← Eesti

3-07-1886/37

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Lauri Madise ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2008, Tallinn Haldus

) sätete rikkumise kohta. Aktsiaseltsile ei avaldatud materjale, mille alusel tema rikkumine haldusorgani poolt tuvastati. Ka otsuse vastuvõtnud haldusorgan ei ole neid materjale näinud. Haldusorgan ei uurinud välja otsuse tegemise aluseks olevaid asjaolusid ega kogunud iseseisvalt tõendeid. Kaebajat ei kaasatud väärteomenetlusse, mis viidi läbi alaealistele alkoholi müünud müüja suhtes. Vastustaja on

§ 32

lg 4 p-s 4 sätestatud meetme kohaldamisel juhindunud asjaolust, et Kristiine Prisma alkoholiseaduses sätestatud alaealistele alkoholi müümise keelu rikkumine oli korduv. Korduvuse fakti on vastustaja tuletanud Põhja Politseiprefektuuri esildisest. Haldusmenetlus ja väärteomenetlus on erinevad menetlused. Õiguserikkumise korduvus väärteoasja tähenduses ei pruugi olla samastatav korduvusega haldusmenetluses. Karistusõiguses tuleb korduvale rikkumisele reageerida karmimalt, kui esialgne karistus ei ole saavutanud oma eesmärki. Teades ainuüksi faktiandmeid ja teadmata, mis oli politsei esildises märgitud lisatõendite sisu, on võimatu anda hinnangut, kas tegemist oli korduva või ühekordse rikkumisega haldusmenetluse tähenduses. Seisuga 24. september 2007 ei olnud olemas haldusmenetluse toimikut, sh A. Raide 19. septembri 2007. a memo ega 20. septembri 2007. a protokolli politsei esindajatega kohtumisest. Vähemalt ei näidatud neid kaebajale. Samuti nähtub linnaosavalitsuse 19. septembri 2007. a pressiteatest, et vastustaja sidus end üheselt Tallinna Linnavalitsuse poolt otsuse vastuvõtmiseks antud tähtajaga 26. september 2007. Seega eelistati otsuse kiiret vastuvõtmist tõendite kogumisele ja otsuse igakülgsele kaalumisele.

  1. b)Diskretsiooni teostamisele hinnangu andmisel tuleb juhinduda ringkonnakohtu määrusest käesolevas asjas esialgse õiguskaitse küsimuses. Haldusorganile antud otsustusdiskretsioonist nähtuvalt ei ole seadusandja tahe ja eesmärk olnud n-ö nulltolerantsi sätestamine alkoholi müümise puhul alaealisele, millega automaatselt kaasneb märke kustutamine registreeringus. Seadusandja on leidnud, et esineb ka selliseid juhtumeid, kus alkoholikäitleja müüb alkohoolset jooki alaealisele, kuid alkoholiseadusega võimaldatud haldusmeedet ei rakendata. Sellised rikkumised on ilmselt sanktsioneeritavad väärteomenetluse käigus. Kui konkreetsel juhul tõi kahe pudeli heleda õlle müük 1-minutilise vahega kahele 17-aastasele noormehele kaasa märke kustutamise registreeringus, siis isegi teoreetilises plaanis on raske kui mitte võimatu konstrueerida kaasust, millisel juhul alkoholi müük alaealisele ei tooks endaga kaasa märke kustutamist. Kaevatud korraldusest ei nähtu, et haldusorgan oleks analüüsinud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 28. aprilli 2000. a otsuses asjas nr 3-4-1-6-00 toodud parameetreid. Lähtutud on vaid faktidest, et rikkumine toimus ning seadus võimaldab sellisel juhul negatiivse meetme kohaldamist. Kohtu arvates ei saa haldusorgan alkoholipoliitika karmistumisel hakata seadust kohaldama erinevalt kui seadusandja on ette näinud seadust vastu võttes. Kehtiva alkoholiseaduse eesmärk ei ole olnud registreeringus märke kustutamine igal juhul, kui toimub alkoholi müük alaealisele.
  2. c)Kaalutlusõiguse sisulisele teostamata jätmisele viitab Tallinna Linnavalitsuse poolt 19. septembril 2007 tehtud „eelotsus“, kus toetati politseiprefektuuri ettepanekut alkohoolse jaemüügi märke kustutamiseks, kohustati linnaosavalitsust võtma otsuse vastu 26. septembriks 2007 ja teavitama sellest linnaosavalitsust ja prefektuuri. Ükski õigusakt ei näe ette sellist eelotsust ega kohustusliku tähtaja kehtestamist haldusmenetluse läbiviimiseks. Linnavalitsuse protokollilise otsuse ja meedia kõrgendatud tähelepanuga kaasnes linnaosavalitsusele märkimisväärne surve lahendada asi selliselt, nagu linnavalitsus oli eelnevalt otsustanud. Arvestada 2

