KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Mare Merimaa, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2008, Tallinn Tsiviilasja number Vaidlustatud k

) § 11 lg 1 pdega 1, 2 ja 5, kuna kostjal puudub seadusega nõutav side Põltsamaaga ning juustud ei ole seal valmistatud. Kaubamärgi kasutamine piimatoodete tähistamiseks oleks vastuolus ka

§ 11

lg 1 p-ga 3, kuna klassis 29 märgitud kaup „piimatooted“ on vaieldamatult samaliigiline kaubaga „juust“. Õiguskaitset välistavad asjaolud esinevad ka klassi 16 kaupade osas. Geograafilisel tähisel „Põltsamaa juust“ on Eestis hea maine, mida kinnitavad ainuüksi juba tähise registreerimise tunnistuse nr 00004 andmed. Tõenäoliselt ei valmistaks kostja klassi 16 kaupu, vaid pigem kasutaks neid kui reklaammaterjale, suveniire jms seoses juustutoodetega. Seega võib kaubamärgi registreerimine klassis 16 kaasa tuua geograafilise tähise maine pahauskse ärakasutamise ja on seetõttu vastuolus

§ 11lg 1 p-ga 4.

Ka tööstusomandi apellatsioonikomisjon pidas tõenäoliseks, et kostja kasutab vaidlustatud kaubamärgi koosseisus geograafilist tähist „Põltsamaa juust“ vastuolus

§-ga

2. Põllumajandusministeeriumi 29.04.2003 tõend kinnitab, et juustu, mille tähistamiseks taotleti geograafilise tähise „Põltsamaa juust“ registreerimist, maine ning kvaliteedi ja maitse omadused on seostatavad Põltsamaaga. Tulenevalt Vabariigi Valitsuse 06.06.2000 määrusest nr 182 on Põllumajandusministeeriumi ainupädevuses kauba iseloomuliku tunnuse ja geograafilise päritolu seose tuvastamine. Keegi ei ole vaidlustanud eelnimetatud tõendis toodut ega geograafilise tähise registreerimist. Seega tuleb lugeda tõendatuks Põltsamaa eriline maine juustutootmiskohana. Põltsamaa pikaajalisi tootmistraditsioone ja head mainet juustutootjana kinnitavad ka hagiavaldusele lisatud artiklid. Objektiivselt on võimatu, et kostja kui juustutootmises tegutsev ettevõtja ei olnud kaubamärgi taotluse esitamisel teadlik Põltsamaa kui juustutootmise koha mainest. Soovile kasutada Põltsamaa nimetust ei saa olla muid adekvaatseid põhjusi, kui lõigata kasu selle ala mainest. Seejuures ei viita üksnes kaubamärgi sõnaline osa Põltsamaale, vaid ka kujundus. Kuna kaubamärgi taotlus ei ole esitatud heauskselt, puudub kostjal

§-s 12 sätestatud „varemkasutusõigus“ ning kohaldamisele kuulub KaMS § 7 lg 1 p 6¹.

1. Kaubamärgi registreerimine on vastuolus ka KaMS § 7 lg 1 p-ga 6, kuna kostjal puudub igasugune side Põltsamaaga, mistõttu võib kaubamärgi registreerimine eksitada tarbijaid kauba geograafilise päritolu suhtes. 2 Kostja vastuväited
2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et

§ 11

ei ole kohaldatav.

§ 12lg 1 on erisäte § 11 suhtes ja välistab Ka

MS § 7 lg 1 p 61 kohaldamise. Vaidlustatud kaubamärk esitati registreerimiseks enne geograafilise tähise õiguskaitse saamist. 7. Hageja ei tõendanud kostja pahausksust. Kuigi juustu ja muid piimatooteid on Põltsamaal toodetud pikaajaliselt, puuduvad samas tõendid mingist erilisest asjaolust, mis lubaksid väita eriliste juustutootmistraditsioonide, kvaliteedi, meetodi, maine või muu iseloomuliku tunnuse olemasolu võrreldes muude juustutootmisettevõtete toodanguga. Kuna hageja varub piima üle kogu Eesti, on objektiivselt võimatu ja ebamõistlik, et kolmas isik võiks kaaluda võimalust, et seesugune juust võiks pärineda Põltsamaa linnast. Juustu nimetusega „Põltsamaa juust“ võidakse teoreetiliselt toota Põltsamaal, kuid toodet kui sellist reaalsuses ei eksisteeri ega saagi eksisteerida seesugusena, et sel oleks geograafilise tähise mõistele vastav sisu.

