Obsah (7)

§ 75§ 98§ 94§ 50§ 59§ 56§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Kaire Pikamäe ja Lilianne Aasma Otsuse tegemise aeg ja koht 13. november 2008, Tallinn Haldu

) § 73 lg 3 kohaselt muudetakse revisjoni ulatust või revisjoni tähtaega vajaduse korral hiljem korraldusega. Kuigi see säte ei sea korralduse tegemise tähtaega sõltuvusse revisjoni lõppemise tähtajast, peaks see olema revideeritavale isikule teatavaks tehtud enne varem määratud revisjoni tähtaja saabumist. See oleks kooskõlas ka

§ 75lg-ga 1.

c) Maksu määramine ei ole aegunud.

§ 98

lõike 1 kohaselt on maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral maksusumma määramise aegumistähtaeg kuus 2 aastat. Aegumistähtaeg algab maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Maksuhaldur on maksuotsuse tegemist põhjendanud OÜ Naprosaks osalemisega maksupettuses. Seega eeldusel, et kohtumenetluses kogutud tõendid kinnitavad nimetatud väidet ning OÜ Naprosaks jättis maksusumma tahtlikult tasumata, ei ole maksu määramine aegunud. d) Maksuhalduril ei teki paralleelse haldus- ja kriminaalmenetluse läbiviimise korral absoluutset tõendamiskoormust. Kui on tuvastatud kõik maksu määramiseks vajalikud asjaolud ega ole takistusi maksusumma määramiseks haldusmenetluses, ei ole maksuhalduril õigust jääda ootama kriminaalmenetluse tulemusi, vaid ta on tulenevalt

§-dest 10 ja 11 kohustatud tegema maksuotsuse. Hoopis maksukohustuslase pahauskne käitumine loob talle kõrgendatud tõendamiskoormuse maksukohustust vähendavate asjaolude tõendamisel (Riigikohtu üldkogu 17. veebruari 2004. a otsus asjas nr 3-1-1-120-03). Maksumenetluses ei saa maksukohustuslasel seoses kriminaalmenetluse paralleelse läbiviimisega olla eeltoodust väiksem tõendamiskoorem. Kaebuse esitaja vaikimistaktika maksu- ja kohtumenetluses ei saa tekitada maksuhaldurile täiendavat tõendamiskohustust nende asjaolude suhtes, millega kaebuse esitaja maksuotsuses ei nõustu. Kaebuse esitaja ei ole kuidagi põhjendanud seda, kuidas võiks tema positsioone põhistavate tõendite ja selgituste esitamine kahjustada tema positsioone kriminaalmenetluses.

1. e)OÜ Naprosaks pani teadlikult ja tahtlikult toime maksupettuse. OÜ Naprosaks ei soetanud vaidlusalust kaupa osaühingutelt Grandifer, Blandorf, Planteron, Westlux ja Top Market. Pannes teadlikult toime maksupettuse, puudus tal ka käibemaksuseaduse (KMS) sätete alusel sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. mai 2003. a otsus asjas nr 3-3-1-39-03, p 12; 2. oktoobri 2003 otsus asjas nr 3-3-1-50-03). Maksupettuse tuvastamiseks ei pidanud maksuhaldur täiendavalt kindlaks tegema, millisel viisil maksuotsuse lisas 1 toodud arvetel kajastatud kaup OÜ Naprosaks omandisse jõudis.
2. f)Kohtul puudub alus kahelda asjaolus, et pangakontodelt nähtuvad ülekanded tõepoolest teostati ning kaebuse esitajal tekkis sellest lähtuvalt ettevõtlusega mitteseotud kulu. Maksuhalduril puudub seaduslik alus jätta antud asjaoludel tulumaks ettevõtlusega mitteseotud kuludelt määramata. Maksuotsus on kaebuse esitaja tulumaksukohustuse osas seaduslik, kuna maksumenetluse ja kohtumenetluse käigus tuvastati, et kaebuse esitaja pani teadlikult toime maksupettuse, st teadis, et vaidlusalused äriühingud ei ole kauba tegelikud müüjad. Majandustehingute toimumine arvetel näidatud müüjatega pole kinnitust leidnud ning kohus on tuvastanud, et OÜ Naprosaks ei toiminud heauskselt. Vaidlusalustel arvetel märgitud tehingute majanduslik sisu ei vasta tõele.

§ 94kohaldamisele ei kuulu.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 4. OÜ Naprosaks palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ning tühistada maksuotsuse või saata asi uueks arutamiseks Tallinna Halduskohtule. Kaebaja põhjendused:

