Obsah (4)

§ 146§ 144§ 14§ 143

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Aili Maasik Otsuse tegemise aeg ja koht 29. mai 2008 Tallinn Haldusasja number 3-07-1417 Haldusasi V.K kaebus Kodakondsus- ja Migra

) § 146 lg 1 p 4 alusel (tl 61).

1. V.K esitas 27.12.2006 KMA 13.12.2006 otsuse nr 20061392 peale vaide (tl 7).
2. KMA 30.01.2007 otsusega nr 01-07 V.K vaie rahuldati ning V.K pikaajalise elaniku elamisloa taotlus võeti uuesti menetlusse (tl 7).
3. KMA saatis 07.02.2007 V.K-le kirja nr 15.3-09/5810, milles teavitas V.K-d, et tema pikaajalise elaniku elamisloa taotlus ei vasta välismaalaste seaduses sätestatud tingimustele, kuna ta ei ole elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne 1 pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist, mistõttu tuleb pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keelduda. KMA andis V.K-le võimaluse esitada pikaajalise elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevate asjaolude kohta oma arvamus ja vastuväited (tl 64).
4. V.K esitas 27.02.2007 vastuse KMA 07.02.2007 kirjale nr 15.3-09/5810, milles teatas, et ta ei ole nõus kirjas toodud seisukohaga. V.K selgitas, et ta on meremees ja seoses tööga merel on ta sunnitud viibima pikaajaliselt Eestist eemal. Lisaks on V.K märkinud, et ta on sündinud Eestis 1961 aastal ning elanud ajavahemikul 1961 – 1978 ja alates 1992 aastast kuni käesoleva ajani Eestis (tl 65).
5. KMA saatis 23.03.2007 V.K-le kirja nr 15.3-09/14676, milles kohustas teda esitama KMAle täiendavat informatsiooni seonduvalt V.K tööga laevadel, ajavahemikus 2001-2006 V.K tööandjaks oleva ettevõtte nimi, töökohaks oleva laeva/laevade nimi, kellele laev/laevad kuulub/kuuluvad ning millise riigi/riikide lipu all antud laev/laevad on (tl 62).
6. V.K esitas 22.05.2007 andmed oma tööandja kohta ning meremehe teenistusraamatu koopiad, meresõidutunnistuse koopiad, meresõidupraktika tõendi koopia ning teenistussertifikaadi koopiad (tl 8; tl 47-60).
7. KMA keeldus 05.06.2007 otsusega nr 20071197 V.K-le pikaajalise elaniku elamisloa andmisest

§ 146lg 1 p 4 alusel.

Otsuses on kindlaks tehtud, et Piirivalveameti andmetel ületas V.K eemalviibimine 2005.aastal kuus järjestikust kuud ning ajavahemikul 2003-2006 moodustab kokku üle 16 kuu, mistõttu V.K ei vasta pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. V.K poolt KMA-le esitatud dokumentidest ei nähtu V.K töötamine Eesti lipu all sõitvatel laevadel, mistõttu ei saa tema Eestist eemalviibimist võrdsustada Eesti territooriumil viibimisega (tl 6-9).