(9)3-07-1886 tuleb ka poliitilisi sidemeid linna- ja linnaosavalitsuse vahel. Eelnevast tulenevalt on tõenäoline, et reaalset asjaolude kaalumist ei toimunudki. d) Linnaosavalitsuse poolt kaebaja suhtes kohaldatud meede on ebaproportsionaalne toimepandud rikkumise suhtes. Vastustaja on meetme kohaldamisel lähtunud asjaolust, et rikkumine oli korduv. Kaebaja suhtes ei ole alustatud ega läbi viidud väärteomenetlust sama rikkumise suhtes. Kohaldatud meede oli koormavam kui väärteomenetluses ettenähtud trahv. Kaitseõigus oleks efektiivsemalt olnud tagatud väärteomenetluses. Jääb arusaamatuks, miks ei algatatud väärteomenetlust. Politseil ei saanud olla alust arvata, et kohalik omavalitsus rakendab tema esildist. e)

§ 32

lg 4 p-s 4 sätestatud meedet tuleks üldjuhul kohaldada siis, kui esineb oht rikkumiste jätkumiseks ja teised meetmed ei ole aidanud seda ära hoida või kui on perspektiivis näha, et need ei aita. Kaebaja on pärast rikkumisest teadasaamist rakendanud lisameetmed alkoholi müügi välistamiseks alaealistele. Linnaosavalitsus ei ole kohtule selgitanud, miks neid meetmeid ei peeta piisavaks. Ka ei ole vastustaja juhtinud politsei tähelepanu sellele, et kõige karmima haldusmeetme rakendamise asemel on politseil endiselt võimalik alustada asja suhtes väärteomenetlust. Karistusseadustiku § 81 lg 3 järgi ei ole nimetatud väärtegu aegunud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

  1. Tallinna Kristiine Linnaosa Valitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada, kaebus rahuldada ja välja mõista menetluskulud. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt: a) Uurimispõhimõtet ei rikutud, kuna haldusmenetluse seaduse (HMS) § 6 tähenduses olid haldusmenetluse olulised asjaolud korralduse andmiseks selged ja tõendite täiendav kogumine ei olnud vajalik. Kristiine Prismas toimus alkoholi korduv müük alaealistele. Kohtu käsutuses oli selle kohta tõend – prefektuuri
  2. septembri
  3. a esildis. Väärteootsused olid Kristiine Prisma müüja suhtes jõustunud. Kaebaja ei väitnud haldusmenetluses, et alkohoolsete jookide korduvat müüki alaealistele ei toimunud. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) §-s 4 sätestatud süütuse presumptsioon müüja suhtes enam ei kehtinud. Olukord oli õigusselge ja õiguskindel selleks, et asuda kaaluma

§ 32lg 4 p-s 4 sätestatud haldussunnivahendi kohaldamist.

Väärteomenetluse viis läbi ja olulised asjaolud selgitas välja politsei. Vastustajal ei olnud pädevust sekkuda väärteomenetlusse. Seni, kuni politsei poolt esitatud teavet ei ole ümber lükatud, puudub alus selle teabe õigsuses kahelda. Arusaamatuks jääb, milliseid olulisi asjaolusid pidanuks linnaosavalitsus täiendavalt uurima ja milliseid tõendeid täiendavalt koguma. Vastustajal ei ole pädevust hinnata väärteomenetluses tuvastatut teisiti kui seda on teinud pädev kohtuväline menetleja. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-le 133 pidi Prisma olema juba

  1. a juulis teadlik, et tema nimel kaupu müüv töötaja müüs alaealistele korduvalt alkohoolseid jooke. Tähendust ei oma, kas politsei kontrollis Kristiine Prismas toimuvat ja kas müüjat karistati väärteomenetluses. b) Põhja Politseiprefektuuris
  2. septembril 2007 toimunud politsei ja linnaosavalitsuse esindajate kohtumisel arutati Prismas toime pandud seaduserikkumisi. Linnaosavanema asetäitja saatis
  3. septembril 2007 kaebajale elektronkirja, milles palus kaebajat tulla
  4. septembril 2007 linnaosavalitsusse müügidokumentide tühistamise otsustamiseks. Kaebaja
  5. septembri
  6. a kirjast nähtuvalt oli ettevõte juba enne kohtumise kutset teadlik, millist teemat arutatakse. Linnaosavalitsus andis Prismale võimaluse esitada oma arvamus ja vastuväited. Prismat esindas korralduse andmise menetluses professionaalne nõustaja. Suure tõenäosusega on Prisma
  7. septembri 2007 kiri koostatud advokaadi poolt. Esialgse õiguskaitse taotlus koos kaebusega (10 lehekülge) esitati halduskohtule juba
  8. septembri
  9. a hilisõhtul, st vahetult pärast korralduse vastuvõtmist ja Prismale teatavakstegemist. Järelikult olid kõik dokumendid kohtusse pöördumiseks juba eelnevalt ette valmistatud. Kui Prisma asus seisukohale, et temale ei ole teada alkoholi müümise fakt alaealistele Kristiine Prismas
  10. juulil 2007, siis tähendab see ühtlasi seda, et kauplus ei kontrolli piisavalt oma müüjate tegevust, kuigi ta on kohustatud seda tegema. Kristiine 3

