmisest keeldumiseks. Lisaks maavara kvaliteeti ja paiknemist puudutavatele andmetele peab geoloogiline uuring kirjeldama ka keskkonnatingimusi uuritud alal ning prognoosima nende võimalikku muutumist kaevandamise käigus. Kaevandamise mõjusid analüüsitakse keskkonnamõju hindamise käigus (kui selle läbiviimine on vajalik). Antud juhul otsustas Viljandimaa keskkonnateenistus 09.04.2003 algatada AS Kraver maavara kaevandamisloa taotlusega seoses keskkonnamõju hindamise. Hindamine tehti Soosaare I, II, III, ja IV aladele. Hindamise aruandes soovitati laiendada turba kaevandamisala Soosaare maardlas osaliselt, jättes sellest välja ala IV. Ala väljajätmise põhjuseks on toodud erinevad keskkonnakaitselised kaalutlused. Hindamistulemuste kokkuvõttes märgitakse järgmist: “Turbamaardla laiendamisel Soosaare IV alale ohustatakse väärtuslikke elupaiku ning 9 kahjustatakse väike-konnakotka pesitsusterritooriumi. Vastavalt kaitstavate loodusobjektide seadusele on I kategooria kaitsealuste liikide isendite ning nende elu-, sigimis- või pesitsuspaikade ja rändeteede ning kasvukohtade kahjustamine keelatud.”. Keskkonnateenistus kiitis aruande heaks 09.02.2004 korraldusega nr 16 (AS Kraver kaebusega seoses muudetud 19.07.2004 korraldusega nr 76). Seega selgus Soosaare IV ala puhul keskkonnamõju hindamise tulemusel, et sellel alal kaevandamist peetakse keskkonnakaitse aspekti arvestades võimatuks.

§ 16

võimaldab isikul nõuda kahju ka õiguspärase, kuid tema põhiõigusi või -vabadusi erakordselt piirava haldusakti või halduse toiminguga tekitatud varalise kahju hüvitamist õiglases ulatuses. Kohtud on leidnud, et õiguspäraselt tekitatud kahju hüvitamine ehk nn ohverdusnõue tuleb kõne alla vaid erakordse ja raske riive korral nagu nt sundvõõrandamine. Nimetatud sätte rakendamine ei oleks antud juhul põhjendatud, kuna eelkirjeldatust nähtuvalt ei ole kaevandamisloa andmine geoloogilise uuringu loa omanikule garanteeritud, mistõttu ei ole tegemist tegevuse piiramise, vaid valdkonna eripärast tuleneva äririskiga. Antud juhul oleks keskkonnamõju hindamise aruande tulemustest lähtuvalt olnud keeruline alale kaevandamisluba väljastada, sest aruandes soovitati kaevandamine Soosaare IV alal (arvestades ala loodusväärtust) välistada. Keskkonnamõju hindamise aruanne oli koostatud 2003.aastal s.t. enne ala kaitse alla võtmist. Vastustaja pidas vajalikuks märkida, et kaebaja omab Soosaare rabas kaevandamislube kolmele erinevale alale – Soosaare I, II ja III (I ja III alale on luba antud 01.03.2006 ja II alale 01.12.2005). Nendel aladel on riigi maavarade katastri (praegu keskkonnaregistri) andmetel läbi viidud geoloogilised uuringud aastatel 1979, 1983 ja 1985 (ENSV Geoloogia Valitsus). AS Kraver ei ole ise seega pidanud nendel aladel uuringuid tellima. Kohtule täiendavalt esitatud selgitustes märkis vastustaja, et eristada tuleb Natura 2000 alade nimekirja koostamist või kaitseala moodustamist kui teatud tasemeni formaliseeritud protsesse, ning muueesmärgilisi teadustöid. Natura 2000 protsessis koguti esialgu olemasolevatele andmetele tuginedes informatsioon võimalike piirkondade kohta, kus oleks otstarbekas läbi viia inventuur ala looduskaitselise väärtuse ja EÜ nõukogu direktiividele vastavuse hindamiseks. Ala sobilikkus Natura 2000 alade nimekirja lülitamiseks ning seega ka ala kaitsevajadust lähtuvalt EL õigusaktidest selgus ikkagi pärast inventuuri läbiviimist, nagu keskkonnateenistus on kirjalikus