1. V.K esitas 14.06.2007 KMA 05.06.2007 otsuse nr 20071197 peale vaide (tl 12).
2. KMA 26.06.2007 vaideotsusega nr 16-07 jäeti V.K vaie rahuldamata (tl 10-14).
3. V.K esitas 09.07.2007 halduskohtule kaebuse taotlusega tühistada KMA 05.06.2007 otsus nr 20071197 ja kohustada KMA-d kaebaja poolt esitatud pikaajalise elaniku elamisloa taotlust uuesti läbi vaatama (tl 1-4; 20-23; 27-28).
4. Kohus võttis 05.10.2007 määrusega V.K kaebuse menetlusse (tl 30-31) ja määras 29.01.2008 määrusega haldusasja läbivaatamisele kirjalikus menetluses (tl 77-78). KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
5. V.K leiab, et KMA vaadates läbi tema pikaajalise elaniku elamisloa taotlust on rikkunud nii EV seadusandluse nõudeid, kui ka EL Nõukogu 25.11.2003 direktiivi nr 2003/109/EÜ .
6. KMA viitab oma otsuses piirivalveameti andmetele, mis antud juhul ei saa olla piisavaks allikaks välismaalase Eestis elamise asjaolu tõendamiseks. Piirivalveamet fikseerib ainult riigipiiri ületamist, kuid tema andmetest ei ole võimalik tuvastada, kas välismaalane lahkus elama välisriiki. Samuti ei ole võimalik teada saada, mis kohas või mis riigis asub isik peale Eesti riigi piiri ületamist. Kaebaja ei ole ajavahemikus 2002 – 2007 elanud mingis konkreetses välisriigis, vaid viibis merelaeval, kus ta töötab. Kaebaja majanduslik tegevus on tema Eestis elava perekonna peamiseks sissetuleku allikaks. Ka kaebaja ainus elukoht asub Eestis ja tema Eestis viibimine ei oma ajutist iseloomu. Kuna kaebaja on meremees, siis on ta sunnitud 2 viibima väljaspool Eestit väga pika ajavahemiku jooksul. Kaebaja on sündinud Eestis 1961 aastal ja elas Eestis ajavahemikus 1961 – 1978 ning alates
7. aastast elab ta püsivalt Eestis.
8. Kaebaja leiab, et antud juhul on

§ 144

lg-s 1 sätestatud nõude kohaldamine tema suhtes vastuolus EL Nõukogu direktiiviga nr 2003/109/EÜ. Pikaajalise elaniku elamisloa andmisel oli KMA kohustatud arvestama sellega, et välismaalaste seaduse muutmine ja uue elamisloa liigi kehtestamine oli tingitud EL Nõukogu 25.11.2003 direktiivist nr 2003/109/EÜ. Seega vastuse saamiseks küsimusele, millistele tingimustele peab vastama välismaalane pikaajalise elaniku elamisloa taotlemisel, tuleb kõigepealt välja selgitada direktiivi nõuded ja selle vastuvõtmise eesmärgid. Vastavalt direktiivi preambula punktile 6 peaks pikaajalise elaniku staatuse saamise põhikriteeriumiks olema liikmesriigi territooriumil elamise kestus. Elamine peaks olema seaduslik ja pidev, et isik võiks näidata, et ta on riigiga püsivad sidemed loonud. Direktiivi artikli 4 punkt 1 sätestab, et liikmesriigid annavad pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist. Samuti on direktiivi artikli 4 lõikega 3 ette nähtud, et äraolekuajad riigi territooriumilt ei katkesta lõikes 1 osutatud perioodi ning neid võetakse selle arvutamisel arvesse tingimusel, et nende kestus on vähem kui kuus järjestikust kuud ja need kokku ei ületa kümmet kuud lõikes 1 osutatud perioodi jooksul. Kuid sama lõikega on sätestatud ka erand, nimelt konkreetsetel ja erakorralistel ajutistel asjaoludel ning kooskõlas siseriikliku õigusega võivad liikmesriigid aktsepteerida esimeses lõigus ettenähtust pikemaid äraoleku aegu. Kaebaja leiab, et tema juhtum kuulub ilmselgelt erandi tegemisele. Kaebaja on sunnitud viibima väljaspool Eestit seoses tööga ja antud töö on tema ainus sissetuleku allikas, mistõttu ei ole tal võimalik keelduda sellest tööst. Praegusel juhul sõltub kaebaja õigus töötada meremehena sellest, kas KMA võtab arvesse tema erilist olukorda ja võimaldab talle saada pikaajalise elaniku elamisluba, või takistab kaebajal seda elamisuba saada ja piirab tõsiselt kaebaja õigust saada alalise elaniku staatust riigis, kus ta on sündinud ja elanud peaaegu kogu oma elu. Kaebaja leiab, et antud juhul on tegemist Põhiseaduse § 29 lg-s 1 sätestatud elukutse valiku vabaduse riivega. 17.