(9)3-07-1886 Prisma suurus, käive ja töötajate arv ei ole argumendid, mis vabandaksid alkoholiseaduse korduvat rikkumist. c) Tähelepanuta ja hindamata on jäänud avalik huvi. Riigikohtu otsuses asjas nr 3-4-1-6-00, p 16, leiti, et alkoholiseaduses sätestatud piirangutel on legitiimne eesmärk kaitsta ühiskonda mitteusaldusväärsete müüjate eest ja et ühiskonnaliikmetel peab olema kindlustunne, et lastele ei müüdaks alkoholi. Alkohol avaldab alaealistele kahjulikku mõju ja seetõttu on alkohoolse joogi müük või mistahes muul viisil alaealistele üleandmine või kättesaadavaks tegemine seadusega ühemõtteliselt keelatud. Ülekaalukas avalik huvi selle vastu, et alaealistele ei oleks alkohol kättesaadav, kaalub üles Prisma erahuvi teenida Kristiine Prismas jätkuvat tulu alkohoolsete jookide jaemüügist. Tegemist on ajutise piiranguga, kusjuures kõiki muid kaupu on ka selles kaupluses võimalik müüa. HMS ei defineeri, mida tähendab korduv rikkumine. Seadus ei välista

§ 32

lg 4 p 4 kohaldamist ka siis, kui on tuvastatud üks alaealisele alkohoolse joogi müümise fakt. Alkoholiseaduse kohaldamisel ei ole oluline, milliste ajavahemike järel alkohoolse joogi müük alaealistele aset leiab, vaid et Prisma vastutab oma müüja õigusvastase käitumise eest.

§ 32

lg 4 p 4 on võimalik kohaldada ka sellises olukorras, kus väärteomenetlust ei ole füüsilise või juriidilise isiku suhtes läbi viidud ja vastavaid isikuid ei ole väärteomenetluses karistatud, kuid on tuvastatud, et ettevõtja on korduvalt rikkunud alaealisele alkohoolse joogi müügi keeldu.

