Obsah (4)

§ 5§ 6§ 9§ 11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 7. juuli 2008. a, Tallinn Haldusasja number 3-08-379 Haldusasi AS Floccosa kaebus Märjamaa

§- 5 kohaselt on keskkonnamõju oluline, kui see võib eeldatavalt ületada tegevuskoha keskkonnataluvust, põhjustada keskkonnas pöördumatuid muutusi või seada ohtu inimese tervise ja heaolu, kultuuripärandi või vara. Kaebaja leiab, et tema poolt taotletava geoloogilise uuringu loa alusel kavandatav tegevus ei too kaasa mitte 2 mingisugust erilist keskkonnamõju, rääkimata keskkonnamõjust, mida saaks

§ 5tähenduses lugeda oluliseks.

Geoloogilise uuringu loa taotlusest ning selle seletuskirjast tuleneb, et kaebaja kavandatava geoloogilise uuringu käigus kavatsetakse rajada kokku vaid 12 puurauku ning kavandatud 10 põhipuurauku sügavusega kuni 10 m (veetasemeni) rajatakse uuringuala nurkadesse ning 2 puurauku sügavusega kuni 12 m uuringuala keskele. Peale puuraukude puursüdamiku kirjeldamist ja mõõtmist, pildistamist, veetasemete mõõtmist jne puuraugud likvideeritakse, st eemaldatakse manteltorud ja puurõõned plommitakse ettenähtud korras.

§ 6

lg 1 kohaselt kaasneb maavara varuga seotud tegevustega igal juhul oluline keskkonnamõju üksnes kahes situatsioonis: pealmaa kaevandamisega suuremal kui 25 hektari suurusel alal või turba kaevandamisega suuremal kui 150 hektari suurusel alal või allmaa kaevandamise ning pealmaa kaevandamise lõpetamisega suuremal kui 25 hektari suurusel alal või turba kaevandamise lõpetamisega suuremal kui 150 hektari suurusel alal või allmaa kaevandamise lõpetamisega. Käesoleval juhul kirjeldatud olukordadega tegemist ei ole.

§ 6

lg-s 1 ei ole välja toodud, et oluline keskkonnamõju saaks kaasneda geoloogilise uuringuga. Geoloogilise uuringuga saab kaasneda oluline keskkonnamõju üksnes

§ 6lg 2 ja 3 sätestatud juhtudel.

Vaidlustatud otsuses puuduvad motiivid, miks vastustaja arvates kaasnevad kavandatava geoloogilise uuringuga sellised negatiivsed tagajärjed keskkonnale, mida saaks seaduse tähenduses lugeda oluliseks keskkonnamõjuks. 2. Vastustaja on ületanud oma pädevust. Seaduse kohaselt puudub kohalikul omavalitsusel antud olukorras üldse pädevus otsustada, kas geoloogilise uuringu loa andmise korral võib tegemist olla olulise keskkonnamõjuga.

§ 6

lg 3 kohaselt teeb otsustaja lähtudes nimetatud sättes toodud kriteeriumitest otsuse

§ 6

lõikes 2 nimetatud valdkondades kavandatava tegevusega kaasneva keskkonnamõju olulisuse kohta. Järelikult nõuab

§ 6

lg 2 ja 3 alusel tegevuse tunnistamine olulise keskkonnamõju põhjustajaks eraldi otsuse tegemist, kusjuures nimetatud otsuse saab

kohaselt teha üksnes otsustaja.

§ 9kohaselt on otsustajaks tegevusloa andja.

Kuivõrd geoloogilise uuringu loa andjaks on Maapõue seaduse (edaspidi MPS) § 14 lg 3 kohaselt Keskkonnaministeerium, siis tuleb asuda seisukohale, et

§ 6

lg 3 ning § 9 kohaselt saab üksnes Keskkonnaministeerium otsustada, kas konkreetse geoloogilise uuringu loaga kaasnev tegevus toob kaasa olulise keskkonnamõju ning kas seetõttu on vajalik keskkonnamõjude hindamise läbiviimine.

