Obsah (6)

§ 92§ 7§ 4§ 83§ 93§§ 31

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-702 Haldusasi S.M-i; T.S-i; M.K ja O.

§ 92

lg 2 ja 10 alusel välja kohtukulud summas 5900 krooni ja kolmandate isikute M.V, I.V, B.K, J.V ja L.D kasuks

§ 92lg 1,7 ja 10 alusel välja kohtukulud summas 5900 krooni.

Nimetatud summad tuleb kaebajatel tasuda võrdsetes osades ehk igaühel 1475 krooni T.A kasuks ja 295 krooni M.V, I.V, B.K, J.V ja L.D kasuks igaühele.

1. Halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg 3 alusel mõista kaebajatelt S.M-ilt, T.S-ilt, M.K-lt ja O.V-lt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud summas 441 (nelisada nelikümmend üks) krooni. Nimetatud summa tuleb kaebajatel tasuda võrdsetes osades ehk igaühel 110 krooni ja 25 senti. Kaebajatel tasuda väljamõistetud summa 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Eesti Ühispangas nr 10220034800017 või Hansapangas nr
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 1 Edasikaebamise kord 2800049751 ning selgitus: „S.M jt. 3-07-702, menetluskulud”. Käesoleva nõude tähtaegselt ja nõuetekohaselt täitmata jätmise korral suunatakse nõue sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt
3. jaanuariks 2008.a. Esitatud apellatsioonikaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Kaebuse esitajad on Tallinnas xxx tänava x, x, x ja x kinnistute omanikud ja xxx tänava kinnistu kaasomanikud v.a. S.M (t.l.74). 09.03.2000 kehtestati Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr. 87 Haabersti linnaosas Vabaõhu muuseumi tee 5, 5a, 5c ja 9 detailplaneering, millega määrati muuhulgas kindlaks xxx tänava kinnistute hoonestustingimused. xxx tn xx ja xx kinnistutele on pärast 09.03.2000 detailplaneeringu kehtestamist ehitatud lubatud hoonestustingimusi rikkudes elamud.
5. Tallinna Linnavalitsus võttis 28.02.2007 vastu korralduse nr 344-k „xxx tn xx ja xx kinnistute detailplaneeringu koostamise algatamine“. Korralduse kohta avaldati 07.03.2007 ajalehes Postimees teade (t.l. 10). Kaebajad esitasid 05.04.2007 nimetatud korralduse tühistamiseks kaebuse Tallinna Halduskohtusse.
6. 03.07.2007 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse (t.l. 90-91). 19.09.2007 määrusega kaasas kohus menetlusse kolmandate isikutena xxx xx ja xx kinnistute omanikud T.A, M.V, I.V, A.G, B.K, A.S-i, J.V ja L.D (t.l. 116-117). Kohtuistung asjas toimus 13.11.2007 (protokoll t.l. 203-218). MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7. Kaebajate põhjenduste kohaselt on Tallinna Linnavalitsuse 28.02.2007 korraldus nr 344-k „xxx tn xx ja xx kinnistute detailplaneeringu koostamise algatamine“ vastuolus kehtiva õigusega ja ei saa viia õiguspärase detailplaneeringu kehtestamiseni alljärgnevatel põhjustel:
8. Planeeritaval alal kehtib alates 09.03.2000 detailplaneering, mis määrab kõnealuste kruntide ehitusmahud ja kuna need ehitised on ehitatud vastuolus kehtiva detailplaneeringuga, siis ei ole vaja mingit täiendavat planeerimismenetlust selleks, et tuvastada rajatud ehitiste sobimatust antud keskkonda. Uue detailplaneeringu algatamine üksnes ebaseaduslike ehitiste legaliseerimise eesmärgil on vastuolus planeerimisseaduse (PlanS) § 1 lg 2 ja 3 sätestatud eesmärkide ning § 3 sätestatud põhimõtetega. Planeerimise eesmärgiks on PlanS kohaselt tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks. Sealjuures on planeerimine demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja 2
