← Eesti

3-06-1474/40

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 17.01.2007 Haldusasja number 3-06-1474 Haldusasi AS Magro-S kaebus Maksu- ja Tolliame

§ 99

lg 2 teise lause kohaselt ei lõppenud käesoleval juhul mitte aegumise peatumine 31.12.2005, vaid aegumine lõppes tervikuna 31.12.2005 ning peale viimati nimetatud kuupäeva ei ole enam võimalik aegumise kulgemise jätkumine 2 aasta, 2 kuu ja 19 päeva võrra. Seega leiab kaebuse esitaja,

§ 98lg-s 1 sätestatud 6-aastane tähtaeg maksu määramiseks möödus lõplikult 31.

detsembril

  1. a ning maksuotsus on juba ainuüksi nimetatud põhjusel õigusvastane ja kuulub tühistamisele. Maksuotsuses esitatud väide tahtliku maksude tasumisest kõrvalehoidumise kohta on põhjendamata ja AS Magro-S tahtlik tegevus on maksuhalduri poolt tegelikult tuvastamata ja tõendamata. Maksuotsuses kirjeldatud asjaoludest ükski ei viita AS-i Magro-S esindajate tahtlikule tegevusele maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil eesmärgil ning seda ei kinnita ka ükski maksuotsuses viidatud tõend.
  2. Kaebuse esitaja ei ole impordi käibemaksu subjekt ja impordi käibemaks on määratud seetõttu ebaõigele isikule. Kuni 30.06.2002 kehtinud tolliseaduse (TS vana redaktsioon) § 16 lg-st 1 tulenes, et tollimaakler esitab tollile tollideklaratsiooni enda nimel, kuid mõne teise isiku eest ja vastutab kauba tollivormistuse läbiviimise ning tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest vastavalt tollieeskirjadele. Põhja MTK on tuvastanud tollivõlgniku kaebuse esitaja näol ebaõigesti ja seetõttu määranud impordi käibemaksu ebaõigesti kaebuse esitajale. TS vana redaktsiooni § 62 lg-st 1 tulenes, et tollvõlgnik on deklarant. Kuni 31.07.
  3. a kehtinud rahandusministri 16.06.1995 määrusega nr 112 kinnitatud tollimaakleri registreerimise ja tegevuse eeskirja punktist 2 tuleneb, et maakler vastutab tollivõla tasumise eest. Seega saanuks Põhja MTK määrata jaanuar – detsember
  4. a eest impordi käibemaksu maksuotsuse lk 23 märgitud tollimaaklerile, mitte aga kaebuse esitajale. Tegelikult ei olnud kaebuse esitaja isegi isikuks, kelle nimel ja eest maaklerid tollivormistust tegid ja kaubadeklaratsioone esitasid.
  5. Väär on käibemaksu määramine metoodika osas, millega Põhja MTK luges jaanuar – detsember
  6. a osas käibe hetkeks 31.12.1999 ja arvestas kogu realiseerimise käibe seetõttu ühele maksustamisperioodile. Maksuotsuses ei ole märgitud, millisel õiguslikul alusel loeb 2 maksuhaldur kogu
  7. a kolmandate isikute poolt imporditud kauba, mida maksuhaldur omistab AS Magro-S poolt imporditud kaubaks, realiseerimise hetkeks Eestis
  8. aasta
  9. detsembri. AS-le Magro-S ei ole teada ühtegi seaduslikku alust selliseks järelduseks. Kuna maksuotsuse kohaselt määras maksuhaldur AS-le Magro-S käibemaksu nii impordilt kui ka kauba Eesti siseselt realiseerimiselt ning arvestades, et
  10. a oli kaebuse esitajal käibemaksu puhul maksustamisperioodiks kalendrikuu, siis on oluline, et oleks tuvastatud Eestis käibe toimumise hetk iga maksustamisperioodi kohta. Maksuotsuses ei ole maksuhaldur viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks kolmandate isikute poolt imporditud kauba realiseerimist AS Magro-S poolt.
  11. Seadusest ei tulene ka metoodika, mille kohaselt maksuhaldur kavatseb maksustada ühte ja sama kaupa kaks korda käibemaksuga, so esimesel korral impordi käibemaksuga ja teisel korral kauba võõrandamisel käibemaksuga, kusjuures kauba võõrandatavast käibemaksust ei ole maksuhaldur arvanud eelnevalt maha määratavat impordi käibemaksu. Maksuotsusest tulenevalt määrati kaebuse esitajale impordi käibemaks maksuhalduri poolt seoses tolliväärtuste korrigeerimisega. Metelmann & Co GmbH-lt ja Wernhahn Flour Mills GmbH-lt saabunud kaup on maksustatud nii importimisel kui ka võõrandamisel. Mahaarvamine on aga maksuotsuse põhjal lubatud ainult selles osas, milles tollile oli kolmandate isikute poolt käibemaks tasutud. Maksuotsuses toodud metoodika puhul tekkis maksustamisel käibemaksu kumulatsioon, kus maksuhaldur määras üheaegselt impordi käibemaksu ja käibemaksu, kusjuures määratud impordi käibemaksu ei arvestatud realiseerimise käibemaksust maha. Selline metoodika on väär ja ei ole kooskõlas käibemaksu olemusega ning
  12. a kehtinud käibemaksuseadusega. Käibemaksu määramisel tuli määratud impordi käibemaks maha arvata tasumisele kuuluvast käibemaksust, mitte aga üksnes maha arvata käibemaks impordilt osas, mis oli kolmandate isikute poolt tasutud.
  13. Maksuhaldur on muutnud ebaseaduslikult imporditud kauba tolliväärtust peale kolme aasta möödumist arvates tolliväärtuse esialgsest määramisest, mistõttu on ka sellest tulenevalt maksuotsuses toodud käibemaksu määramise metoodika väär. Tolliväärtuse määramise seadus (TVS) § 15 lg 1 kohaselt kui imporditud kauba deklareeritud tolliväärtus ei ole tollile vastuvõetav, teatatakse sellest importijale ning määratakse tolliväärtus vastavalt käesolevale seadusele. Olulisem on § 15 lg 2, mille kohaselt täiendavalt ilmnenud asjaoludel on tollil õigus korrigeerida tolliväärtust kolme aasta jooksul pärast tolliväärtuse määramist. Kuivõrd toll ei olnud käesoleval juhul kaupade tolliväärtust 3 aasta jooksul korrigeerinud, siis maksuhaldur ei saanud seda enam maksuotsusega
  14. a teha. Maksuhaldur ei ole imporditud kauba tolliväärtuse muutmisel arvestanud kuni 30.06.
  15. a kehtinud TVS § 10 sätetega, mida tuleb tolliväärtuse määramisel arvestada, mistõttu on ka sellest tulenevalt maksuotsuses toodud impordi käibemaksu määramise metoodika väär. Kuni 30.06.2002 kehtinud TVS § 10 sätestas, mida tuleb kauba tolliväärtuse määramisel kauba tegelikule hinnale lisada. Maksuotsuses impordi käibemaksu määramisel ei ole Põhja MTK nimetatud sätetega arvestanud, mistõttu maksuotsuses toodud uus kauba tolliväärtus on nimetatud põhjusel samuti õigusvastane. 3
  16. Maksuotsuses pole viidatud ega analüüsitud ühtegi AS Magro-S tehingut, millest järelduks, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil. Maksuhaldur on analüüsinud üksnes kolmandate isikute tehinguid, mille osapooleks AS Magro-S ei ole, omistades need tehingud põhjendamatult AS-le Magro-S, kuid ei ole viidanud ühelegi AS-i Magro-S tehingule, millest järelduks maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärk. Maksuhaldur ei saanudki seda teha, sest maksuotsuses ei ole kirjeldatud ühtegi kaebuse esitaja tehingut, sh tehingut, milline omaks tähendust maksustamise seisukohalt, vaid maksuotsuses on kirjeldatud üksnes kolmandate isikute tehinguid, mille pooleks aga kaebuse esitaja ühelgi juhul ei olnud ning millel seetõttu puudus igasugune puutumus kaebuse esitaja maksukohustusega. Kolmandate isikute vahel tehtud tehinguid ei ole põhjendatud omistada kaebuse esitajale. Kaebuse esitaja leiab, et käesoleval juhul ei olnud maksuotsuse tegemisel MKS § 84 kohaldamine millegagi põhjendatud ning selle kohaldamise põhjendus ei sisaldu ka maksuotsuses.
  17. Maksuotsusest nähtub, et maksuhaldur on analüüsinud ja hinnanud revisjoni käigus kogutud tõendeid üksnes valikuliselt ja jätnud põhjendamatult kõrvale kontrollitava maksumaksja enda olulist tähendust omavad tõendid. Maksuotsuses puudub põhjendus, miks Põhja MTK on seekord arvestanud õigeks maksuotsuse lk 26-29 punktis 3.2 toodud äriühingute juhatuse liikmete seletused, et nad on variisikud ja ei tea oma äriühingute tegevusest midagi, kuid jätnud arvestamata õigena AS Magro-S juhatuse liikmete ja teiste juhtorganite liikmete seletused, et kaebuse esitaja ei ole kaupu Saksamaa firmadelt ostnud. Maksuotsusest ei nähtu, millistel kaalutlustel pidas maksuhaldur veenvamaks nn variisikute seletusi. Maksuhaldur on uurimisprintsiipi rikkunud oluliselt ka sellega, et maksuotsuses järelduse tegemisel, mille kohaselt kasutas AS Magro-S kauba importimisel endale välismaiseid firmasid Wernon MT GMBH, Arenberg LLC ja Tocadilly LLC, ei ole maksuhaldur küsinud nii tõsise süüdistuse puhul nimetatud firmade tegevusega seonduvat informatsiooni nendelt firmadelt endilt. Asjaolu, et nimetatud firmad ei ole registreeritud Eestis, ei tähenda, et nimetatud firmadega ei ole vaja või ei ole võimalik ühendust võtta, Maksuhaldur ei ole maksuotsuses seadnud kahtluse alla eelnimetatud välisfirmade õigusvõimet ning seega on nendel firmadel olemas kontaktaadressid ja konkreetsed juhid ning need on registreeritud ka vastava riigi registrites. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  18. Vastustaja jääb maksuotsuses toodud seisukoha juurde MKS § 99 (aegumise peatumine) tõlgendamise osas. Ei saa nõustuda kaebuse esitaja poolse tõlgendusega aegumise peatumise institutsiooni osas. Kaebaja sisuliselt asub seisukohale,