§ 11

lg-st 1 ja 2 tuleneb samuti, et arendaja esitab otsustajale õigusaktis sätestatud juhul ja korras tegevusloa taotluse. Otsustaja vaatab tegevusloa taotluse läbi ning teeb otsuse kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohta õigusaktis sätestatud tegevusloa taotluse menetlemise aja jooksul.

§ 11

lg 4 on otseselt kehtestatud, et kui kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise otsus tuleneb

§ 6

lõigetes 2-4 nimetatud asjaoludest, lisab otsustaja otsusele selle aluseks olnud põhjenduse. Seega on üksnes Keskkonnaministeeriumi pädevuses otsustada, kas kaebaja taotletava geoloogilise uuringu loa alusel kavandatava tegevusega põhjustatakse olulist keskkonnamõju ning kas seaduse kohaselt on seetõttu vajalik läbi viia keskkonnamõjude hindamine. 3. Vaidlustatud haldusakt ei vasta vorminõuetele, millele peab seaduse kohaselt vastama otsus kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise kohustuslikkuse suhtes. Vaidlustatud otsuses puudub igasugune faktiline ja/või õiguslik põhjendus kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamise või algatamata jätmise kohustuslikkuse kohta (

§ 11

lg 8 p 3 rikkumine), samuti puudub kaevatavas otsuses teave vajalike keskkonnauuringute kohta (

§ 11lg 8 p 6 rikkumine).

