KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Marion Vakker Otsuse tegemise aeg ja koht 16. jaanuar 2009, Tallinn Haldusasja number 3-05-118 Haldusasi AS Cornetto kaebus keskkon

) §7 lõikest 4 ei ole AS Cornetto esitanud pakendi taaskasutamise aruannet.

1. 25.02.2005 esitas AS Cornetto halduskohtule kaebuse, milles taotles keskkonnaministri 2.07.2004 käskkirja nr 612 tühistamist või alternatiivselt selle käskkirja õigusvastasuse tuvastamist.
2. Tallinna Halduskohtu 7.10.2005 määrusega lõpetati asja menetlus vaidlustatud käskkirja tühistamise nõudes põhjusel, et tühistamiskaebus ei olnud esitatud tähtaegselt.
3. Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2006 määrusega jäeti halduskohtu 7.10.2005 määrus muutmata ja AS Cornetto erikaebus rahuldamata. Riigikohtu halduskolleegiumi 8.03.2007 määrusega jäeti AS Cornetto määruskaebus menetlusse võtmata.
4. Halduskohtu 21.05.2007 määrusega peatati haldusasja menetlus põhjusel, et AS Cornetto esitas 28.03.2007 vastustajale taotluse 2.07.2004 käskkirja nr 612 kehtetuks tunnistamiseks.
5. 10.04.2008 Keskkonnaministeeriumi kirjaga nr 20-1/25942-3 teatati vastuseks AS Cornetto 21.05.2007 taotlusele, et ministeerium jätab ministri 2.07.2004 käskkirja nr 612 kehtetuks tunnistamise menetluse uuendamata ja et käskkiri nr 612 on õiguspärane.
6. Halduskohtu 29.10.2008 määrusega uuendati haldusasja menetlus. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
7. Kaebaja leiab, et keskkonnaministri 2.07.2004 käskkiri nr 612 on materiaal-õigusliku aluseta ning selle tegemisel on oluliselt rikutud haldusmenetluse põhimõtteid.
8. Kaebaja tegeles ajavahemikul 2002.a. mai – 2003.a. veebruar alkoholi importimisega Eestisse. 25.03.2002 väljastas Keskkonnaministeerium kaebajale pakendi taaskasutamise tõendi nr 634/2002 kehtivusajaga 28.03.2002-27.03.
9. Kõnealune tõend oli kaebaja suhtes taaskasutatava pakendi aktsiisivabastuse aluseks eeldusel, et ta korraldab pakendi taaskasutamist vähemalt

sätestatud ulatuses ehk ta kohustus tagama tõendi kehtivuse ajal vähemalt 60% imporditud pakendi taaskasutuse. Selle tingimuse täitmiseks sõlmis kaebaja 3.05.2002 Adelan OÜ-ga vastavasisulise lepingu, mille kohaselt Adelan OÜ kohustus korraldama vastuvõtupunktides pakendi kokkuostu ning korraldama taara transpordi ümbertöötlemise kohta Järvakandi Klaas AS klaasitehasesse. Kaebaja tagas pakendi taaskasutamise tõendi kehtivusajal taaskasutamise tingimused ja oli õigustatud aktsiisivabastuseks. 10. Pakendi taaskasutamise tõendi väljastamise ajal 25.03.2002 kehtinud

§7

lg 4 kohaselt oli aktsiisimaksja kohustatud esitama pakendi taaskasutamise kohta aruande Keskkonnaministeeriumile pakendi taaskasutamise tõendi kehtivuse tähtaja lõppemise kuule ülejärgneva kuu 15.kuupäevaks. Sama kohustus tulenes ka keskkonnaministri 8.12.1997 määrusega nr 86 kehtestatud pakendi taaskasutamise aruande vormi 2 juhendi p 1. Seega saabus kaebaja jaoks vastava aruande esitamise tähtpäev 15.mail 2003. Kaebaja esitas taaskasutamise aruande Keskkonnaministeeriumile 15.05.2003.

ega muudest temaga seonduvatest õigusaktidest ei nähtu pakendi taaskasutamise aruande esitamise täpsemat korda. Faktiliselt toimus aruande esitamine ministeeriumi töötajale N. N.le dokumendi füüsilise üleandmise vormis, mille kohta ministeerium ei väljastanud kirjalikku kinnitust luues sellega ise kõrgendatud ohu, et esitatud aruanded võivad minna kaduma. 11. 2.07.2004 ehk ajal, mil keskkonnaminister tühistas kaebajale väljastatud pakendi taaskasutamise tõendi, kehtinud

§12

lg 3 kohaselt võis Keskkonnaministeerium pakendi taaskasutamise aruande tähtaegsel mitteesitamisel tõendi tühistada.