§ 14

lg 1 p-s 1 on sätestatud, et pidevalt Eestis elamise perioodi hulka loetakse Eestis ajutist eemalviibimist, mis ei pea ületama kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Antud juhul on välismaalaste seaduse nõue vastusolus Põhiseadusega ja direktiiviga. 18. Kaebaja leiab, et vaidlustatud otsus on vastuolus ka proportsionaalsuse põhimõttega. Kaebaja elab pidevalt ja seaduslikult Eestis kokku viimased 15 aastat ja ta leiab, et tema õigust saada pikaajalise elaniku elamisluba ei tohi piirata ainult seetõttu, et riigiorgani tegevuse tulemusena oli jäetud välismaalaste seaduses kehtestamata võimalus konkreetsetel ja erakorralistel ajutistel asjaoludel võimaldada erandeid pikaajalise elaniku elamisloa andmise otsustamisel. Seega kuigi välismaalaste seadus seob pikaajalise elaniku elamisloa saamise tähtajalise elamisloa alusel püsivalt ja järjest riigis viibimisega viimasel viiel aastal, on kaebaja seisukohal, et Eestis elamist tuleks hinnata igal juhul eraldi ning laiendada välismaalaste seaduse sätetele direktiivis sätestatut. Tulenevalt õiguse üldistest põhimõtetest tuleb

§ 144

lg 1 rakendamisel arvestada Eestis elamise hulka ka viibimine Eestist väljaspool tööülesannete täitmise eesmärgil. Avalikku huvi, mis välistaks kaebaja poolt esitatud pikaajalise elaniku elamisloa taotluse, taotlemiseks ei esine ja pikaajalise elaniku elamisloast keeldumine võib kaasa tuua ebaproportsionaalseid tagajärgi.

1. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 11.05.2006 otsuses asjas nr 3-3-1-2906 jõudis seisukohale, et Euroopa Liidu ainupädevuses või Euroopa Liiduga jagatud pädevuses olevates valdkondades kohaldatakse Eesti seaduste, sealhulgas põhiseaduse vastuolu korral 3 Euroopa Liidu õigusega Euroopa Liidu õigust. Eesti oli kohustatud harmoniseerima antud direktiivi oma seadusandluses hiljemalt 23.01.2006, mis jäi aga tegemata. Antud direktiiv jõustus Eesti suhtes ja sai nn otsese mõju, st välismaalased on saanud õiguse otseselt viidata selle direktiivi sätetele nagu oleks tegemist kohaliku seadusega. Selline õigus tuleneb Euroopa Ühenduse Kohtu praktikast. Asjaolu, et Riigikogu ei saanud õigeaegselt ja nõuetekohaselt viia Välismaalaste seadust kooskõlla direktiiviga, ei anna KMA-le alust mitte menetleda kaebaja pikaajalise elaniku elamisloa taotlust vastavalt 23.01.2006 jõustunud direktiivile nr 2003/109/EÜ. Arvestades asjaolu, et direktiivi nõuded on Eesti Vabariigile kohustuslikud ja Riigikohtu arvamusel annab Eesti seaduse ja EL õiguse vastuolu korral prioriteedi EL õigusele, leiab kaebaja, et tal on õigus saada Eesti pikaajalise elaniku elamisluba, mis annab talle alalise elaniku staatuse. Seega tuleb KMA otsus tühistada. VASTUSTAJA SEISUKOHT
2. Vastustaja KMA leiab, et vaidlustatud otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus ja vaidleb kaebusele vastu.
3. V.K on Eestis sündinud Venemaa Föderatsiooni kodanik. 22.10.1993 väljastas KMA kaebajale Eesti kodaniku passi, mis 14.01.2003 tunnistati kehtetuks kui alusetult väljastatud dokument. Alates 21.08.2003 on V.K-le Vabariigi Valitsuse korraldusega antud tähtajaline elamisluba välislepingu alusel kehtivusega kuni 20.08.2004 ning seda on pikendatud kuni 20.08.2009 V.K esitas 30.10.2006 KMA-le pikaajalise elaniku elamisloa taotluse.
4. Pikaajalise elaniku elamisloa taotluse läbivaatamisel on KMA kohustatud hindama taotleja vastavust

-s sätestatud tingimustele.

