← Eesti

2-07-18998/26

Obsah (7)§ 218§ 187§ 190§ 657§ 392§ 656§ 688

2-07-18998 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Margo Klaar, liikmed Reet Allikvere, Ülle Jänes Otsuse tegemise aeg ja koht 27.01.2009, Tallinn Tsivii

§ 218

lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse.

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Poolte abielu lahutati 04.03.2002. Kokkuleppe kohaselt pidid pooled ühisvara jagama kohtuväliselt, kuid kostja on sellest keeldunud. Ühisvaraks on XXXXX maakonnas XXXXXXXXX XXXXX XXX asuv x-toaline korter (Pärnu Maakohtu Rapla kinnistusjaoskonna kinnistusregistriosa nr 1786937) väärtusega on 700 000 krooni; xxxxx maakonnas xxx vallas xxxxx külas asuv kinnistu (maatulundusmaa) pindalaga 4,66 ha (Pärnu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistriosa nr 1742206) väärtusega 96 000 krooni. Hageja palus jätta Pärnu maakonnas asuva kinnistu enda ja kostja kaasomandisse, Rapla maakonnas asuv korteriomandi kostjale ning mõista kostjalt välja hüvitus 350 000 krooni või müüa korteriomand sundtäitmise käigus ning jagada saadud raha võrdsetes osades. Ühisvara jagamine on hagejale vajalik, kuna tal puudub eluase. Hageja ei pidanud võimalikuks jätta korteriomandit kostjale ilma hüvituseta. Pooled leppisid pärast lahutust kokku korteri sisustuse ja majapidamisesemete jäämises kostjale ning auto jäämises hagejale. Sõiduauto Toyota Camry väljalaskeaastaga 1989 hind on 5000 krooni, Hageja realiseeris auto osadena. Muu vara osas kokkulepe puudus. xxx vallas xxxxxx külas asuvad kaks korterit ei kuulunud ühisvara hulka. Hageja elab üürikorteris, kuid vajab invaliidina püsivat eluruumi. Kostja tegi xxxxxxxx korteris vaid sanitaarremondi, mis ei mõjuta korteri hinda. Hageja ehitas kooselu ajal välja elektrikütte süsteemi, paigaldamata jäi vaid hageja muretsetud boiler. Lahku minnes olid korteris põhilised remonditööd tehtud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Abielu lahutamise ajal 2002.a leppisid pooled vara jagamise osas suuliselt kokku. Kostja oli sel ajal töötu ja tal ei olnud materiaalselt võimalik sõlmida notariaalset kokkulepet ühisvara jagamiseks, hageja ei pidanud seda sel ajal vajalikuks. Ühisvara oli abielu lahutamise ajal xxxxx maakonnas xxxxxxxxxl XXXXX X-XX asuv korteriomand väärtusega 65 000 krooni; xxxxx maakonnas xxx vallas xxxxx külas asuv kinnistu (maatulundusmaa) pindalaga 4,66 ha väärtusega 12 095 krooni; kaks ühetoalist korterit xxxxx maakonnas xxx vallas xxxxxx külas väärtusega 30 000 krooni; 1989.a sõiduauto Toyota Camry väärtusega 45 000 krooni. Hageja soovil jäid pärast lahutust talle sõiduauto ja xxxxx maakonnas Xxxxxx külas asuvad ühetoalised korterid. Hageja müüs auto kostja nõusolekuta ära. Hageja on tunnistanud kostjale ka Xxx vallas asuvate korterite müümist. Nii on hageja saanud ühisvara 75 000 krooni väärtuses ja kostja 77 095 krooni väärtuses. Kõik viis ühist last jäid kostja kasvatada. Kohus mõistis hagejalt välja elatise ühele lapsele 60 krooni kuus s.o kokku 300 krooni. Kostja ei nõustunud hageja poolt 2