§9

lg 1 järgi kehtib tõendist tulenev aktsiisivabastus üksnes juhul, kui aktsiisimaksja korraldab pakendi taaskasutamise vähemalt

-s sätestatud ulatuses. Kaebaja oli täitnud mõlemad eeltingimused aktsiisivabastuse saamiseks – oli faktiliselt taaskasutanud 61,1% imporditud taarast ning esitanud tähtaegselt 15.05.2003 taaskasutamise kohta aruande. Seega puudus ministeeriumil materiaalõiguslik alus kaebajale väljastatud pakendi taaskasutamise tõendi tühistamiseks. Kaebaja leiab, et pakendi taaskasutamise aruande väidetava esitamata jätmise tõttu ei saa taaskasutuse tõendit tühistada, kui pakendi taaskasutamise määr on tegelikkuses täidetud. Kaebaja leiab, et olukorras, kus normistiku põhieesmärk – pakendi taaskäitlemine nõutud ulatuses ja seeläbi keskkonnakaitseliste eesmärkide täitmine – on täidetud, riivab pakendi taaskasutamise tõendi tühistamine ettevõtlusvabadust vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Selline meede ei ole kaebaja arvates ka vajalik, kuna vaidlusalusel ajal kehtinud

§12

lg 3 eesmärki (aruande laekumine ja taaskasutuse nõuete täitmise kontroll) on võimalik saavutada mõne teise, kuid isikut vähem koormava abinõuga. Näiteks saaks pakendi taaskasutamise tõendi tühistamise asemel nõuda isikult sunniraha tasumist, mis on oluliselt vähemkoormavam kui pakendi taaskasutamise tõendi tühistamine. Samuti on märkimisväärne, et alates 1.01.2005 on

§12lg 3 tunnistatud kehtetuks.

12. Kaebaja sai kõnealusest tühistamisotsusest teada 26.01.2005 tehtud maksuotsuse kättesaamisel. Keskkonnaministri 2.07.2004 käskkiri nr 612 ei saa olla kehtiv haldusakt, kuna seda ei ole tulenevalt HMS §61 lg 1 ja §62 lg 2 p 2 kaebajale teatavaks tehtud. Kaebajale väljastatud pakendi taaskasutamise tõendi kehtetuks tunnistamisel rikkus ministeerium oluliselt kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid ning HMS-st tulenevaid tingimusi haldusakti kehtetuks tunnistamise lubatavusele. Käesoleval juhul tunnistati 2 kehtetuks isiku kahjuks haldusakt, mis selle andmise hetkel oli õiguspärane. Õiguspärase haldusakti kehtetuks tunnistamine isiku kahjuks on lubatud ainult HMS §66 lg 2 loetletud tingimustel. Sama lõike p 1 kohaselt võib kehtetuks tunnistamine toimida, kui see on lubatud seaduses.

§12

lg 3 kohaselt võib Keskkonnaministeerium pakendi taaskasutamise aruande tähtaegsel mitteesitamisel tõendi tühistada, kuid seda üksnes eeldusel, et isik ei ole vastavat aruannet esitanud. Kuna kaebaja esitas aruande tähtaegselt 15.05.2003, siis puudus ministeeriumil kaalutlusõiguse teostamise võimalus.

1. Isegi eeldades, et ministeeriumil oleks olnud kaalutlusõigus pakendi taaskasutamise tõendi kehtetuks tunnistamiseks, on ta haldusakti tühistamisel rikkunud oluliselt kaalutlusõiguse teostamise haldusmenetluslikke printsiipe. Enne vaidlustatud haldusakti andmist kaebajat ära ei kuulatud ja talle ei võimaldatud esitada oma arvamust ja vastuväiteid, millega rikuti HMS §40 lg
3. Kaebaja palub kohut tuvastada keskkonnaministri 2.07.2004 käskkirja nr 612 õigusvastasus. Kaebajal on põhjendatud huvi vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks, kuna sellele käskkirjale toetub 26.01.2005 tehtud Maksu- ja Tolliameti maksuotsus, mille kohaselt esitati maksunõue kaebaja vastu summas 202 729 krooni. Kaebaja märgib, et tema põhjendatud huvi väljendub veel ka selles, et ta saab seeläbi kaitsta oma õigusi muuhulgas haldusmenetluse uuendamise korral. VASTUSTAJA SEISUKOHT
4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et see on põhjendamatu. Vastustaja leiab, et asjaolu, kas kaebaja on täitnud kohustuse korraldada pakendite taaskasutus nõutud määras, ei ole antud vaidluse objekt, kuna see ei ole vaidlustatud käskkirja andmise aluseks. 2.07.2004 käskkirjaga nr 612 tühistati kaebajale väljastatud pakendi taaskasutamise tõend nr 634/2002 põhjusel, et

