) § 44 lõike 1 punktides 1 kuni 4 sätestatud haldusmenetluse uuendamise õiguslikud alused puuduvad, kuna D. O esindaja poolt esitatud dokumendid ja asjaolud olid teada halduskohtumenetluse ajal, millega tunnistati täitevkomitee otsus nr 203 H S osas seadusevastaseks. Juhindudes Vabariigi Valitsuse 28.08.1991.a. määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra” p-st 36 otsustati haldusmenetlust mitte uuendada. Vaidlustatud otsuses märgiti veel, et Omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lõike 3 p 3 sätestab omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara mittetagastamise alusena vara asumise füüsilise isiku heauskses omandis. Asja materjalidest nähtuvalt D. O on saanud Pärnu talu nr A-25 hoonete omanikuks pärimise teel oma vanaisa J. S järel. Seetõttu tuleb tema heausksust eeldada. D. O on pärandi vastu võtnud enne otsuse nr 203 seadusevastaseks tunnistamist. Kaebuse järgi tunnistati Pärna talu nr A-25 maade või nende kompensatsiooni suhtes omandireformi õigustatud subjektideks ÕVVTK maakonnakomisjoni 24.05.1995.a. otsusega nr 112 S. R ja D S ( O) isa R S mõlemad ½ mõttelises osas. Pärast R. S surma päris maa tagastamise nõudeõiguse D. O. 25.06.1998 tunnistati talu võõrandatud hoonete osas õigustatud subjektiks S. R. 09.12.2004 parandati otsust õigustatud subjekti perekonnanime osas [R → R]. Reaalselt olid talu hooned vallasasjast ehitisena alul J Su ning peale tema surma D. O omandis. D. S ÕVVTK maakonnakomisjoni 25.06.1998 ja 09.12.2004 otsuste tegemisse kaasatud ei olnud ning otsuseid talle kätte ei toimetatud. Iseenesest ei rikkunud nende otsustega S. R poolt omandatud õigus nõuda talu hoonete eest kompensatsiooni ka D. O õigusi. ÕVVTK maakonnakomisjoni 25.06.1998 ja 09.12.2004 otsustel tekkis D. Oele mõju siis kui S. R esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse täienduse, millega taotleb D. O kui omaniku pahausksuse tuvastamist, peale mida oleks võimalik hooned temalt ära võtta ja S. Rile tagastada. Haldusmenetluse uuendamisest keeldumine rikub D. O õigusi, kuna tema osavõtuta haldusmenetluses, teda ära kuulamata tehtud otsuste alusel üritatakse ära võtta tema omand talle kuuluvatele vallasasjast ehitistele: Pärna talu elamu-laudale, saunale ja aidale Kullamaa vallas Koluvere külas, mille tema päris oma vanaisa J. Su (surn.12.12.1994) järelt ja mille kohta on 13.04.2005 välja antud testamendijärgse pärimisõiguse tunnistus. Haldusmenetlus tulnuks uuendada ja otsus nr 112 tulnuks tühistada S. Ri ½ Pärna talu hoonete õigustatud subjektiks tunnistamise osas. Seda alljärgnevatel põhjustel: 1. Ei ole D. O ega J. S selle eluajal ÕVVTK maakonnakomisjoni 25.06.1998 ja 09.12.2004 otsuste tegemisel menetlusse kaasatud ja ära kuulatud. Asjas esinevad kaalukad sisulised asjaolud selle kohta, et Pärna talu nr A-25 hooneid ei võõrandatud S. Rilt õigusvastaselt, vaid tema omand lõppes kolhoosiperest lahkumisega ja vara osastamata jätmisega ning nende asjaolude esitamine varem haldusmenetlusse kaasamata ja ära kuulamata huvitatud isikute poolt on haldusmenetluse uuendamise aluseks. Kui huvitatud isikute ei ole varem haldusmenetlusse kolmanda isikuna kaasatud, siis tulenevalt menetluse uuendamise ja
lg 1 ja § 11 mõttest – et menetluses ei saa otsustada kaasamata isikute õiguste üle, on tema menetlusse astumine ja taotluste esitamine menetluse uuendamise aluseks iseenesest. 2. ÕVVTK maakonnakomisjoni toimikus puuduvad p-s 1.1 nimetatud põhjendusi kinnitavad tõendid (käesoleva kaebuse lisad 13-17). Neis dokumentides sisalduv teave ongi uus asjaolu, mis vastavalt