14. vajadusi. Kaebaja leiab, et ebaseadusliku hoonestuse tagantjärgi seadustamine ei ole kuidagi ühildatav eelpooltoodud seaduse eesmärkidega. Kaebaja on seisukohal, et eespool osundatud sätetest lähtuvalt peaks lisaks kinnistu omaniku isiklikule huvile olema planeerimiseks olemas ka nn. avalik huvi, mis ei saa aga seisneda selles, et kiita kehtiva detailplaneeringu muutmise teel tagantjärgi heaks omaniku ebaseaduslik ehitustegevus. Juhul, kui oleks nii, et detailplaneeringu muutmiseks piisab ebaseadusliku hoonestuse olemasolust, tekkiks olukord, kus hoone ehitamisel puudub vajadus järgida kehtivat detailplaneeringut, sest see muudetakse vajadusel hiljem ehitatule vastavaks. Kehtiva detailplaneeringuga on juba kaalutud ja analüüsitud planeeringulahenduste mõju võimalikult paljudest aspektidest ja arvestades kõiki valdkondi. Seega on kehtestatud detailplaneeringud terviklikud ja optimaalsed lahendused, mille muutmine riivaks intensiivselt haldustegevuse eesmärgipärasuse põhimõtet. Kehtiva detailplaneeringu muutmise algatamine eesmärgiga seadustada senine ebaseaduslik hoonestus riivab tugevalt kaebuse esitajate kehtivast planeeringust tulenevat õiguspärast ootust planeeringuga hõlmatud kinnistute planeeringu kohasele kasutamisele. Kaebajad ei nõustu vastustaja väitega, et planeerimismenetluse algatamisega järgib vastustaja „head haldustava” ebaseaduslike hoonete suhtes põhjaliku analüüsi tegemiseks ja järgneva otsustamiseks. Selgitamaks välja, kas kehtiv planeering vastab aja nõuetele, on planeerimisseaduse § 29 ette nähtud hoopis teine menetlus – planeeringu ülevaatamise menetlus. Vastustaja haldussuutmatus ebaseaduslike ehituste püstitajaid korrale kutsuda ei saa olla aluseks planeeringu muutmiseks. Detailplaneeringuga võib planeeritava ala omanike õigusi kitsendada üksnes korrapäraselt kaalutletud avalikust ning puudutatud isikute huvist lähtudes (Põhiseaduse § 32 koosmõjus PlanS § 1 lg 2, 3 ja § 3 lg 3). Selliseks avalikuks huviks ei saa olla ebaseaduslike ehitiste seadustamiseks kehtivate õigusaktide muutmine ning sellega ebaseadusliku ehitustegevuse heakskiit. Avaliku huvi puudumisel ei ole aga võimalik juba kord kehtestatud detailplaneeringut muuta, kuna see on juba kord aset leidnud avaliku ja erahuvide kaalumise väljendus. Kaebajad on seisukohal, et arvestades xxx tn xx ja xx kinnistute suurust ning kehtivast detailplaneeringust tulenevat kaebuste esitajate ja naabrite õigustatud ootust, ei ole võimalik xxx tn xx ja xx kinnistutel ebaseaduslikult püstitatud hooneid nende praeguste mahtudega „piirkonda sobitada”. Seda tõendab muuhulgas Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 24.10.2005 kiri M.V-le (t.l. 19), milles muuhulgas märgitakse „.. Krundil paiknev omavoliliselt püstitatud hoone ei ole ehitatud vastavalt heale ehitustavale, on ebamastaapselt suur, arhitektuuriliselt lahenduselt sobimatu ja risustab esteetiliselt ümbritsevat keskkonda.” Nimetatud kirjas on Tallinna Linnaplaneerimise Amet asunud seisukohale, et antud õigusliku aluseta püstitatud hoonet läbi detailplaneeringu seadustada ei ole võimalik. xxx xx kinnistu praeguse hoonestuse seadustamine, milleks vaidlustatud korraldusega on algatatud detailplaneering 6-korteriga elamu lubamiseks, ei ole õiguslikult ega praktiliselt võimalik, kuna sellise korterite arvuga elamu juurde on vaja ette näha vähemalt 9 parkimiskohta, mis 836 m2 suurusele krundile ei mahu. Ebaseadusliku hoonestuse seadustamiseks on seadusandja ette näinud sobivad vahendid ehitusseaduses (EhS). Nii võimaldab EhS § 69 järelevalveasutusel määrata omavolilise ehitamise eest trahvi. EhS § 61 lg 4 võimaldab järelevalveasutusel ettekirjutusega peatada ebaseadusliku ehitise kasutamise täielikult või osaliselt, samuti kohustada puudutatud isikut ehituse nõuetele vastavusse viimiseks. EhS § 59 lg 2 3 kohaselt kuulub ehitusjärelevalve teostamine oma territooriumil kohaliku omavalitsuse kompetentsi.
15. Kõnealuse ebaseadusliku hoonestuse puhul on Tallinna Linna poolne ehitusjärelevalve alane tegevus piirdunud üksikute ebareeglipäraste ja suhteliselt väikeste trahvidega. Samas ei saa see olla argumendiks, miks ei kasuta kohalik omavalitsus seadusandja poolt ehitusjärelevalve alaseks tegevuseks sätestatud õiguslikke vahendeid, vaid asub kasutama õiguslikult ebakohaseid vahendeid.