§ 144

lg 1 p 1 kohaselt võib pikaajalise elaniku elamisloa anda välismaalasele, kes on Eestis elanud elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Vastavalt

§ 144

lg 1 p 4 loetakse pidevalt Eestis elamise perioodi hulka Eestist ajutist eemalviibimist, mis ei ületa kuut järjestikust kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Tallinna Ringkonnakohus on 28.08.2007 otsuses haldusasjas nr 3-06-2058 märkinud, et pikaajalise elaniku staatuse saamise põhikriteeriumiks on riigi territooriumil seaduslikult ja pidevalt elamise kestus, et isik võiks näidata, et ta on riigiga püsivad sidemed loonud. Välismaalaste seaduse sätete kohaselt ei katkesta äraolekuajad riigi territooriumilt pikaajalise elaniku staatuse saamiseks vajalikku elamisperioodi tingimustel, et äraolekute kestus on vähem kui kuus järjestikku kuud ja need kokku ei ületa kümmet kuud viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. Välismaalaste seaduses sätestatud regulatsioon tagab nii isiku püsivad sidemed Eesti riigiga kui ka võimaldab isikul riigist ajutist lahkumist. 23. KMA märgib, et välismaalasel puudub absoluutne õigus pikaajalise elaniku elamisloa saamiseks. Antud õiguslik hüve eeldab riigi poolt seadusega kehtestatud tingimuste täitmist. Taotluse läbivaatamisel hinnatakse, kas isik on pidevalt Eestis viibinud ning seejuures on õiguspärane lähtuda piirivalveameti andmetest. 24.

§ 146

lg 1 p 4 kohaselt keeldutakse välismaalasele pikaajalise elaniku elamisloa andmisest, kui isik ei vasta välismaalaste seaduses sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. V.K pikaajalise elaniku elamisloa taotluse läbivaatamisel ilmnes, et kaebaja ei ela pidevalt Eestis. Piiriületuste andmebaasi kohaselt moodustas tema eemalviibimine

1. aastal kuus järjestikust kuud ning ajavahemikul 2003-2006 moodustas eemalviibimine kokku üle 16 kuu, seega ei vasta V.K pikaajalise elaniku elamisloa saamise 4 tingimustele. Otsuste langetamisel võtab KMA arvesse eelkõige Piirivalvemeti piiriületuste andmebaasist saadud andmeid, kuna nende põhjal on võimalik järeldada, kas isik on Eesti riigi territooriumil välismaalaste seaduse tähenduses pidevalt viibinud või mitte, seejuures ei oma tähtsust, mis riiki isik lahkus. Pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisel võetakse arvesse Eestis pideva viibimise faktilist asjaolu. Vaidlust ei ole selles, et V.K on viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist viibinud Eestist eemal kokku üle kümne kuu. Seega ei vasta V.K pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimustele, kuna ta ei ole pidevalt Eestis viibinud.
2. Käesoleval juhul on KMA V.K taotluse menetluse käigus tuvastanud, et kaebaja ei vasta välismaalaste seaduses sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimustele, mistõttu on kaebaja taotlus jäetud rahuldamata. Pikaajalise elaniku elamisluba antakse välismaalasele, kes reaalselt pikaajaliselt riigis viibib. Kuna V.K ei viibi pidevalt Eestis, siis pidi KMA keelduma isikule pikaajalise elaniku elamisloa andmisest. Samas, eelnimetatu ei välista, et V.K ei võiks tulevikus uue taotluse esitamisel pikaajalise elaniku elamisloa saada, kui ta vastab selleks välismaalaste seaduses sätestatud tingimustele.
3. KMA leiab, et välismaalaste seaduses sätestatu ei ole vastuolus direktiiviga. Direktiiv eeldab seda, et Euroopa Liidu liikmesriigid, sealhulgas Eesti võtab direktiivis märgitud põhimõtted üle selliselt, et kehtestab reeglid oma õigusaktides. Erinevalt Euroopa Liidu määrustest, mis on pärast jõustumist kõikides liikmesriikides vahetult kohaldatavad ning tekitavad ka nende kodanikele vahetult õigusi ja kohustusi, ei ole Euroopa Liidu direktiivid põhimõtteliselt vahetult kohaldatavad ja nende kohaldamiseks on vaja need siseriiklikku õigusesse sisse viia. Riikidele on jäetud otsustuspädevus, kuidas direktiivis nimetatud põhimõtteid reguleerida ehk direktiiv sätestab üldised põhimõtted, millest Euroopa Liidu liikmesriigid oma seadusandluses lähtuvad. KMA peab oluliseks märkida, et direktiivid on liikmesriikidele siduvad üksnes direktiivide eesmärkide osas ning liikmesriigid võivad määrata vahendid, vormi ja meetodi siseriikliku õiguse direktiiviga ühtlustamiseks ja direktiivi rakendamiseks, mistõttu ei tulene direktiividest reeglina üksikisikule täiendavaid õigusi ega kohustusi. Seega direktiiv ei ole otsekohaldatav, sellest ei tulene V.K-le õigusi ja kohustusi ning pikaajalise elaniku elamisloa saamise tingimused on siseriiklikult sätestatud välismaalaste seaduses.