1. a)OÜ Naprosaks osavõtt maksupettusest ei ole tõendatud. Kohus on S. Saarele valesti omistanud tunnistaja staatuse. Ülekuulamise protokollist nähtub, et S. Saar on kahtlustatav. Kahtlustataval on ise õigus valida, kas rääkida tõtt, vaikida või valetada. Tunnistaja staatust ei ole S. Saarel ka käesolevas haldusasjas, kuna teda pole tunnistajana üle kuulatud. S. Saar on andnud vastuseks OÜ Naprosaks volitatud esindaja järelepärimisele selgituse, mis lükkab ümber tema varasemad ütlused. Ühe isiku, kuriteos kahtlustatava S. Saare ütlustele, millest isik on taganenud, ei saa rajada maksusumma määramist. Maksuhaldur ei rahuldanud OÜ Naprosaks taotlust võtta S. Saarelt täiendavaid selgitusi. Puuduvad igasugused tõendid, mis viitaksid OÜ Naprosaks osavõtule maksupettusest. Kriminaalasjas üle kuulatud teiste isikute ütlused ei kinnita OÜ Naprosaks osalemist maksupettuses. R. Rümmel kinnitab enda osalemist kuriteos, kuid ei kinnita raha toimetamist OÜ-le Naprosaks. Ka A. Salu ütlused ei kinnita raha toime- 3 tamist OÜ-le Naprosaks. S. Saare väited ei ole leidnud kinnitust teiste kriminaalasjas ülekuulatud isikutega ütlustega. Kahtluse alla seatud tehingutega soetatud metalli on OÜ Naprosaks edasi müünud. Puudub vaidlus, et kaup tegelikult eksisteerib. See viitab tavapärasele majandustegevusele. Tulenevalt paralleelsest kriminaalmenetlusest ja seal valitud vaikimistaktikast ei saa apellant täita maksuasjas lasuvat tõendamiskohustust. Põhiõigusliku vaikimistaktika kasutamine kriminaalasjas ei saa kaasa tuua asjaolude hindamist haldusasjas kaebaja kahjuks. Apellandi vaikimistaktikast tulenevalt suureneb haldusasjas maksuhalduri tõendamiskoormus. Tõendeid tuleb uurida vahetult ning nende vahetu uurimine on võimalik vaid isikuid küsitledes. Tõendi allikas ei ole mitte isiku ülekuulamise protokoll, vaid isik. Järelikult ei saa tõendi vahetuks uurimiseks haldusasjas pidada ülekuulamise protokolli avaldamist, vaid isiku vahetut küsitlemist. Vastupidine rikuks haldusmenetlusele omast uurimispõhimõtet ja õiglase kohtupidamise põhimõtet.
2. b)Rikutud on võrdse kohtlemise põhimõtet. Pooltele tuleb anda võrdsed võimalused tutvuda asjas tähtsust omavate materjalidega. OÜ Naprosaks on võrreldes Maksu- ja Tolliametiga ebavõrdses olukorras, kuna Maksu- ja Tolliamet, viies läbi kriminaalmenetlust, omab ülevaadet kõigist kriminaalasja materjalidest. Maksu- ja Tolliamet on haldusasja juurde lisanud materjale valikuliselt, esitades just süüstavaid materjale. Kriminaalasjas kogutud materjale ei tohiks esitada ega hinnata selektiivselt, sest selektiivne esitlus ei võimalda objektiivselt hinnata tõendeid nende kogumis. Objektiivse ja õiglase kohtupidamise tagamiseks tuleb võtta käesoleva asja juurde kogu kriminaalasja materjalid.
3. c)Käesolevas kaasuses on vaidluse õiglane lahendamine võimalik vaid menetluse peatamise korral. Ebaõige on halduskohtu väide, et kui isikul on ennast kaitsvaid või õigustavaid argumente, siis ei saa nende esitamine isikut kuidagi kahjustada. Kui isik on sunnitud osad argumendid esitama paralleelses menetluses, siis on oluliselt riivatud tema kaitseõigus kriminaalmenetluses (Euroopa Inimõiguste Kohtu – EIK – 17. detsembri 1996. a otsus asjas Saunders v. Suurbritannia, p 69). Olukord, kus isik oma õiguste kaitseks halduskohtumenetluses peab valima aktiivse kaitse taktika ning esitama tõendeid ja andma ütlusi ja selgitusi, annaks kriminaalmenetluse vastaspoolele – prokuratuurile – võimaluse eelnevalt tutvuda võimalike kaitseargumentidega. Kohtualusel või tema kaitsjal kriminaalmenetluses analoogne juurdepääs prokuratuuri võimalikele argumentidele puudub. Siit tuleneb ka poolte ebavõrdsus. Halduskohtumenetluses tehtud negatiivne otsus, mis toob kaasa suure rahalise nõude rahuldamise kaebaja vastu, on käsitletav riikliku sunnivahendina selleks, et kallutada isikut andma selgitusi ning esitama võimalikke tõendeid.
4. d)Kohus on taandamistaotlust ebaõigesti läbi vaadates ja ise lahendades rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 26 lg 3 nõudeid. Enne pädeva kohtuniku poolt taandamisavalduse lahendamist on kohus rikkunud TsMS § 28 lg 1 nõudeid ja asjas lahendit tehes ka TsMS § 28 lg 2 nõudeid. Kohtuistungil esitas OÜ Naprosaks taotluse asja lahendava kohtuniku taandamiseks, kuid kohtunik jättis taotluse rahuldamata TsMS § 28 lg 2 alusel. Kohtunik omab küll õigust TsMS § 26 lg 1 alusel ennast ise taandada, kuid ei oma õigust ise otsustada enda taandamata jätmist, vaid ta peab taotluse TsMS § 26 lg-st 3 tulenevalt esitama kohtu esimehele. Kohtunik ei või teha kohtuastmes menetlust lõpetavat lahendit enne taandamisavalduse lahendamist. OÜ Naprosaks taotlus kohtuniku taandamiseks ei olnud ilmselt põhjendamatu. Kõik pärast taandamisotsust tehtud menetluslikud otsused on õigusvastased, sh kohtuotsus. Kohtuotsuse tühistamise aluseks on ausa menetluse võimatus, mis väljendub kohtuniku poolt 28. märtsi 2007 kohtuistungi käigus antud määruse hinnangus, et kaebus on perspektiivitu. Vastavad seisukohad on apellant esitanud avalduses kohtuniku taandamiseks.
5. e)Kohus jättis kaasamata kolmandate isikutena Ruslan Agejevi ja Aleksandr Popkovi. Käesolevas haldusasjas otsustatakse nende õiguste ja kohustuste üle, mis moodustab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 45 lg 2 p-s 1 sätestatud aluse. 4
6. f)Kui maksuhaldur on alustanud revisjoni, jätnud selle aga pooleli, siis ei anna esimese revisjoni poolelijätmine mingil juhul maksuhaldurile õigust alustada sama perioodi suhtes uut revisjoni. Ei oma tähtsust, millises ulatuses pooleli jäänud revisjoni käigus maksumaksjat koormati.

§-dest 102 ja 103 tuleneb korduvrevisjoni keeld. See põhimõte on absoluutne. Esimene revisjon jäi maksumaksjast mittesõltuvatel põhjustel lõpule viimata. Pärast revisjoni tähtaja möödumist ja uue revisjoni käigus kogutud tõendid on õigusvastased ja neid ei saa haldusakti andmisel kasutada. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et revisjoni tähtaja pikendamine pärast tähtaja möödumist ei ole keelatud ega vastuolus maksukorralduse seadusse nõuetega, vaid tegu on kõigest hea haldustava rikkumisega. Revisjoni tähtaja pikendamine pärast selle möödumist ei ole vastuolus mitte ainult maksukorralduse seaduse, vaid ka tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja haldusmenetluse seaduse sätetega.