§ 12lg 2 eeldab reaalse toote olemasolu.

Antud juhul kaupa ei ole. Kostjale ei saa ette heita, et ta peaks teadma kauba olemasolust, mida tegelikult ei ole, veelgi enam selle mainest või muust spetsiifilisest tunnusest. Põltsamaal on toodetud „Eesti juustu“ ja muid juuste, mitte aga „Põltsamaa juustu“. Ei ole õiguspärane eeldada hilisema geograafilise tähise alusel, et varasem vastava geograafilise ala nime sisaldav kaubamärk oleks registreerimiseks esitatud pahauskselt või et selle registreerimine eeldaks mingi eriõiguse olemasolu. Vastuolu KaMS § 7 lg 1 p-ga 61 puudub nii klassi 16 kui klassi 29 kaupade osas. Tarbija on piisavalt teadlik, et eristada juustu muudest piimatoodetest või klassi 16 kaupadest.

1. Hageja ei tõendanud, et tema „Põltsamaa juustul“ oleks arvestatav maine. Põllumajandusministeeriumi tõend ei saa olla siduv. Juust on oma olemuselt seotud põhitooraineks oleva piimaga. Ei ole võimalik, et üle kogu Eesti varutud piimast valmistatud toode on konkreetse kvaliteediga ja konstantse maitsega. Konkreetset kvaliteeti ja maitseomadusi saab tagada üldjuhul vaid tootmisprotsessidega, kuid need ei erine hageja tootmises muude juustutööstuste meetmetest. Hageja ajab segamini Põltsamaa kui juustutootmise koha maine ja traditsioonide mõiste, mis ei ole samastatavad. Põltsamaa eriline maine juustutootmiskohana ei ole tõendatud. Hageja on asutatud alles
2. a, mistõttu ei ole põhjendatud Põltsamaa juustutootjate varasemate saavutuste enesele ülekandmine.
3. Üldjuhul kombineeritud kaubamärkide puhul ei peeta kohanimega seonduvaid kaubamärke KaMS § 7 lg 1 p-ga 6 vastuolus olevaks ja neid on hulgaliselt registreeritud ka hageja nimele. Kohanimega seonduvate kaubamärkide registreerimine on igapäevane praktika. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
4. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Tulenevalt 01.05.2004 jõustunud KaMS § 72 lg-st 5 tuli kaubamärgi õiguskaitset välistavate asjaolude kindlakstegemiseks kohaldada kuni 30.04.2004 kehtinud KaMS. Kohus nõustus kostjaga, et

§ 12lg 1 on erinorm § 11 suhtes ja välistab Ka

MS § 7 lg 1 p 61 kohaldamise. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 139 ja

§ 12

lg-st 2 pidi hageja tõendama, et kostja ei käitunud oma kaubamärki registreerides heauskselt. Kohus leidis, et hageja ei ole esitanud veenvaid tõendeid selle kohta, et kostja teadis või pidi teadma kaubamärki registreerides, et juustu konkreetne omadus, maine või muu iseloomulik tunnus on olulisel määral seostatav Põltsamaa kui geograafilise piirkonnaga. Kostja esitas kaubamärgi „Põltsamaa kuldne kera+kuju” registreerimise taotluse 23.04.2002. Seega ei saa kostja heausksust ümber lükata tõendiga, mille Põllumajandusministeerium on väljastanud 29.04.2003 ja mille kohaselt juustu, mille 3 tähistamiseks hageja taotleb geograafilise tähise „Põltsamaa juust“ registreerimist, maine ja konkreetsed kvaliteedi ja maitse omadused on seostatavad Põltsamaaga. Samuti ei lükka kostja heausksust kaubamärgi registreerimise taotluse esitamisel ümber üksnes fakt, et 01.09.2003 registreeriti geograafiline tähis hageja nimele. Tulenevalt

§-st 32 ei kontrolli Patendiamet sisuliselt, kas geograafiline tähis, mille registreerimist taotletakse, on geograafilise tähisena kaitstav, vaid kontrollitakse ainult vorminõuetest kinnipidamist. Juustu maine peab

§ 12kohaselt olema olulisel määral seostatav Põltsamaaga.