§ 144

lg 1 p 1 sätestab üheselt, et isik peab enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist olema elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist. 27. Asjakohatu on V.K väide, et

§ 144

lg 1 p 1 sätestatu on vastuolus põhiseadusega kuna pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumisega riivab KMA oluliselt isiku õigust elukutse vabale valikule. Kaebaja viitab esitatud kaebuses Põhiseaduse §-le 29, mille kohaselt võivad ka välisriikide kodanikud ja kodakondsusega isikud tegeleda ettevõtlusega, valida tegevusala, elu- ja töökohta, kui seadus ei sätesta teisiti. KMA märgib, et V.K õigust valida vabalt elukutset ei ole rikutud. V.K-le on väljastatud tähtajaline elamisluba, mille kehtivus lõpeb 20.08.2009 ning seega said tema ootused seisneda nimetatud elamisloast tulenevate õiguste realiseerimises. Neid õigusi seadusemuudatusega rikutud ei ole ning V.K-l on võimalus teostada töötamist talle sobival ametikohal tähtajalise elamisloa alusel. Välismaalaste seaduse regulatsioon tagab püsiva sideme Eesti riigiga, samas võimaldab isikul ajutist riigist lahkumist.

1. KMA rõhutab, et direktiivi 4 art 3 lõike kolmandas lauses märgitakse, et erandina võivad liikmesriigid perioodi arvutamisel arvesse võtta äraolekuaegu, mis on seotud töölähetusega. Tallinna Ringkonnakohus on 28.08.
2. a otsuse nr 3-06-2058 õigesti märkinud, et direktiivi art 4 ei ole otsekohaldatav, sest jätab liikmesriikidele mänguruumi muuhulgas seadusega oma äranägemise järgi otsustada selle üle, kas teha erandeid või jätta erandid tegemata. Eeltoodust lähtuvalt leiab KMA, et direktiivist ei tulene liikmesriigile kohustust pikaajalise elaniku 5 elamisloa taotluse menetlemisel pideva riigis viibimise hulka igal juhul arvestada isiku väljaspool liikmesriiki viibimist seoses tööülesannete täitmisega. 29.

-s ei ole antud KMA-le kui pikaajalise elaniku elamisloa andmist otsustavale haldusorganile volitust diskretsiooni teostamiseks, hinnates kaebuse esitaja vastavust

§ 144

lg 1 p 1 tingimusele.