§ 50

lg-st 5 tuleneb, et menetlustähtaega, mille tähtpäev on möödunud, enam pikendada ei saa.

1. g)Maksuhalduri 4. oktoobri 2001. a ettekirjutuse resolutsioonis nähti ette revisjoni läbiviimine. See ettekirjutus on siduv. Selle alusel revisjoni mitteläbiviimine tähendab kaebaja õiguspärase ootuse riivet sellele, et tema suhtes viiakse läbi revisjon 4. oktoobri 2001. a haldusakti alusel. 11. septembri 2002. a korraldus on õigusvastane. Õigusriigile on sobimatu olukord, kus seaduse ja haldusakti vastuolu korral tuleb juhinduda haldusaktist, mitte seadusest. 5. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palub oma vastuses jätta OÜ Naprosaks apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata järgmistel põhjustel:
2. a)A. Salu 30. augusti 2007. a tunnistajana ülekuulamise protokoll kinnitab täiendavalt OÜ Naprosaks osalemist maksupettuses. Tõendiks võivad olla ka protokollitud seletused. Tõendi allika vahetu ülekuulamine kohtuistungil kuulub kriminaalmenetluse reeglite hulka ning on kohaldatav üksnes kriminaalmenetluses, mitte haldus(kohtu)menetluses.

§ 59

lg 1 kohaselt on maksumenetluses võimalik tõendiks lugeda ka kriminaalmenetluses saadud kahtlustatava selgitus. Halduskohtul puudub kohustus kahtlustatava ülekuulamise protokolli kasutamiseks kahtlustatavat vahetult kohtuistungil üle kuulata. Kaebaja ei ole taotlenud S. Saare tunnistajana ülekuulamist. Kaebaja on esitanud kohtule tõendina S. Saarele tehtud järelepärimise vastuse, mis kinnitab, et ka kaebaja seisukohalt pole halduskohtumenetluses tõendina käsitatav, vaid halduskohtus kahtlustatava vahetu ülekuulamise tulemusel saadud teave.

1. b)Objektiivse ja õiglase kohtupidamise tagamiseks ei tule haldusasja juurde võtta kogu kriminaalasja materjale. Selline taotlus oleks põhjendatud olukorras, kus vaidlustatud maksuotsuse koostanud revidendil on piiramatu juurdepääs kriminaalasja materjalidele ja kus revident kasutaks kriminaalasja materjalidest vaid maksukohuslasele ebasoodsaid tõendeid. Kumbki tingimus pole antud juhul täidetud. Kuigi Maksu- ja Tolliamet on nii riiklike maksude haldur kui ka uurimisasutus, siis kriminaalmenetluses kogutud teabe väljastamine asutuse teistele struktuuriüksustele on reguleeritud samamoodi nagu teabe väljastamine muudele isikutele väljaspool Maksu- ja Tolliametit. KrMS § 214 kohaselt võib kohtueelse menetluse andmeid avaldada üksnes prokuratuuri loal ja tema määratud ulatuses ning toodud paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustel. Seetõttu ei ole kaebaja taotluse motiivid asjakohased ning asja juurde ei tule võtta täiendavaid kriminaalasja materjale.
2. c)Halduskohus ei rikkunud taandamisega seoses oluliselt menetlusnorme. TsMS § 25 lg-test 1 ja 2 tulevalt ei saa taandamise avaldust esitada olukorras, kus halduskohtumenetluse jooksul tekkinud väidetavast taandamise alusest teadasaamise järel on isik osalenud kohtuistungil või esitanud kohtule sisulise taotluse. Taandamise õiguse kaotamine aitab tagada, et isikud kasutaksid oma protsessiõigusi heauskselt. Seetõttu tuleb sellised taotlused esitada võimalikult varakult, et ära hoida protsessi venimist. Sellest tulenevalt kaotab isik taandamise õiguse, kui ta ei esita taandamise avaldust mõistliku aja jooksul peale taandamise alustest teadasaamist. Apellant esitas taandamise avalduse pea viis kuud pärast taandamisavalduses põhistusena 5 toodud asjaolude teadasaamist. Halduskohus toimis õigesti, kui jättis kolmandate isikutena kaasamata R. Agejevi ja A. Popkovi (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 5. aprilli 2007. a määrus).
3. d)Maksukohuslasel on kohustus esitada tõendid, mis tõendaksid deklaratsioonis esitatud andmete õigust (