Isegi kui kostja oli teadlik, et Põltsamaal on aastate jooksul juustu toodetud, ei saa seda tingimata samastada Põltsamaa kui juustutootmise koha mainega. Juustu toodetakse Eestis veel mitmetes erinevates piirkondades. Puuduvad tõendid selle kohta, et tarbija eelistaks hageja tooteid selle tõttu, et hageja toodab oma juustusid Põltsamaal. Tõendamata on ka see, et Põltsamaal toodetud juustul on eriline kvaliteet või seal toodetakse juustu spetsiifilisel viisil võrreldes muude Eesti juustutootjatega. Puuduvad ka andmed põltsamaa juustu kui spetsiifilise toote kohta, sest Põltsamaal toodetakse erinevat tüüpi juustu, nt eesti juustu. Kokkuvõttes on kohtu arvates tõendamata, et kostja ei käitunud oma kaubamärki registreerides heauskselt ja seetõttu on tal tulenevalt

§-st 12 kaubamärgi varemkasutusõigus, mis välistab KaMS § 7 lg 1 p 61 kohaldamise.

1. Kohus ei pidanud tarbija eksitamist KaMS § 7 lg 1 p 6 tähenduses tõenäoliseks. Juustutoodete puhul on viide geograafilisele piirkonnale tavapärane (nt vene, hollandi, šveitsi juust) ja see näitab pigem toote liiki või tüüpi, mitte geograafilist päritolu. Puudub mõistlik alus kahelda tarbija arusaamises sellest, et hollandi juustu ei toodeta ainult Hollandis või šveitsi juustu ainult Šveitsis. Seega ei ole usutav ka see, et tarbijat eksitaks tähist „Põltsamaa” kandev juust. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
2. Hageja palus kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus tuvastanud üksteist välistavad asjaolud. Nimelt kohus tuvastas, et geograafilisel tähisel „Põltsamaa juust“ on Eestis õiguskaitse, leides samas, puuduvad tõendid selle kohta, et Põltsamaal toodetud juustul on eriline kvaliteet või seal toodetakse juustu spetsiifilisel viisil võrreldes muude Eesti juustutootjatega või tarbija eelistaks Põltsamaal toodetud juustusid. Tulenevalt

§ 3

lg 1 p-st 1 on geograafilise tähise registreerimise eelduseks asjaolu, et kauba omadus, maine või muu tunnus on olulisel määral seostatav konkreetse geograafilise piirkonnaga, kus kaupa toodetakse, töödeldakse või müügiks ette valmistatakse. Geograafilise tähise „Põltsamaa juust“ tunnistuse andmelehe kohaselt oli geograafilise tähise registreerimise aluseks asjaolu, et juustu, mille tähistamiseks taotleti geograafilise tähise registreerimist, maine ja konkreetsed kvaliteedi ja maitseomadused on seostatavad Põltsamaaga, kus juustu toodetakse, töödeldakse ja müügiks ette valmistatakse. Eeltoodud asjaolud on tuvastatud Põllumajandusministeeriumi 29.04.2003 tõendiga. Asjaolu, et Patendiamet ei kontrolli sisuliselt geograafilise tähise kaitstavust, ei tähenda, et registreerimise käigus ei kontrollitagi toote maine, kvaliteedi või muude omaduste seose olemasolu geograafilise piirkonnaga. Tuvastades, et geograafiline tähis „Põltsamaa juust“ on saanud õiguskaitse, ei saa samaaegselt tuvastada, et puuduvad asjaolud, mis olid aluseks geograafilise tähise registreerimisele. Geograafilisele tähisele õiguskaitse andmise eelduseks oli vastava maine, kvaliteedi ja maitseomaduste geograafilise piirkonnaga seostatavuse tuvastamine ning vastava seose olemasolu tõendabki geograafilise tähise registreering. Seda ei ole kostja ega teiste isikute poolt vaidlustatud. Seega peab kohus käsitlema geograafilist tähist „Põltsamaa juust“ 4 kehtivana ning kohus saab arvestada üksnes nende kostja vastuväidetena toodud asjaoludega, mis ei puuduta geograafilise tähise õiguskaitse andmise aluseks olnud asjaolusid. Põhimõte, mille kohaselt ei saa tööstusomandi õiguste kaitseks esitatud hagi puhul tugineda vastuväitena tööstusomandile õiguskaitse andmise aluseks olevate asjaolude puudumisele, vaidlustamata seejuures näiteks vastuhagi korras ainuõigust, tuleneb nii Eesti kaubamärgiseaduse §-st 59, Ühenduse määruse nr 40/94 Ühenduse kaubamärgi kohta §-st 95 kui ka patendiseaduse §-st