§ 99

lg 2 teine lause on erisätteks MKS § 98 lg 1 suhtes, mis sätestab üldise maksusumma aegumise tähtaja. Vastustaja seisukoht põhineb aga käsitlusel,

§ 99lg 2 teine lause on erisätteks MKS § 99 lg 1 p 3 suhtes.

Eelnevat tõlgendust on ka varem käsitletud ( vt OÜ Zavod kaebus Maksu- ja Tolliameti Ida maksukeskuse 30.05.2005.a maksuotsusele, haldusasi nr 3-05-747). Nimetatud lahendis ringkonnakohus nõustus sellega,

§ 99lg 2 teine lause sätestab revisjoni peatumise lõppemise asjaolusid.

Riigikohus jättis OÜ Zavod kaebuse menetlusse võtmata.

  1. AS Magro-S tegevus kontrollitaval perioodil oli teadlikult suunatud maksude tasumisest kõrvalehoidumisele. Kontrolli käigus tuvastatud asjaolud ning faktid kogumis, millega maksuhaldur põhjendab enda seisukohta on järgmised: AS Magro-S sõlmib lepingud Saksa firmadega, iga tarne kohta käivad läbirääkimised nende vahel, kus täpsustatakse Eestisse tarnitava kauba kogus, hind, tarnetingimused, makseviis. AS Magro-S edastab andmed ekspediitori, kauba saatja ning kauba saaja kohta. Kaup saadetakse Eestisse AS Magro-S poolt 4 määratud isikutele ning Saksa firmade poolt väljastatakse arved AS-le Magro-S ning edastatakse koos kaupade päritolu-, analüüsi-, kvaliteedi- jne sertifikaatidega AS-le Magro-S. Saksa firmadele tasutakse nende poolt AS-le Magro-S väljastatud arvete alusel. Formaalsustega kauba vabasse ringlusse suunamisel tegelesid kas otse AS-ga Magro-S seotud isikud või ekspedeerijad (kes omakorda said dokumendid AS-ga Magro-S seotud isikutelt), deklarant ja ekspedeerija seostavad Saksamaalt toodud kaupu AS-ga Magro-S. Saksa firmad peavad tehingupartneriks AS-i Magro-S, kinnitavad, et tegemist on ostu-müügi tehingutega. AS Magro-S ei andnud usutavat seletust ega esitanud ühtegi usaldusväärset tõendit garantii kohta (garantii on antud tundmatu isikuga seotud äriühingute eest). Samuti ei ole mingil viisil tõendatud ega arusaadavad AS Magro-S eeldatavad majandushuvid Saksa firma ostjatele garantiide andmisest. Samas AS Magro-S, AS Hansapank ning AS SEB Eesti Ühispank vahel 1999.a sõlmitud garantiilepingud näitavad, et pangad tagavad garantii Saksa firmale, juhul kui AS Magro-S ei täida tema ees kokkulepitud kohustusi. AS Magro-S kohustused tulenevad AS Magro-S ja Saksa firma vahelistest suhkru ostu-müügilepingutest. Seega ei saa Põhja maksu- ja tollikeskus AS Magro-S poolt esitatud versiooni garantii väljaandmise kohta pidada usaldusväärseks. Arvestades seda, et andmed (Wernon MT GMBH, Arenberg LLC, Tocadilly LLC ja varifirmade kohta) lastikirjade vormistamiseks Saksamaa firmadele teatas AS Magro-S ning dokumendid kauba Eestisse sissetoomisel (Wernon MT GMBH, Arenberg LLC, ja Tocadilly LLC poolt varifirmadele väljastatud arved ning ostu-müügi lepingud) esitasid deklarantidele AS-ga Magro-S seotud isikud, saab sellest järeldada, et AS Magro-S oli teadlik Wernon MT GMBH, Arenberg LLC, Tocadilly LLC ja varifirmade majandustegevuse asjaoludest ja sellest, et arved ei kajasta tegelikkust ning omaniku vahetuse kohta eksisteerivad ainult AS Magro-S poolt deklarantidele esitatud dokumendid (Wernon MT GMBH, Arenberg LLC, Tocadilly LLC ja varifirmade vahelised). Eeltoodu osundab sellele, et tegelikkuses kaubad soetas AS Magro-S firmadelt Metelmann & Co GmbH ja Wehrhahn Flour Mills GmbH ning soetatud kaup tarniti Eestisse AS Magro-S poolt varifirmade varjus.
  2. Kaebaja viitab, et maksuhaldur on eksinud topeltmaksustamise põhimõtete vastu. Vastustaja sellise väitega ei nõustu, sest majanduslik topeltmaksustamine saab toimuda vaid juhul, kui samalt maksuobjektilt faktiliselt nõutakse sisse korduvalt sama maksusumma. Topeltmaksustamise seisukohalt on tähenduslik asjaolu, kas maksuotsusega määratud maksusumma on ka tegelikkuses tasutud või mitte. Lisaks tuleb märkida, et vastustaja hinnangul ei ole võimalik rääkida topeltmaksustamisest olukorras, kus maksuotsusega määratud maksusumma on tasumata. Sellise seisukohaga on nõustunud ka Tallinna Ringkonnakohus A.S v. Maksu- ja Tolliamet vaidluses tehtud lahendis, millele esitatud kassatsioonkaebust pidas Riigikohus ilmselgelt põhjendamatuks. Käesoleval juhul ei saa toimuda ega toimu topeltmaksustamist. Küsimus taandub asjaolule, et impordikäibemaksu mahaarvamise eelduseks on maksukohustuslase poolt impordikäibemaksu tasumine. Kuni seda eeldust ei ole täidetud pidi maksuhaldur maksuotsuses vastavad arvestused ka esitama. Seega saab käesoleval juhul kõnelda vaid teoreetilisest, kaebaja enda käitumisest sõltuvast topeltmaksustamise riskist, mitte aga reaalsest topeltmaksustamise ohust. Olukorra lahendab kohane impordikäibemaksu kohustuse täitmine maksukohustuslase poolt, misjärel on tal võimalik teha vastavasisulised mahaarvamised ja tagada niiviisi ka väidetava topeltmaksustamise vältimine.
  3. MKS § 84 kohaselt kui tehingu või toimingu sisust ilmneb, et see on tehtud maksudest kõrvalehoidumise eesmärgil, kohaldatakse maksustamisel sellise tehingu või toimingu 5 tingimusi, mis vastavad tehingu või toimingu tegelikule majanduslikule sisule. Menetluse käigus on tõendamist leidnud asjaolu, mille kohaselt oli AS Magro-S tegevus kontrollitaval perioodil teadlikult suunatud maksude tasumisest kõrvale hoidumisele ning see väljendus kaubadeklaratsioonides valeandmete esitamises ning imporditud kaupade soetamise ja nende kaupade edasimüügi kajastamata jätmises raamatupidamise arvestuses, mille tagajärjel deklaratsioonides näidatud maksusummad olid väiksemad maksusummadest, mis oleks tulnud tasuda vastavalt tolli- ja käibemaksuseadustele. Tehingute vormistamine varifirmade kaudu oli vajalik selleks, et luua võimalus impordi käibemaksu vähendamiseks (kaupade Eestisse sissetoomisel) kauba tegeliku soetamishinna vähendamise teel ning kauba realiseerimiseks käibemaksu tasumata. Kasutades varifirmasid korraldas AS Magro-S kaupade importi Eestisse deklareerides maksudeklaratsioonides kaupade maksumust 2 604 398 DEM, st väiksemana ning kasutades varifirmasid realiseeris imporditud kauba, jättes käibemaksu tasumata.