3

1. Väärad on vaidlustatud otsuse viited asjaolule, et kaebaja poolt kavandatakse tootmisobjekti. Kaebaja soovib käesoleval hetkel teha üksnes uuringuid OrgitaHaimre dolomiidimaardla piirkonnas, eesmärgiga välja selgitada, kas nimetatud uuringuruumis esineb piisavalt maavara varu, kas uuringuruumis esineva maavara varu või loodusliku lasundi omadused võimaldavad kaevandamist, kas uuringuruumis esineva maavara varu või loodusliku lasundi omaduste tõttu on maavara varu kasutamine majanduslikult põhjendatud, kas võimalik kaevandamine põhjustab olulise keskkonnamõju, kas võimalik kaevandamine kahjustab kaitstavat loodusobjekti või loodusobjekti, mille kaitse alla võtmise menetluse on pädev asutus algatanud jne. Nimetatud geoloogilise uuringu tulemusel peaks selguma, kas enne kaevandamise alustamist on vajalik läbi viia keskkonnamõjude hindamine. Alles kaevandust saab lugeda tootmisobjektiks ning üksnes kaevandamine saab kaasa tuua keskkonnamõju. Geoloogiline uuring iseenesest ei tekita mitte mingisugust erilist keskkonnamõju. Keskkonnamõju võib kaasneda üksnes maavara varu kaevandamisega, kuid hetkel pole üldse teada, kas antud piirkonnas on maavara varu, mida oleks otstarbekas kaevandada. Ka Tallinna Halduskohtu 14.09.2007 kohtuotsuses on tähelepanu juhitud asjaolule, mille kohaselt kaebaja geoloogilise uuringu loa väljastamine ei tähenda ilmtingimata seda, et kaebaja (või kolmas isik) hakkab nimetatud uuringuruumis maavara kaevandama. Geoloogiline uuring ei tekita seaduse kohaselt selle teostajal mitte mingisugust õiguspärast ootust või õiguskindlust, et kaevandamise luba tulevikus tingimata väljastatakse.
2. Väärad on vastustaja viited sellele, et ta sai kaebaja poolt parandatud geoloogilise uuringuloa taotluse ja seletuskirja esitamisest teada Keskkonnaministeeriumilt alles 08.10.2007 vastustaja teabenõude vastusena. Kaebaja poolt parandatud taotluse ja seletuskirja esitamine lepiti kokku kaebaja ja vastustaja esindajate kokkusaamisel 18.06.2007, kus vastustaja esindajad kinnitasid, et peale kaebaja parandatud taotluse ja seletuskirja (täpsustatud eelkõige ärinime) saamist on vastustaja nõus tunnistama kehtetuks oma eelneva 23.01.2007 otsuse ning andma nõusoleku kaebajale geoloogilise uuringu loa väljastamiseks. Seega parandatud taotluse ja seletuskirja esitamine oli tingitud üksnes kokkuleppest vastustaja esindajatega. Täiendavalt uue uuringuloa taotluse esitamine ei oleks olnud otstarbekas. Seega on ekslik vastustaja seisukoht, et kuna Ametlikud Teadaanded ei käsitle uut kaebaja taotlust, siis on see nõutavas korras esitamata.
3. Väär on vastustaja väide, et kaebaja ei ole esitanud seisukoha andmiseks taotlust koos kõigi nõutavate lisadega. Antud juhul peab arvestama, et vastustaja vaatas geoloogilise uuringu loa taotluse uuesti läbi tulenevalt Tallinna Halduskohtu 14.09.2007 kohtuotsusest. Kuivõrd tegemist oli varasema tühistatud vastustaja otsuse järgselt geoloogilise uuringu taotluse uuesti läbivaatamisega, siis iseenesest ei pidanud kaebaja esitama vastustajale mitte ühtegi täiendavat dokumenti. Vastustaja oleks pidanud antud küsimuse läbi vaatama nende dokumentide baasil, mille alusel oli tehtud Tallinna Halduskohtu 14.09.2007 kohtuotsus. Nimetatud kohtumenetluses ei esitanud vastustaja kordagi väidet, et väidetavalt ei ole vastustajale esitatud seisukoha andmiseks taotlust koos kõigi nõutavate lisadega. Samas tuleb arvestada, et haldusõiguse üldiste põhimõtete kohaselt ei saa väidetavad menetlus- või vormivead kaasa tuua isiku õigusi kahjustava otsuse tegemist. Seaduse kohaselt ei takista taotluses esinevad tegelikud või väidetavad puudused taotluse menetlemist. HMS § 15 lg 2 sätestab sõnaselgelt, et kui isik jätab koos taotlusega esitamata nõutud andmed või dokumendid või kui taotluses on muid puudusi, määrab haldusorgan taotluse esitajale esimesel võimalusel tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, selgitades, et tähtpäevaks puuduste kõrvaldamata jätmisel võib haldusorgan jätta taotluse läbi vaatamata. Samuti 4 tuleneb MPS § 16, et kui taotluses esinevad olulised puudused, võib loa andja tagastada üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa taotluse seda menetlusse võtmata. Osundatud MPS sättest tulenevalt ei mõjuta mitteolulised puudused taotluse menetlemist. Samuti kehtestab MPS § 16 üksnes võimaluse (kuid mitte kohustuse) jätta geoloogilise uuringuloa taotlus menetlusse võtmata, kuid ei anna õigust juba menetlussevõetud taotluse läbivaatamise käigus ilmnevate tegelike või väidetavate puuduste tõttu teha taotleja suhtes negatiivne otsustus. Seega, kui vastustaja poolt väljatoodud puudused oleksid olnud seaduse mõttes olulised, siis oleks haldusorgan pidanud määrama taotluse esitajale tähtaja osundatud puuduste kõrvaldamiseks vastavalt seaduses sätestatule. Seaduse kohaselt ei ole võimalik teha isiku suhtes negatiivset otsustust põhjendusega, et teise haldusorgani poolt on väidetavalt rikutud menetlus- või vorminõudeid. Taotluse väidetavad puudused oleksid olnud võimalik kõrvaldada menetluse käigus ning täiendavalt uue uuringuloa taotluse esitamine ei oleks olnud otstarbekas.
4. Õiguse üheks olulisemaks põhimõtteks on võrdse kohtlemise printsiip, mille kohaselt tuleb haldusorgani poolt käsitleda ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Vastustaja on põhjendamatult kohelnud eri isikuid ebavõrdselt, kuna kolmandale isikule on samas piirkonnas sarnastel asjaoludel ilma igasuguste täiendavate nõudmisteta antud nõusolek geoloogiliste uuringute teostamiseks ning maavara kaevandamiseks. Märjamaa Vallavolikogu 21.02.2006 otsuses nr 32 „Seisukoht geoloogilise uuringuloa taotlusele" nõustuti Märjamaa vallas Orgita V uuringuruumi (teenindusala pindala 8,0 ha) geoloogilise uuringuloa väljaandmisega OÜ Saare Dolomiit-Väokivile. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et kuna dolokivimaardla asub osaliselt Märjamaa alevi piirkonna põhjavee veehaarde kaitsevööndis, siis on vajalik teostada keskkonnamõjude hindamine. OÜ-lt Saare Dolomiit-Väokivi aga keskkonnamõjude hindamist ei nõutud, hoolimata asjaolust, et antud luba taotleti samas Orgita-Haimre dolokivimaardlas. Keskkonnaministeeriumi 20.02.
5. vastuses teabenõudele on kinnitatud, et vastustaja ei teinud Keskkonnaministeeriumile ettepanekut hinnata geoloogilise uuringuga kaasneda võivat keskkonnamõju enne geoloogilise uuringuloa andmist OÜ-le Saare DolomiitVäokivi. Kaebaja geoloogilise uuringu loa alusel kavandatud tööde kirjelduses toodud suurimaks uurimissügavuseks on 12 m millest tuleneb ilmselgelt, et kaebaja kavandatav tegevus ei too kaasa suuremat keskkonnamõju võrreldes OÜ Saare Dolomiit-Väokivi uuringu iseloomuga, kus suurimaks lubatud uurimissügavuseks Keskkonnaministeeriumi 16.05.2006 käskkirjas oli märgitud 15 m. Kolmas isik ja kaebaja on samal ajal taotlenud samas piirkonnas asuvatele Orgita IV ja Orgita V aladele geoloogilise uuringu loa väljaandmist, kuid ühel juhul on vallavolikogu nimetatud taotlusega nõustunud, kuid teisel juhul ei ole sarnastel asjaoludel taotlusega nõustunud. Halduspraktika seisukohalt on lubamatu lahendada samaaegselt erineval viisil mitu ühesugust juhtumit.
6. Väär on vastustaja väide, et kaebaja taotlus on nõutavas korras avalikustamata, kuna Ametlikud Teadaanded ei käsitle uut kaebaja 05.06.2007 esitatud taotlust ning et vastustajal puudus vormikohane taotlus ja graafiline lisa. Seadusest ei tulene, et kui taotleja kujundatakse geoloogilise uuringu loa taotlemise menetluse käigus ümber aktsiaseltsiks või kui taotluses tehakse täpsustusi, et siis oleks vajalik avalikustada ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded uus teade. MPS § 15 lg 2 kohaselt avaldab loa andja menetluse algatamise teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Seaduse kohaselt ei pea loa andja avaldama teadet taotluse täpsustamise, muutmise või täiendamise suhtes. Samuti ei tulene seadusest, et kui kohalikule omavalitsusele on juba esitatud asjakohased dokumendid, et neid peaks veel esitama 5 kohalikule omavalitsusele teistkordselt. Kaebaja nõustub väitega, et kaebaja taotluse alusel geoloogilise uuringu väljastamise menetluses suhtes on avaldatud teade 04.01.2006 ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Seega on geoloogilise uuringu loa taotlemise menetlus kestnud käesolevaks hetkeks enam kui 2 aastat ning selle ajajooksul on kaebaja mitmel korral täpsustatud ja täiendanud geoloogilise uuringu loa aluseks olevaid asjaolusid ja vastustajale on korduvalt esitatud asjakohased dokumendid. Väär on seisukoht, et nimetatud geoloogilise uuringu loa menetluse kestel iga taotluse või selle lisadokumentide täpsustuse või muudatuse esitamise korral oleks Keskkonnaministeerium olnud kohustatud avaldama ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded uue teate. Vastustaja ei ole täpsustanud, millisest õigusnormist peaks tulenema selline Keskkonnaministeeriumi kohustus.
7. Ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded 04.01.2006 geoloogilise uuringu loa väljastamise menetluse algatamise teate avaldamise seisuga oli kaebaja ärinimeks OÜ Floccosa. Vastavalt äriregistri registrikaardi väljatrükile kanti 6.02.2006 äriregistrisse OÜ Floccosa ümberkujundamine ning ärinime muutmine AS-ks.
8. veebruaril
9. Kaebaja ei nõustu, et sellist taotleja ümberkujundamist ning ärinime muutmist oleks pidanud käsitlema geoloogilise uuringu loa taotluse muudatusena, mis oleks tinginud ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded uue teate avaldamise. Samuti ei ole ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded uue teate avaldamise põhjuseks asjaolu, et taotleja täpsustab geoloogilise uuringu loa taotluse seletuskirja ning rõhutab seletuskirjas üle, et taotleja ei soovi mitte MPS § 30 lg 1 alusel olemasoleva Orgita II mäeeraldise laiendamist, vaid taotleja esitab üldises korras iseseisva taotluse geoloogilise uuringuloa väljastamiseks Orgita-Haimre dolomiidimaardla piirkonnas. Antud asjaolu täpsustamise osas oli tegemist väheolulise taotluse muudatuse ja täiendusega, mis pidi niikuinii olema kõigile osapooltele selge.
10. Kaebaja taotleb kohtult mõista kaebaja kasuks vastustajalt välja menetluskulud summas 35 185.- krooni.
11. Vastustaja Märjamaa Vallavolikogu palub jätta kaebus rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt:
12. Keskkonnaministri 20.05.2005 määruse nr 40 "Üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa taotluse vorm, üldgeoloogilise uurimistöö loa ning uuringuloa taotlusele, seletuskirjale ja graafilisele osale esitatavad täpsustatud nõuded, üldgeoloogilise uurimistöö loa ning uuringuloa andmise menetlustoimingute tähtajad ja üldgeoloogilise uurimistöö loa ning uuringuloa vorm" § 4 lg 2 näeb ette, et loa andja registreerib taotlused nende saamise järjekorras ja avaldab viivitamatult teate ametlikus väljaandes Ametlikud Teadaanded. Keskkonnaministeeriumist saadetud käskkirja eelnõus viidatud taotluse avalikustamine 04.01.2006 väljaandes Ametlikud Teadaanded ei käsitle uut kaebaja 05.07.2007 esitatud taotlust. Seega on nõutavas korras taotlus avalikustamata.
13. Vastustajale esitatud materjalid olid puudulikud. Esitatud ei ole seisukoha andmiseks taotlust koos kõigi nõutavate lisadega, puudub vormikohane taotlus ning graafiline lisa.
14. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitaja väidetega justkui oleks vastustaja otsustanud keskkonnamõjude hindamise läbiviimise ja sellega ületanud oma pädevust. Vastustaja ei ole teinud keskkonnamõju hindamise ega keskkonnamõju strateegilise hindamise algatamise otsust. Sellist otsust saab teha loa andja ehk otsustaja, kelleks vastustaja antud juhul ei olnud. See aga ei tähenda, et vastustaja ei võiks osundada keskkonnamõju hindamise vajalikkusele. Vastustaja viitas keskkonnamõju hindamisele seetõttu, et keskkonnamõju hindamine võib anda teavet, mis võib 6