  1. d)Korralduse seletuskirjast nähtuvad sisulised kaalutlused. Arusaamatuks jääb, milles seisneb kaalutlusõiguse mitteteostamine või diskretsiooniviga. Ei ole õige viidata ringkonnakohtu määrusele esialgse õiguskaitse küsimuses, kuna selles ei tehtud eelotsust ega antud halduskohtule juhist, kuidas vaidlust sisuliselt lahendada. Halduskohus peab asja ise sisuliselt lahendama ja korraldust sisuliselt kontrollima ning tuvastama kõik asja otsustamiseks olulised asjaolud. Kohtuotsuses ei ole ainsatki viidet vaidlustatud korraldusele ega selle motiividele. Korralduse proportsionaalsuse hindamisel on oluline arvestada ka seda, et Prisma alkohoolsete jookide jaemüügi õigust ei ole korraldusega ajutiselt piiratud mitte kõigis Prisma kauplustes, vaid üksnes Kristiine Prismas. Kauplus pidanuks alkoholi jaemüügiks õigustatud isikuna rakendama tõhusaid preventiivseid meetmeid. Juriidiline isik vastutab oma töötaja poolt toime pandud õigusrikkumise eest ka siis, kui ta sellest ei teadnud. Alkohoolsete jookide jaemüügi õiguse märgete kustutamine majandustegevuse registrist ei ole karistus, vaid haldussunnivahend, mille kohaldamine ei too endaga kaasa karistust. Isiku karistamist, karistatust ja karistuse kandmist karistusregistrisse ei saa pidada tähtsusetuks või kauplust vähekoormavaks meetmeks. Linnaosavalitsuse poolt esitatud tõenditest nähtub, et vastustaja on järginud uurimispõhimõtet ja teostanud kaalutlusõigust. Kohtuotsuses jäeti selgitamata, milles seisneb ärakuulamisõiguse rikkumine ja kaalutlusviga. Korraldus on proportsionaalne. Korralduse andmisel on järgitud menetlus- ja vorminõudeid. Kohtuotsus on rajatud oletustele. Olukorras, kus kohus on leidnud, et ta teab üksnes faktiandmeid ja tal on seetõttu võimatu anda hinnangut, kas tegemist oli korduva või ühekordse rikkumisega haldusmenetluse tähenduses, ei oleks saanud otsustada kaalutlusõiguse teostamise ja korralduse proportsionaalsuse üle. Menetlusökonoomia põhimõte ei ole rakendatav. Ärakuulamise küsimuses on kohtuotsus vastuoluline. Selles on märgitud, et Prisma ei olnud kaasatud müüja väärteomenetlusse, kuid edaspidi asus kohus hoopis seisukohale, et haldus- ja väärteomenetlus on erinevad menetlused. Kui tegemist on erinevate menetlustega, ei pidanud Prisma olema kaasatud müüja väärteomenetlusesse.
  2. e)Kui Prisma leidis, et tema suhtes kohaldatav meede ei vasta väärtegude asjaoludele või politsei esildisest või korraldusest nähtuvad asjaolud on ebaõiged, pidanuks ta ise väärteoasjade materjalid kohtu kaasabil politseilt välja nõudma. Kui kohtul tekkis kahtlus alkoholiseaduse rikkumise korduvuses, pidanuks ta väärteoasjade materjalid politseilt välja nõudma ja neid vahetult uurima. Politsei esildise ja korralduse hindamata jätmine ning politsei esildises toodud andmetes kahtlemine ei ole õigustatud. Kuivõrd uurimispõhimõte kehtib esimese astme kohtuga samaväärses ulatuses ka apellatsioonikohtus, tuleb väärteoasjade materjalid apellatsioonimenetluses välja nõuda, kui leitakse, et need on alkoholiseaduse rikkumise korduvuse tuvastamisel ja korralduse proportsionaalsuse hindamisel olulised tõendid. 4

(9)3-07-1886 5. AS Prisma Peremarket vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata järgmistel põhjustel:
  1. a)Vastustaja on kaks menetlust üksteisega ühendanud, lugedes ühes menetluses tuvastatu tuvastatuks ka teises menetluses. Seda on tehtud olukorras, kus kaebajat ei olnud väärteomenetlusse kaasatud ega isegi mitte taolisest menetlusest informeeritud. Vastustaja on sisuliselt jätnud haldusmenetluse läbi viimata ja asendanud selle kolmanda isiku suhtes läbi viidud väärteomenetlusega. Jääb arusaamatuks, kuidas saab apellandi otsus Kristiine Prismalt alkoholimüügi loa äravõtmise kohta põhineda politsei esildises toodud asjaoludel, kui muid väärteomenetlusega seotud dokumente vastustajal otsust langetades ei olnud.
  2. b)Menetlusosalisele oma arvamuse esitamiseks takistuste tegemata jätmine ei ole samastatav tema ärakuulamise kohustuse täitmisega. Haldusorganit ei vabasta menetlusosalise informeerimise ja ärakuulamise kohustuse täitmisest ka asjaolu, et mõistliku isikuna võib menetlusosaline aimata, et tema suhtes viiakse läbi haldusmenetlust. Advokaadi osalemine menetlusosalise esindajana ei võta haldusorganilt kohustust täita HMS-s sätestatud kohustusi. Kaebuse koostamisele asuti alles pärast vaidlusaluse otsusega tutvumist.
  3. c)Halduskohus on oma otsust tehes vaidlusalust korraldust kontrollinud. Ilma Kristiine Prismas üldiselt müüdava alkoholi kogust ning selles töötavate müüjate ja seda külastavate ostjate arvu välja selgitamata ja arvestamata ei olnud vastustajal võimalik proportsionaalset otsust teha. See oleks eeldanud arvestamist ka alkoholi ostnud alaealiste vanusega, müüdud alkoholi koguse ja kangusega ning rikkumise korduvusega haldusmenetluse mõttes. See, et alkoholiseadus nimetatud asjaolude kaalumist otsesõnu ette ei näe, ei ole asjakohane argument. Vastustaja kui haldusorgani kohustus vastavate asjaolude kaalumiseks tuleneb HMS § 4 lg-st 2 ja § 56 lg-st 3 ning ka heast haldustavast, samuti põhiseaduse (PS) §-dest 13, 14 ja 31. Halduskohus võis oma otsuse tegemisel juhinduda ringkonnakohtu määrusest esialgse õiguskaitse küsimuses. Tuvastatud menetlusnõuete rikkumise tõttu ei ole kohtul, kaebajal ega vastustajal võimalik praegusel hetkel teada, milline oleks vastustaja otsus olnud siis, kui selliseid rikkumisi ei oleks aset leidnud (HMS § 58).
  4. d)Vastavalt Riigikohtu praktikale jäävad haldusorgani õigusabikulud reeglina haldusorgani kanda ka siis, kui otsus langetatakse haldusorgani kasuks. Vaidluseks alkoholi müügi loa äravõtmise ja haldusmenetluse üldpõhimõtete üle peab haldusorgan olema võimeline välist õigusabi kasutamata. Vastustaja menetluskulud on liiga suured. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I 6. Apellatsioonkaebuse väited ei anna halduskohtu otsuse muutmiseks alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse seisukohtadega linnaosavalitsuse korralduse õigusvastasuse osas, pidamata vajalikuks neid kõiki korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 7. Linnaosavalitsuse korraldus on ennekõike sisuliselt (materiaalselt) õigusvastane. Isiku õigusi riivav ja sisuliselt õigusvastane haldusakt kuulub tühistamisele sõltumata sellest, kas haldusakti andmisel järgiti menetluskorda ja vorminõudeid (riigivastutuse seaduse § 3 lg 1). Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks eraldi peatuda küsimusel, kas korralduse andmisel järgiti menetlusnorme. 5
(9)3-07-1886 II 8. Vaidlustatud korralduse päises (tl 31) ja korralduse eelnõu seletuskirja II osas sisalduvad viited KaubS § 16 lg 6 p-le 1 ja