16. Kaebaja arvates on vaidlustatud korralduse, mis ei ole lõplik haldusakt, vaidlustamine erandlikult õigustatud kuna tegemist on niivõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane.
17. Ebaseaduslikud ehitised riivavad vastustaja poolt loetletud kaebajate õigusi s.o. halvendavad vaadet naabrite kinnistutelt, vähendavad privaatsust. Täiendavalt rikuvad ebaseaduslikud ehitised oma planeeritust suurema ehitusmahuga planeeritud ala arhitektuurilist ja ehituslikku tasakaalu ja ainuüksi planeeringu muutmise algatamine vähendab naaberkinnistute turuväärtust.
18. Vaidlustatud korraldusest ja selle seletuskirjast ei ole võimalik leida põhjendust, miks on avalikes huvides vajalik xxx tänava kui eratee „rekonstrueerimine” ning millisest õigusaktist tuleneb tupikteele „tagasipöörde” rajamise vajadus.
19. Vastustaja Tallinna Linnavalitsus palub jätta kaebuse rahuldamata ja põhjendab oma taotlust järgnevalt:
20. Tallinna Linnavalitsuse 28.02.2007 korraldus nr. 344-k on oma olemuselt eelhaldusakt. Eelhaldusakti vaidlustamine enne lõplikku haldusakti on õigustatud ainult juhul, kui sellega on vältimatult kindlaks määratud lõpliku haldusakti sisu. Detailplaneeringu algatamine kujutab endast planeerimismenetluse esimest etappi, milles planeering on alles ettevalmistavas staadiumis ja ei ole teada, kas üldse ja milline planeering kehtestatakse. Planeerimismenetluse vaheetappe saab vaidlustada üksnes juhul, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest või kui menetlusnorme on rikutud sellisel viisil, mis muudab võimatuks kaebuse esitajate õiguste ja huvide asjakohase arvestamise. Käesoleval juhul ei ole päris kindlasti teada, kas detailplaneering sellisel kujul ka kehtestatakse ja seega ei ole tegemist olulise menetlusveaga.
21. Detailplaneering on algatatud järgimaks head haldustava ebaseaduslike hoonete suhtes põhjaliku analüüsi tegemiseks ja järgneva otsustamiseks. Kohalik omavalitsus pädeva planeerimis- ja ehitusjärelevalve asutusena peab järelevalve korras kaaluma erinevaid huve kogumis ja tegema vajadusel ettekirjutusi ja otsustusi, mis on kõige otstarbekamad kujunenud olukorras. xxx tn xx ja xx valminud ja reaalselt olemasolevad ehitused ei ole mitte õigusliku aluseta püstitatud ehitised, vaid ehitised, mis ei ole ehitatud vastavalt ehitusprojektile ja ehitusloale. Ettekirjutused ja trahvid nende vastavusse viimiseks ehitusprojektile ja ehitusloale ning seega ka nende väljaandmisel aluseks olnud detailplaneeringule, ei ole andnud rahuldavat tulemust. Riigikohus on asunud seisukohale, et juba valmis hoonete lammutamine ei ole reeglina mõistlik. Mitteprojektipärase ehitamise tagajärgede kõrvaldamist ei saa nõuda, kui kõrvaldamise kulud ületaksid kaebuse esitajale tekkinud kahju.
22. Kaebajatel ei ole halduskohtusse pöördumise õigust, kuna kaevatav haldusakt ei riku nende õigusi ega piira nende vabadusi. Riigikohus on oma lahendis nr 3-3-1-15-01 selgitanud, et haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi. Kaebajad ei 4 ole oma kaebuses välja toonud ühtegi õigust, mis nendel on ja mida väidetavalt rikutakse. Kaebusest ei nähtu ka, et neile kuuluks servituudist tulenev õigus keelata naabril püstitada ehitist üle teatud kõrguse, saada piiramata mahus loomulikku valgust või keelata kõike, mis võib takistada väljavaadet kinnistult.
23. Kaebuse esitajatel ei ole põhjendatud huvi menetletavas asjas. Riigikohus on oma otsuses nr. 3-3-1-59-02 selgitanud, et kaebuse esitajatel ei ole põhjendatud huvi, kui haldusakt või toiming ei riku ega ole kunagi rikkunud tema õigusi. Õigusvastaseks tunnistamine peab võimaldama kaitsta kaebaja õigusi. Analüüsides kaebajate väiteid kaebeõiguse aluste osas, on vastustaja seiskohal, et kaebus on perspektiivitu.
24. Kolmas isik A.G palub jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel: 1.