seletuses ka märkinud. Seega ei ole trükiste puhul tegemist dokumentidega, millest lähtuvalt pidi keskkonnateenistus eeldama, et Soosaare raba kaitse alla võetakse. Trükistele on erinevates dokumentides viidatud kui allikatele Soosaare raba puudutava informatsiooni kohta. Keskkonnateenistus ei olnud teadlik Soosaare raba inventeerimisest, kuna inventeerimist ning lepingute sõlmimist teostas Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakond otse. Keskkonnateenistusele edastati vaid töö tulemusena valminud inventuuri andmed, mille põhjal hakkas keskkonnateenistus edaspidiseid toiminguid teostama. Inventuuride teostamisel selgub ala tegelik looduskaitseline väärtus ja vastavus Natura 2000 elupaikadele. Tellitud inventuuri alusel saab otsustada ala sobivust ja vastavust EL direktiivi kriteeriumitele peale inventuuri andmete edastamist. Inventuur oli formaalne osa Natura 2000 nimistu koostamisest ning erines seega oma tähenduselt trükistes esitatud andmetest. Keskkonnateenistus ei saanud loa andmise ajal taotlejat ala kaitse alla võtmisest informeerida, kuna ala kaitse alla võtmise menetlust ei olnud algatatud. 10 Vastustaja selgitas, et eristada tuleks ala kaitsealana kaitse alla võtmise menetlust ning Natura 2000 alade nimekirja määramise menetlust. Natura 2000 eelvalikualade määramisel võeti aluseks perioodil 2001-2004 (Viljandi maakonnas 2002-

1. suveperioodil) läbi viidud inventuuride andmed, mille käigus täpsustati alade väärtust ja seisundit ning selgitati välja alade looduskaitseline seisund ning vastavus loodus- või linnudirektiivi lisades märgitud elupaigatüüpidele. Nende inventuuride põhjal koostati Natura 2000 alade eelvalikualade nimistu. Valikalade koostamisel lähtuti EL loodusdirektiivi lisas 3 toodud Natura 2000 alade valiku kriteeriumidest. Välitööd andmete koondamine ja alade läbiarutamine ekspertrühmades toimus maakondade lõikes aastatel 2001-2004 (Viljandi maakonnas toimus alade avalikustamine 2003-
2. Soosaare raba osas täpsustati ala välispiiri 2003.a. maaomanikega ja RMK Aimla metskonnaga, kuna Soosaare ala on peaaegu tervikuna RMK riigimetsamaa. Valikukriteeriumidele vastavate alade piiride korrigeerimine, täpsustamine ja avalikustamine toimus aastatel 2003-
3. Natura 2000 alade nimekiri kinnitati esmalt keskkonnaministri
4. aprilli 2004.a. määrusega nr 24 «Majandustegevuse ajutiste piirangute rakendamine väljaspool kaitsealasid asuvatel Natura 2000 võrgustiku aladel" (Soosaare ala märgitud nr 348), millega kehtestati ka aladele esialgne kaitserežiim, mis kehtis kaitsealade, hoiualade või püsielupaikade moodustamiseni. Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade lõplik nimekiri kinnitati Vabariigi Valitsuse
5. augusti 2004 korraldusega nr
6. Keskkonnaministri määrusega nr 24 kehtestatud kitsendused olid suhteliselt leebed, näiteks oli määruse § 4 lõike 2 punkti 5 kohaselt aladel maavarade ja maa-ainese kaevandamine ala valitseja nõusolekuta keelatud. Seega ei olnud veel tegemist täieliku keeluga. Tegevuse lubamine eeldas küll põhjalikku analüüsi tegevuse mõjude ulatuse ning püsivuse kohta. Kuna Soosaare ala loodusväärtuste säilitamine vajas rangemat kaitserežiimi kui hoiuala staatuse rakendamine seda looduskaitseseaduses sätestatud ulatuses võimaldas, siis pidasid Keskkonnaministeerium ja Viljandimaa keskkonnateenistus vajalikuks alale kaitseala staatuse vormistamist, mis tagab kaitseala eeskirjapõhise kaitse rakendamise.