Kuigi N. S võis käsundusleping S. R esindamiseks olla küll lõppenud kestis lojaalsuskohustus konkreetse, enda aetud asja suhtes ka peale esindussuhte lõppemist. Haldusmenetlus, nagu ka kohtumenetluse, mitte ainult ei pea olema erapooletu, vaid peab sellisena ka näima. Põhjendades ÕVVTK maakonnakomisjoni varasema otsuse sisulisi puudusi osundab avaldaja, et kõrvuti Lääne Maakohtu 12.09.1995.a. kohtuotsusega peab komisjon S. R Pärna talu hoonete suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistamisel kaaluma ka esitatud tõendeid koosmõjus omandi kaotamise ajal kehtinud seadustega. ÕVVTK maakonnakomisjoni 25.06.1998.a. otsus ei ole sõltumata Lääne Maakohtu 12.09.1995.a. kohtuotsuse seaduslikkusest ja täitevkomitee otsuse nr 203 tühisusest põhjendatud ega legitiimne. Täitevkomitee otsus ei tinginud õigusmuudatust - S. R omandi kaotust Pärna talu hoonetele, kuna S. R oli omandi kaotanud juba 20 aastat varem kolhoosiperest
lg-le 1; ka kaebuses halduskohtule toodud põhjendid ei anna alust menetluse uuendamiseks sest uusi asjaolusid, mis ei oleks olnud kaebajale kunagise haldusmenetluse ajal teada, pole ilmnenud;
-le põhistamaks taotlust muuta haldusakti – ÕVVTK maakonnakomisjoni otsust – tuleb arvestada, et isikul on õigus taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist (või muutmist, vt
lg 1) üksnes juhul, kui ta võib taotleda
alusel haldusmenetluse uuendamist (
lg 1);
lg 3 järgi tuleb haldusmenetluse uuendamise taotlus esitada menetluse läbiviinud haldusorganile ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest arvates kuid kaebuses pole lahti kirjutatud kuidas vastab avaldaja käitumine viidatud reegli nõuetele. Kuna D. O osales ka 1995.a. halduskohtumenetluses huvitatud isikuna, siis oli ta juba sellal informeeritud, et päevakorras on vastavate ehitiste võõrandamise, võimaliku tagastamise jms üle. Kui kaebaja leiab praegu, et tema õigusi rikutakse seonduvalt vaidlusaluse ehitise tagastamise nõudega, siis pidanuks kaebaja õigused olema sama loogika järgi rikutud ka nt 1995. aastal. Ka pole vähe oluline, et taotluse menetluse uuendamiseks esitati ÕVVTK maakonnakomisjonile ca üks aasta pärast seda, kui Tallinna Halduskohtus alustati S. R kaebuse menetlusega asjas nr 3-06-308. Ainuüksi kaebaja käitumise mittevastavus
lõike 1 punktides 1 kuni 4 sätestatud haldusmenetluse uuendamise õiguslikud alused puuduvad (tl 18-19). Selline otsus rikub D. O õigusi, luues ÕVVTK maakonnakomisjoni 24.05.1995.a. otsuse nr 112 25.06.1988.a. redaktsiooni muutmata jätmisel eelduse ja võimaluse talle väljastatud pärimistunnistuses (tl 23) nimetatud endise Pärna talu nr A-25 hoonete ½ ulatuses üleminekuks S. Rile (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2006 määrus asjas nr 3-06-308). 16.03.2007.a. taotluses (tl 13) oli avaldaja leidnud, et ÕVVTK maakonnakomisjoni poolt 25.06.1998.a. redigeeritud 1995.a. subjektiotsus (tl 21), millega õigusvastaselt võõrandatud varaks loeti täiendavalt Pärna talu nr A-25 hooned ja tunnistati nende ½ osas õigustatud subjektiks S. R, ei ole uute tõendite valgusel seaduslik ning vastav haldusmenetlus tuleb uuendada ning taastada subjektiotsuse esialgne, 1995.a. antud formuleering. 