§ 32lg 4 p-le 4. Kaub

S § 16 lg 6 p 1 kohaselt võib vallavõi linnavalitsus lisaks majandustegevuse registri seaduses sätestatule kustutada registreeringu täielikult või osaliselt, kui kauba või teenuse müügile või selle müügi korraldamisele esitatavaid nõudeid on oluliselt või korduvalt rikutud.

§ 32

lg 4 p 4 sätestab, et lisaks kaubandustegevuse seaduses ja majandustegevuse registri seaduses sätestatule võib kustutada registreeringus märke alkohoolse joogi jaemüügi kohta, kui on aset leidnud alkohoolse joogi müük alaealisele. Alaealisele alkoholi müümise korral tuleb lähtuda

§ 32lg 4 p-st 4 kui erinormist.

Seda on vastustaja eelnõu seletuskirjast (tl 33) nähtuvalt ka teinud. Ringkonnakohus leiab, et

§ 32

lg 4 p 4 kohaldamise eeldused on käesoleval juhul täidetud – kaebaja kaupluses toimus

  1. juulil 2007 õlle müük kahele alaealisele (kl 20.42 ja 20.43). Neid asjaolusid ümberlükkavaid tõendeid ei ole kaebaja esitanud. Vastustaja tugines oma haldusakti andmisel politseiprefektuuri esildisele (tl 18). Täiendavalt tõendavad alkoholi müüki alaealistele ringkonnakohtu poolt politseiprefektuurilt välja nõutud väärteoasjade toimikud (täpsemalt rikkumise avastanud politseiniku
  2. juuli
  3. a tunnistajana ülekuulamise protokoll, õlut ostnud alaealiste
  4. juuli
  5. a menetlusaluse isikuna ülekuulamise protokollid, õlut müünud kassapidaja
  6. juuli
  7. a tunnistajana ülekuulamise protokollid, samuti Põhja Politseiprefektuuri
  8. augusti
  9. a otsused väärteoasjades nr 2317,07,005096 ja 2317,07,005098).
  10. Kaebaja leiab, et märke kustutamise aluseks olev asjaolu tuleks tuvastada haldusmenetluses sõltumata võimalikust paralleelsest väärteomenetlusest ning et politsei esildis ei ole säärase asjaolu tõendamiseks piisav. Ringkonnakohus kaebaja käsitlusega ei nõustu. Väärteoasjas ütlusi andnud isiku ülekuulamise protokoll, väärteoasjas tehtud otsus ja selle alusel koostatud esildis on dokumendid ja nad vastavad seega HMS § 38 lg-s 2 ja TsMS § 229 lg-s 2 sätestatud (dokumentaalse) tõendi mõistele. Asjaolu, et TsMS § 265 lg 1 võimaldab kohtuistungil avaldada vaid erinõude ja korralduse alusel, samuti eeltõendamismenetluse käigus ja asja arutamise edasilükkamise korral eelmistel kohtuistungitel ülekuulatud tunnistaja ütlused, ei piira väärteoasja ja selle alusel koostatud dokumentide kasutamist dokumentaalse tõendina halduskohtumenetluses. Protokollid ei ole dokumentaalse tõendina samastatavad tunnistaja ütlustega. Seega ei saa protokollide suhtes kohaldada tunnistaja ülekuulamisel kehtivaid sätteid. Samas ei välista dokumentaalse tõendi kasutamist see, et dokumendis sisalduvat teavet võiks saada ka otsesemast allikast, st ütlusi andnud isikult. Süüteomenetluse tõendamisreeglid ei ole ülekantavad halduskohtumenetlusse. Riigikohtu üldkogu on
  11. veebruari
  12. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-120-03, p 17, märkinud, et maksu- ja kriminaalmenetluses esineb võimalus vastastikkuseks tõendusteabe vahetuseks. Ringkonnakohtu hinnangul kehtib see ka muu haldusmenetluse ja väärteomenetluse puhul. III
  13. Vaidlust ei ole selle üle, et