§ 7

lg 1 annab isikule õiguse pöörduda kohtusse, kui haldusaktiga on rikutud tema õigusi või vabadusi. Vaidlustatud haldusaktiga ei rikuta mingeid kaebajate subjektiivseid õigusi. Planeeringu eesmärk on seaduspärane ja sellega püütakse lahendada olukorda menetlusosaliste elurajoonis eesmärgiga hoida ära kolmandate isikute õiguste ja vabaduste piiramist ja rikkumist.

1. Kolmas isik T.A on palub jätta kaebuse rahuldamata ja põhjendab seda järgmiselt:
2. Vaidlusalune korraldus ei ole haldusakt ja kaebuse esitajatel puudub õigus taotleda selle tühistamist. Riigikohus on 18.02.2002 otsuses nr. 3-3-1-8-02 muuhulgas leidnud, et planeeringu algatamisega ei tekitata, muudeta ega lõpetata õigussuhteid ja planeeringu algatamise korraldus ei ole haldusakt. Planeeringu koostamise staadium võib põhimõtteliselt lõppeda ka sellega, et planeering jääb vastu võtmata. Neid seisukohti on korratud Riigikohtu 10.10.2002 otsuses nr. 3-3-1-4202 ja 16.11.2002 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-62-
3. Seetõttu on ebaõige kaebajate väide, et planeeringu tulemus on planeeringu algatamisega kindlaks määratud ning kui sellega soovitakse saavutada mingisugust eesmärki, siis on kohe teada, et see eesmärk saab ilmtingimata saavutatud. See seisukoht tähendaks, et kohalikult omavalitsuselt võetakse ära mistahes õigus otsustada planeeringu kehtestamise üle ja diskretsiooni teostamise õigus. See on vastuolus haldusmenetluse seaduse § 4 ja haldussüsteemi ülesehituse üldiste põhimõtetega.
4. Kolmas isik on seisukohal, et vaidlustatud korraldus ei loo ühelegi isikule õigusi ega kohustusi ja seda ei saa halduskohtus vaidlustada.
5. Käesolevas asjas ei ole kohaldatav analoogia Riigikohtu lahendis nr. 3-3-1-44-05 toodud olukorraga, sest Riigikohtu seisukoht selles lahendis oli tingitud muuhulgas asjaolust, et planeeringu algatamine mõjutas isikute õigusi õigusvastselt võõrandatud maa tagastamise menetluse peatamise teel ning sellise õiguste riivamise puhul tekkis vajadus otsustada eelnevalt detailplaneeringu algatamise võimaluse üle. Käesolevas asjas ei mõjuta detailplaneeringu algatamine kellegi õigusi, mistõttu on alusetu kaebuse esitajate väide justkui oleks planeeringu algatamine iseenesest seadusvastane.
6. Kaebuse esitajate subjektiivseid õigusi ei ole detailplaneeringu algatamisega rikutud ja neil puudub õigus halduskohtusse pöörduda. Kaebajate väide, nagu vähendaks planeeringu muutmise algatamine naaberkinnistute turuväärtust, on ilmselt spekulatiivne ega ole millegagi tõendatud.
7. Trahvide määramine ja lammutusettekirjutuste tegemine on kohaliku omavalitsuse pädevuses ning on oma olemuselt avaliku võimu teostamise viisiks, millesse kaebuse esitajatel puudub õigus sekkuda. Kindlasti ei ole kaebuse esitajate seadusega tagatud subjektiivseks õiguseks soov võtta võimalikud normide 5 rikkujad vastutusele, mida rikutakse juhul, kui kolmandatele isikutele määratakse kaebajate arvates ebapiisavad trahvid.
8. Kolmandad isikud M.V, I.V, B.K, J.V ja L.D paluvad jätta kaebuse rahuldamata ja põhjendavad seda järgmiselt:
9. Kaebajad on ise kaebuse punktis 2.12 märkinud, et nad teavad, et vaidlustatud korraldus ei ole haldusakt. Juba see välistab kaebeõiguse halduskohtus. Tulenevalt

§ 4

lg 1 ja § 7 lg 1 saab halduskohtusse pöörduda üksnes sellise haldusotsustuse peale, mis on haldusakti vormis. Nende haldusotsustuste peale, mis pole haldusakti vormis, halduskohtusse kaebust esitada ei saa.