määratleb üheselt selgelt ja mõistetavalt, kuidas teha kindlaks Eestis pideva elamise aeg ning selles osas kaalutlusõigust ette nähtud ei ole. Asjaolu, et isik viibis riigist väljaspool seoses töökohustuste täitmisega, ei ole antud juhul aluseks, mis tagaks isikule pikaajalise elaniku elamisloa andmise. Tallinna Halduskohus on 03.04.2007 otsuses haldusasjas nr 3-06-2376 märkinud, et ei ole oluline, mis põhjusel on isik viibinud väljaspool Eestit, sest

ei näe selles osas ette mingeid erandeid. Piiriületuste andmebaasi kohaselt ei ole kaebaja Eestis pidevalt viibinud, mistõttu keeldus KMA õiguspäraselt V.K-le pikaajalise elaniku elamisloa andmisest. Otsuse tegemisel on KMA arvestanud põhiseaduslikke piire, seadusandja poolt määratletud eesmärke, otstarbekust ja proportsionaalsust. Vaidlustatud otsus on motiveeritud nii faktiliselt kui õiguslikult. KMA on hinnanud asjaolusid ning tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning leidnud, et kaebajale pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumine on põhjendatud. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6, palub vastustaja jätta esitatud kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED 30.

§ 143

lg 1 kohaselt antakse välismaalasele pikaajalise elaniku elamisluba, kui tema puhul on täidetud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimused ja välismaalase elukoha andmed on kantud rahvastikuregistrisse. Sama seaduse § 144 lg 1 sätestab tingimused, millele peab vastama välismaalane, kes taotleb pikaajalise elaniku elamisluba. Nimetatud sätte kohaselt pikaajalise elaniku elamisloa võib anda välismaalasele, kes vastab järgmistele tingimustele: 1) ta on elanud Eestis elamisloa alusel pidevalt vähemalt viis aastat vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist; 2) tal on kehtiv tähtajaline elamisluba; 3) tal on püsiv legaalne sissetulek Eestis äraelamiseks; 4) ta on kindlustatud isik ravikindlustuse seaduse või Eesti Vabariigi välislepingu tähenduses; 5) ta on täitnud integratsiooninõude ja 6) tema puhul ei esine pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise aluseks olevaid asjaolusid.

§ 144lg 4 täpsustab sama paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud perioodi arvestust.

Nimetatud sätete kohaselt loetakse pidevalt Eestis elamise perioodi hulka Eestist ajutist eemalviibimist, mis ei ületa kuut järjestikku kuud ja kokku kümmet kuud viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist.

§ 146

sätestab pikaajalise elaniku elamisloa andmisest keeldumise alused.

§ 146

lg 1 p 4 kohaselt pikaajalise elaniku elamisluba ei anta välismaalasele, kes ei vasta välismaalaste seaduses sätestatud pikaajalise elaniku elamisloa andmise tingimustele. Kaebuse esitajale keelduti pikaajalise elaniku elamisloa andmisest

§ 146

lg 1 p 4 alusel ja asjas ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja on viimase viie aasta jooksul vahetult enne pikaajalise elaniku elamisloa taotluse esitamist viibinud ajutiselt Eestist eemal järjest üle kuue kuu ja kokku üle kümne kuu.

§ 146lg 1 p 4 kohaldamisel ei ole KMA-le antud volitust diskretsiooni teostamiseks.