§ 32

lg 4 p 4 annab pädevale asutusele diskretsioonilise volituse alkoholikäitlemise märke kustutamiseks, mitte ei kohusta seda alaealisele alkoholi müümise korral igal juhul tegema. Vaidlus käib selle üle, kas kaalutlusõigust on käesoleval juhul rakendatud kooskõlas kaalutlusreeglitega. 11. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põh6

(9)3-07-1886 jendatud huve. Ringkonnakohus nõustub kaebaja ja halduskohtuga, et kaalutlusõiguse teostamine vastustaja poolt oli käesoleval juhul vigane. Linnaosavalitsuse korraldus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid ei arvesta kaalutlusõiguse eesmärki, proportsionaalsust kui õiguse üldpõhimõtet, konkreetse juhtumi asjaolusid ega kaebaja põhjendatud huve. 12.

§ 32

lg 4 p 4 eesmärk ei ole märke kustutamine alati, kui on toimunud alkoholi müük alaealisele. Vastasel korral oleks seadusandja välistanud täitevvõimu kaalutlusõiguse märke kustutamisel. Ka ei oleks kaalutlusõiguse täielik välistamine põhiseaduspärane. Seega märgib halduskohus õigesti, et kohalikul omavalitsusel ei ole lubatud asuda

§ 32

lg 4 p 4 kohaldamisel rakendama nn nulltolerantsi.

§ 32

lg 4 p 4 rakendamisel tuleb ennekõike arvestada ettevõtja õigusrikkumise raskust ja õigusrikkumise kordumise ohtu (sh näiteks ostja vanust, müüdud alkoholi kogust ja kangust – vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 24. aprilli 2000. a otsus asjas nr 3-4-1-6-00, p 17).

§ 32

lg 4 p 4 eesmärk on vältida ebausaldusväärse ettevõtja poolt alkoholi lastele müümise kordumist, mitte karistada ettevõtjat. Eksitav on vastustaja märkus, et

§ 47

lg-st 2 koostoimes

§ 32

lg 4 p-ga 4 ei tulene, et alaealise vanus, alkohoolse joogi kogus, alkohoolse joogi müümise ajavahemik või keelunormi üksikrikkumine välistaks või piiraks märke kustutamist. Seda ei ole väitnud ei kaebaja ega halduskohus. Märke kustutamine ei ole nende asjaolude valguses küll välistatud ega piiratud, kuid märget ei saa PS § 11 teise lause valguses kustutada neid asjaolusid arvestamata. 13. Eelnevast tulenevalt on märke kustutamise kaalumisel asjakohane arvestada muuhulgas rikkumise korduvust. Kaalutlusvea on linnaosavalitsus aga käesoleval juhul teinud sellega, et korduvaks rikkumiseks on loetud kaks teineteisele vahetult järgnevat alkoholi müügi episoodi. Andmata hinnangut sellele, kas politsei on käesoleval juhul müüjat õigesti karistanud kahe erineva väärteo eest, leiab ringkonnakohus, et