1. Kaebajad ei ole kaebuses ära näidanud, milles seisneb oluline menetlusviga, mis tingib selle, et detailplaneeringu edasine menetlus oleks mõttetu ja õigusvastane. Esiteks tähendaks planeerimismenetluse lõpetamine selle algatamisstaadiumis, et paljude ühiskonnaliikmete huvid ja vajadused jäävad tähelepanuta. Muuhulgas ei saaks ka kaebajad ise avaldada oma huvisid ja vajadusi. Teiseks ei reguleeri kaebaja viidatud ehitusseaduse sätted planeerimismenetlust ja on selles kontekstis asjakohatud.
2. Kaebajad on viidanud oma planeerimisseaduse § 1 lg 2 ja 3 ja § 3 lg 3 tulenevale õigusele planeerimismenetluses kaasa rääkida. Kui planeerimismenetlus juba selle algatamisel katkestatakse, siis ei saa kaebajad teostada ka vastavat õigust.
3. Vaidlusaluse korraldusega piiritletud maa-ala kõrval on kehtestatud mitmeid detailplaneeringuid, milles lubatud ehitusõigus ja hoonestuse asukoht lubavad väita, et olemasolevad hooned ei sobiks keskkonda.
4. Vastustaja on valinud kõige õigema tee xxx tn xx ja xx kinnistutele õigusliku aluseta ehitatud elamute sobivuse selgitamiseks ja sellele vastavalt kinnistute ehitusõiguse määramiseks. Lihtsalt trahvide jätkuv määramine ei lahendaks tekkinud probleeme. Olukorra ainsaks lahenduseks on planeerimismenetluse läbiviimine.
5. Halduskaebus ei vasta seaduse nõuetele, sest kaebaja ei ole põhjendanud, mida ta soovib esitatud tõenditega tõendada.
6. Kolmas isik A.S on seisukohal, et kaebus tuleb täies ulatuses rahuldamata jätta ja põhjendab seda asjaoluga, et vaidlustatud korraldus ei riku kaebajate õigusi. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7. Kohus leiab, et kaebus tuleb lähtudes HMS § 3 lg 2, § 4, § 5 lg 1 ja 2, § 6 ja PlanS § 3 lg 1, § 9, § 10 lg 1, 5, 6 ja 7 rahuldamata jätta ja põhjendab seda järgnevalt.
8. Käesoleva vaidluse esemeks on Tallinna Linnavalitususe 28.02.2007 korraldus nr 344-k „xxx tn xx ja xx kinnistute detailplaneeringu koostamise algatamine“, millega vastustaja algatab kehtivat detailplaneeringut muutva detailplaneeringu. Planeerimismenetlus koosneb vastavalt planeerimisseadusele järgmistest etappidest: planeeringu koostamise algatamine, planeeringu koostamine, planeeringu vastuvõtmine, planeeringu avalik väljapanek ning planeeringu kehtestamine. Planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) § 26 sätestab, et planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks on igal isikul õigus ühe kuu jooksul arvates päevast, 6 millal isik sai teada või pidi teada saama planeeringu kehtestamisest, pöörduda kohtusse, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega ei näe planeerimisseadus otsesõnu ette nähtud haldusorganite toimingute ja antavate eelhaldusaktide vaidlustamise võimalust planeerimismenetluse varasemates etappides ega sätestatud erinevate etappide käigus sooritatavate toimingute ja antavate aktide halduskohtus vaidlustamise võimalust, millisele järeldusele on jõudnud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 18.02.2002 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-
9. Samas on Riigikohus leidnud, et sellest reeglist võib teha erandi otsesõnu seaduses sätestatud juhtudel, aga ka lähtuvalt protsessiökonoomika põhimõttest, mida võimaldab haldusmenetluse seadus (edaspidi HMS) §
10. Erandlikult on Riigikohtu otsuse alusel menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine õigustatud, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et sellise menetluse tulemusena antav lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane. Riigikohus on oma 13.10.2005 lahendis haldusasjas nr 3-3-1-44-05 leidnud, et „…detailplaneeringu algatamise ja munitsipaalomandisse taotlemise algatamise otsust, mis peatab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse, on võimalik erandjuhtudel vaidlustada siis, kui on kahtlus, et planeeringu algatamise eesmärk saavutada maa munitsipaliseerimine ei saa olla õiguspärane, sest vaidlusalune maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele. Sellisel juhul peab halduskohus välja selgitama, kas tegemist on sellise maaga, mis ilmselgelt ei saa olla sotsiaalmaa“.
11. Käesoleval juhul ei nähtu kaebuse materjalidest menetlusviga ega kaebajate õiguste rikkumist, mille puhul oleks võimalik nimetatud erand teha. Kaebuse esitaja esimene põhiline põhjendus kaebusele seisneb selles, et enne detailplaneeringu algatamist oleks tulnud vastustajal läbi viia PlanS § 29 ettenähtud kehtestatud planeeringu ülevaatamine ja välja selgitada planeeringukohase arengu tulemused. Alles taolise menetluse järel oleks võinud vastustaja otsustada uue planeeringu algatamise. Kohus ei nõustu selle kaebaja seisukohaga. Kõigepealt ei näe planeerimisseadus ette, et juba kehtestatud detailplaneeringute alal uue detailplaneeringu algatamisele peab tingimata eelnema PlanS § 29 ette nähtud menetlus. Kohus leiab, et selline nõue oleks põhjendamatu ja vastuolus PlanS § 10 lg 1 sätestatud igaühe õigusega taotleda planeeringu algatamist. PlanS § 29 mõte on eelkõige seotud kohaliku omavalitsuse üldise kohustusega jälgida planeeringute elluviimisega seotud küsimusi. Samas ei välista PlanS § 29 seda, et kohalik omavalitsus võib selle kohustuse täitmisel ilmnenud asjaolude alusel ise algatada mõne kehtiva detailplaneeringu muutmise. Lähtudes seaduse mõttest ja sõnastusest ei ole PlanS § 29 mõte selles, et pärast detailplaneeringu kehtestamist oleks uue detailplaneeringu algatamine samal alal võimalik ainult pärast PlanS § 29 ettenähtud menetluse läbimist. Veelgi enam – tegelikult ei näe nimetatud paragrahv ette mingit konkreetset menetluskorda, vaid eelkõige kohustuse kohalikule omavalitsusele kehtestatud planeeringud üle vaadata. Kuidas kohalik omavalitsus seda kohustust täidab on tema kaalutlusõiguse küsimus.