1. EÜ asutamislepingu artiklis 249 on sätestatud, et direktiiv on saavutatava tulemuse seisukohalt siduv iga liikmesriigi suhtes, kellele see on adresseeritud, kuid jätab vormi ja meetodite valiku selle riigi ametiasutustele. Euroopa Liidu direktiivid ei ole liikmesriikides vahetult kohaldatavad ja nende kohaldamiseks on vaja need siseriiklikku õigusesse sisse viia. Kuna direktiivid on liikmesriikidele siduvad üksnes direktiivi eesmärkide osas ning liikmesriigid võivad määrata vahendid, vormi ja meetodi siseriikliku õiguse direktiiviga 6 ühtlustamiseks ja direktiivi rakendamiseks, ei tulene direktiividest reeglina üksikisikule õigusi ega kohustusi. Asjaolu, et kõnealune Euroopa Liidu Nõukogu 25.11.2003 direktiiv 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (Direktiiv) on vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingule adresseeritud liikmesriikidele, mitte liikmesriikide kodanikele, kinnitab direktiivi art 28, mis sätestab: „Käesolev direktiiv on vastavalt Euroopa Ühenduse asutamislepingule adresseeritud liikmesriikidele.“ Direktiivi artikkel 26 „Ülevõtmine“ kohustab liikmesriike nimetatud sättes märgitud tähtajaks jõustama direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid. Kuigi Direktiivi art 26 kohaselt tuli liikmesriikidel Direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid vastu võtta hiljemalt 23.01.2006 ja Eestis võeti välismaalaste seaduse vastavate sätete muudatused, mille eesmärgiks seaduseelnõu nr 829 seletuskirja kohaselt oli harmoniseerida muuhulgas Direktiiv, Riigikogus vastu 19.04.2006 ja muudatused jõustusid 01.06.2006, ei saanud Direktiivist tulenevate kohustuste Eesti Vabariigi poolt vastuvõtmine pärast selleks ettenähtud tähtaega mõjutada kaebuse esitaja pikaajalise elaniku elamisloa taotluse menetlust, kuna kaebuse esitaja esitas pikaajalise elaniku elamisloa taotluse KMA-le 30.10.2006, seega pärast välismaalaste seaduse muudatuste jõustumist.
2. Direktiivi 2003/109/EÜ, artiklis 4 on sätestatud kuidas arvestada pikaajalise elaniku elamise kestust liikmesriigis. Direktiivi art 4 lõike 1 kohaselt liikmesriigid annavad pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist. Sama artikli lõike 3 esimese lause kohaselt äraolekuajad asjaomase liikmesriigi territooriumilt ei katkesta viieaastast perioodi ning neid võetakse selle arvutamisel arvesse tingimusel, et nende kestus on vähem kui kuus järjestikust kuud ja need kokku ei ületa kümmet kuud viimase viie aasta jooksul. Samad tingimused on sätestatud ka välismaalaste seaduse eeltoodud paragrahvides Eesti siseriiklikus õiguses.
3. Direktiivi art 4 lõike 3 teise lause kohaselt konkreetsetel ja erakorralistel ajutistel asjaoludel ning kooskõlas siseriikliku õigusega võivad liikmesriigid aktsepteerida esimeses lõigus ettenähtust pikemaid äraolekuaegu, mis viieaastast perioodi ei katkesta. Sellisel juhtudel ei arvesta liikmesriigid viieaastase perioodi arvutamisel asjaomast äraolekuaega. Vastavalt sama artikli lõike 3 kolmandale lausele võivad erandina liikmesriigid viieaastase perioodi arvutamisel arvesse võtta äraolekuaegu, mis on seotud töölähetusega, sh piiriüleste teenuste pakkumine. Direktiivi nimetatud säte ei ole otsekohaldatav ega tekita liikmesriikide kodanikele vahetult õigusi ja kohustusi, sest jätab liikmesriikide otsustada, kas teha erandeid või jätta erandid tegemata. Eeltoodut arvestades ei ole kaebuse esitaja Eestist eemalviibinuks lugemine ka direktiiviga nr 2003/109/EÜ vastuolus
4. Vaidlust ei ole selles, et V.K on Eestist eemal viibinud viimase viie aasta jooksul rohkem kui kuus järjestikust kuud ja kokku üle kümne kuu. Vaidlus on selle üle, kas kaebaja viibimist väljaspool Eestit seoses töötamisega saab lugeda Eestis pidevalt elamise perioodi hulka. V.K esitas oma töötamise kohta väljaspool Eestit KMA-le järgmised dokumendid – meremehe teenistusraamatu koopiad, meresõidutunnistuse koopiad, meresõidupraktika tõendi koopia ning teenistussertifikaadi koopia (tl 47-60). Nimetatud dokumendid on lisatud kohtutoimikusse, millest nähtub, et V.K töötas Commander Shipping Company Limited laevadel m/v „Sloman Commander“, m/v „Sloman Challenger“, m/v „Sloman Traveller“ perioodil 30.06.2002 kuni 20.05.2007, viibides nimetatud perioodil väljaspool Eestit kahel korral üle 6 kuu ning kokku üle 36 kuu. Kohtule esitatud sertifikaatidelt nähtub, et Sloman laevade kodusadamaks on St.John ja „World Shipping Register“ http://www.e-ships.net/index/S19.shtml andmete kohaselt kannavad Sloman laevad Antigua & Barbuda ja Panama lippu. Seega on dokumentaalselt tõendatud, et V.K ei ole viibinud Eesti lipu all sõitvatel laevadel, mis 7 võimaldaks vastavalt ÜRO mereõiguse konventsiooni art-le 91 arvestada tema viibimist merel Eestis viibimise aja hulka - ÜRO mereõiguse konventsiooni art 91 punkti 1 teise lause kohaselt on laeval selle riigi riikkondsus, kelle lipu all tal on õigus sõita. Laeva lipuõiguse ja laevaregistriseaduse § 27 lg 1 kohaselt Eesti riigilippu kandva laeva kodusadam võib olla ainult Eesti sadam. Kaebuse esitaja ei ole ka väitnud ega tõendanud enda töötamist Eesti lipu all sõitvatel laevadel ei haldusmenetluses KMA-s ega ka halduskohtumenetluses. Eeltoodut arvestades on KMA õigesti oma otsuses piirivalveameti andmetele tuginedes kindlaks teinud V.K Eestist eemalviibimise 2005.aastal kuus järjestikust kuud ja ajavahemikus 2003-2006 kokku üle 16 kuu.
5. Kohus leiab, et kaebuse esitaja Eestist eemalviibinuks lugemine pole ka Direktiiviga vastuolus. Tallinna Ringkonnakohus oma 20.11.2007 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-06-2510 leidnud, et olukord, kus välismaalane viibib riigist pikkade ajavahemike vältel eemal seoses töötamisega muudes riikides, ei ole iseenesest erandlik nähtus, mida tuleks jätta arvesse võtmata nende sätete kohaldamisel, mis reguleerivad alalise elamisloa andmiseks vajaliku püsiva riigis viibimise kestust. Riigikohtu 28.04.2008 määrusega on selles haldusasjas kassatsioonkaebus tagastatud. Lisaks ei saa kaebuse esitajat pidada Direktiivi art 4 lg 3 viimases lauses sätestatud isikuks, kelle töölähetusega seostud äraolekuaja perioodi võiks liikmesriik erandina viieaastase perioodi arvutamisel arvesse võtta. Kaebaja töötamist Commander Shipping Company Limited laevadel ei saa lugeda töölähetuseks Eesti äriühingutest või teenistuslähetuseks Eesti asutustest. 36.