7. aastal jõustunud looduskaitseseadus sätestab formaliseeritud protseduuri alade kaitse alla võtmiseks. Seaduse § 9 lõigete 1-3 kohaselt algatab loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse Keskkonnaministeerium, arvestades seadusega sätestatud eeldusi loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. Loodusobjekti kohaliku kaitse alla võtmise menetluse algatab kohalik omavalitsus. Kaitse alla võtmise algataja avaldab teate loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse algatamise kohta ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded ning vähemalt ühes üleriigilise levikuga ajalehes ja kohalikus ajalehes. Loodusobjekti kohaliku omavalitsuse tasandil kaitse alla võtmise menetluse algatamise teade avaldatakse kohalikus ajalehes. Looduskaitseseaduse § 9 lõike 3 kohane teade kaitseala moodustamise kohta Soosaare IV ala osas ilmus esimest korda 05.01.2005 Ametlikes Teadaannetes, lisaks sellele ka 06.01.2005 maakonnalehes "Sakala", ning 27.01.2005 üleriigilises ajalehes "Maaleht". Alam-Pedja looduskaitsealaga otsustati ala liita põhjusel, et Soosaare raba paikneb looduskaitseala vahetus läheduses, on ühetüübiline Alam-Pedja looduskaitseala koosseisu kuuluvate aladega ning AlamPedja looduskaitseala kaitse-eekirja oli vajalik uuendada seoses ala laiendamisega ka Jõgeva- ja Tartumaa osas Natura 2000 inventeerimise tulemusel väljaselgitatud alade lisamisega. 11 Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskirja uuendamise teated ning avaliku arutelu toimumise aeg avaldati 10.11.2006 ajalehes Postimees, 10.11.2006 maakonnalehes Sakala ja Ametlikes Teadaannetes. Seejärel anti huvitatud isikutele võimalus esitada kaitseala piiride ja kaitse alla võtmise kohta ettepanekuid ja vastuväiteid. Seda võimalust kasutas ka AS Kraver, kelle taotlust Soosaare IV ala nimekirja lülitatavate alade hulgast väljaarvamiseks ei rahuldatud (KKT 08.01.2007 kiri nr 43-31/1941-4). Seega on ekslikud kaebaja väited, et keskkonnateenistus pidi geoloogilise uuringu loa andmise ajal teadma või vähemalt eeldama, et ala kaitse alla võetakse. Selleks ajaks ei olnud veel teada isegi ala Natura 2000 eelvalikualade nimekirja nimetamine, kuna oli läbi viimata inventuur, mis oli ala Natura 2000 eelvalikualade nimekirja määramise aluseks. Ainuüksi alade trükistes väärtuslikuna väljatoomisest ei saa teha järeldust, et ala võetakse lähiajal kaitse alla. Geoloogilise uuringuloa saajal ei teki õiguspärast ootust kaevandamisloa saamiseks. Maapõueseadusest nähtuvalt on selge, et kaevandamisloa andmine ei ole geoloogilise uuringu loa omamise automaatne järelm. Seega ei saa geoloogiliseks uuringuks kantud kulutusi kaevandamisloa mittesaamisel hinnata kui õigusvastaselt tekitatud kahju. Tegemist on ettevõtte äririskiga, kuna kaitse alla võtmise menetluse algatamisest sai teenistus teada pärast AS-le Kraver uuringuloa väljaandmist. Kohtu otsus ja põhjendused Kohus jätab AS Kraver kaebuse rahuldamata. Kahjuna, mille hüvitamist kaebaja taotleb, käsitleb kaebaja tema poolt
8. ja
9. aastal kantud kulutusi seoses Soosaare rabas teostatud geoloogiliste uuringutega. Kahju tekitajaks on kaebuse esitaja arvates Viljandimaa keskkonnateenistus, kes kaebaja väitel on käitunud AS Kraver suhtes sõnamurdlikult ja õigusvastaselt. Keskkonnateenistus väljastas AS-ile Kraver eksitava teabe selle kohta, et Soosaare raba ei kavatseta kaitse alla võtta ning
10. veebruaril 2002.a. andis geoloogilise uuringu loa uuringute teostamiseks Soosaare IV tootmisalal.