7 Päringu ÕVVTK maakonnakomisjonile selgituse saamiseks, mida subjektiotsuse uues redaktsioonis mõistetakse väljendi „hooned võõrandati” all esitas D. Su esindaja ajendatuna S. R kaebusest Tallinna Halduskohtule (tl 128-134, asi nr 3-06-1047), milles kolmas isik käsitleb D. Ot Pärna talu hoonete pahauskse omanikuna koos sellest tulenevate tagajärgedega ning taotluse haldusmenetluse uuendamiseks mõjutatuna ÕVVTK maakonnakomisjoni 07.03.2007 selgitusest päringule (tl 28), mille kohaselt Pärna talu hoonete õigusvastane võõrandamine loeti toimunuks täitevkomitee 24.12.1970 otsusega nr 203 (tl 32), kui nimetatud hooned kinnitati H Su nimele. Taotluse väidete kohaselt täitevkomitee otsusega nr 203 vara õigusvastast võõrandamist ei toimunud ning seega S. R ei jäänud selle otsuse alusel ilma omandist Pärnu talu hoonetele. Oma väiteid põhistas kaebaja lisatud dokumentidega, olles seisukohal, et Pärnu talu nr A-25 majapidamisraamatu, majaraamatu ja arhiiviteatise andmetel kaotas S. R omandi päritud mõttelisele osale Pärna talu hoonetest seoses sellega, et oli kolhoosiperest lahkunud uue pere moodustamiseks 1949. aastal ja ei taotlenud enda varaosa osastamist peale tsiviilkoodeksi jõustumist 01.01.1965.a.ehk juba 5 aastat enne nüüd õigusvastaseks võõrandamiseks peetava täitevkomitee otsuse nr 203 väljaandmist. Nende uute oluliste tõendite alusel, mis sisuliselt vastavat HKMS § 44 lg 1 p-s 2 toodud alusele, taotleski D. S esindaja menetluse uuendamist subjektiotsus muutmiseks Pärna talu nr A-25 hoonete ja nende osas õigustatud subjektiks tunnistatud S. Riga seonduvalt.
. Menetluse uuendamine lõike 1 järgi uuendab haldusorgan menetlusosalise taotluse alusel haldusmenetluse, kui 1) taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud; 2) asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud haldusmenetluse ajal teada; 3) jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et haldusakt on antud või toiming on sooritatud pettuse või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena või et haldusorgani nimel tegutsenud isik on haldusmenetluse käigus pannud toime kuriteo; 4) jõustunud kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines. Vaidlus käib selle üle, kas D. O esindaja poolt esitatud tõendid (taotluse lisad 1 – 7) on sellised nagu kirjeldatud
lg 1 p-s 2 või tuleb need kõrvale jätta, nagu ÕVVTK maakonnakomisjon on põhjendanud, sest „olid teada halduskohtumenetluse ajal, millega tunnistati Haapsalu Rajooni RSN Täitevkomitee 24. detsembri 1970.a. otsus H Su osas seadusevastaseks.” (tl 18). Üldreegli kohaselt loetakse tõendid uuteks, kui need said teatavaks või kui neid oli võimalik esitada alles pärast esimese haldusmenetluse lõppu. Vastustaja ei ole taotluse rahuldamisest keeldumisel tuginenud aga mitte ÕVVTK maakonnakomisjonis toimunud menetlusele vaid toonud taotluse tagasilükkamise alusena esile 1995.a. toimunud halduskohtumenetluse (asi nr 3-235/26, tl 29-31), mille toimumise ajal need väidetavalt olid kaebajale teada. Kuivõrd menetlused kohtus ja ÕVVTK maakonnakomisjonis toimusid 1995.a. ajaliselt paralleelselt võiks ka selline väide olla 8 tõendatuse korral põhjendatud, eeldusel et D. S oli vastavasse haldusmenetlusse kaasatud. Siiski ei esita vastustaja isegi kirjalikus seletuses (tl 92-94) mingeid tõendeid oma protokollilises otsuses toodu kinnituseks piirdudes selles vaid kriitikaga kolmanda isiku aadressil, kes olevat lihtsalt jätnud oma õiguse taoliste tõendite