12. Käesoleva kaebuse lahendamisel ei oma PlanS § 29 tähendust ka lihtsalt seetõttu, et selle algatamist ei taotlenud mitte kohalik omavalitsus vaid eraõiguslik isik. Planeeringu algatamise otsustamisel rakendas kohalik omavalitsus käesoleval juhul talle PlanS § 10 lg 5 antud diskretsiooniõigust otsustada detailplaneeringu algatamine.
13. Kaebajate teine põhiline väide seisneb asjaolus, et nende arvates on detailplaneeringu algatamise eesmärk - ilmtingimata seadustada õigusvastaselt, kehtiva detailplaneeringu ja ehitusloa nõudeid eirates püstitatud hoonestus - ebaseaduslik ja sellest tuleneb, et ka 7 õiguspärast detailplaneeringut ei ole võimalik vastu võtta. Kohus ei nõustu kaebaja selle seisukohaga. Nii PlanS loogika kui ka kohtupraktika näitavad selgelt, et planeeringu algatamine ei tähenda, et see tingimata vastu võetakse. Kogu planeeringumenetlus on kujundatud selliselt, et kõik asjast huvitatud isikud saaksid ilma takistusteta selle jooksul oma seisukoha ja arvamuse koostatava detailplaneeringu suhtes välja öelda. Kohalik omavalitsus peab kõiki neid seisukohti ja huvisid kaaluma ja alles seejärel, kui kaalutluse tulemusel kehtestamine osutub otstarbekaks ja õiguspäraseks, langetama põhjendatud otsuse planeeringu kehtestamiseks või tagasilükkamiseks.
14. Kohus leiab erinevalt kaebajatest, et kohalikul omavalitsusel on õigus põhjendatud juhtudel muuta kehtivat detailplaneeringut. Ehitustegevus on tänapäeval väga aktiivne ja inimeste arusaamad nende vajadustest muutuvad. Lisaks vahetuvad tavapärase tsiviilkäibe raames sageli maa- ja majade-korterite omanikud. Uutel omanikel on täpselt samasugune õigus, nagu ka senistel elanikel ja naabritel, taotleda endale meeldiva elukeskkonna loomist läbi selleks seaduses ettenähtud vahendite. Kohalikul omavalitsusel on aga tulenevalt eelpooltoodust kohustus vastavate taotluste saabumisel neid menetleda. Käesoleva kohtuasja üheks eripäraks on asjaolu, et kahel kehtiva detailplaneeringu alale jääval krundil on püstitatud ebaseaduslikult hooned, mis on suuremad detailplaneeringus ettenähtust. Nende hoonete ebaseaduslikkuse üle vaidlust ei ole. Kaebajad märgivad õigesti, et Ehitusseaduse (EhS) § 59 lg 2 kohaselt kuulub ehitusjärelvalve teostamine oma territooriumil kohaliku omavalitsuse kompetentsi. Ebaseadusliku hoonestuse seadusele vastavusse viimise tagamiseks on nende väitel seadusandja ette näinud sobivad vahendid ehitusseaduses (EhS). Nii võimaldab EhS § 69 järelvalveasutusel määrata omavolilise ehitamise eest trahvi. EhS § 61 lg 4 võimaldab järelevalveasutusel ettekirjutusega peatada ebaseadusliku ehitise kasutamise täielikult või osaliselt, samuti kohustada puudutatud isikut ehituse nõuetele vastavusse viimiseks. Nähtuvalt kohtuasja raames esitatud tõenditest on kohalik omavalitsus talle seadusega lubatud vahendeid ehitusjärelevalve teostamisel ebaseadusliku ehitustegevuse takistamiseks rakendanud. Sellele vaatamata on ebaseaduslikud ehitised valminud. Tulenevalt tekkinud olukorrast ja nende ehitiste omanike poolt esitatud taotlusest kehtiva detailplaneeringu muutmise algatamiseks, on vastustaja kaalutlusõiguse alusel võtnud vastu korralduse, millega algatab xxx tn. xx ja xx kinnistute detailplaneeringu. Korralduses on selle eesmärgina välja toodud „Haabersti linnaosas paiknevate xxx tn xx ja xx kinnistutele õigusliku aluseta rajatud elamute ehitusmahtude sobivuse selgitamine antud keskkonda ja vastavalt sellele krundi piiride ning kinnistute ehitusõiguse määramine, xxx tee xx kinnistu maakasutuse sihtotstarbe muutmine elamu ja ärimaast elamumaaks ja xxx tänava rekonstrueerimiseks vajaliku maa määramine.“ (t.l.6). Kohtu hinnangul ei ole nimetatud eesmärk seadusega vastuolus, sest on vastavuses PlanS § 9 lg 2 p 2, 3 ja 4 ja lg 4 tooduga nagu ka planeerimisseaduse § 1 lg 2 ja 3 tooduga. Nimetatud seadusesätetes nagu ka terves planeerimisseaduses ei sisaldu keeldu seadustada ebaseaduslikult püstitatud ehitis läbi planeerimismenetluse. Sellise võimaluse välistamine piiraks oluliselt kohaliku omavalitsuse võimalust arvestada erinevate isikute huvidega. Küll aga ei tähenda eelpooltoodu seda, et kohus selliste olukorda tekkimise ja kohaliku omavalitsuse poolt piisava järelevalve teostamata jätmise heaks kiidaks. Olulise asjaoluna eelpooltoodu kontekstis peab kohus siiski vajalikuks rõhutada, et lisaks kaebajate huvidele tuleb vastustajal algatatud planeerimismenetluse käigus kindlasti kaaluda ka protsessi algatanud ja käesolevas menetluses kolmandate isikutena osalevate isikute huvisid.