  4. Maksuhaldur leiab, et uurimisprintsiibi rikkumisena ei saa käsitleda asjaolu, et maksuhaldur pole maksukohustuse tuvastamisel lähtunud vaid AS Magro-S juhatuse liikmete väidetest. Maksuhaldur on nende usaldusväärsust hinnanud ja nende tõenduslikku jõudu kaalunud koosmõjus muude tuvastatud asjaoludega. Informatsioon, mille olemasolu kohta oli maksuhalduril andmeid ja mis puudutas uuritavat maksukohustust on maksuhalduri poolt ka kogutud. Kui kaebaja teab, et esineb veel andmeid, millised reaalselt ka eksisteerivad ja mõjutaksid kaebaja maksukohustust, siis tuleks sellise informatsiooni asukohale ka selgelt viidata. KOHTU SEISUKOHT
  5. Kaebuse esitaja roll tehingutes Saksamaa äriühingutega Maksuotsusega on kaebuse esitajale määratud nii kauba impordilt käibemaks kui ka kaupade realiseerimiselt käibemaks seoses Saksamaa äriühingutelt
  6. aastal imporditud kauba maksumuse ebaõige kajastamisega kaubadeklaratsioonides ning kauba realiseerimisel maksustatavalt käibelt käibemaksu tasumata jätmisega. Maksuotsuses leiti, et AS Magro-S raamatupidamise arvestuses ei ole kajastatud Saksamaa äriühingutelt Metelmann & Co GmbH ja Werhahn Flour Mills GmbH kaupade soetamine ning soetatud kaupade edasimüük Eestis. Kaebuse esitaja on leidnud, et maksuhaldur on põhjendamatult omistanud kolmandate isikute tehingud AS-le Magro-S ning on analüüsinud ja hinnanud revisjoni käigus kogutud tõendeid üksnes valikuliselt, selgitamata, millistel kaalutlustel pidas maksuhaldur nn variisikute selgitusi AS Magro-S juhatuse liikmete ja teiste juhtorganite liikmete seletustest veenvamaks. Seega on poolte vahel vaidlus selle üle, kas kaebuse esitaja oli Metelmann & Co GmbH ja Werhahn Flour Mills GmbH kaupade ostjaks ja saajaks ning eeltoodust tulenevalt ka edasimüüjaks, mis andis maksuhaldurile aluse tõlgendada tehinguid vastavalt nende majanduslikule sisule ning määrata maksuotsusega kaebuse esitajale täiendav käibemaks kaupade impordilt ning maksustatavalt käibelt. Kohus on seisukohal, et käesolevas haldusasjas kogutud tõendid osundavad üheselt sellele, et kaebuse esitaja oli Saksa äriühingutega sõlmitud tehingute pooleks. Kaebuse esitaja ei ole vaidlustanud maksuhalduri poolt maksumenetluse käigus tuvastatud faktilisi asjaolusid, mille kohaselt AS Magro-S sõlmis lepingud Saksa äriühinguga Metelmann & Co ning Werhahn Flour Mills GmbH suhkru ning jahu Eestisse tarnimiseks; osales iga tarne puhul läbirääkimistel Eestisse tarnitava kauba koguse, hinna, tarnetingimuste ja makseviisi üle ning edastas 6 äriühingutele andmed ekspediitori, kauba saatja ja kauba saaja kohta; arved koos päritolu-, analüüsi-, kvaliteedi- jne sertifikaatidega väljastati Saksa äriühingute poolt AS-le Magro-S ning formaalsustega kauba vabasse ringlusesse suunamisel tegelesid kas otse AS-ga Magro-S seotud isikud või ekspedeerijad, kes said dokumendid AS-ga Magro-S seotud isikutelt; deklarandid ja ekspedeerijad seostasid Saksamaalt toodud kaupu AS-ga Magro-S ning Saksa äriühingud pidasid oma tehingupartneriks AS-i Magro-S kui sõlmitud ostu-müügitehingu poolt. Kaebuse esitaja ei ole ka vaidlustanud maksuhalduri poolt maksumenetluse käigus tuvastatud faktilisi asjaolusid, millest nähtub, et äriühingud OÜ Kasoksin, OÜ Romandia Grupp, OÜ Kaimusti, OÜ Tinanorm, OÜ Valketon Grupp ja OÜ Standen Grupp, kes olid märgitud Eestisse imporditud suhkru ja jahu saajateks, ei ole äriregistri aadressil kättesaadavad, ei tegutse esindusõiguslike isikute kontrolli all, ei deklareerinud ega tasunud käibemaksu ning äriühingute arvelduskontodel kas ei ole üldse rahalisi liikumisi või on raha laekunud alates
  7. a-st AS-lt Magro Market (kus oli juhatuse liige AS Magro-S nõukogu liige ja aktsionär A.P); samuti asjaolu, et OÜ Larixveen, kelle nimel samuti Eestisse suhkrut ja jahu imporditi, tegutses alates
  8. a. täielikult AS Magro-S juhatuse liikme Valeri Sobolevi kontrolli all. Maksuhaldur on maksumenetluse käigus ühtlasi tuvastanud, et müüdud kaupade eest tasusid Saksa äriühingutele OÜ Renevert, OÜ Takentos, OÜ Hulirunda, OÜ Egerwind ning OÜ Finance Center OK. Kaupade eest tasumisel on aga viidatud Saksa äriühingute Metelmann ja Co GmbH ja Werhahn Flour Mills GmbH arvetele, mis olid väljastatud AS Magro-S ja OÜ Standen Puit nimele, kusjuures tasutud summad vastasid üldjuhul Saksa äriühingute poolt arvetel märgitud summadele. Maksuhaldur on ühtlasi tuvastanud, et OÜ Takentos, OÜ Hulirunda, OÜ Renevert ning OÜ Finance Center OK on faksinud Saksa äriühingutele ka tasumist tõendavaid rahvusvaheliste maksekorralduste koopiaid, kusjuures OÜ Takentos ja OÜ Hulirunda ning OÜ Renevert maksekorralduste koopiatel (13.05.1999 maksekorralduse ning 04.05.1999 maksekorralduse kohta) on käsitsi tehtud märkus „from AS Magro-S“ (AS-lt Magro-S – kohtu märkus). Asjas kogutud tõendite alusel nõustub kohus maksuhalduriga selles, et OÜ Renevert, OÜ Takentos, OÜ Hulirunda, OÜ Egerwind ning OÜ Finance Center OK näol oli tegemist varifirmadega. Maksuhaldur on tõendite hindamisel ning järelduste tegemisel põhjendatult pidanud kogutud tõenditest kõige usaldusväärsemaks Saksamaa tollilt saadud teavet Saksamaa äriühingute tehingute kohta AS-ga Magro-S. Ka kohtul puudub alus kahelda Saksamaa tollilt saadud informatsiooni õigsuses. Kuna varifirmade juhatuse liikmete seletused haakuvad eeltoodud informatsiooniga, AS Magro-S juhatuse liikmete seletused on aga eeltooduga vastuolus ning nende usaldusväärsuses võib kahelda seoses AS Magro-S juhatuse liikmete võimaliku sooviga, välistada AS Magro-S maksukohustust, on maksuhaldur põhjendatult lähtunud maksuotsuses järelduse tegemisel usaldusväärsematest tõenditest. Kohtumenetluse käigus esitas kaebuse esitaja kohtule täiendavad tõendid (toimiku nr. 3 lk. 92136), tõendamaks kaebuse esitaja poolt kohtumenetluse käigus ning ka juba maksumenetluses esitatud väidet, mille kohaselt ei olnud AS Magro-S Saksa äriühingutega tehtud tehingute osapool, vaid andis Saksa äriühingutele Metelmann & Co GmbH ja Werhahn Flour Mills GmbH garantii tehinguteks suhkru ja jahu ostjatega ning väidet, mille kohaselt garantii eest kaebuse esitajale tasuti. Eeltoodud tõenditeks on AS Magro-S ja OÜ Magro Sale vahel