§ 56

). Apellatsioonkaebuses viidatud EIK lahendid on asjakohased olukorras, kus haldusmenetluses kogutud tõendeid kasutatakse süüteomenetluses isiku süüstamisel. Üldjuhul on Riigikohus aktsepteerinud haldusmenetluse käigus kogutud tõendite kasutamist kriminaalmenetluses, samas on leidnud, et maksukuritegude uurimisel tuleb maksumenetluses kogutud tõendeid uurida ja hinnata kriminaalmenetluse üldisi reegleid järgides. Seega on haldusmenetluses kogutud tõendite kriminaalmenetlusse ülekandmisel ja seal nende kasutamisel teatud piirangud (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-1-1-120-03). Isiku poolt teabe andmisest keeldumise õiguse kasutamata jätmine ei tähenda seda, et süüdistatava varem maksumenetluses antud seletusi võib kriminaalmenetluses tema tahte vastaselt avaldada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-57-07, p 16). Seega ei saa maksumenetluses kogutud süüstavaid selgitusi kriminaalmenetluses isiku tahte vastaselt kasutada ja puudub alus väiteks, et seaduslikul alusel maksumenetluses teabe andmisest keeldumine muudaks maksumenetluses lasuvat kohustust tõendada tehingute toimumist. Kaebaja seisukoht, et käesolevas haldusasjas tuleb menetlus peatada paralleelse kriminaalmenetluse läbiviimise tõttu on vastuolus halduskohtumenetluse kontsentratsioonipõhimõtte (HKMS § 12 lg 1) ja uurimispõhimõttega (HKMS § 16 lg 2, § 19 lg 7, § 25 lg 4), samuti Riigikohtu halduskolleegiumi
3. novembri
4. a otsusega asjas nr 3-3-1-54-01, p 1, ja
5. detsembri
6. a otsusega asjas nr 3-3-1-63-06, p 9, ning üldkogu
7. veebruari
8. a otsusega asjas nr 3-1-1-120-03, p
9. Kaebaja esitas menetluse peatamise taotluse alles
10. augusti
11. a istungil. Kriminaalmenetlust alustati
12. mail
13. Menetluse peatamise taotluse esitamine niivõrd hilja peale mitmete taotluste esitamist näitab, et kaebaja ise ei pidanud halduskohtumenetluse peatamist vajalikuks. Pigem viitab see menetlusõiguste pahatahtlikule kasutamisele ning soovile venitada halduskohtumenetlust. Tallinna Ringkonnakohus jättis
14. oktoobri
15. a istungil rahuldamata kaebaja taotluse haldusasja menetluse peatamiseks. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
16. Ringkonnakohus käsitleb esmalt poolte väiteid seoses kohtuniku taandamise avaldusega (I), menetluse peatamise taotlusega (II) ja kolmandate isikute kaasamata jätmisega (III). Seejärel hindab ringkonnakohus poolte seisukohti seoses maksuotsuse menetlusliku õiguspärasusega, täpsemalt seoses korduvrevisjoni keeluga (IV) ja revisjoni tähtaja pikendamisega (V). Samuti peatub ringkonnakohus maksuotsuse sisulisel õiguspärasusel (VI). Lõpetuseks selgitab ringkonnakohus menetluskulude jaotust apellatsiooniastmes (VII). I
17. Ringkonnakohus nõustub kaebaja väitega, et halduskohus rikkus TsMS § 28 lg 2 esimest lauset. Asja üksi lahendav kohtunik ei või teha kohtuastmes menetlust lõpetavat lahendit, sh kohtuotsust enne taandamisavalduse lahendamist kohtu esimehe poolt vastavalt TsMS § 26 lg 3 esimesele lausele. TsMS § 28 lg 2 esimese lause rikkumine ei vii HKMS § 45 lg 1 p 1 ega lg 2 p 2 ega ühegi muu normi kohaselt iseenesest kohtuotsuse tühistamiseni, kui taandamisavaldus oli põhjendamatu. Kui kohtunik taandamisele ei kuulunud, ei saa taandamisavalduse läbivaatamata jätmine mõjutada kohtuotsuse sisu. 6 Ringkonnakohus on seisukohal, et kaebaja taandamisavaldus oli ilmselt põhjendamatu. Kohtuniku kallutatuse suhtes puudub käesoleval juhul vähimgi tõenäosus. Seega toimus menetlus halduskohtus kuni kohtuotsuse tegemiseni kooskõlas TsMS § 28 lg 2 esimese lausega ning kohtuotsuse tegemine TsMS § 28 lg-t 2 rikkudes ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist.
18. Taandamisavaldus esitati halduskohtus motiivil, et halduskohus tegi kaebajat ära kuulamata ebaseadusliku esialgse õiguskaitse määruse ja kohus on selgesõnaliselt väljendanud seisukohta, et kohtunik jätab kaebuse rahuldamata.
19. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna menetlusosaliste taotluste varasem rahuldamata jätmine objektiivset alust arvata, et kohtunik on asja lahendamisest isiklikult huvitatud. See kehtib ka siis, kui kõrgema astme kohus on kohtulahendi tühistanud. Samuti ei muuda kohtunikku erapooletuks kaebuse eduväljavaadetele eelhinnangu andmine esialgse õiguskaitse, kaebuse menetlusse võtmise, menetlusabi või muus sarnases määruses. Säärastel puhkudel on kohtul kohustus anda eelhinnang kaebuse rahuldamise perspektiivile, sh sõltuvalt olukorrast ka vaidlustatud haldustoimingu õiguspärasusele ja kaebaja õiguste rikkumisele (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi
20. juuni
21. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-54-06, p 12,
22. oktoobri
23. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-42-07, p-d 10–12,
24. veebruari
25. a määrus haldusasjas nr 33-1-93-07, p 15, ning
26. oktoobri
27. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-45-08, p 11). Samuti tuleb rõhutada, et kohtulahend, sh kohtuotsus ei tohi tulla menetlusosalistele üllatusena, st kohus ei või tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Kohus tagab, et menetlusosalisel on iga asja lahendamiseks olulise asjaolu suhtes võimalik avaldada oma arvamust (TsMS § 348 lg 3, § 436 lg 4). Et arvamuse avaldamise võimalus ei oleks üksnes formaalne, võib õiguslik arutelu eeldada teataval määral ka kohtu poolt tähelepanu juhtimist sellele, millised menetlusosalise väited vajaksid täiendavat põhjendamist, st on kohtu esialgsel hinnangul põhjendamatud. Ka piisavalt motiveerimata eelhinnang kaebuse eduväljavaadetele ei kujuta endast „argumentidele mittealluvat ja diskussiooni välistavat eelarvamust“ (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
28. novembri
29. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-123-05, p-d 10–13). Halduskohtu istungi protokollidest ega muudest asja materjalidest ei nähtu, et kohtunik oleks oma esialgseid hinnanguid avaldanud ebakohasel viisil ega oleks olnud avatud kaebaja täiendavatele põhjendustele. Kohtunik ei ole resoluutselt kinnitanud, et ta jätab kaebuse rahuldamata sõltumata kaebaja põhjendustest, millised need ka ei oleks, vaid, et „kaebusel puudub suure tõenäosusega rahuldamise perspektiiv“ (
30. märtsi
31. a määrus).
32. Kuna halduskohus võis teha esialgse õiguskaitse muutmise määruse ilma kaebajat ära kuulamata (ringkonnakohtu
33. mai
34. a määrus, p 7) ja kahtlused kohtuniku erapooletuses olid otsitud, ei saa kaebaja ärakuulamata jätmine neid kahtlusi ka kuidagi süvendada. Liiatigi oli kohus kaebajale andnud tähtaja taotlusele vastamiseks. Kohus jättis üksnes tähtaja pikendamise taotluse rahuldamata ning sedagi põhjendatult. II
35. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud halduskohus menetlusnorme, jättes rahuldamata kaebaja taotluse haldusasjas kohtumenetluse peatamiseks.
36. Kaebaja leiab, et käesoleva haldusasja menetlus tulnuks peatada, sest vastasel korral peaks ta haldusasjas avaldama tema kasuks kõneleva teabe ja tõendid, mida tal on õigus ja vajadus hoida kriminaalmenetluse praeguses staadiumis veel konfidentsiaalsena. 7
37. Ringkonnakohtu hinnangul ei tugine kaebaja taotus menetluse peatamiseks seadusele. Menetluse peatamise alused halduskohtumenetluses on HKMS § 22 kohaselt sätestatud TsMS §-des 355–
38. Käesoleval juhul on määrava tähtsusega TsMS § 356 lg 1, mille kohaselt võib kohus peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni, kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses. Riigikohus on selgitanud varem kehtinud HKMS § 22 lg 1 p 3 kohta järgmist: „HKMS §-s 22 lg 1 p 3 sätestatud asja läbivaatamise võimatust tuleb mõista kui sellist seost kahe menetluses oleva haldusasja vahel, kus ühe haldusasja kohtumenetluse eesmärkidele ja nõuetele vastava läbivaatamise eelduseks on teise asja lahendamine, sest esimese asja läbivaatamisel on määrava tähtsusega teises asjas tuvastatav asjaolu. Ka siis, kui teine kohtuasi pole haldusasi või pole tegemist samade protsessiosalistega, võib teises asjas tuvastatud asjaolu olla sama, mida tuvastatakse ka esimese haldusasja läbivaatamisel. Menetluse peatamise nõude kohaldamisel tuleb vältida haldusasjade lahendamise põhjendamatut venimist. Menetluse peatamise tõttu tekkiv viivitus peab olema proportsionaalne peatamise eesmärgiga.“
39. Käesoleval juhul ei sõltu haldusasja lahendamine õigussuhtest ega asjaolust, mida tuleks tuvastada teises kohtuasjas, s.t kaebaja suhtes algatatud kriminaalmenetluses. Asjaolu, et andmete avaldamine ühes kohtuasjas võib halvendada isiku positsiooni teises kohtuasjas, ei ole TsMS § 356 lg 1 kohaselt menetluse peatamise aluseks. Riigikohus on
40. detsembri
41. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-63-06, p 9, rõhutanud, et kui maksumenetluse käigus on kogutud kõik maksu määramiseks vajalikud tõendid, ei tohi maksuhaldur viivitada maksu määramisega ning halduskohus ei pea jääma ootama, milline hinnang nendele tõenditele antakse kriminaalmenetluses.
42. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesoleval juhul tegemist ka poolest tuleneva muu mõjuva põhjusega menetluse peatamiseks (TsMS § 355). Muuhulgas ei tulenenud ega tulene käesoleva kohtumenetluse peatamise vajadust PS § 22 lg-s 2 sätestatud vaikimisõigusest. Süütuse presumptsioonist tuleneva vaikimisõiguse eesmärk on asetada riigile kriminaal- või väärteoasjas kohustus tõendada isiku süü ning võtta isikult kohustus tõendada oma süütust. Maksu määramise ja maksuotsuse täitmise edasilükkamine ei ole PS § 22 lg 2 eesmärgiks. Maksumenetlus ega sellele järgnev halduskohtumenetlus ei ole hõlmatud PS § 22 lg 2 esemelise kaitsealaga (vt Riigikohtu üldkogu
43. veebruari
44. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1120-03, p 16). Maksumenetluses ei ole maksukohustuslasel vaikimisprivileegi, vaid tal on kaasaaitamiskohustus (