§ 144

lg 1 ja lg-s 4 sätestatud piirangu kohaldamine ei piira kaebaja põhiseaduse § 29 lg-1 sätestatud tegevusala, elukutse ja töökoha valiku võimalusi ja ei ole takistanud kaebuse esitajat töötamast välisriikide laevadel ega jätnud kaebajat ilma võimalusest elada Eestis seaduslikul alusel. Kaebuse esitajal on tähtajaline elamisluba kehtivusega kuni 20.08.2009 (tl 66), mille lõppedes on V.K-l võimalik taotleda uue tähtajalise elamisloa väljaandmist. Riigikohtu halduskolleegium on 04.05.2001 otsuses nr 3-3-1-21-01 leidnud, et elamisloa pikendamisega seotud ebamugavused ei kujuta endast subjektiivsete õiguste rikkumist. V.K-lt ei ole võetud ära ka võimalust esitada pikaajalise elaniku elamisloa taotlus, kui ta vastab välismaalaste seaduses sätestatud pikaajalise elaniku tingimustele. Tähtajalise elamisloa alusel Eestis elava välismaalasena saab V.K töötada väljaspool Eestit, kui ta registreerib oma Eestist eemalviibimised rohkem kui 183 päeva aasta jooksul KMA-s Vabariigi Valitsuse 26.11.2002 määruse nr 364 „Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord“ §-de 60-63 kohaselt. 37. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et KMA keeldumine kaebuse esitajale pikaajalise elaniku elamisloa väljastamisest ei ole õigusvastane. Seetõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Aili Maasik Kohtunik 8