18. muuhulgas anda aluse käesoleval ajal antud arvamuse ümbervaatamiseks. Vastustajale ei ole selged mõjud põhjaveele, looduslikele elupaikadele. Samuti ei ole selge kaevandamise otstarbekus, arvestades teisi töötavaid karjääre. Arvestades ettevaatusprintsiibiga, ei ole vastustaja antud ajal veendunud, kas kavandatav tegevus on keskkonnale piisavalt ohutu ning seeläbi kooskõlas kohalike huvidega. OrgitaHaimre dolokivimaardlas on kaevandamiseks avatud juba piisavalt suur maa-ala ning peab mõistlikuks kaaluda, kas kaevandamise surve nimetatud piirkonnas ei ületa juba kriitilist piiri. Kuivõrd Orgita-Haimre dolokivimaardla asub osaliselt Märjamaa alevi piirkonna põhjavee veehaarde kaitsevööndis, siis võib karjääride avamine avaldada olulist mõju alevi joogiveele ning seeläbi elanike elukeskkonnale. Uute karjääride rajamisega võib kaasneda negatiivne keskkonnamõju kuna vähendatakse looduslike elupaikade pindala, samuti hävitatakse karjäärialal sealne olemasolev elustik. Seega tuleb pigem eeldada, et see ei ole kooskõlas kohalike huvidega. Keskkonnamõju hindamise käigus tuleb hinnata võimalikke alternatiive ja selgitada välja nende mõju veele, pinnasele ja muudele keskkonnaelementidele, samuti hinnata loodusvara kasutamise otstarbekust. Kuni mõjusid pole hinnatud, ei saa ükski osapooltest mõistlikku otsust teha, sest pole millelegi toetuda. Kaebaja märgib, et soovib teha üksnes uuringuid ning selgitada välja, kas nimetatud uuringuruumis esineb piisavalt maavara varu, kas uuringuruumis esineva maavara varu või loodusliku lasundi omadused võimaldavad kaevandamist jne. Maapõueseadus § 2 lõige 2 kohaselt tähendab maavara geoloogiline uuring maavara kaevandamise ja kasutusele võtmise eesmärgil tehtavat geoloogilist tööd. Seega on üheselt öeldud, et geoloogilise uuringu teostamise eesmärgiks on hilisem kaevandamine. Vastustaja leiab, et uuringuloa andmine põhjustaks taotlejale asjatuid kulutusi ja tekitaks ootuse anda talle tulevikus kaevandamise luba. Kellegi õigustatud ootuse eiramine või eksitav käitumine ei ole aga kooskõlas õigusriigi aluspõhimõtetega. Vastustaja on teatanud, et ei ole nõus ilma keskkonnamõjude hindamiseta järjekordse kaevanduse avamisega Orgita-Haimre dolokivimaardlas ning sellest on korduvalt teavitatud nii kaebajat kui keskkonnaministeeriumi. Kaebus ei ole menetluslikult lubatav. Vaidlustatud otsuse puhul on sisuliselt tegemist HMS § 16 nimetatud arvamusega, mida on kohtupraktikas (Riigikohtu halduskolleegiumi
19. detsembri
20. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-67-01, p. 4;
21. aprilli
22. a kohtuotsus asjas nr 3-3-1-12-07, p. 19; Riigikohtu
23. märtsi
24. a kohtuotsus asjas nr 3-3-1-79-05, p. 9) ja õiguskirjanduses peetud menetlustoiminguteks. Menetlustoiminguid ei saa lahus lõplikust haldusaktist üldjuhul vaidlustada. Vastustaja leiab, et lisaks menetluslikele probleemidele on otsuse toodud ratsionaalsed põhjused (ebaselgus keskkonnamõjudes, mõjudes joogiveele, tulevasel kaevandusalal olevatele looduskooslustele jne.), miks käesoleval hetkel ei ole kohaliku elu vaatepunktist otstarbekas kavandatavat tegevust lubada. Maapõueseaduse arvamuse küsimise regulatsioon on mõeldud selleks, et kaasata kohaliku omavalitsuse arvamus uuringuloa andmise menetlusse. Kui kohalik omavalitsus ei tohiks oma arvamuse esitamisel lähtuda kohaliku elu vaatepunktist, kaotaks see arvamuse küsimine igasuguse mõtte. Vastustaja taotleb kohtult mõista vastustaja kasuks kaebajalt välja kohtukulud summas 8 519,60.- krooni. 7 KOHTU PÕHJENDUSED
25. Geoloogilise uuringuloa väljastamist reguleerivad maapõueseaduse (edaspidi MPS) II peatüki