  9. aastal ja
  10. aastal sõlmitud vahendusteenuste lepingud, millest nähtuvalt osutas AS MagroS OÜ-le Magro Sale vahendusteenust Hansapangaga ja Eesti Ühispangaga garantiilepingu koostamisel garantiide esitamise kohta firmale Metelmann & Co GmbH maksete tasumise osas, millest tekkis OÜ-l Magro Sale kohustus tasuda AS-le Magro-S garantiitasu ja 7 vahendusteenuse eest. Kohtule esitati ka AS Magro-S poolt eeltoodud lepingute alusel koostatud arved ning AS Magro-S konto väljavõtted, mis kaebuse esitaja väitel kajastavad garantii eest tasumist. AS Magro-S juhatuse liige Valeri Sobolev andis kohtule vande all seletuse, mille kohaselt tellis AS Magro-S Saksa äriühingu Metelmann & Co. GmbH jaoks pangagarantii selleks, et Metelmann & Co. GmbH tarniks Eestisse äriühingu Magro Sale jaoks suhkrut. Valeri Sobolevi väitel sai AS Magro-S tehingust kasu seoses vahendustasuga. Samuti sai AS Magro-S kasu ruumide väljarentimisest OÜ-le Magro Sale, mis võimaldas AS-l Magro-S osta uut kinnisvara, mis anti samuti rendile OÜ-le Magro Sale. Valeri Sobolevi väitel oli Metelmann ja Co GmbHlt kauba ostjaks OÜ Magro Sale. Kui OÜ Magro Sale tasus koheselt tehingute eest, siis ei olnud ta maksuvõimeline teiste klientide ees. Seetõttu kasutas OÜ Magro Sale AS Magro-S raha. Kui OÜ-l Magro Sale olid vabad vahendid, võis AS Magro-S neid kasutada ja vastupidi. Valeri Sobolevi selgituse kohaselt ei olnud lepinguga kindlaks määratud, mis juhtub siis, kui OÜ Magro Sale lepingut rikub (toimiku nr. 3 lk. 160-161). Tunnistaja V.S (AS-i Magro-S aktsionär ja juhatuse liige) ütluste kohaselt oli esimene garantiikiri seotud OÜ-ga Magro Sale ning garantiikiri koostati Saksa firma huvides. See pidi garanteerima, et kui Saksa firmad tarnivad kaupu Eestisse, siis nad saavad raha tagasi. Juhul, kui Saksa firma ei saa raha kauba saajalt, saab ta selle Magro-S poolt panditud vara arvelt. Kauba saajat ega kauba müüjat ei olnud kunagi garantiikirja märgitud. Tunnistaja väitel oli AS Magro-S nõus kõigega, mida Saksa kindlustusfirmade esindajad pakkusid. AS Magro-S vastutas oma varaga panga ees. AS Magro-S ei teadnud konkreetseid kaubasaajaid. AS MagroS jaoks oli tähtis, et firma Magro Sale müüb selle kauba Eesti turul, sest Magro Sale rentis vara, lao ja kontorid AS-lt Magro-S. AS Magro-S oli huvitatud, et rentnikuks oleks suur firma, kellel on püsiv äri ja kes rendib AS Magro-S ruume täies ulatuses. OÜ-l Magro Sale polnud oma vara, millega oleks võimalik olnud garanteerida raha tagastamist kauba eest. Tunnistaja väitel oli tema jaoks piisav, et Magro-S aktsionär, kes oli samas OÜ Magro Sale direktoriks, garanteeris, et Saksa firmad saavad kogu raha kauba eest, mida nad impordivad Eestisse. Kui OÜ Magro Sale lõpetati, tegi AS Magro-S aktsionär, kellel oli suur töökogemus OÜ-s Magro Sale direktorina ettepaneku, asutada tütarettevõte Magro Market. Magro-Market jätkas OÜ Magro Sale tegevust. OÜ-l Magro Sale ja AS-l Magro Market oli sama kauba tarbimise ja realiseerimise süsteem. Magro Sale ei maksnud Magro-S-le igakuiselt tasu. Firmade vahel oli vastastikune krediteerimise süsteem (toimiku nr. 3 lk. 55-56). Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud tõendid, AS Magro-S juhatuse liikme vande all antud seletused ning tunnistaja V.S-i ütlused ei lükka ümber vastustaja poolt maksuotsuses esitatud põhjendatud järeldust selle kohta, et AS Magro-S oli
  11. aastal Saksa äriühingutega Metelmann & Co GmbH ja Werhahn Flour Mills GmbH sõlmitud müügilepingute pooleks ning läbirääkimisi iga tarne tingimuste, hinna ja koguse kohta Eestisse pidas Saksa äriühingutega AS Magro-S, samuti Saksa Maksuameti kinnitust selle kohta, et aastatel 1998-1999 Metelmann & Co GmbH pangakontole OÜ-lt Renevert laekunud summade aluseks on Metelmann & Co GmbH ja AS Magro-S vaheline suhkru ostu-müügi leping ning Werhahn Flour Mills GmbH kontole laekunud summade aluseks on avansilised maksed jahu ekspordi eest AS-le Magro-S. Kohus on seisukohal, et AS Magro-S juhatuse liikme seletusi ning tunnistaja V.S-i ütlusi AS Magro-S väidetavast majanduslikust huvist garantii andmise kohta ei saa pidada usaldusväärseiks. Kohtu jaoks ei ole usutav, et AS Magro-S nõustus tellima pangalt garantii ning tagama oma isikliku kinnisvaraga OÜ Magro Sale (V.S väitel aga teadmata kolmandate 8 isikute) raha tasumist kauba eest Saksa äriühingutele, omamata lepingut või garantiid selles, et OÜ Magro Sale või teadmata kolmandad isikud oma võlakohustusi Saksa äriühingute ees täidavad. Eeltoodu oleks vastuolus mistahes äriühingu mõistliku majandusliku mõtlemisega ning sooviga teenida kasumit. Väide, mille kohaselt teenis kaebuse esitaja garantii andmisest suurt kasumit, ei ole samuti usutav ning seda ei kinnita ka kaebuse esitaja poolt kohtule esitatud vahendusteenuste lepingutes kajastatud vahendusteenuste tasud, mis kohtu arvates ei vasta teenuste osutamisega seotud riskide suurusele. Vastavatest lepingutest nähtub, et vahendusteenuse tasud ei olnud eriti suured: 18.01.1999 lepingul 8050 krooni; 01.07.1999 lepingul 5850 krooni. Samuti puuduvad tõendid kaebuse esitaja poolt OÜ-le Magro Sale lepingute alusel vahendusteenuste osutamise kohta pankadega garantiilepingute sõlmimisel. 01.01.1999 OÜ Magro Sale ja AS Magro-S vahel sõlmitud krediidilepingu kohaselt avas OÜ Magro Sale AS-le Magro S krediidilimiidi 5 miljoni krooni ulatuses ajavahemikus 01.01.1999 kuni 31.12.