esitamiseks kasutamata. Nõustuda tuleb kaebajaga, et tema poolt uuendamistaotluses esitatud tõendeid vastavalt lisale ei olnud ÕVVTK maakonnakomisjonile varem esitatud ning vastavas õigusvastaselt võõrandatud vara toimikus nr 5964 need puudusid. Selliseid tõendeid ei olnud ka haldusasja 3-235/26 toimikus - Lääne Maavalitsuse esindaja, kes algselt taotles toimunud kohtuistungil täiendavat aega analoogsete tõendite kogumiseks loobus hiljem oma taotlusest (tl 79-81). Asjaolu, et D. S samuti nagu Lääne Maavalitsuse esindajagi ei teinud kohtumenetluses piisavalt pingutusi tõendite, millede olemasolugi polnud talle teada, leidmiseks, ei saa olla nende tõendite esitamisel ÕVVTK maakonnakomisjonile käesolevas vaidluses olla aluseks järeldusele, et D. S teadis nimetatud tõendite olemasolust juba 1995.a. kohtumenetluse ajal, mida aga komisjon oma otsuses keelduda haldusmenetluse uuendamast väitnud ongi. Arvestada tuleb sedagi, et D. S kui Pärna talu nr A-25 faktiline valdaja pärast J. S surma 1994.a. ei olnud ÕVVTK maakonnakomisjoni poolt subjektiotsuse uue 1998.a. redaktsiooni ettevalmistamise menetlusse kaasatud, millega jäeti loomata võimalused talle omapoolsete seisukohtade avaldamiseks, nende põhjendamiseks tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Seega on kohus jõudnud arvamusele, et D. S esindaja poolt 08.03.2007 taotluse lisadena esitatud dokumendid (eriti lisad 4 – 7) kujutavad endast uusi olulisi tõendeid
lg 1 p 2 tähendus, mis võivad anda alust järelduseks, et täitevkomitee motiveerimatu ja ebapiisaval informatsioonil põhinev ning seetõttu ka õigusvastane otsus nr 203, mis oli D. O õigusi riivavalt aluseks S. R tunnistamisel omandireformi õigustatud subjektiks Pärna talu ½ hoonete osas, oli lõppjärelduses õige ja need tõendid ei olnud haldusmenetluse ajal teada. Neil asjaoludel alus haldusmenetluse uuendamiseks on iseenesest olemas (
Uuendamise aluse esinemisel, eeldusel et järgitud on
lõikes 3 nimetatud tähtaega, puudub haldusorganil diskretsiooniõigus taotluse menetlusse võtmise otsustamisel. Sellisel juhul tuleb menetlus uuendada otsustades järgnevalt kaalutlusõiguse alusel taotluse rahuldamise või rahuldamata jätmise. Eeltoodu põhjal peabki tähelepanu pöörama ka
§-s 44 lg 3 sätestatule: „Haldusmenetluse uuendamise taotlus tuleb esitada haldusmenetluse läbiviinud haldusorganile ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates.” Kolmas isik ongi vastulauses väitnud endale jäävat arusaamatuks, miks ei saanud kaebaja vaidlusaluseid vastustaja otsuseid vaidlustada varem, teades, et kõnealused ÕVVTK maakonnakomisjoni 25.06.1998 ja 09.12.2004 otsused on õigusvastased ja olukorras, kus kõik dokumendid (majaraamatud jmt), mis on esitatud nüüd, olid olemas ka sellal, s.o üheksakümnendate aastate keskel. Väheoluline ei olevat seegi, et taotlus esitati ca 1 aasta pärast seda, kui Tallinna Halduskohtus asjas nr 3-06-308 alustati menetlusega. Analoogsel seisukohal on tegelikult ka ÕVVTK maakonnakomisjon, leides vaidlustatud protokollilises otsuses ,et „D. O poolt esitatud dokumendid ja asjaolud olid teada 9 halduskohtumenetluse ajal, millega tunnistati Haapsalu Rajooni RSN Täitevkomitee 24. detsembri 1970.a. otsus H S osas seadusevastaseks.” Kui ÕVVTK maakonnakomisjon jääb jätkuvalt seisukohale, et D. O 08.03.2007 taotlus on esitatud puudustega nagu väidab ka kolmas isik, sealhulgas ilma taotluseta ennistada taotluse esitamise möödalastud tähtaeg, tuleb D. Sule (tema esindajale) anda võimalus puuduste kõrvaldamiseks, määrates selleks tähtaja (