15. Kohus nõustub detailplaneeringu algatamise eesmärgi seaduspärasuse küsimuse hindamisel ka kolmanda isiku T.A esindaja seisukohaga, et käesolevas asjas ei ole kohaldatav 8 analoogia Riigikohtu lahendis nr. 3-3-1-44-05 toodud olukorraga, sest Riigikohtu seisukoht selles lahendis oli tingitud muuhulgas asjaolust, et planeeringu algatamine mõjutas isikute õigusi õigusvastselt võõrandatud maa tagastamise menetluse peatamise teel ning sellise õiguste riivamise puhul tekkis vajadus otsustada eelnevalt detailplaneeringu algatamise võimaluse üle. Käesolevas asjas ei mõjuta detailplaneeringu algatamine kellegi õigusi, mistõttu on alusetu kaebuse esitajate väide, justkui oleks planeeringu algatamine iseenesest seadusvastane.
16. Vastustaja ja kolmanda isiku T.A esindaja on oma vastustes kaebusele (vastavalt t.l. 101 ja 153-154) põhjendatult viidanud Riigikohtu seisukohale, et juba valmisehitatud hoonete lammutamine ei ole alati mõistlik ja et mitteprojektipärase ehitamise tagajärgede kõrvaldamist ei saa nõuda, kui kõrvaldamise kulud ületaksid kaebuse esitajale tekitatud kahju (Riigikohtu 26.11.2002 otsus haldusasjas 3-3-1-64-02). Nähtuvalt eelpooltoodust pole püstitatud omavoliliste ehitiste osaline või täielik lammutamine mitte iga kord põhjendatud isegi siis, kui rikkumist teistmoodi kõrvaldada ei saa. Igal juhul tuleb enne taolise otsuse langetamist kaaluda asjassepuutuvate isikute huve ja arvestada ka ebaseaduslikult ehitatud ehitise omanike huve. Kohus loeb põhistatuks vastustaja väite, et tema poolt algatatud planeerimismenetlus võimaldab kohalikul võimul lähtudes haldusmenetluse seaduse ja planeerimisseaduse üldistest põhimõtetest läbi planeerimismenetluse kõige paremini kujunenud olukorras kaaluda erinevaid huvisid ja kujundada välja edasine tegevus.
17. Kaebajad on oma kaebuses ja hiljem menetluse käigus korduvalt väljendanud seisukohta, et neil on kehtestatud detailplaneeringust tekkinud õiguspärane ootus, et planeeringuga hõlmatud kinnistuid kasutatakse planeeringule kohaselt. Kohus ei vaidle sellele vastu, kuid mainib, et antud juhul ei ole sellele tuginemine kohane. Nimelt ei tekki planeeringu kehtestamisest õiguspärast ootust, et seda kunagi uute asjaolude ilmnemisel ei muudeta või et keegi ei tee ettepanekut uue detailplaneeringu algatamiseks. Kuna planeerimisseadus annab igaühele sisuliselt piiramatu võimaluse teha ettepanek detailplaneeringu algatamiseks, siis ei saa sellist ootust juba põhimõtteliselt tekkida. Seetõttu loeb kohus asjakohatuteks kaebajate kohtuistungil esitatud väited justkui põhjustaks algatatud planeerimismenetlus neile liigseid kulusid, sest nad peavad esitama oma vastuväiteid ja oma huvisid kaitsma. Planeerimismenetlus on seaduse alusel toimuv menetlus, mille üks aluspõhimõtetest on planeeringust huvitatud isikute seisukohtade väljaselgitamine ja kaalumine. Ilma oma seisukohti väljendamata ei saa huvisid kaitsta. Lisaks ei näe kohus antud juhul põhimõttelist vahet, kas kaebajad kaitsevad oma huvisid, mis eelkõige seisnevad ebaseaduslike ehitiste kehtivale planeeringule vastavaks viimises, planeerimismenetluses või järelevalvemenetluses, mille eesmärgiks on ebaseaduslike ehitiste osaline või täielik lammutamine. Oma seisukohad ja argumendid tuleb neil mõlemal juhul esitada ja olemuselt ei saa need olla väga erinevad. Kohus leiab siinkohal veel täiendavalt, et kaebaja on ekslikul seisukohal, et käesoleva asja puhul on ainuke kaitsmist vääriv avalik huvi tagada tingimusteta planeeringu täpne täitmine ja õiguskord. Kohus leiab, et avalik huvi võib seisneda ka selles, et ebaseaduslikud ehitised, mida on võimalik seadustada, seadustatakse põhjendatud juhtudel ühiskonnale ja selle liikmetele võimalikult väheste kulutustega. Nende kahe risti vastukäiva huvi kaalumine on kohtu arvates vastustaja kaalutlusõiguse peamiseks sisuks käesoleva kohtuasja aluseks oleva olukorra edasisel lahendamisel.
18. Kohus ei nõustu kaebajate väidetega, et ainuüksi planeerimismenetluse algatamine riivab nende õigusi s.o. halvendab vaadet naabrite kinnistult, vähendab päevavalgust ja vähendab kinnistute turuväärtust. Kahe esimese väite puhul ei riiva kaebajate õigusi mitte planeeringu algatamine, vaid ebaseaduslik ehitustegevus. Kolmanda väite puhul nõustub kohus kolmanda 9 isiku T.A esindaja seisukohaga, et tegemist on selgelt spekulatiivse väitega, mis ei ole millegagi tõendatud. Kaebajad ei esitanud kohtule ka tõendite esitamise tähtajaks ekspertiisi, millele nad oma kaebuses viitasid (t.l.112).
19. Kõigest eelpooltoodust lähtudes leiab kohus, et kaebaja ei ole suutnud tõendada, et eksisteerivad need erilised asjaolud, mis võimaldaksid vaidlustada kohtus Tallinna Linnavalitsuse 28.02.2007 korralduse nr 344-k „xxx tn xx ja xx kinnistute detailplaneeringu koostamise algatamine“ ja selle tühistada. Nimetatud toiming on seaduspärane, selle sooritamisel ei ole tehtud olulisi menetlusvigu ning see ei riiva kaebajate subjektiivseid õigusi. Kaebus tuleb jätta rahuldamata. 21.