§ 7

lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada selle seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 7

lg-s 1 sätestatud alusel kahju hüvitamise eeldusteks on, et 1) isiku õigusi on rikutud avaliku võimu kandja poolt avalik-õiguslikus suhtes; 2) avaliku võimu kandja on tegutsenud õigusvastaselt; 3) puudusid või puuduvad võimalused kahju muud moodi kõrvaldada Antud juhul ei ole vaidluse esemeks kahju vältimise või kõrvaldamise võimaluste kasutamine või kasutamata jätmine. Seega tuleb kohtul käesoleva asja lahendamisel anda hinnang sellele, kas Viljandimaa keskkonnateenistuse tegevus, millele kaebuse esindaja kahju tekkimise põhjusena osundab, oli õigusvastane ning kas selle tegevusega rikuti kaebaja õigusi. Kaebaja väitel seisnes keskkonnateenistuse tegevuse õigusvastasus selles, et 12 - 08.11.2000 kirjaga 382 esitati ASle Kraver eksitavat teavet selle kohta, et Soosaare raba ei kavatseta kaitse alla võtta; - 05.02.2002 väljastas keskkonnateenistus AS-le Kraver geoloogilise uuringu loa uuringute teostamiseks Soosaare IV tootmisalal. 08.11.2000 kirjaga 382 teatas Viljandimaa keskonnateenistus AS-le Kraver, et „Viljandimaa keskkonnateenistuse andmetel ei ole tulevikus perspektiivis nimetatud alale ühegi looduskaitseala või sihtkaitsevööndi loomine ega laiendamine. Raba kogu pindala ulatuses võib teostada turbavarude tootmiseks kinnitatavaid detailuuringuid ning saadud tingimuste ning ekspertarvamuse sobivusel turvast kaevandada." ( tl 9). Vastustaja väitel lähtus keskkonnateenistus selle seisukoha andmisel olemasolevatest andmetest Soosaare turbamaardla kohta ning kehtivatest õigusaktidest. Kirjas käsitletud Soosaare turbamaardla oli kantud Riiklikusse maavarade katastrisse (praegune nimetus maavarade register) ning maardla oli kantud kasutatavate soode nimekirja.( tl 114-117) Vastustaja selgituse kohaselt koostati kasutatavate soode nimekiri Keskkonnaministeeriumi poolt

1. aastal. Nimekiri oli praktikas laialdaselt kasutusel turba kaevandamislubade andmise ühe alusmaterjalina; kasutatavaks loeti selliseid soid või nende osi, mille turbavaru kaevandatakse või on võimalik tulevikus kasutusele võtta. Lisaks sellele nägi kirja koostamise ajal kehtinud kaitstavate loodusobjektide seadus ette kaitse alla võtmise formaliseeritud menetluse, mille alguseks oli kaitse alla võtmise taotluse esitamine. Seega ei olnud keskkonnateenistusel lähtudes tema käsutuses olevast teabest võimalik edastada AS-le Kraver teistsuguse sisuga informatsiooni, kui seda
2. novembri 2000.a. kirjaga tehti. Kaebuse esitaja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest lähtudes võiks kohus asuda seisukohale, et keskkonnateenistus omas või pidi enne kirja saatmist omama teavet selle kohta, et Soosaare raba see osa, millele AS Kraver taotles uuringuluba, võidakse suure tõenäosusega võtta looduskaitse alla. Seega ei saa kirjas väidetut lugeda eksitava teabe esitamiseks. Asjaolu, et 1995.a. ja 1999.a. ilmunud trükistes (Mall Orru teatmik “Eesti turbasood” ja Eesti märgalade inventuur