§ 56, § 60 lg 1).

Jättes olulise teabe maksumenetluses esitamata, on kaebaja kaasaaitamiskohustust rikkunud. Seadusest tuleneva kaasaaitamiskohustuse täitmise nõudmine maksumenetluses ei ole käsitatav võimude omavolina. Rõhutada tuleb, et käesoleval juhul ei keeldunud kaebaja enda kinnitusel tema süüditunnistamist võimaldavate ütluste andmisest, milleks tuleneks alus

64 lg 1 p-st 6, vaid tema kasuks rääkivate andmete esitamisest. Viited Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

1. novembri
2. a otsusele asjas Allan v Suurbritannia ja
3. mai
4. a otsusele asjas J.B. v Šveits ei ole seega käesoleval juhul asjakohased. Kaebaja kasuks rääkivate andmete ja tõendite esitamata jätmiseks puudub maksumenetluses alus. See, et maksumenetlusliku kaasaaitamiskohustuse täitmine võib kaudselt ja faktiliselt ahendada isiku valikuvõimalusi erinevate kaitsetaktikate kasutamisel kriminaalmenetluses, ei ole inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 6 ega PS § 22 lg 2 ega 3 rikkumine. 8 Kaebaja õigust ärakuulamisele ega uurimispõhimõtet ei ole maksumenetluses rikutud sellega, et kaebaja ise on valinud vaikimistaktika. Isegi kui möönda käesoleval juhul PS § 22 lg 2 kaudse riive võimalikkust kriminaalasjas, ei oleks mingil juhul tegemist õigusvastase riivega. Menetluse peatamine kaebaja poolt toodud põhjendusel kahjustaks ebaproportsionaalselt avalikku huvi maksude määramiseks ja halduskohtumenetluse toimumiseks mõistliku aja jooksul. Kaebajal on õigus kriminaalasjas vaikida, kuid selle õiguse alusel ei saa ta nõuda, et halduskohtumenetlus ning seega maksuotsuse lõplik jõustumine lükataks määramata ajaks edasi.
5. Kaebaja poolt viidatud EIK
6. veebruari
7. otsusest asjas Albert ja Le Compte v Belgia ega ka muudest EIK lahenditest ei tulene, et kriminaalmenetluslikku vaikimisõigust tuleks eelistada kaasaaitamiskohustusele maksumenetluses ja menetluse efektiivsele läbiviimisele, kui puudub oht, et avaldatud andmeid kasutatakse isiku süüdistamisel. Enamgi veel, EIK on rõhutanud, et õigus vaikimisele ja õigus enda vastu mitte tunnistada ei ole absoluutsed. EIK peab koguni võimalikuks teha väljaspool kriminaalmenetlust isiku vaikimise põhjal õiguslikke järeldusi (
8. aprilli
9. a otsus asjas Weh v Austria, p 46). Ammugi ei saa seega vaikimisele viidates nõuda maksu- või halduskohtumenetluse peatamist.
10. Meenutamist väärib ka Riigikohtu halduskolleegiumi märkus
11. detsembri
12. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-63-06, p 9, et juhul, kui kriminaalmenetluses tuvastatakse hiljem uued asjaolud, mis seavad kahtluse alla jõustunud maksuotsuse õigsuse, on maksukohustuslasel õigus taotleda maksuotsuse muutmist või kehtetuks tunnistamist vastavalt