26. jao §§ 13-
27. Käesoleva asja asjaolusid silmas pidades on õiguslikuks küsimuseks MPS §
28. lg 2 toodud kohaliku omavalitsuse arvamuse siduvus § 20 lg 1 p 9 ja lg 3 koostoimes.
29. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kaebaja on esitanud geoloogilise uuringu teostamiseks. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et Märjamaa Vallavolikogu andis lähtuvalt Tallinna Halduskohtu
30. septembri 2007.a. otsusest haldusasjas nr. 3-07-817 oma 20.11.2007 otsusega nr. 139 „Arvamus geoloogilise uuringuloa taotlusele“ välja uue MPS § 14 lg 2 ettenähtud arvamuse. Kaebaja leidis, et nimetatud arvamuse puhul on tulenevalt MPS § 20 lg 1 p 9 tegemist nn. siduva kooskõlastusega ja haldusaktiga ning esitas sellele
31. 12.2007 vaide, mille Vastustaja oma 31.01.2008 vaideotsusega rahuldamata jättis. Kaebaja soovib kooskõlas HMS § 87 lg 2 p 1 vastustaja 20.11.2007 otsuse nr. 139 täies ulatuseses kehtetuks tunnustamist ja vastustaja kohustamist 1 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest uuringuloa taotluse uuesti läbivaatamiseks.
32. Kohus leiab, et enne vaidlusaluse otsuse sisu uurimist tuleb kindlaks teha, kas käesoleval juhul on omavalitsuse arvamuse näol tegemist haldusaktiga, mille tühistamist saab halduskohtus taotleda. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et ta asub kohaliku omavalitsuse MPS § 14 lg 2 toodud arvamuse olemuse suhtes erinevale seisukohale, kui Tallinna Halduskohus oma
33. 09.2007 otsuse haldusasjas nr. 3-07-817 punktis
35. Vastavalt HKMS § 4 lg 1 on haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu haldusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reaguleerimiseks. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 51 lg 1 selgitab, et haldusakti iseloomulikuks tunnuseks on asjaolu, et see antakse isikute õiguste või kohustuste tekitamiseks, muutmiseks või lõpetamiseks. HMS § 52 lg 1 p-d 1 ja 2 eristavad haldusakti eriliigina veel haldusakte, mis antakse enne asja lõplikku lahendamist - osahaldusakti, mis lahendab asja osaliselt, ja eelhaldusakti, millega tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omavad asjaolud.
36. Kohus nõustub vastustaja arvamusega ja leiab, et vaidlustatud otsus ei vasta ei haldusakti, osahaldusakti ega eelhaldusakti tunnustele, sest ei tekita kaebajale ei õigusi ega kohustusi ega määra õiguslikult siduvalt kindlaks mingit asjaolu enne lõplikku otsustamist. Kohus asub sellisele seisukohale tulenevalt asjaolust, et seadusandja on küll MPS § 20 lg 1 p 9 väljendanud seisukohta, et kohaliku omavalitsuse keeldumine nõusoleku andmisest uuringuloa väljastamiseks võib olla aluseks uuringuloa väljastamisest keeldumisele, kuid on sama paragrahvi lõikes 3 selgitanud, et uuringuloa võib kohaliku omavalitsuse keeldumise korral anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul. Eelnimetatud sättega on seadusandja selgelt määratlenud kohaliku omavalitsuse MPS § 14 lg 2 toodud arvamuse õigusliku staatuse – tegemist on HMS § 16 nimetatud arvamusega ehk menetlustoiminguga, millel ei ole lõplikult siduvat jõudu ehk tegemist ei ole ei halduakti, eelhaldusakti ega haldusorgani siduva kooskõlastusega. MPS § 20 lg 1 p 9 ja lõige 3 koosmõjus tõlgendamise tulemusena asub kohus seisukohale, et kohaliku omavalitsuse MPS § 14 lg 2 toodud arvamus võib olla küll üheks seadusega määratletud menetlusdokumendiks, kuid selles toodud argumentide ja seisukohtade arvestamine või arvestamata jätmine kuulub uuringuloa väljastaja pädevusse ja ta peab neid kaaluma lõpliku otsuse langetamisel. 8