3. a.) peetakse raba põhjaosas asuvat laukasood looduslikult väärtuslikuks alaks, ei andnud keskkonnateenistusele alust asuda seisukohale, et Riiklikusse maavarade registrisse kantud Soosaare turbamaardla lähiajal, või üldse, kaitse alla võetakse. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et olles teadlik, et Soosaare raba see osa, mille osas AS Kraver taotles uuringuluba, võidakse või suure tõenäosusega võetakse looduskaitse alla, oleks keskkonnateenistus pidanud keelduma uuringuloa väljaandmisest või vähemalt enne loa väljaandmist teavitama AS-i Kraver vastavast võimalusest. Kohus selle seisukohaga ei nõustu. Kohtu arvates ei saanud keskkonnateenistus AS-le Kraver loa väljaandmisest keelduda, kuna loa väljaandmisest keeldumiseks puudusid seaduses sätestatud alused. Viljandimaa keskkonnateenistus andis AS-le Kraver geoloogilise uuringu loa 06.veebruari 2002.a. korraldusega nr 16 ( luba ise kannab kuupäeva 05.02.2002) ( tl 16-18). Uuringuloa väljaandmisest keeldumise alused sätestas loa väljastamise ajal kehtinud maapõueseaduse §
4. Nimetatud paragrahvis loetletud alustest võib antud juhul pidada asjassepuutuvaks p-s 3 sätestatut. Eelnimetatud punkt võimaldas keelduda loa andmisest, kui luba taotletakse maa-alale, kus asub kaitstav loodusobjekt või kultuurimälestis, mille kaitse eeskiri ei luba maavarade kaevandamist või mille kohta on esitatud taotlus kaitse alla võtmiseks. 13 Loa andmise ajal ei esinenud kumbagi eelnimetatud keeldumise alustest. Kohtu arvates ei omanud loa väljaandmise otsustamisel tähendust see, kas vastustaja võis või ei võinud teada või vähemalt eeldada, et Soosaare turbaraba osa, mille uurimiseks AS Kraver taotles uuringuluba, võidakse tulevikus võtta looduskaitse alla. Loa väljaandmisest sai keelduda üksnes seaduses sätestatud alusel, konkreetsel juhul siis, kui maa-alal asub kaitstav loodusobjekt või kultuurimälestis, mille kaitse eeskiri ei luba maavarade kaevandamist või maa-alal asuva loodusobjekti või kultuurimälestise kohta on esitatud taotlus kaitse alla võtmiseks. Muid looduskaitse seisukohalt tähendust omavaid loa väljastamise keelde loa andmise ajal kehtinud maapõueseaduse §-s 15 sätestatud (ammendav) loetelu ei sisalda. Põhjendamata on kaebuse esitaja väide, et vastustaja oli teadlik sellest, Soosaare raba see osa, mille kohta AS Kraver taotles uuringuluba, võidakse või suure tõenäosusega võetakse looduskaitse alla. Vastustaja käsutuses olnud informatsiooni põhjal ei olnud võimalik eeldada, et Soosaare raba kaitse alla võetakse. 10.07.2002 teostati Raimo ja Katrin Pajula poolt Soosaare rabas inventuur, mille põhjal esitati Soosaare raba põhjaosa Natura 2000 eelvalikualaks. Soosaare raba looduskaitseline väärtus tunnistati vastavaks EÜ Nõukogu looduslike elupaikade ja loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse direktiivi 92/43/EMÜ (EÜT L 206, 22.07.1992) lisas 1 loetletud elupaigatüüpidele 7110 ja 91D0 ning sellest lähtuvalt määrati Natura 2000 eelvalikualade nimekirja pärast 10.07.2002 läbiviidud inventuuri (inventuuri ankeet tl 44-47). Kaebaja väited, et keskkonnateenistus pidi geoloogilise uuringu loa andmise ajal teadma või vähemalt eeldama, et ala kaitse alla võetakse, on üksnes oletuslikud ja ei põhine asjas esitatud tõenditel. Nagu kohus on eelnevalt märkinud, ei andnud kaebuses nimetatud trükistes „Eesti märgalade inventeerimine“ ja „Eesti turbasood“ sisalduv teave keskkonnateenistusele alust järelduseks, et Soosaare raba võetakse kaitse alla. Vastustaja selgitas, et eristada tuleks ala kaitsealana kaitse alla võtmise menetlust ning Natura 2000 alade nimekirja määramise menetlust. Natura 2000 valikalade koostamisel lähtuti EL loodusdirektiivi lisas 3 toodud Natura 2000 alade valiku kriteeriumidest. Valikukriteeriumidele vastavate alade piiride korrigeerimine, täpsustamine ja avalikustamine toimus aastatel 2003-
