) § 5 lg-st 1 ei saa kohus võtta enesele kõrvalisi, asjasse mittepuutuvaid, elukorralduslikke funktsioone, mille kohta ei ole pooled ega keegi teine mingeid avaldusi esitanud. Tegelikult töötasid praktikavälisel perioodil, so 10.06.-05.08.2006 vaid hageja ja A. V.. Mõned päevad objektil viibinud teised isikud loobusid vabatahtlikult oma tööosast eelnimetatute kasuks. Siin teeb aga kohus sisulise eksijärelduse töötasu jagamise metoodikas, liites ekslikult koolikaaslased (tunnistajad) ja tasuta tööperioodi praktikandid arvestuslikult sellesse perioodi, kus töötasid vaid hageja ja A. V.. Sellest tuleneb ka hageja nõude puudulik rahuldamine. Hageja on veendunud, et ringkonnakohus parandab maakohtu vea töötasu nõude osas ning seega on ka tegelik viivisenõue 1406,50 krooni. Põhiseaduse § 25 järgi on igaühel õigus talle õigusvastaselt tekitatud moraalse ja materiaalse kahju hüvitamisele. Maakohus ajab järjepidevalt segamini mõisted mittevaraline kahju ja moraalne kahju, väites, et see on üks ja seesama. Riigikohtu 17.10.2001.a otsuses seletatakse lahti nimetatud erisused. Hageja taotlus moraalse kahju hüvitamiseks 30 000 krooni ulatuses on eelnevalt põhjalikult kaalutletud otsus, mis tugines konsultatsioonidele ehitusturgu tundvate spetsialistidega, aga ka majandusinimeste ja juristidega, kes hindasid summat objektiivseks niivõrd, kuivõrd selline otsustamine saab üldse objektiivne olla. Siiski on hageja 5 ringkonnakohtus loobunud nõudest sellises ulatuses ja jätab moraalse kahju hüvitise suuruse ringkonnakohtu kohtunike pädevusse. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja ei esitanud vastust apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohtu seisukoht
lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kolleegium, tutvunud asja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellant on kaebuses korranud põhilises osas samu väiteid, mis ta esitanud maakohtule ja neile on kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Seega ei anna ükski kaebuse väide alust otsust tühistada.
Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja
Maakohus tuvastas tunnistajate ütlustele tuginedes õigesti, et hageja töötas kostja juures perioodil 10.juunist – 5.augustini 2005.a töövõtulepingu (VÕS § 9 lg 1 ja § 635 lg 1) alusel ja et kostja võttis hageja töö vastu ositi. Tehtud töö eest tasu suuruse määramisel olukorras, kus kohtule ei ole esitatud tõendeid teostatud tööde mahtude ega hindade kohta ja asjaolu, et ülalmärgitud perioodil töötasid hagejaga erinevatel aegadel samal objektil koos ka tema sõbrad, leidis maakohus, et on õiglane mõista kostjalt hageja kasuks välja töö eest 15 000 krooni. Kolleegium kohtu järeldusega väljamõistetava töötasu suuruse osas nõustub. Kaebuse väitega, et kohus eksis töötasu jagamise metoodikas, kolleegium ei nõustu. Maakohus arvestas hagejale väljamõistetava töötasu suuruse määramisel eelkõige asjaoluga, et kostja juures töötas hageja, erinevalt oma sõpradest, ajaliselt kõige kauem, kuid samal objektil töötasid ka hageja sõbrad (tunnistajad), kelle tööpanusega tuleb kostja poolt lubatud töötasu suuruse jagamisel arvestada. Asjaolu, et tunnistajatena üle kuulatud isikud lõpetasid töö objektil ajaliselt erinevatel aegadel hagejast varem, ei anna kolleegiumi arvates alust jagada kogu töö eest viiele noormehele lubatud tasu võrdsetes osades ainult hageja ja A. V. vahel. Kolleegium ei nõustu kaebuse väitega selles, et kohus on võtnud endale hagiväliseid, elukorralduslikke funktsioone. Maakohus on töötasu suuruse väljamõistmisel lähtunud kohtule esitatud asjaoludest ja tõenditest ning teinud otsuse VÕS § 637 lõigetest 3 ja 4 tulenevalt.
lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Hageja ei ole menetluse käigus ega ka apellatsioonkaebuses esitanud tõendeid tema poolt teostatud tööde mahtude ega siseviimistlustööde hindade kohta, samuti ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et temale lubatud tasu suuruseks on 25 000 krooni. Millise metoodika järgi tulnuks kohtul kostja poolt hagejale ja tema sõpradele lubatud töötasu jagada, seda hageja esitanud ei ole. Et hageja on teinud kostja juures rohkem tööd, kui talle kohtuotsusega juba välja mõistetud 15 000 krooni eest, ei ole hageja kaebuses põhjendanud. Kohtu poolt juba välja mõistetud töötasu suurusega mittenõustumise korral ei piisa kaebuse paljasõnalisest väitest nõude rahuldamise ekslikkusest hageja suhtes. Arvestades kostjalt hageja kasuks väljamõistetud töötasu suurust, on kohus arvestanud õigesti ka viivise suuruse, mille muutmiseks hageja poolt soovitud suuruses alus puudub. 6 Üldjuhul tuleb mittevaralise kahju kompenseerimine kõne alla seaduses sätestatud konkreetsetel juhtudel. Antud asjas ei ole kohustus suunatud mittevaralise huvi järgimisele, võlgniku kohustuse eesmärk töövõtulepingu järgi ei olnud kaitsta hagejat mittevaralise kahju eest. Kolleegium märgib, et nõude aluseks olevad asjaolud (trahvi tasumata jätmine õigusvastase käitumise eest, telefoniarve eest tasumata jätmine, kohustus liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud autoremondikulude hüvitamiseks, puhkusereisi ärajätmine ja elamiseks vanematelt raha laenamine) ei saanud kuidagi olla põhjuslikus seoses VÕS § 127 lõike 4 tähenduses hagejale lubatud töötasu maksmata jätmisega ning mida kostja VÕS § 127 lõike 3 mõistes nägi või pidi töövõtulepingu sõlmimisel ette nägema. Neil asjaoludel jättis maakohus VÕS § 134 lõikest 1 tulenevalt hageja nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks põhjendatult rahuldamata. Et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tõendeid teisiti ega teha asjas teistsuguseid järeldusi kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
lg 1 järgi koosmõjus
lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, s.o antud juhul hageja. Gaida Kivinurm Mare Merimaa Urmas Reinola
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.