  12. Poolte vahel sõlmiti uus krediidileping 01.12.1999, millega OÜ Magro Sale andis AS-le Magro-S krediiti 14 875.50 USD käibevahendite täiendamiseks ajavahemikus 07.12.1999 kuni 06.12.
  13. AS Magro-S konto väljavõttest 01.01.1998 kuni 31.12.1999 nähtub, et Magro Sale OÜ on 26.01.1999 andnud AS-le Magro-S lühiajalise laenu, summas 300 000 krooni (toimiku nr. 3 lk. 112) Eeltoodud lepingute ning konto väljavõtte põhjal saab järeldada, et OÜ-l Magro Sale oleks olnud piisavalt raha nii kinnisvara omandamiseks kui ka sellest tulenevalt pankadega garantiilepingute sõlmimiseks, et tagada enda võimalikke kohustusi Saksa äriühingute ees seoses suhkru ja jahu tarnetega Eestisse. Ometi puuduvad käesolevas haldusasjas tõendid, mis osundaksid, et OÜ Magro Sale oleks kunagi pankadelt garantiid taotlenud ja saanud keelduva vastuse. Samuti puuduvad igasugused tõendid, mis tõendaksid OÜ Magro Sale huvitatust Saksa äriühingute poolt Eestisse eksporditud kaubast ning OÜ Magro Sale seotust vastavate tehingutega. Kohtu jaoks puudub ka piisav selgitus sellele, miks pidi AS Magro-S lisaks garantii andmisele tegelema kauba Eestisse toimetamise korraldamisega ning pidama Saksa äriühingutega läbirääkimisi igakordse tarne osas. Kui AS-i Magro-S kasutati käesolevas tehingute ahelas vaid garantii andjana põhjusel, et talle kuulus kinnisvara, oleks AS Magro-S, roll, kes kaebuse esitaja väitel toodete turustamisega ei tegelenud, võinudki piirduda vaid pangalt garantii tellimisega. Ometi see nii ei olnud ning AS Magro-S käitus suhetes Saksa äriühingutega kui tehingutest huvitatud aktiivne osapool. Eeltoodud põhjusel nõustub kohus maksuhalduri järeldusega selle kohta, et AS Magro-S kasutas varifirmasid impordi käibemaksu vähendamiseks kaupade Eestisse sissetoomisel kauba tegeliku soetamishinna vähendamise teel ning realiseeris imporditud kauba, jättes käibemaksu tasumata. Kohus on seisukohal, et eeltoodud kaebuse esitaja tegevust saab käsitleda vaid tahtliku tegevusena.
  14. Realiseerimise käibemaksu määramise metoodika Kaebuse esitaja leiab, et maksuotsuses ei ole märgitud, millisel õiguslikul alusel loeb maksuhaldur kogu
  15. aastal kolmandate isikute poolt imporditud kauba, mida maksuhaldur omistab AS Magro-S poolt imporditud kaubaks, realiseerimise hetkeks Eestis
  16. aasta
  17. detsembri. Seadusest ei tulene ka metoodika, mille kohaselt maksustada ühte ja sama kaupa kaks korda käibemaksuga: impordi käibemaksuga ja kauba võõrandamisel käibemaksuga, kusjuures kauba võõrandatavast käibemaksust ei ole maksuhaldur arvanud eelnevalt maha määratavat impordi käibemaksu. Maksuotsusega määrati kaebuse esitajale käibemaks kauba realiseerimiselt. Maksuhaldur asus seisukohale, et kaup on varifirmade varjus realiseeritud. Käibedeklaratsioonid on küll 9 varifirmade nimel, kelle kaudu toimus kaupade realiseerimine, esitatud ning maksustatavalt käibelt arvestati ka käibemaksu, kuid varifirmade poolt deklareeritud andmed ei ole usaldusväärsed, sest nad ei tegutse esindusõiguslike isikute kontrolli all. Maksuhaldur asus ka seisukohale, et varifirmad deklareerisid maksuametile ebareaalseid andmeid, mis ei ole kooskõlas äriühingute arvelduskontodel toimunud raha liikumistega ning ei aktsepteerinud varifirmade nimel käibedeklaratsioonides kajastatud andmeid. Kohus on seisukohal, et eeltoodud asjaoludel on maksuhaldur põhjendatult võtnud käibemaksu arvestamisel maksustatavaks väärtuseks kaupade ostuhinna 68 007 179 krooni. Nagu nähtub AS-le Magro-S esitatud arvetest, on arved kauba eest vormistatud 22.01.1999, 05.02.1999, 12.03.1999, 16.03.1999, 09.04.1999, 16.04.1999, 19.05.1999, 06.05.1999, 03.06.1999, 07.07.1999, 28.06.1999, 23.06.1999, 19.07.1999, 30.07.1999, 07.09.1999, 27.10.1999, 25.11.1999, 26.11.1999 ning 16.12.
  18. Kuna AS Magro-S raamatupidamises ei kajastunud Saksa äriühingutelt Metelmann & Co GmbH ja Werhahn Flour Mills GmbH imporditud kaubad ning kontrollimise käigus ei olnud võimalik kindlaks teha majandustoimingu varaseimat hetke, luges maksuhaldur majandustoimingu hetkeks 31.12.1999 ehk seega viimase arve esitamise kuu viimase päeva. Eeltoodu ei ole vastuolus MKS § 94 lõikes 1 sätestatud maksuhalduri õigusega määrata maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel olukorras, kus maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Samuti ei saa kohus nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, nagu oleks maksuhaldur valinud sellega maksumaksjale kõige ebasoodsama olukorra. Kaebuse esitaja maksuintressi tasumise kohustus on seoses 31.12.1999 majandustoimingu hetkeks lugemisega oluliselt väiksem kui see olnuks maksu sissenõudmisel lähtuvalt arve tasumise või väljastamise kuupäevast. Seega on maksuhaldur toiminud käesoleval juhul kaebuse esitajale soodsamal viisil ning kaebuse esitaja ei ole põhjendanud, kuidas rikub eeltoodu kaebuse esitaja õigusi. Vaidlus puudub selle üle, et vaidlusaluselt kaubalt oli AS Magro-S poolt jäetud tasumata impordi käibemaks 8 474 660 krooni, mistõttu maksuhalduril puudus seaduslik alus kauba realiseerimise käibemaksust eelnevalt määratud impordi käibemaksu mahaarvamiseks. Küll aga on maksuhaldur arvestanud kauba