§7

lg 4 sel ajal kohaldamisele kuulunud versioonist lähtuvalt ei esitanud ettevõtja pakendi taaskasutamise aruannet ega ka selgitusi aruande esitamata jätmise kohta. Nimetatud tõendi esitamise ajaks oli 15.05.

2. Vastustaja töö oli juba vaidlusalusel ajal korraldatud nii, et pakendi taaskasutamise aruandeid võeti vastu ministeeriumi allasutuses Info- ja Tehnokeskuses (ITK-s), lähtuvalt Vabariigi Valitsuse 30.10.1997 määrusest nr
3. Kaebaja väidete õigsuse väljaselgitamiseks kuulas ministeerium ära nii vaidlusalusel ajal kui ka käesoleval ajal nimetatud alal töötanud ja selle valdkonnaga kokkupuutunud ministeeriumi kui ka ITK töötajaid, kuid keegi ei mäleta konkreetse aruande üleandmise-vastuvõtmise fakti. Kaebaja on viidanud enda poolt säilitatud aruande koopiale, mis peaks kinnitama aruande 15.05.2003 esitamise fakti. Kuivõrd sel ajal kehtinud

§7

lg 4 räägib aruande tähtaegsest esitamisest ministeeriumile, siis selle koopia esitamist 28.03.2007 taotlusega ei saa vaadelda asjas sobiva tõendina, kuna aruande koopia olemasolu fakt ja selle tähtaegsest hiljem esitamine ei saa kuidagi tõendada vaidlusaluse aruande üleandmise fakti. 17. Alates 1.01.2003 registreeriti kõik ITK-sse saabunud aruanded dokumendihaldusprogrammis Postipoiss kaustas 10-l, olenemata sellest, kas need saabusid posti kaudu või anti need üle füüsiliselt ITK sekretärile või aruannetega tegelevale riikliku pakendiregistri peaspetsialistile. Postipoisi väljavõttest nähtub, et perioodil 1.01.200330.05.2003 ei ole AS Cornetto tõendi nr 634/2002 aruande laekumise kohta ühtegi kannet tehtud. Lisaks registreerimisele Postipoisis, registreeris pakendiregistri peaspetsialist aruanded veel exceli-tabelis „Taaskasutamise aruannete nimekiri“, kus anti igale aruandele omakorda number, mis märgiti ka aruandele ning mille järgi on aruanne kaustas kergesti leitav. Tabelist ilmneb, et aruannet tõendi nr 634/2002 kohta ei ole. Samuti kanti sissetulnud aruannete laekumise kuupäevad Keskkonnalubade infosüsteemi (KLIS) vastava tõendi juurde. KLIS 3 väljavõttest nähtub, et AS Cornetto on esitanud aruanded tõendite nr 170/98, 307/99, K246/2000 ning 524/2001 eest, kuid aruannet ei ole tõendi nr 634/2002 eest. Kui konkreetse dokumendi üleandmise-vastuvõtmise korda ei ole sätestatud, siis kehtib üldine asjaajamise kord, mille kohaselt kõik asutusse ükskõik millisel viisil saabunud dokumendid registreeritakse kui saabunud dokumendid, koos sellekohase märkega dokumendi nurgal, varustades see saabumise kuupäeva ja registreerimise numbriga ning elektrooniliselt dokumendihaldusprogrammis Postipoiss. Kuid ei ole nõutud ning üldjuhul ei anta tõendit ega väljastata eraldi kirjalikku kinnitust dokumendi vastuvõtmise kohta, v.a. kui dokumendi üleandja selleks soovi avaldab või selline kohustus eraldi sätestatud on. Seega ei saa nõustuda kaebaja väitega, et aruande esitajale sellekohase tõendi või kinnituse esitamata jätmisega oleks ministeerium ise teadvalt loonud kõrgendatud ohu aruannete kaotsiminekuks. Ohu oleks loonud olukord, kus esitatud aruandeid ei oleks registreeritud või nende registreerimisel valitseks korralagedus. Kontrollimisel aga selgus, et esitatud aruandeid registreeriti koguni mitmel erineval viisil. Seega ei ole mingit alust arvata nagu oleks vaidlusalune aruanne, kui see oleks esitatud, registreerimata jäetud või kaotsi läinud. 18.