§ 102lg-le 1.

Asjaolu, et maksuotsuse kohta on olemas jõustunud kohtuotsus, ei võta ära õigust rakendada

§ 102lg-t 1.

Jõustunud kohtuotsus vaid kinnitab haldusakti õiguspärasust, mitte ei keela haldusorganil õiguspärast haldusakti muuta, kui seadus näeb ette sellise võimaluse. III

1. Halduskohus on põhjendatult jätnud käesolevasse menetlusse kolmandate isikutena kaasamata R. Agejevi ja A. Popkovi. Halduskohus ei ole nimetatud isikute õiguste üle otsustanud. Kaebaja maksuotsuse jõussejätmine ei aseta mingeid vahetuid kohustusi R. Agejevile ega A. Popkovile. Halduskohtu otsuse motiivid ei ole ühegi õigusnormi kohaselt kellelegi, sh kriminaalasja lahendavale kohtule ega kriminaalmenetluse osalistele siduvad (TsMS § 457 lg 1). Halduskohtu otsus võib olla tõendina kriminaalasjas kasutatav, kuid kriminaalmenetluse osalistel on võimalik halduskohtu otsuse seisukohad omapoolsete tõenditega ümber lükata. IV
2. Vaidlustatud maksuotsuse tegemisel ei ole ringkonnakohtu hinnangul rikutud korduvate kontrollimenetluste läbiviimise piiranguid.
3. Esmalt tuleb selgitada, et seadusest ega maksukorralduse üldpõhimõtetest ei tulene absoluutset keeldu revisjoni korrata. Küll aga piirab

§ 102

lg 3 revisjoni tulemusel tehtud või muudetud maksuotsuse muutmist ja kehtetuks tunnistamist. Samuti tuleb maksuhalduril täita oma ülesandeid võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivsel, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Keelatud on maksukohustuslase korduv kontrollimine juhtumil, kui maksuhaldur ei tohiks

§ 102lg-s 3 sätestatud keelu tõttu varasemat maksuotsust muuta.

Säärane kontrollimine tooks maksukohustuslasele kaasa asjatud kulutused ja ebamugavused, sest on ette teada, et maksuotsust ei ole võimalik muuta. Korduva kontrolli piirangud on seotud va- 9 rem toimunud revisjoniga, sest revisjon on maksukohustuslast kõige enam koormavam kontrollimise vorm ja revisjoni käigus on maksuhalduril võimalik teostada kõik maksukohustuse lõplikuks kindlaksmääramiseks vajalikud toimingud ning nende kordamine oleks ülemäärane (Riigikohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-48-04, p 11;
3. juuni
4. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-20-05, p 11, 13;
5. novembri
6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-45-07, p 11). Seega ei ole keelatud korduv kontroll, sh revideerimine iseenesest, vaid varasemale revisjonile järgnev korduv kontroll, mis maksuotsuse muutmise ja kehtetuks tunnistamise piirangute tõttu oleks asjatu. Sama kehtib ka varasema

alusel läbi viidud revisjoni (üldkontrolli) ja selle alusel tehtud ettekirjutuste puhul. Eelnevast tulenevalt eeldab korduva kontrolli piirangute rikkumine muuhulgas kahe tingimuse täitmist: – enne vaidlusalust revisjoni peab olema toimunud varasem revisjon (üldkontroll); – varasema revisjoni tulemusena peab olema tehtud maksuotsus, mille muutmine ja kehtetuks tunnistamine on välistatud.

1. Käesolevas asjas kontrolliti kaebaja maksukohustuse täitmist enne vaidlusalust revisjoni kahel korral. Tallinna Juriidiliste Isikute Maksuameti
2. oktoobri
3. a ettekirjutusega alustati kaebaja maksude tasumise õigsuse kontrolli perioodi jaanuar 2000 kuni august 2001 suhtes. Selle kontrollimenetluse raames uuriti üksnes käivet kaebaja pangakontodel. Kaebajat oluliselt koormavaid toiminguid selle kontrollimenetluse raames ei tehtud. Tähtsust ei ole sellel, et maksuhaldur ei ole tutvustanud kaebajale kontrollimisega seotud materjale. Vähese ulatuse ja intensiivsuse tõttu ei ole seda uurimist võimalik samastada revisjoniga. Eelpool (otsuse p 20) viidatud Riigikohtu lahendite kohaselt on revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli eristamisel määrava tähtsusega kontrolli intensiivsus, mitte kontrollitava perioodi pikkus, kontrolli ulatus uuritavate maksude lõikes ega maksuhalduri terminikasutus kontrollimenetluse aluseks olevates dokumentides. Samas ei nähtud
4. oktoobri
5. a ettekirjutuse resolutsioonis ette revisjoni läbiviimist. Kogu ettekirjutuses ei mainita kordagi sõna „revisjon“ (I kd, tl 21). Siduva resolutsioonina on käsitatav üksnes kaebaja kohustus ilmuda maksuametisse seletuste andmiseks ja pangakontode väljatrükkide esitamiseks. Järelikult ei saanud
6. oktoobri
7. a ettekirjutusest kuidagi tuleneda kaebaja „õiguspärast ootust revisjoni läbiviimisele“, mistõttu seda õiguspärast ootust ei saanud ka käesolev revisjon rikkuda. Samuti ei antud
8. oktoobri
9. a ettekirjutuse alusel toimunud kontrollimenetluse tulemusena haldusakti. Järelikult ei saa käesolev revisjon kummagi eelpoolnimetatud eelduse puudumise tõttu sattuda vastuollu maksuotsuse muutmise piirangutega

§ 102lg 3 kohaselt.