§ 32

lg 4 p 4 rakendamisel ei saa rikkumise korduvust arvesse võtta, kui ettevõtjat ei ole esimesest rikkumisest haldusorgani poolt teavitatud või kui korduv rikkumine ei ole selle ettevõtja puhul massiline. Ehkki tsiviilõiguslikult oli käesoleval juhul tegu kahe erineva müügitehinguga, ei ole korduva rikkumise arvessevõtmine põhjendatud proportsionaalsuse põhimõtte valguses. Kui ettevõtjat ei ole enne rikkumise kordumist varem tuvastatud rikkumisest teavitatud, ei anna rikkumise kordumine täiendavat alust kahelda ettevõtja suutlikkuses vältida uusi rikkumisi ilma märke kustutamiseta. Vastustaja viide TsÜS §-le 133 ei ole seejuures asjakohane. See säte võrdsustab töötaja teadmised ettevõtja teadmistega tsiviilõiguslikes suhetes. Tegemist on õigusliku fiktsiooniga, mis on vajalik tsiviilkäibe tagamiseks. Säärase fiktsiooni puhul ei saa lähtuda ettevõtja tegelikust informeeritusest. Ettevõtja usaldusväärsuse hindamisel on aga oluline just tema tegelik informeeritus töötaja esmasest õigusrikkumisest. Seega ei saa TsÜS § 133 kohaldada käesolevas asjas ka analoogia korras. See käsitlus ei tähenda samas, et ettevõtja ei vastuta kunagi oma töötaja õigusrikkumise eest. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud ka vastustaja viited sellele, et kaebaja ei rakendanud lisameetmeid lastele alkoholi müümise vältimiseks viivitamatult pärast rikkumisi (s.o juulis 2007), vaid alles pärast vaidlusaluse haldusmenetluse alustamist. 14. Sõltumata eeltoodust ei ole linnaosavalitsus arvestanud ka seda, et tegu oli ilmselgelt kergeimate võimalike alaealisele alkoholi müügi juhtumitega – müüdi lahjat alkoholi peagi täisealiseks saavatele noormeestele, kelle välimuse põhjal müüja ekslikult eeldas nende täisealisust (müüja ütluste protokollid asjas nr 2317,07,005096, lk 11 ja nr 2317,07,005098, lk 12). Tegemist oli seega hooletuse, mitte tahtlusega. Kuna politsei esildis ega muud haldusmenetluses kogutud dokumendid kõiki neid asjaolusid ei sisaldanud, ei saanud linnaosavalitsus neid 7

(9)3-07-1886 ka kaalutlusõiguse teostamisel arvestada. Nende asjaoludega mittearvestamist kinnitavad ka vastustaja seisukohad halduskohtumenetluses. Vastustaja seisukohtadest võib järeldada, et rikkumise raskusel ei olegi tähtsust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu (vt eespool p 12). Järelikult on linnaosavalitsus sellega teinud veel teisegi kaalutlusvea – ta on jätnud uurimata ja hindamata olulised asjaolud. Sisuliselt tähendab selline diskretsiooniviga kaalutlusõiguse teostamata jätmist. Halduskohtu sellekohane järeldus ei ole oletuslik ega ammugi mitte vastuolus vaidlustatud korralduse kui dokumentaalse tõendiga. Kohus peab vaidlustatud haldusakti põhjendusi hindama sisuliselt. Ainuüksi põhjenduste olemasolu ega ka nende märkimisväärne maht ei tõenda ümberlükkamatult, et kaalutlusõigust on teostatud nõuetekohaselt. Väär on vastustaja väide, et halduskohus ei ole analüüsinud korralduse põhjendusi ega ole korraldusele viidanudki. Halduskohtu otsuse p-s 2 sisaldub korralduse kaalutluste põhjalik analüüs, välja on toodud selle puudused (nt oluliste asjaolude hindamata jätmine, vaidlusaluse rikkumise kerguse arvestamata jätmine, lähtumine vaid rikkumise toimumisest, meetme ebaproportsionaalsus, põhjendamatu lähtumine rikkumise korduvusest, kaebaja poolt rakendatud meetmete mittearvestamine). 15. Halduskohus ei ole seadnud

§ 32

lg 4 p 4 kohaldamist sõltuvusse kaebaja suhtes väärteomenetluse algatamisest ega säärase väärteomenetluse tulemusest, nagu ekslikult väidab vastustaja. Halduskohus viitas üksnes sellele, et avaliku võimu käsutuses oli väärteokaristuse rakendamise näol leebem vahend kui märke kustutamine. Sellega on halduskohus hinnanud korralduse proportsionaalsust, täpsemalt meetme vajalikkust, piisava põhjalikkusega. Kui kontrollitav meede ei ole vajalik, on meede ebaproportsionaalne ning kohtul puudus vajadus analüüsida teisi elemente, nagu ekslikult leiab vastustaja oma apellatsioonkaebuses. Ka ringkonnakohtu hinnangul on vastustaja eiranud proportsionaalsuse põhimõtet ja sellega ühtlasi haldusakti motiveerimise kohustust, jättes põhjendamata, miks ei oleks käesoleval juhul meetme eesmärgi saavutamiseks piisav olnud leebem vahend – nt kaebaja karistamine väärteomenetluses

§ 53lg 2 alusel rahatrahviga kuni 50 000 kr.

Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja väidetest läbikumava seisukohaga, justkui oleks märke kustutamine leebem vahend kui väärteokaristus. Meetme koormavuse hindamisel tuleb lähtuda ennekõike selle tegelikest tagajärgedest ettevõtjale, mitte formaalsetest aspektidest, nt sellest, kas ettevõtja andmed kantakse karistusregistrisse. Ringkonnakohus ei pea mõistlikuks kahelda kaebaja väites, et vähemalt kuuekuuline alkoholi müügi keeld tema Kristiine keskuses asuvas kaupluses põhjustaks märkimisväärselt suurema kahju kui 50 000 kr. See, et tegu oli osalise ja eeldatavalt ajutise meetmega, kuivõrd kaupluse tegevus muus osas jätkub ja alkoholi müügi lubamist on poole aasta pärast võimalik uuesti taotleda, ei tähenda, et kaaluda ei oleks tulnud veelgi leebemaid vahendeid. Järelikult on asjakohatu vastustaja viide sellele, et halduskohus ei ole oma otsuses meetme ajutist ja osalist iseloomu maininud.

  1. Vastustaja etteheide, et halduskohus on oma otsuses lähtunud vaid erahuvist ja on jätnud tähelepanuta ülekaaluka avaliku huvi, et alaealistele ei oleks alkohol kättesaadav, ei ole õige. Halduskohus ei ole oma otsuses kahelnud, et alkoholi tarbimine üldse ja eriti alaealiste hulgas on Eestis tõsine sotsiaalne probleem ning et alaealiste kaitses seisnev avalik huvi kaalub üles ettevõtlusvabaduse. Selles ei kahtle ka ringkonnakohus. Avaliku huvi kaalukusest ei tulene samas, et alaealiste kaitseks tuleb igal alaealisele alkoholi müügi juhtumil alkoholi müüki lubav märge kustutada. Sellele viitas ringkonnakohus põhimõtteliselt käesolevas asjas ka oma
  2. oktoobri
  3. a määruses ja seda on ühtlasi rõhutanud halduskohus. Ka alaealiste kaitsele suunatud sunnivahendid peavad sekkuma ettevõtlusvabadusse nii vähe kui võimalik. 8

(9)3-07-1886 Vastustaja viide

§-le 47 on asjakohatu. Vaidlust ei ole selle üle, et alaealisele ei tohi alkoholi müüa ning et käesoleval juhul seda keeldu rikuti. Kuna lastele alkoholi müügi keelu rikkumine on niikuinii

§ 32

lg 4 p 4 kohaldamise kõigi juhtude vältimatuks eelduseks, ei saa selle keelu rikkumine kuidagi täiendavalt mõjutada märke kustutamise proportsionaalsuse hindamist.

  1. Kokkuvõttes näeb ringkonnakohus linnaosavalitsuse korralduses mitut diskretsiooniviga, mis isegi eraldivõetuna annaks piisava aluse korralduse tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimude lahususe põhimõtte ja HKMS § 19 lg 6 valguses võimalikuks asuda linnaosavalitsuse asemel kaalutlusõigust teostama, tühistades märke kustutamise korralduse proportsionaalsuse tagamiseks üksikute kaubagruppide osas. Halduskohtu otsus on piisavalt põhjendatud ja kontrollitav. Kohus on vastustaja vastuväited korralduse kaalutletusest ja proportsionaalsusest ning menetlus- ja vorminõuete järgimisest ümber lükanud. See, et kohus ei nõustunud vastustaja väidetega ja et kohtuotsuse seisukohad on kritiseeritavad, ei muuda kohtuotsust puudulikult põhjendatuks ega kontrollimatuks. Kuna ringkonnakohus ei anna hinnangut korralduse menetluslikule õiguspärasusele, puudub vajadus käsitleda ka vastustaja väidet, et halduskohtu otsus on vastuoluline. Vastustaja näeb nimelt vastuolu selles, et korraldus on kohtu arvates menetlusvigade ja motiveerimispuuduste tõttu kontrollimatu, kuid samas on kohus korralduse sisule siiski hinnangu andnud. IV
  2. Vastavalt HKMS § 92 lg-le 1 tuleb kaebaja menetluskulud vastustajalt välja mõista. Kaebaja tasus apellatsiooniastmes advokaadile õigusabi eest 51 535,30 kr. Tasumine on tõendatud pangakonto väljavõttega. Õigusabikulu suurust tuleb pidada põhjendatuks, arvestades muuhulgas seda, et vastustaja on välist õigusabi kasutanud tunduvalt suuremas ulatuses, summa 89 000,35 kr eest. Lauri Madise Kaire Pikamäe Ivo Pilving 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.