5. Euroopa Komisjonile esitatav Natura 2000 võrgustiku alade lõplik nimekiri kinnitati Vabariigi Valitsuse
6. augusti 2004 korraldusega nr
7. Kaebuse esitaja väitel tekkis kahju, so turba kaevandamine Soosaare IV tootmisalal välistati, Alam-Pedja looduskaitseala kaitse-eeskirja kehtestamisega Vabariigi Valitsuse
8. mai
9. a määrusega nr
10. Soosaare raba põhjaosa, kuhu kuulub ka AS Kraveri poolt uuritud Soosaare IV ala, kuulub lahustükina Alam-Pedja looduskaitseala koosseisu. Sellest väite põhjal saab teha järelduse, et juhul, kui raba ei oleks kaitse alla võetud ja kaebuse esitaja oleks saanud kaevandamisloa, oleks geoloogilise uuringu loa andmist võimalik käsitleda igati õiguspärase haldusaktina. Kohus on seisukohal, et haldusakti või toimingut ei saa käsitleda õiguspärase või õigusvastasena sõltuvalt kaebaja huvide realiseerumisest uuringuloa andmisele järgnenud menetlustes. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et loa andmine on olulise tähtsusega eeletapp kaevandamisloa saamisel. Samuti annab läbiviidud geoloogiline uuring ettevõtjale hiljem eelise kaevandamisloa saamiseks. 14 Samas uuringuloa andmine ei tekita isikule õiguspärast ootust, et ta saab vältimatult ka kaevandamisloa. Geoloogilise uuringu loa andmist tuleb vaadelda eraldi hilisemast menetlusest kaevandamisloa taotlemisel. Uuringuloa andmine ei ole eelhaldusakt kaevandamisloa andmise menetluses. Geoloogilise uuringu loa ja kaevandamisloa andmise menetlused on iseseisvad menetlused. Sellest lähtuvalt nõustub kohus vastustajaga, et kaebuse esitaja osundus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas 3-3-1-17-02 ei ole antud kaasuse kontekstis asjassepuutuv, sest viidatud Riigikohtu lahendis käsitletakse haldusorgani toiminguid ühe ja sama haldusmenetluse raames. Nagu eelnevalt märgitud, ei saa isikul geoloogilise uurigu loa saamisel tekkida õiguspärast ootust, et talle väljastatakse tingimata ka maavara kaevandamise luba. Maavara kaevandamise loa andmise menetluses peab loa andja kontrollima, kas ei esine asjaolusid, mis välistavad selle loa andmise, sealhulgas seda, kas kaevandamine ei tekita olulist kahju looduskeskkonnale (maapõueseaduse § 34). Seega kaevandamise võimalikkust ei määra geoloogilise uuringu tulemused. Kaevandamise mõjusid tuleb hinnata ja seda on võimalik teha keskkonnamõju hindamise käigus. Eeltoodust lähtudes leiab kohus, et Viljandimaa keskkonnateenistus ei ole geoloogilise uuringu loa andmisel rikkunud hoolsuskohustust ja hea halduse tava. Keskkonnateenistuse tegevus, mille tõttu väidetav kahju on tekkinud, oli õiguspärane ja ei rikkunud kaebaja õigusi. Viljandimaa keskkonnateenistuse poolt väljaantud loa alusel AS Kraver poolt geoloogilisteks uuringuteks tehtud kulutusi ei saa käsitleda avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahjuna. Seetõttu jääb kaebus rahuldamata. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jääb rahuldamata ka kaebuse esitaja taotlus menetluskulude väljamõistmiseks. Mai Saunanen kohtunik 15