Kõnealune kontroll ei piiranud seega käesoleva revisjoni läbiviimist ega muuda ka maksuhalduri

1. septembri
2. a korraldust revisjoni alustamise kohta õigusvastaseks.
3. Harju Maksuameti
4. novembri
5. a ettekirjutusega nr 6.1-03.2/14-4074 alustati kaebaja kõigi maksude tasumise õigsuse kontrolli maksustamisperioodide august–september 2000 osas, kohustades maksumaksjat esitama märkimisväärses ulatuses raamatupidamis- ja muid dokumente. Selle kontrolli raames anti
6. veebruaril 2002 kontrollakt, mille kohaselt maksude juurdemääramist ei toimu.
7. novembri
8. a ettekirjutusega alustatud kontroll kujutas endast ringkonnakohtu hinnangul revisjoni ning selle tulemusena anti kontrollakti näol haldusakt, mille muutmine ja kehtetuks tunnistamine on piiratud. Samas ei ole käesolevas asjas läbi viidud revisjoni tulemusena
9. a augusti ja septembri osas kaebaja maksukohustust muudetud. Asjaolu, et 10 käesoleva revisjoni periood kattus kahe kuu ulatuses varasema revisjoni perioodiga, ei anna alust vaidlustada maksuotsust osas, mis väljub varem kontrollitud perioodi ulatusest. Ka
10. novembri
11. a ettekirjutusega alustatud kontroll ei piiranud seega käesoleva revisjoni läbiviimist.
12. Eelnevast tulenevalt ei anna kaebaja väited seoses korduva kontrolli piirangutega alust halduskohtu otsuse muutmiseks. V
13. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et käesolevas asjas rikkus maksuhaldur
14. aprilli
15. a korraldusega revisjoni tähtaja pikendamise korda, sest pikendamine toimus pärast varasemat revisjoni tähtpäeva (
16. detsember 2004). Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et

§ 75

lg 3 on küll erisäte § 50 lg 5 suhtes, kuid ei sisalda eriregulatsiooni selle põhimõtte suhtes, et tähtaja pikendamine peab toimuma enne algse tähtaja möödumist. 25. Ringkonnakohus nõustub aga halduskohtu lõppjäreldusega, et tähtaja hilisem pikendamine ei too iseenesest kaasa maksuotsuse tühistamist. Tähtaja hilisem pikendamine on menetlusviga ega too haldusmenetluse seaduse § 58 kohaselt kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist, kui viga ei mõjutanud haldusakti sisu. Selliseid menetlusvigu nagu tähtaja pikendamise korra rikkumine ei ole kohane sanktsioneerida muidu õiguspärase maksuotsuse tühistamisega. Kohane õiguskaitsevahend sääraste minetuste puhul on toimingu õigusvastasuse tuvastamine sellekohase põhjendatud huvi korral ning kahju hüvitamine, kui toiminguga tekitati selle läbi eksitatud isikule kahju. Kuna käesoleval juhul ei olnud revisjoni tähtaja pikendamine iseenesest keelatud, ei muuda tähtaja hilinenud pikendamine sellele järgnenud toiminguid õigusvastaseks ega saanud mõjutada maksuotsuse sisu. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et õigusvastane revisjoni tähtaja pikendamine on samastatav korduvrevisjoni läbiviimisega. Korduvrevisjon ja revisjoni tähtaja pikendamine on

reguleeritud erinevalt, mistõttu neid ei ole alust samastada.

1. Seega ei anna kaebaja väited seoses revisjoni tähtaja pikendamisega alust halduskohtu otsuse muutmiseks. VI
2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega maksuotsuse sisulise õiguspärasuse, sh aegumistähtaja järgimise, maksu määramise, tõendamiskoorumuse jaotuse ja tõendite hindamise osas ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse sellekohastele väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
3. Asjaolu, et kohus on kriminaalasjas ütlusi andnud S. Saart ekslikult nimetanud tunnistajaks, ei muuda tema ütluste protokollile tuginemist õigusvastaseks. Maksu- ja halduskohtumenetluses on kirjaliku tõendina kasutatav nii tunnistaja kui ka kahtlustatava kriminaalasjas ülekuulamise protokoll. Asjaolu, et kahtlustatavat ei hoiatata valeütluste andmise eest, ei anna alust eeldada, et kahtlustatav valetab ega muuda seega protokolli iseenesest lubamatuks ega ebausaldusväärseks. Kriminaalasjas ütlusi andnud isiku ülekuulamise protokoll on dokument ja ta vastab seega

§ 59lg-s 1 ja Ts

MS § 229 lg-s 2 sätestatud (dokumentaalse) tõendi mõistele. 11 Rõhutada tuleb, et protokollid ei ole samastatavad tunnistaja ütlustega. Seega ei saa protokollide suhtes kohaldada tunnistaja ülekuulamisel kehtivaid sätteid. Samas ei välista dokumentaalse tõendi kasutamist see, et dokumendis sisalduvat teavet võiks saada ka otsesemast allikas. Maksu- ja halduskohtumenetluses ei kehti kriminaalmenetlusele omased isiku ülekuulamise protokolli avaldamise piirangud ega ristküsitlemise kohustus. Kaebaja seisukoht ei arvesta kriminaal- ja halduskohtumenetluse erisusi. Erinevalt kriminaalasjast ei tee halduskohus alguspärast otsust juhtumi kohta, vaid kontrollib haldusakti kui algupärase otsuse õiguspärasust. Halduskohtus ei ole põhjendatud kuulata üle kõiki isikuid, kes on varasemalt andnud ütlusi haldus- või uurimisorganile. Käesoleval juhul puuduvad alused protokollide kui dokumentaalsete tõendite vastuvõtmisest keeldumiseks (TsMS § 238). Riigikohtu üldkogu on