§7

lg 4 järgi oli aktsiisimaksja, kellele oli väljastatud pakendi taaskasutamise tõend, kohustatud esitama pakendi taaskasutamise kohta aruande. Ning lähtuvalt

lg 3 võis Keskkonnaministeerium aruande ettenähtud tähtpäevaks mitteesitamisel aruandlusperioodijärgse pakendi taaskasutamise tõendi tühistada. Antud vaidluse objektiks ei ole pakendi taaskasutamine kehtestatud määra ulatuses ning vaidlusaluse käskkirja tühistamisel sellest ei lähtutud. Seetõttu ei puutu antud vaidlusesse fakt, kas kaebaja tagas pakendi taaskasutamise tõendi kehtivusajal taaskasutamise tingimused. Kuid teine eeltingimus aktsiisivabastuse saamiseks, aruande tähtaegse esitamise kohustus lähtuvalt

§7lg 4, jäi täitmata.

1. Kaebaja leiab, et vastustajal puudus otsusdiskretsioon, kuna ta esitas aruande tähtaegselt 15.05.
2. Vastustaja märgib, et otsustusdiskretsiooni väidetaval puudumisel ei oleks võimalik ka kaalutlusõiguse printsiipi rikkuda, kuna kaalutleda sellisel puhul ei ole lubatud. Kaalutlusõiguse teostamise eelduseks kehtinud

§12

lg 3 kontekstis saab olla ainult pakendi taaskasutuse aruande tähtaegselt esitamata jätmine, kuivõrd lähtuvalt nimetatud sättest võis vastustaja tõendi tühistada aruande tähtpäevaks esitamata jätmisel. Kaebaja on aga seisukohal, et aruanne esitati tähtaegselt, seega jäävad arusaamatuks kaebaja etteheited kaalutlusõiguse põhimõtte rikkumise kohta. Kuna aga aruannet tähtaegselt ei laekunud, teostas vastustaja kaalutlusõigust. HMS §40 lg 1 tuleneva ärakuulamiskohustuse realiseerimiseks saatis vastustaja 8.04.2004 kaebajale kirja nr 12-1-2/3332, milles teatas, et aruannet ei ole saadud ning ühtlasi anti aruande esitamiseks ka uus tähtaeg – 14.04.

1. Samas teatati, et kui nimetatud tähtajaks aruannet ei laeku, siis tühistatakse väljastatud tõend. Nimetatud kiri väljastati tähitud kirjaga koos postisaadetise väljastusteatega kaebaja äriregistri aadressil Vesse 4, Tallinn. Kiri tuli tagasi märkega, et ettevõte ei asu sellel aadressil. Seega tegi vastustaja omalt poolt kõik, et võimaldada taotleja ärakuulamist, veelgi enam, tehti meeldetuletuskiri, mille tegemist õigusaktid ei nõudnud. Vastustaja leiab, et kuna pakendi taaskasutamise aruannet üldse ei esitatud, on käskkirja andmine igati õiguspärane. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, uurinud kohtule esitatud materjale, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt:
2. Tulenevalt

§9

lg 1 väljastas Keskkonnaministeerium 25.03.2002 AS-le Cornetto pakendi taaskasutamise tõendi nr 634/2002 kehtivusega alates 28.03.2002 kuni 27.03.

1. 4 Tõend vabastab oma kehtivusperioodil ettevõtja pakendiaktsiisi maksmisest tõendis nimetatud pakendimaterjalidest valmistatud pakendite osas (I kd, lk 15).
2. Keskkonnaministri 2.07.2004 käskkirjaga nr 612 tühistati AS-le Cornetto väljastatud pakendi taaskasutamise tõend nr 634/
3. Käskkirja õiguslikuks aluseks on

§7lg 4 ja §12 lg 3 ning HMS §66 lg 3 (I kd, lk 35).