realiseerimise käibemaksust maha käibemaksu summas 3 750 333 krooni, mis oli tasutud kaupade importimisel. Maksuhaldur on siin õigesti juhindunud KMS (RT I 1993, 60, 847) § 18 lg 1 punktist 2, mille kohaselt on registreeritud maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaks käibemaksuseaduse §-s 13 nimetatud maksumäära järgi maksustamisperioodi maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustamisperioodil oma ettevõtluse tarbeks imporditud kaupadelt tasutud käibemaks. Kohus ei nõustu kaebuse esitajaga selles, nagu toimuks käesoleval juhul käibemaksu kumulatsioon. Maksuotsuses on üheselt märgitud, et kaebuse esitaja võib maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksust maha arvata imporditud kaupadelt määratud käibemaksu 8 474 660 krooni peale selle tasumist. Seega kaebuse esitaja õiguspärasel toimimisel käibemaksu kumulatsiooni ei teki.
  19. Impordi käibemaksu subjekt Kaebuse esitaja on seisukohal, et ta ei ole impordi käibemaksu subjekt ja impordi käibemaks on määratud ebaõigele isikule. Impordi käibemaks oleks tulnud määrata tollimaaklerile, kes vastutab tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest. Kaebuse esitaja ei olnud ka isikuks, kelle nimel ja eest maaklerid tollivormistust tegid ja kaubadeklaratsioone esitasid. 10 Kohus kaebuse esitaja seisukohaga ei nõustu. Kuigi (TS) § 16 lg 1 kohaselt vastutas kauba tollivormistuse läbiviimise ning tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest vastavalt tollieeskirjadele tollimaakler ning kuni 31.07.1999 kehtinud rahandusministri 16.08.1995 määrusega nr. 112 kinnitatud tollimaakleri registreerimise ja tegevuse eeskirja punkti 13 kohaselt tekkis tollivõlg maakleri nimel tollis deklareeritud kauba tollivormistusel ja/või maakleri poolt tagatud kauba ebaseaduslikul tolli järelevalve alt väljumisel, sätestas kaubadeklaratsioonide esitamisel kehtinud TS § 62 lg 1 p 1, et võlgnik on deklarant, samuti isik, kelle eest kaubadeklaratsioon esitati. Eeltoodud sättest tuleneb kohtu arvates maksuhaldurile võimalus kohaldada deklarandi ja isiku, kelle eest kaubadeklaratsioon esitati, suhtes solidaarvastutust. Maksuhaldur on maksuotsuses ka eeltoodud sättele impordi käibemaksu määramisel tuginenud. Kuigi Riigikohus on mitmetes oma lahendites (3-3-1-33-99, 3-3-1-38-99 ja 3-3-1-39-99) leidnud, et tollimaakleri teenuse kasutamisel on maksumaksjaks tollimaakler ja ettekirjutuse saab toll teha maaklerile, sest tollivõlg saab tekkida vaid maakleril, on Riigikohus eeltoodud lahendite tegemisel lähtunud põhimõttest, et maakleri kliendil ei ole võimalik maakleri tegevust kontrollida ning kliendil on õigus heas usus eeldada, et tollimaakler tasub kliendilt saadud maksusummad tollile. Nimetatud asjaoludel on olnud maksu määramine tollimaaklerile põhjendatud. Olukorras, kus maksuhaldur on asunud maksuotsuses seisukohale, et tollimaakler oli deklarandina heauskne ning kaebuse esitaja tegeliku kauba saajana kasutas varifirmasid ja heauskset tollimaaklerit käibemaksupettuse toimepanemiseks, oli maksuhalduril õigus määrata maks kaebuse esitajale kui kauba saajale, kes vastutas TS-st tulenevalt maksukohustuse täitmise eest solidaarvõlgnikuna. Maksuhalduril oli tehingute majanduslikust sisust lähtuvalt õigus asendada kaubadeklaratsioonides märgitud kauba saaja tegeliku kauba saajaga ning teha maksuotsus isiku suhtes, kelle eest tegelikult kaubadeklaratsioon esitati.
  20. Imporditud kauba tolliväärtuse muutmine Maksuotsusega (lk. 43-46) on maksuhaldur korrigeerinud kaebuse esitaja poolt imporditud kauba tolliväärtust, tuginedes Tolliväärtuse määramise seadusele (RT I 1995, 20, 298; koos hilisemate muudatuste ja täiendustega; TvMS). Kaebuse esitaja on seisukohal, et maksuhaldur on muutnud ebaseaduslikult imporditud kauba tolliväärtust peale kolme aasta möödumist arvates tolliväärtuse esialgsest määramisest, mistõttu on ka maksuotsuses toodud käibemaksu määramise metoodika väär. Kaebuse esitaja on oma väidete põhistamisel tuginenud tolliväärtuse määramise seaduse (TvMS – RT I 1995, 20, 298 koos hilisemate muudatuste ja täiendustega) § 15 lõikele 2, mille kohaselt on tollil täiendavalt ilmnenud asjaoludel õigus korrigeerida tolliväärtust kolme aasta jooksul pärast tolliväärtuse määramist. Kohus nõustub kaebuse esitaja eeltoodud väitega. Maksuhaldur, korrigeerides kaubadeklaratsioonide esitamise ajal kehtinud TvMS alusel kauba tolliväärtust, on samas jätnud tähelepanuta TvMS § 15 lõikes 2 sätestatud ajalise piirangu tolliväärtuse korrigeerimiseks. Maksurevisjoni alustamise ajal kehtinud,
  21. juulil 2002 jõustunud Tolliseadustiku § 114 lg 1 sätestas, et toll võib tollideklaratsioonis sisalduvate andmete õigsuse või deklareerimata andmete kindlakstegemiseks pärast kauba vabastamist, samuti deklareerimata tehingu toimumise kahtluse korral kontrollida äri- või haldusdokumente ja asjassepuutuva kaubaga seotud sissevedu, väljavedu või neile järgnevaid äritehinguid puudutavaid andmeid, raamatupidamise kandeid ning finantsolukorra muutust bilansis. Tolliseadustiku § 257 kohaselt oli tollil täiendavalt ilmnenud asjaolude arvestamiseks õigus korrigeerida määratud maksusummat omaalgatuslikult või asjaomase isiku taotluse alusel kolme kalendriaasta jooksul maksu määramise päevast arvates. Kohus nõustub kaebuse 11 esitajaga selles, et juba määratud maksusumma korrigeerimine pärast kolme aasta möödumist on eeltoodud sätetest tulenevalt õigusvastane. Kuna 3-aastane tähtaeg impordi käibemaksusumma korrigeerimiseks ületati, on maksuotsus impordi käibemaksu määramiseks õigusvastane ning tuleb tühistada.
  22. Maksuotsuse aegumine realiseerimise käibemaksu määramise osas Kaebuse esitaja on seisukohal,