(6)kinnistututele antud hindadega. Xxxxxxxx korteri väärtus ei ole 700 000 krooni; hinda vähendab lõpuni ehitamata elektrikütte süsteem ja pesemisvõimaluse puudumine. Hageja ei ole pärast lahutust võtnud osa korteriomandi väärtuse tõstmisest. Kostja on korteri remondiks kulutanud 15 337,72 krooni ja 1500 krooni maja trepikoja välisuste vahetuseks. xxxxx maakonnas asuv kinnistu ei ole ostetud, vaid antud riigi poolt neile kui lasterikkale perele Maareformi seaduse § 22 lg 2 alusel. Kostja ei ole nõus Xxxxxxxx korterist loobuma, kuna ta elab seal koos viie lapsega ja väiksemal elamispinnal nende kasvatamist ei pea ta võimalikuks; kostjal ei ole võimalik maksta hagejale ka korteri eest hüvitust, sundmüügi korral ei ole tal võimalik saadud rahaga lastele tagada samaväärset elukvaliteeti. Kostja on nõus jätma xxxxx maakonnas asuva kinnistu hagejale, kui ta ei pea hagejale Xxxxxxxx korteri eest hüvitust tasuma. Maakohtu otsuse põhjendused Pärnu Maakohus jagas ühisvara selliselt, et jättis T. R. omandisse xxxxx maakonnas Xxxxxxxxl XXXXX X-XX asuva korteriomandi 700 000 krooni väärtuses (kinnistusregistriosa nr 1786937) ning J. R. omandisse sõiduauto Toyota Camry registrimärgiga xxx xxx 5000 krooni väärtuses ja xxxxx maakonnas Xxx vallas Xxxxx külas asuva kinnistu (maatulundusmaa) 96 000 krooni väärtuses (kinnistusregistriosa nr 1742206). Kohus jättis kantud menetluskulud kummagi poole enda kanda ja riigile tekkinud menetluskulud riigi kanda. PkS § 18 lg 4 kohaselt peab kinnisasja jagamise kokkulepe olema notariaalselt tõestatud, mis antud juhul puudub. Poolte suuline kokkulepe vara jagamise osas abielu lahutuse ajal ei oma hagi lahendamisel tähtsust. Esitatud tõendite alusel saab ühisvaraks lugeda Xxxxxxxxl asuva korteriomandi, xxxxx maakonnas Xxxs asuva kinnistu ja sõiduauto. Ei ole tõendatud, et ühisvara hulka kuulusid ka kostja nimetatud korterid. Kostja tunnistas, et sõiduauto jäi pärast lahutust tema valdusse ja kasutusse. Asjaolu, et auto muutus sõidukõlbmatuks ja on müüdud, ei oma ühisvara koosseisu määramisel tähtsust. Põhjendatud on kostja poolt autole antud hind 5000 krooni, kuna seda kinnitavad automüügi pakkumiste väljatrükid. Xxxxxxxxl asuva korteriomandi hinnaks saab lugeda poolte esitatud kinnisvara müügikuulutuste alusel 700 000 krooni, nagu väitis hageja. Kostja poolt kohtule esitatud tõendid korteri remondi kohta ja väited korteri puuduste kohta ei anna alust asuda seisukohale, et need mõjutaksid korteri võimalikku turuhinda. xxxxx maakonnas Xxx vallas asuva kinnistu suhtes saab kostja esitatud müügipakkumiste väljatrükkide kohaselt kostja märgitud hinna 96 000 krooni lugeda põhjendatuks. Eeltoodu alusel on jagatava ühisvara väärtus 801 000 krooni. Esineb PkS § 19 lg 2 p 1 ette nähtud alus ühisvara jagamisel osade võrdsusest kõrvalekaldumiseks ja korteriomand tuleb jätta kostjale hagejale rahalise hüvituse tasumise kohustuseta. Kostja seletustest nähtub, et lapsed jäid pärast lahutust elama tema juurde, ühistest lastest on alaealised veel xx.xx.xxxx sündinud poeg M. R., XX.XX.XXXX sündinud poeg M. R. ja XX.XX.XXXX sündinud tütar M. R.; poeg M. R. sai täisealiseks XX.XX.XXXX, s.o hagi menetlemise ajal ja poeg M. R. XX.XX.XXXX. M.L. ja M. elavad kodus, kaks vanemat poega õpivad kaugemal kumbki erinevas koolis, kuid käivad nädalavahetustel kodus. Hageja kostja seletusi ei vaidlustanud ega tõendanud, et ta ise võtaks vajalikul määral osa laste kooliskäimise ja kasvatamisega seotud küsimuste lahendamisest. Kostjal on ka pärast abielu sündinud tütar. Kohtul ei ole alust kahelda, et kostja vajab sama korterit laste pärast ja elukoha vahetus ei oleks lastele vastuvõetav. Kui kostja peaks hüvitama hagejale poole korteriomandi hinnast, võib hageja selle eest osta endale küll sobivasse kohta vajaliku suurusega korteri, kuid kostjal ei ole võimaliku müügihinna teise poole s.o 350 000 krooni eest võimalik samas piirkonnas perekonnale vajaliku suurusega korterit osta. Kinnisvara müügipakkumise kohaselt on Xxxxxxxxl asuvate kolmetoaliste korterite hinnad sellest kõrgemad (tl 106-107). Hageja soov uue eluaseme saamiseks ei saa olla olulisem kostja soovist lastele senine 3
(6)kodu säilitada, kostjat ei saa ühisvara jagamisel panna senisest oluliselt raskemasse olukorda. Korteriomandi jätmine poolte kaasomandisse ei ole võimalik, sest kummalgi poolel on uus perekond ja korteri ühine kasutamine ei ole võimalik. Seadusel ei põhine hageja nõue Xxxxxxxxl asuva korteriomandi sundmüügiks ja saadud raha jagamiseks, sest PkS § 19 lg 3 kohaselt määratakse kummalegi abikaasale jääv vara kindlaks kaasomandi osana, asjadena ja varaliste õiguste ning kohustustena. XXXXX maakonnas Xxx vallas asuv kinnistu tuleb jätta hageja omandisse olenemata sellest, et hageja soovib jätta selle enda ja kostja kaasomandisse. Maatüki erastamise alus tähtsust ei oma. Hagejal on PkS § 14 lg-st 1 ning § 18 lg-test 1 ja 5 tulenev õigus osale ühisvarast.