1. Vastupidisele seisukohale asumine viib absurdse olukorrani, kus geograafiline tähis on küll registreeritud, kuid sisuliselt seda ei tunnistata.
2. Maakohus leidis KaMS § 7 lg 1 p 61 kohaldamisel, et puuduvad andmed põltsamaa juustu kui spetsiifilise toote kohta. Samas KaMS § 7 lg 1 p 6 kohaldamisel on kohus leidnud, et juustutoodete puhul on viide geograafilisele piirkonnale tavapärane ja see viitab pigem juustu liigile või tüübile. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 välistab hageja hinnangul kohtu poolt üksteist välistavate asjaolude tuvastamise ning nendele tuginemise. Kui puuduvad andmed põltsamaa juustu kui spetsiifilise toote kohta, ei saa olla tegemist samaaegselt vene ja hollandi juustule sarnase juustu tüübiga. Tähise „Põltsamaa juust“ puhul ei saa tõmmata paralleele vene, šveitsi või hollandi juustuga. Tähisega „Põltsamaa juust“ tähistatava juustu omadused on sellised, mida saab tagada üksnes kindlas geograafilises piirkonnas tootes, erinevalt vene, šveitsi ja hollandi juustule, mille tehnoloogia alusel saab vastavat juustu toota mistahes kohas. Geograafilise tähisega tähistatud juustude puhul on küll võimalik välja tuua teatuid kindlaid omadusi, kuid need ei ole saavutatavad mistahes kohas tootes. Eeltoodud asjaolu on aluseks ka geograafilise tähise registreerimisele – seose olemasolu omaduste ja geograafilise piirkonna vahel. Geograafilise tähise registreerimine ei eelda spetsiifilise toote põltsamaa juust olemasolu, nagu seda on ekslikult eeldanud maakohus, vaid teatud kindlate omaduste olemasolu seal piirkonnas toodetud juustudel. Eeltoodust tulenevalt on maakohus õigesti tuvastanud, et puudub selline juustu tüüp nagu põltsamaa juust, kuid ekslikult leidnud, et see asjaolu omab tähtsust KaMS § 7 lg 1 punkti 61 kohaldamisel.
3. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 12lg 2.

Tulenevalt nimetatud normist tuleb tuvastada taotleja pahausksus nii siis, kui esinevad subjektiivsed asjaolud (taotleja teadlikkus) kui ka siis, kui esinevad objektiivsed asjaolud, millest taotleja oleks pidanud olema teadlik. Kostja on möönnud, et oli teadlik Põltsamaast kui tuntud toiduainete tootmise piirkonnast. Samuti on kostja väitnud, et kuni 2000. aastani toodeti Põltsamaal juustu sama standardi järgi kui mujal Eestis. Eeltoodust tulenevalt oli kostja teadlik nii geograafilisest piirkonnast Põltsamaa kui ka seal toimuva juustutootmise spetsiifikast. Objektiivseid asjaolusid arvesse võttes sai ja pidi samas valdkonnas tegutsev Eesti ettevõtja olema teadlik, et Põltsamaal toodetud juustu maine ja konkreetsed kvaliteedi ning maitseomadused on seostatavad Põltsamaaga, kus juustu toodetakse, töödeldakse ja müügiks ette valmistatakse. Konkreetses piirkonnas toodetud juustu maine ning kvaliteedi ja maitseomadused ei kujune üleöö, vaid aastakümnete või -sadade pikkuse tegevuse käigus. Hageja on tõendanud Põltsamaa pikaajalisi tootmistraditsioone ning Põltsamaal asuvate piimatöötlejate ühinemist Piimandusühistuks E-Piim. Kuigi geograafiline tähis sai õiguskaitse ligi aasta pärast kaubamärgitaotluse esitamist, olid geograafilisele tähisele õiguskaitse andmise aluseks olnud asjaolud olemas ka kaubamärgitaotluse esitamise hetkel. Kostja ja temaga seotud isikute teadlik valik oma äriplaani koostamisel on olnud ära kasutada teiste juustutootjate poolt tähistele loodud mainet. Kostja oleks pidanud tõendama, et esinevad

§-s 12 sätestatud asjaolud, seahulgas taotluse heauskne esitamine. Maakohus leidis otsuses ebaõigesti, et vastav tõendamiskoormus lasus hagejal. 5

1. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata KaMS § 7 lg 1 p
2. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selle üle, et kostjal puudub igasugune side Põltsamaaga. Seega ei pärine kostja kaubamärgiga tähistatud tooted Põltsamaalt nagu seda võiks eeldada kohanime ning lossivaremete ja kiriku kujutise kasutamisest kaubamärgi koosseisus. Euroopa Kohus leidis 04.05.1999 eelotsuses, et keelduda tuleb ka selliste kohanimede registreerimisest kaubamärgina, mida võidakse tulevikus kasutada selle kaubagrupi geograafilise päritolu tähistamiseks. Seejuures tuleb hinnata, kas selline kohanimi saab tähistada vastava kaubagrupi päritolu. Sarnaselt teiste riikide geograafilistele tähistele („Champagne”, „Cognac”) on „Põltsamaa” registreerimisel tuvastatud selle eriline maine seoses juustuga, mistõttu WIPO käsiraamatu „Introduction to Trademark Law & Practice. The Basic Concepts” p 3.2.1.
3. kohaselt on kaubamärgi „Põltsamaa kuldne kera+kuju” puhul eriti suur tõenäosus tarbija eksitamiseks toote päritolu osas. Puudub igasugune põhjus käsitleda Eesti geograafilisi tähiseid erinevalt teiste riikide geograafilistest tähistest. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
5. Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosalised ja tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Suures osas kordab hageja apellatsioonkaebuses esimese astme kohtus esitatud väiteid, millistele maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega vastanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
6. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusnorme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Kohus leidis põhjendatult, et kostja kaubamärgi „Põltsamaa kuldne kera+kuju“ õiguskaitset välistavad asjaolud KaMS § 7 lg 1 p-de 6 ja 61 tähenduses puuduvad. Kohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud.
7. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohtu otsus vastuoluline. Kohtu tuvastatud asjaolu, et geograafilisel tähisel „Põltsamaa juust“ on Eestis õiguskaitse ning

§ 12

lg 2 alusel antud hinnang kostja heausksusele ei ole teineteist välistavad.

§ 12

lg 2 järgi tuleb kaubamärgi registreerimiseks esitamise või registreerimise heausksuse kindlakstegemisel hinnata, kas seda teinud isik ei teadnud ega pidanudki teadma, et tegemist on tähisega, mis näitab, et kaup või teenus on pärit kindlalt geograafiliselt alalt, kui kauba või teenuse konkreetne omadus, maine või muu iseloomulik tunnus on olulisel määral seostatav kauba või teenuse geograafilise päritoluga. Maakohus on eeltoodud asjaolusid hinnanud ja leidnud, et tõendamata on Põltsamaal toodetava juustu erilised omadused, maine või muud iseloomulikud tunnused, mille olemasoluga oleks kostja pidanud kaubamärgi registreerimise taotlust esitades arvestama. Iseenesest asjaolu, et kostja teadis juustu tootmisest Põltsamaal, ei tähenda kostja pahausksust. Seadusega ei ole kooskõlas 6 apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks kostja pidanud tõendama, et ta oli taotlust esitades heauskne. TsÜS § 139 järgi heausksust eeldatakse. Kohus põhjendas otsuses, miks ta ei arvestanud asja lahendamisel Põllumajandusministeeriumi 29.04.2003 tõendiga. 20. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus leidnud, et puuduvad asjaolud, mis olid aluseks geograafilise tähise registreerimisele. Maakohtu otsusest sellist järeldust ei tulene. Kohus käsitles geograafilist tähist „Põltsamaa juust“ kehtivana ja apellandi vastupidine tõlgendus ei ole õige. Seega ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel ka KaMS § 59, Ühenduse määruse nr 40/94 Ühenduse kaubamärgi kohta § 95 ega patendiseaduse § 54 sätestatut, nagu hageja apellatsioonkaebuses väidab. Maakohus ei pidanud käesoleva vaidluse lahendamisel kontrollima ja ta ei kontrollinud

§ 3

lg 1 p-s 1 sätestatud geograafilise tähise registreerimise eelduste täitmist, mistõttu jätab ringkonnakohus hageja sellekohased apellatsioonkaebuse väited arvestamata. Maakohus kohaldas vaidluse lahendamisel õigesti

§ 12, mis sätestab geograafilist tähist sisaldava kaubamärgi varemkasutusõiguse.

1. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus jätnud ebaõigesti kohaldamata KaMS § 7 lg 1 p
2. Maakohus on nimetatud sätte kohaldamata jätmist piisavas ulatuses põhjendanud. Hageja poolt geograafilise tähise „Põltsamaa juust“ võrdlemine tähistega „Champagne“ ja Cognac“ ei ole nendele vastavate toodete spetsiifikat arvestades asjakohane.
3. Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, so antud juhul hageja. T. Kollom M. Merimaa A. Tänav 7