§ 98lg-s 1 sätestatud 6-aastane tähtaeg maksu määramiseks möödus 31.

detsembril 2005 ning maksuotsus on seetõttu aegunud. Vastustaja on seisukohal, et maksuotsus ei ole aegunud. 27.06.2006 maksuotsusega määras Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi Põhja MTK) kaebuse esitajale tasumiseks impordilt käibemaksu seoses asjaoluga, et perioodil jaanuar kuni detsember 1999 importis kaebuse esitaja varifirmasid kasutades Eestisse Saksamaa firmadelt Metelmann ja Co GmbH ja Werhahn Four Mills GmbH ostetud kaupa (summas kokku 6 961 294 DEM-i ja 817 500 USD), deklareerides 25.01.1999 kuni 21.12.1999 esitatud kaubadeklaratsioonidega kaupade maksumust väiksemana, mille tulemusel tasuti importimisel käibemaksu (3 750 333 krooni) väiksemalt summalt. Maksuotsuses asus Põhja MTK ka seisukohale, et Eestisse imporditud kaubad on Eestis AS-i Magro-S poolt müüdud. Kuna kontrollimise käigus ei olnud võimalik kindlaks teha majandustoimingu varaseimat hetke, sest seisuga 31.12.1999 AS Magro-S raamatupidamises ei kajastunud firmadelt Metelmann & Co GmbH ja Werhahn Flour Mills GmbH imporditud kaubad, luges Põhja MTK majandustoimingu hetkeks 31.12.1999 ning leidis, et kaebuse esitaja poolt kuulub detsembris 1999 maksustatavalt käibelt, summas 68 007 179 (kaupade ostuhind) arvestamisele käibemaksu 12 241 292 (68 007 179 x 18%) krooni. MKS § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise aegumistähtaeg kolm aastat. Maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral on maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus aastat. Aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. MKS § 99 lg 1 p 3 kohaselt peatub maksusumma määramise aegumine revisjoni ajaks, alates revisjoni alustamise päevast kuni revisjonitulemuste põhjal tehtud maksuotsuse kättetoimetamise päevani, või kui revisjoni tulemusel haldusakti ei anta, maksukohustuslasele revisjoniakti tutvustamise päevani. MKS § 99 lg 2 teise lause kohaselt lõpeb aegumine hiljemalt revisjoni lõppvestluse või viimaste revisjonitoimingute tegemise aasta

