lg 1 p-ga 1 tuleb kaevatav kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt
lg-st 6 ei korda ringkonnakohus otsuse põhjendusi, sest nõustub nendega.
lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei rikkunud vaidluse lahendamisel menetlusõiguse norme. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et maakohus jättis esitatud tõendid analüüsimata. Kohus ei andnud kostja varalisele seisundile ebaõiget hinnangut. Töötaja töölepingusse märgitud palga suurus ei tõenda isiku igakuist sissetulekut ega tema varalisi võimalusi. Kohus arvestas kostja varalise seisundi määratlemisel õigesti tema palgatõendit, millest nähtuvalt on kostja töötasu suuruseks keskmiselt 16 735 krooni kuus (tl 65). Tööandja poolt kostjale tehtud väljamakseid kinnitas ka kostja pangakonto väljavõte (tl 80-85). Asjaolu, et kostja tegi muuhulgas ka ületunde, ei võimalda teha apellatsioonkaebuses sisalduvat järeldust. Pigem tõendab see kostja võimalust teenida igakuiselt riigi keskmisest palgast oluliselt enam. Ka kaebusele lisatud 20.06.2008 palgatõendist nähtuvalt on kostja töötasu jätkuvalt (veebruar – mai 2008) samas suurusjärgus (keskmiselt 18 327, 50 krooni kuus). Tõendi kohaselt oli kostja kuue kuu keskmine palk detsembrist 2007 kuni maini 2008 üle 19 000 krooni kuus (elatis arvatakse maha maksja brutotulust ning sellelt ei pea tema tulumaksu maksma). Apellandi viited hageja paremale varalisele seisundile ei ole kooskõlas asja materjaliga. Kostja ei vaidlustanud asjaolu, et kaevatava otsuse tegemise ajal, s.o 2008.a kevadel, viibis hageja lapsehoolduspuhkusel. 3 Antud juhul ei esinenud neid erandlikke asjaolusid, mida kohus oleks saanud tunnistada mõjuvaiks PKS § 61 lg 6 p 3 mõttes ning elatise suurust vähendada alla sama paragrahvi lg-s 4 nimetatud suuruse. Maakohtul ei olnud alust arvestada kostja väiteid selle kohta, et hageja kasutusse jäi kogu poolte ühisvara ja sellest saadavad hüved (sellele väitele on hageja ka vastu vaielnud). Käesoleva vaidluse lahendamisel ei kuulunud tuvastamisele ühisvara jagamisega seotud asjaolud ega see, kellele konkreetselt kanti üle summa, mis tagastati poolte ühise tuludeklaratsiooni alusel 2007.a eest. Pealegi keelab seadus elatist tasaarvestada võlgniku nõuetega (PKS § 72 lg 1). Harju Maakohtu 16.11.2007 määrusega määrati hagejale õigusabi riigi kulul ja riigi õigusabi osutajaks nimetati vandeadvokaat Tiina Mare Hiob. Nimetatud advokaat esindas hagejat ka apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtule esitatud taotluses (tl 121) palus advokaat määrata talle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest töötasuks 4956 krooni (4200 krooni + käibemaks 756 krooni) ning see riigieelarvest välja mõista. Kolleegium leiab, et esindaja taotlus tuleb rahuldada ning riigi õigusabi tasu riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja justiitsministri 27.07.2006 määruse nr 24 p 2 ja 27.12.2006 määruse nr 39 p 3 alusel riigieelarvest välja mõista. Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, siis jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Tulenevalt
lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
lg 41 kohaselt, kui poolele, kelle kasuks otsus tehti, anti riigi õigusabi, mõistab kohus võrdeliselt nõude rahuldamise või rahuldamata jätmise ulatusega teiselt poolelt riigi õigusabi tasu ja kulud riigituludesse. Seetõttu tuleb apellatsioonimenetluses riigi kanda jäänud õigusabi tasu menetluskulude kindlaksmääramise menetluses kostjalt riigi kasuks välja mõista (
Jänes G. Kivinurm M. Klaar 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.