1. 25.02.2005 esitas AS Cornetto halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 2.07.2004 käskkirja nr 612 tühistamiseks ja alternatiivselt nõude selle käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks. Tallinna Halduskohtu 7.10.2005 määrusega lõpetati asja menetlus käskkirja nr 612 tühistamise nõudes põhjusel, et kaebus esitati kaebetähtaega rikkudes. Tallinna Ringkonnakohtu 29.12.2006 määrusega jäeti halduskohtu 7.10.2005 määrus muutmata ja AS Cornetto erikaebus rahuldamata. Riigikohtu 8.03.2007 määrusega jäeti AS Cornetto määruskaebus ringkonnakohtu 29.12.2006 määrusele menetlusse võtmata.
2. HKMS §7 lg 1 näeb ette, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Seega on kaebeõigus üksnes neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab ja halduskohus peab alati kontrollima kaebeõiguse olemasolu.
3. Kaebaja tõi põhjendatud huvina 25.02.2005 esitatud kaebuses välja, et keskkonnaministri 2.07.2004 otsusele nr 612 tugineb Maksu- ja Tolliameti 26.01.2005 maksuotsus, millega esitati kaebaja vastu maksunõue summas 202 729 krooni. 28.11.2008 esitatud täiendavates seisukohtades tõi kaebaja põhjendatud huvina välja veel, et kaebaja saab seeläbi kaitsta enda õigusi, muuhulgas haldusmenetluse uuendamise korral (kaebaja esitas 9.05.2008 halduskohtule kaebuse keskkonnaministri kohustamiseks uuendama 2.07.2004 käskkirja nr 612 kehtetuks tunnistamise menetlus).
4. Kohus leiab, et kaebajal puudub põhjendatud huvi vaidlustatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Tuvastamishuvi saab olla põhjendatud vaid juhul, kui sellel on mingi tähendus reaalsetes õiguslikes suhetes, teisisõnu kaebaja õigused peavad olema ohustatud. Kuna tuvastamiskaebusel pole õiguslikku tagajärge, siis 2.07.2004 käskkirja nr 612 õigusvastasuse tuvastamine Maksu- ja Tolliameti 26.01.2005 maksuotsust nr 12-5/14 ei mõjuta ega tekita õiguslikke eeldusi selle maksuotsuse tühistamiseks või muutmiseks. Maksuotsuse kehtivust ja sellest tulenevaid tagajärgi vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamine ei mõjuta. Kohus märgib siinkohal veel, et halduskohtu 3.05.2007 määrusega lõpetati menetlus AS Cornetto kaebuses MTA Tallinna Tolliinspektuuri 26.01.2005 maksuotsuse nr 12-5/14 tühistamiseks. Põhjendatud huvina ei saa kohtu hinnangul käsitleda ka kaebaja umbmäärast ja konkretiseerimata väidet oma õiguste kaitsmise kohta. Samuti ei mõjuta käskkirja õigusvastasuse tuvastamine kaebaja õigusi haldusasjas nr 3-
5. Kaebaja on selles haldusasjas vaidlustanud Keskkonnaministeeriumi 10.04.2008 toimingu, millega keelduti rahuldamast kaebaja 28.03.2007 taotlust haldusmenetluse uuendamiseks ja 2.07.2004 käskkirja nr 612 tühistamiseks. Kuna selles asjas on kaebuse esemeks vaid vastustaja keeldumine menetluse uuendamisest, siis peab kohus kontrollima, kas menetluse uuendamiseks esinesid HMS §44 lõikes 1 nimetatud asjaolud või mitte. Käskkirja õigusvastasuse tuvastamine ei tekita õiguslikke eeldusi haldusmenetluse uuendamiseks tulenevalt HMS §44 lg
6. 5
7. Kui kohus jätab kaebuse rahuldamata kaebajal vaidlustatava haldusakti õigusvastasuse kindlaks tegemiseks põhjendatud huvi puudumise motiivil, siis ei pea kohus sisulist õiguslikku hinnangut haldusaktile andma, kuivõrd haldusakti õigusvastasuse tuvastamine ei too kaebaja jaoks kaasa mingeid õiguslikke tagajärgi. Seisukohale, et halduskohus ei pea kontrollima haldusakti või toimingu seaduslikkust, kui ta jõuab järeldusele, et see ei puuduta kaebaja õigusi, on Riigikohtu halduskolleegium asunud haldusasjades nr 3-3-1-64-00, 3-3-125-99 ja 3-3-1-53-
8. Kuna käesolevas asjas jõudis halduskohus järeldusele, et kaebajal puudub 2.07.2004 käskkirja nr 612 vaidlustamiseks põhjendatud huvi, siis ei pea kohus kontrollima selle käskkirja seaduslikkust. Marion Vakker kohtunik 6