  1. detsembril, kui samal aastal möödub või on möödunud MKS §-s 98 nimetatud tähtaeg. AS-i Magro-S suhtes alustati revisjoni 07.10.2002, mil seega peatus ka maksusumma määramise aegumistähtaeg. Revisjoniakt nr. 12-3/222 vormistati 10.03.
  2. Maksuhaldur on lugenud viimaste revisjonitoimingute tegemise aastaks 2005 ning leidnud, et kuna MKS § 98 lõikes 1 sätestatud 6-aastane aegumistähtaeg möödus veebruaris 2005 lõppes MKS § 99 lõikest 2 tulenev aegumise peatumine hiljemalt
  3. detsembril
  4. Kaebuse esitaja eeltoodud maksuhalduri seisukohale vastu ei vaielnud. Küll aga on poolte vahel vaidlus selles, kas pärast
  5. detsembrit 2005 maksuotsusega maksu määramine on aegunud või mitte. Kohus on seisukohal, et kuivõrd alates 07.10.2002 kuni 31.12.2005 oli maksuotsusega maksusumma määramise aegumine lähtuvalt MKS § 99 lõike 2 teisest lausest peatunud, sai aegumine jätkuda veel pärast 31.12.2005 MKS § 98 lõikes 1 12 sätestatud 6-aastasest aegumistähtajast puuduoleva aja võrra. Aegumistähtajast puuduoleva aja leiame, lahutades 6 aastast maksusumma määramise aegumistähtaja kulgemise alguseks möödunud aja, milleks maksuotsuse kohaselt oli 3 aastat 7 kuud ja 12 päeva, millele kaebuse esitaja ei ole kaebuses vastu vaielnud. Seega oli maksuhalduril veel pärast 31.12.2005 möödumist aega kaebuse esitajale maksusumma määramiseks maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral enam kui 2 aastat, mistõttu kaebuse esitaja tahtliku tegevuse puhul (mida kohus on ka eelnevalt tuvastanud) saab järeldada, et maksuotsus realiseerimise käibemaksus osas ei ole aegunud.
  6. Kaebuse osaline rahuldamine Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebus osaliselt rahuldada, tühistades maksuotsuse impordi käibemaksu määramise osas. HKMS § 92 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebuse esitaja esindaja on taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebuse esitajale järgmiselt: riigilõiv, summas 5000 krooni, kulud õigusabile, summas 29 665 krooni ning postikulud, summas 25 krooni ja 90 senti (kokku 34 691 krooni ja 10 senti). Eeltoodud menetluskulude tasumine käesolevas haldusasjas on arve-saatelehtede, maksekorralduse ning postiasutuse kviitungi alusel tõendatud. Kuivõrd kohus rahuldab kaebuse osaliselt, tuleb eeltoodud menetluskulud vastustajalt kaebuse esitaja kasuks pooles ulatuses, summas 17 345 krooni ja 55 senti, välja mõista. Vastustaja on taotlenud omakorda haldusasjas dokumentide tõlkimisega kaasnenud kulutuste väljamõistmist kaebuse esitajalt. Taotlusele lisatud maksekorraldus väljavõttelt nähtuvalt on vastustaja tasunud OÜ-le Multilingua Tõlkebüroo 3 483.57 krooni seoses dokumentide tõlkimisega. Kuna kohus jätab kaebuse osaliselt rahuldamata, on põhjendatud vastustaja taotluse rahuldamine pooles ulatuses, summas 1741 krooni 80 senti. Tiina Pappel Kohtunik Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Ivo Pilving ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht
  7. november
  8. a, Tallinn Haldusasja number 3-06-1474 Haldusasi AS Magro-S kaebus Maksu- ja Tolliameti Põhja maksuja tollikeskuse
  9. juuni
  10. a maksuotsuse nr 125/515 tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  11. jaanuari
  12. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus AS Magro-S apellatsioonkaebus 13 Asja läbivaatamise kuupäev
  13. november
  14. a Menetlusosalised Kaebuse esitaja AS Magro-S, esindaja Jüri Allikalt Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus, esindajad Tanel Molok, Külli Niin, Inga Mihhailova ja Galina Mihhailova RESOLUTSIOON
  15. Rahuldada AS Magro-S apellatsioonkaebus.
  16. Tühistada Tallinna Halduskohtu
  17. jaanuari
  18. a otsus osas, millega jäeti AS Magro-S kaebus rahuldamata, ja menetluskulude jagamise osas. Teha selles osas uus otsus, millega rahuldada AS Magro-S kaebus täies ulatuses.
  19. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  20. juuni
  21. a maksuotsus nr 12-5/515 käibemaksu 8 490 957 krooni tasumiseks kohustamise osas.
  22. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt AS Magro-S kasuks välja esimese ja teise astme kohtumenetluse kulud kokku summas 56 293 krooni ja 70 senti. Lauri Madise Ivo Pilving Ruth Virkus 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.