1. veebruari
2. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03, p 17, märkinud, et maksu- ja kriminaalmenetluses esineb võimalus vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks. Seda kinnitavad ka Riigikohtu halduskolleegiumi
3. jaanuari
4. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-2-03, p 10, ja
5. novembri
6. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-54-01, p
7. Sarnasele seisukohale asus ringkonnakohus ka
8. aprilli
9. a otsuses haldusasjas nr 2-3/315/05, p
10. Halduskohus ei rikkunud menetlusnormi sellega, et olles S. Saare küll tunnistajana kohtuistungile kutsunud, viis ta asja sisulise läbivaatamise lõpule, vaatamata S. Saare mitteilmumisele. Tunnistaja mitteilmumise korral on kohtul kohustus täiendavalt kaaluda, kas asja läbivaatamise edasilükkamine on proportsionaalne tunnistaja ülekuulamisest saadava kasuga võrreldes. Kui kohtu hinnangul on võimalik õiguspärane otsus teha ka mitteilmunud tunnistajat üle kuulamata, puudub alus istungi edasilükkamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maksuotsuse õiguspärasus piisaval määral ka muude tõenditega tõendatud. Samuti ei ole asjakohane apellatsioonkaebuse märkus, et halduskohus ei küsinud menetlusosaliste arvamust S. Saare ülekuulamata jätmise osas. Kaebajale oli istungil teada, et S. Saar ei ole sinna ilmunud ning kuna kohus teatas otsuse tegemise aja, oli kaebajale teada ka, et S. Saar jääb üle kuulamata. Seega oli kaebajal reaalne võimalus esitada soovi korral vastuväiteid S. Saare ülekuulamata jätmise suhtes.
11. On tõsi, et maksuhaldur ja kohus on oma seisukohad seoses kaebaja osavõtuga maksupettusest rajanud ennekõike ühele tõendile – S. Saare ülekuulamise protokollile. Säärane maksu määramine ja selle kohtulik kontrollimine ei ole õigusvastane, kui puuduvad tõendid, mis ülekuulamise protokollist nähtuvad asjaolud ümber lükkaks.
12. S. Saare poolt kaebaja esindajale esitatud vastus ei lükka tema varasemaid ütlusi ümber. Halduskohus on piisavalt põhjendanud, miks S. Saare hilisem vastus ei ole usaldusväärne, ning ringkonnakohus nõustub selle hinnanguga. Kaebaja ei ole suutnud ringkonnakohut veenda, et halduskohus hindas S. Saare hilisema vastuse usaldusväärust valesti. Seega ei välista hilisem vastus varasemale protokollile tuginemist.
13. Erinevalt kaebajast leiab ringkonnakohus, et apellatsioonimenetluses täiendavalt esitatud
14. augusti
15. a A. Salu ülekuulamise protokoll kinnitab osaliselt S. Saare ülekuulamise protokollis kajastatut. A. Salu kinnitas, et osaühingute Westlux, Planteron, Top Market, Grandifer ja Blandorf kaudu müüdi firmadele fiktiivseid arveid, mille alusel saadud raha tagastati ülekandjale, sh kaebajale (protokolli lk 2, 3). Raha tagasisaamine kinnitab ümberlükkamatult, et kaebaja oli teadlik maksupettusest. A. Salu ülekuulamise protokolli tõendina kasutamise kohta kaebaja poolt esitatud vastuväidete suhtes kehtib ühtlasi käesoleva otsuse p-s 28 märgitu. 12
16. Asjaolu, et kaebaja on vaidlusaluste tehingutega väidetavalt omandatud metalli edasi müünud, ei välista kuidagi tema osavõttu maksupettusest. Ainuüksi kauba saamine ja edasimüümine ei kinnita, et kaup on saadud raamatupidamisdokumentides kajastatud müüjalt ning et ostjal puudus teave pettuse kohta. Arvestades Riigikohtu halduskolleegiumi
17. juuni
18. a otsuse nr 3-3-1-34-06, p 12, seisukohti, ei piisa tehingu fiktiivsuse ja kaebaja informeerituse ümberlükkamiseks kaebaja poolt kauba kättesaamise ja edasimüümise tõendatusest.
19. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja käsitlusega, mille kohaselt paralleelselt maksumenetlusega kulgev kriminaalmenetlus vähendab maksumenetluses maksukohustuslase tõendamiskoormust ja suurendab maksuhalduri tõendamiskoormust. Nagu eespool (otsuse p 11–17) selgitatud, kehtib maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus sõltumata sellest, et see võib maksumenetluses tuua kaasa vajaduse esitada tema kasuks kõnelevad tõendid, mida maksukohustuslane paralleelses kriminaalmenetluses eelistaks hoida esialgu konfidentsiaalsena. Kaebaja ei ole ka selgitanud, millise määrani tuleks tema käsitluses maksuhalduri tõendamiskoormust suurendada, st milliseid tõendeid peaks maksuhaldur veel esitama.
20. Alusetu on kaebaja etteheide, et halduskohus ei võtnud asja juurde kõiki kriminaalmenetluse materjale. Halduskohtumenetluses ei saa nõuda paušaalselt kõigi paralleelse kriminaalasja materjalide haldusasja juurde võtmist. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võtab kohus vastu ainult sellise tõendi, millel on asjas tähtsust. VII
21. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad menetluskulud apellatsiooniastmes kaebaja kanda (HKMS § 92 lg 1). Vastustaja ei ole kuludokumente esitanud. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Ivo Pilving 13