Et menetlustähtaja ennistamine vastavalt
§-le 34 on haldusorgani (s.o ÕVVTK maakonnakomisjoni) pädevuses ning ÕVVTK maakonnakomisjon ei ole seda küsimust saanud seni sisuliselt käsitleda asudes seisukohale, et taotlus tuleb jätta läbi vaatamata, ei võta kohus selles küsimuses seisukohta. Seetõttu ei ole võimalik toodud kujul rahuldada ka kaebuse taotlust teha komisjonile ettekirjutus haldusmenetluse uuendamiseks kuivõrd kohustus
§-s 44 lg 1 p-s 2 toodud aluse esinemisel haldusmenetlus igal juhul uuendada on sõltuvuses haldusorgani seni lõplikult kujundamata seisukohast taotluse tähtaegsuse küsimuses. Arvestades kaebaja eesmärki ja reaalset menetluslikku olukorda tuleb taotlust ettekirjutuse tegemiseks haldusmenetluse uuendamiseks tõlgendada kui taotlust ettekirjutuse tegemiseks haldusmenetluse jätkamiseks kaebaja poolt ÕVVTK maakonnakomisjonile 08.03.2007 koostatud avalduse alusel. Samuti on vajalik märkida, et kaevatav ÕVVTK maakonnakomisjoni otsus jätta taotlus läbi vaatama sisaldab ebaõiget kaalutlust, just nagu ei saaks D. O pärimisõigus ja seeläbi ka omandiõigus Pärna talu nr A-25 hoonetele olla ümberlükatav (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.04.2006 määrust asjas nr 3-06-308), mis võis juba menetluse efektiivsuse põhimõttest lähtudes mõjutada komisjoni asumist seisukohale taotlust mitte menetleda. Asjakohatud ei ole ka kaebuse viited komisjoni liikme N. S, kes varemalt oli halduskohtumenetluses esindanud käsunduslepingu alusel S. Rit, poolt tegemata jäetud enesetaandusest. Avaliku teenistuse eetikakoodeksi, mis tulenevalt Korruptsioonivastase seaduse § 29 p-st 10 on Avaliku teenistuse seaduse lisa ja millest avalik teenistuja peab oma teenistuskohustuste täimisel lähtuma (ATS § 59 lg 1) p 13 järgi peab ametnik hoiduma ka näiliku olukorra loomisest, mis võib seada kahtluse alla tema erapooletuse ja asjade käsitlemise objektiivsuse. HKMS § 92 lg 1 järgi kannab menetluskulud poolt, kelle kahjuks kohtuotsus tehti. Kolmanda isiku menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele. Kui vastaspool ei pea kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda (HKMS § 92 lg 7). Kaebaja poolt esitatud kohtukulude nimekirja järgi moodustavad D. O kantud menetluskulud kokku 16 195 krooni. Arvestades kohtuistungiks tegelikult kulunud (kohtuistungi protokoll tl 256, 260) ja selleks planeeritud ajakulu (kohtukulude nimekirja p 1.4) vahet 0,75 tundi, tuleb menetluskulusid vähendada 796.50 krooni ulatuses (0,75 x 900 + käibemaks 18 %), misjärel vastustajalt väljamõistetav summa moodustab 16 195 – 796.50 = 15398.50 krooni. Kolmanda isiku menetluskulud jäävad tema enda kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1, § 92 lg 1 ja 7 kohus 10 o t s u s t a s: 1. Rahuldada kaebus ja tühistada ÕVVTK Lääne Maakonnakomisjoni 16.03.2007.a. otsus ning teha komisjonile ettekirjutus menetluse jätkamiseks kaebaja poolt 08.03.2007 koostatud taotluse alusel. 2. Mõista ÕVVTK Lääne Maakonnakomisjonilt D. O kasuks välja kantud menetluskulud summas 15 398 (viisteist tuhat kolmsada üheksakümmend kaheksa) krooni ja 50 senti. Kolmanda isiku menetluskulud jätta tema enda kanda. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Aivar Koppel, halduskohtunik 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.