§ 92lg 1 näeb ette menetluskulude väljamõistmise poolelt, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole taotlenud kohtukulude väljamõistmist.

§ 92lg.

7 näeb ette menetluskulude hüvitamise kolmandale isikule samade reeglite alusel, kui hüvitab menetluskulud tema poolele vastaspool. Kolmandad isikud esinesid käesolevas kohtumenetluses vastustaja poolel ja osade kolmandate isikute esindajad esitasid kohtule õigeaegselt menetluskulude taotlused. Kolmandate isikute M.V, I.V, B.K, J.V ja L.D esindaja Indrek Lillo esitas taotluse õigusabikulude hüvitamiseks summas 11800 krooni (t.l. 179-180). T.A esindaja Ksenia Kravtšenko esitas kohtule õigeaegselt taotluse kohtukulude hüvitamiseks summas 22567,50 krooni (t.l. 181-184). Kolmandate isikute A.G ja A.S-i esindaja Willem Ignatjev väitis, et tal puuduvad kohtukulud ja kohtule kohtukulude hüvitamise taotlust ei esitanud (t.l. 217). Kaebajate esindaja vaidles kolmandale isikule menetluskulude väljamõistmisele vastu ja põhjendades seda asjaoluga, et kolmandatele isikutele kohtukulude väljamõistmine takistaks nende kaebeõigust. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) redaktsioon, mis võimaldab kolmandale isikule menetluskulusid välja mõista, jõustus

1. septembril
2. Seega ei ole põhjendatud kaebajate esindaja seisukoht, et see takistab nende kaebeõigust. Seadus andis kaebuse esitamise ajal võimaluse kolmandate isikute kasuks kohtukulud välja mõista ja kaebajate esindaja pidi sellest teadlik olema ja sellega arvestama.

§ 92

lg 10 alusel võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kasuks kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmisel ebaõiglane või ebamõistlik. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas on

§ 92lg 10 alusel õigustatud kohtukulude osaline väljamõistmine.

Kõigepealt leiab kohus, et käesolevas asjas ei ole täielikult põhjendatud nii paljude esindajate kaasamine. Kohus soovitas kolmandatel isikutel tulenevalt käesoleva kohtuasja asjaoludest nende kaasamise määruses 19.09.2007 leida endale ühine esindaja (t.l.117). Kolmandad isikud seda kohtu soovitust ei järginud. Samas möönab kohus, et kolmandatel isikutel on täielik vabadus endale esindaja valikul. Paljude esindajate põhjendamatu osalemine halduskohtumenetluses toob paratamatult kaasa täiendavad menetluskulud menetlusosalistele. Arvestades ühelt poolt vajadust mitte piirata põhjendamatult kaebeõigust ja seda eriti nendes haldusmenetluse valdkondades, kus tihti on paratamatu paljude isikute huvide riivamine nagu planeerimismenetlus, ja teiselt poolt vajadust mitte soodustada põhjendamatute kaebuste esitamist, leiab kohus, et käesoleval juhul on õigustatud menetluskulude osaline väljamõistmine.

1. isikute esindaja Indrek Lillo on esitanud menetluskulude väljamõistmise taotluse 8 töötunni eest summas 11800 krooni ja Ksenia Kravtšenko esitas kohtule taotluse kohtukulude hüvitamiseks summas 22567,50 krooni 11,25 tunni eest. Kohus leiab, et arvestades käesoleva asja asjaolusid ja kolmandate isikute esindajate töö mahtu, on põhjendatud Indrek Lillo taotluse suurus. Arvestades asjaolu, 10 et kolmandatel isikutel puudus sisuline vajadus erinevate esindajate palkamiseks, mõistab kohus kaebajatelt solidaarselt välja 11800 krooni menetluskulusid. Nimetatud summa tuleb kaebajatel tasuda võrdsetes osades ehk igaühel 1475 krooni T.A kasuks ja 295 krooni M.V, I.V, B.K, J.V ja L.D kasuks igaühele.
2. Kohus on menetluse käigus teinud kulutusi 441 krooni ulatuses menetlusdokumentide paljundamiseks, mis lähevad kohtukuludena

§ 83lg 3 p 4 alla.

Vastavalt

§ 92lg 1 kannab menetluskulud isik, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus mõistab lähtudes

§ 93lg 3 kaebajatelt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskuludena 441 krooni.

Nimetatud summa tuleb kaebajatel tasuda võrdsetes osades ehk igaühel 110 krooni ja 25 senti. 23. Käesoleva otsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule juhindudes

§§ 31ja 32 sätestatust 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates.

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtunik Daimar Liiv 11