37. Kohtu hinnangul tasakaalustab selline otsustuskord, haldusakti andja kohustus oma otsust põhjendada, kohaliku omavalitsuse seadusega tagatud õigus kaasa rääkida kaevandamislubade väljaandmisel ja kohaliku omavalitsuse võimalus lõplikku otsust halduskohtus vaidlustada piisavalt kohaliku omavalitsuse ja riigi keskvõimu võimalikud erinevad huvid ja eesmärgid. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et ta nõustub siinkohal põhiosas kaebaja argumentatsiooniga, mis puudutab uuringuloa ja kaevandamisloa erinevusi ja väidetega, et vastustaja vaidlustatud arvamuses toodud argumentatsioon on kasutatav pigem kaevandamisloa kui uuringuloa väljaandmisega mittenõustumisel.
38. Riigikohus on oma mitmetes otsustes väljendanud seisukohta, et menetlustoimingute või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine eraldi lõplikust haldusaktist on võimalik ainult erandlikel juhtudel, kui tegemist on niivõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane või kui menetlustoiming rikub kaebaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest (nt. Riigikohtu otsus haldusasjas nr. 3-3-1-53-03). Käesoleval juhul asub kohus seisukohale, et kumbagi Riigikohtu poolt nimetatud tingimust menetlustoimingu vaidlustamiseks ei esine. Maapõueseadus näeb ette, et lõpliku otsuse geoloogilise uuringuloa väljastamiseks või sellest keeldumiseks langetab kas Keskkonnaministeerium või MPS § 20 lg 3 ettenähtud juhul Vabariigi Valitsus võttes arvesse kõiki seaduses ette nähtud asjaolusid sealhulgas kohaliku omavalitsuse vastuseisu uuringuloa väljastamisele. Seega puudub kaebajal kaebeõigus.
39. Kuigi käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt ei oma tulenevalt kaebeõiguse puudumisest muud menetlusosaliste argumendid tähtsust, peab kohus vajalikuks täiendavalt selgitada kohtuistungil tõusetunud küsimust seadusjärgsete menetlustoimingute ja -tähtaegade suhtes uuringuloa väljastamisel. Uuringuloa andmise menetlustoimingute tähtaegade kehtestamise on seadusandja jätnud MPS § 14 lg 7 kohaselt keskkonnaministrile. Keskkonnaminister on oma 20.05.2005 määruse nr. 40 „Üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa taotluse vorm, üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa taotlusele, seletuskirjale ja graafilisele osale esitatavad täpsustatud nõuded, üldgeoloogilise uurimistöö loa ning uuringuloa andmise menetlustoimingute tähtajad ja üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa vorm“ § 4 määranud kindlaks menetlustähtajad. Kohus on seisukohal, et nimetatud määruse § 4 lg 6 nimetatud tähtaja jookul tuleb keskkonnaministeeriumil langetada MPS § 20 lg 1 nimetatud otsus või taotleda Vabariigi Valitsuse nõusolek MPS § 20 lg 3 nimetatud nõusolek, mis on oma olemuselt otsustajale siduv, ja langetada lõplik otsus. Nimetatud otsustest esimest on võimalik vaidlustada halduskohtus tavalises korras. Teisel juhul on kohus seisukohal, et kohtus saab eraldi vaidlustada nii Vabariigi Valitsusse nõusolekut, selle andmisest keeldumist kui ka keskkonnaministeeriumi lõplikku otsust.
40. Eelpooltoodust lähtuvalt leiab kohus, et käesolev kaebus tuleb jätta rahuldamata kuna kaebajal puudub kaebeõigus. Vajadusel on kaebajal võimalik esitada edaspidi kohustamiskaebus uuringuloa väljastamise üle otustaja vastu seoses otsustamisega ebaseadusliku viivitamisega või tühistamiskaebus võimaliku ebaseadusliku otsuse puhul.
41. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas on vastustaja esitanud taotluse kaebajalt kohtukulude (kulud õigusabile) väljamõistmiseks summas 8519,60 krooni. Kohus on seisukohal, et käesolev asi ei olnud ei faktiliselt ega õiguslikult nii keerukas ega mahukas, et vastustaja ei oleks oma tavategevuse ja –kompetentsi raames saanud toime tulla oma seisukohtade koostamise ja kohtule 9 esitamisega. Seetõttu jätab kohus HKMS § 92 lg 10 alusel ja tuginedes väljakujunenud kohtupraktikale kohtukulud vastustaja kasuks kaebajalt välja mõistmata ning menetluskulud jäävad menetlusosaliste kanda.
42. Otsuse peale on menetlusosalistel õigus esitada 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule. Esitatud apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Daimar Liiv Kohtunik 10