§ 190

lg 2 kohaselt tuleks kostjalt võrdeliselt hagi rahuldatud osaga riigilõiv ja esindaja tasu riigituludesse välja mõista. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel isiku kohtukulude tasumisest vabastada. Alaealiste laste kasvatamine tuleb niisuguseks põhjuseks lugeda. Apellatsioonkaebuse põhjendused J. R. palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista T. R.lt hageja kasuks välja hüvitis enamsaadud ühisvara arvel summas 200 000 krooni. Maakohus kohaldas ebaõigesti PkS § 19 lg 2 p 1 ja jättis põhjendamatult arvestamata PkS § 19 lg-s 1 sätestatud abikaasade osade võrdsuse põhimõtte ühisvara jagamisel. Korteriomandi jätmine kostjale hagejale rahalise hüvitise tasumise kohustuseta on ebaõiglane. Hageja on raske puudega invaliidsuspensionär. Hageja elab üürikorteris ja majandusliku olukorra tõttu on tal raskusi üüri tasumisega. Hageja taotleb kostjalt korteriomandi arvelt kompensatsiooni seoses vajadusega soetada eluase. Maakohus arvestas, et poolte lapsed elavad kostja juures. Hageja selgitab, et poeg M. (XX.XX.XXXX) õpib P. M. ja käib õppimise kõrvalt tööl ning külastab nädalavahetustel võrdselt hagejat ja kostjat; poeg M. (XX.XX.XXXX) on täisealine ja õpib V. P. ning elab ühiselamus; poeg M. (XX.XX.XXXX) on täisealine ja töötab Pärnus; tütar M.L. (XX.XX.XXXX) elab käesoleval ajal hageja juures. Praegu elab kostjaga ainult poeg M. (XX.XX.XXXX). Samuti arvestas maakohus, et kostjal on uuest kooselust sündinud tütar. Kostja uus elukaaslane on kohustatud kostjale ja oma uuele lapsele elamispinna soetamisel abi osutama. Poolte ühisvara on Korteriomand Xxxxxxxxl XXXXX X-XX väärtusega 700 000; sõiduauto Toyota Camry väärtusega 5000 krooni ja kinnistu XXXXX maakonnas Xxx vallas Xxxxx külas väärtusega 96 000 krooni. Hagejale jäi vara kostjast 299 500 krooni võrra vähem. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista enamsaadud ühisvara arvelt 200 000 krooni. Ebaõige on maakohtu järeldus, et kostjal puudub materiaalne võimalus Xxxxxxxxle uue odavama korteri muretsemiseks. Kostjal jääks pärast korteri realiseerimist ja hagejale hüvitise tasumist korteri ostmiseks 500 000 krooni. Xxxxxxxxlt mõned kilomeetrid väljas on korterid oluliselt odavamad kui Xxxxxxxxl. Hageja palus võtta asja juurde Xxxxxxxx Vallavalitsuse 14.01.2008 kirja ja 10.12.2007 õpilase kaardi Xxxxxxxx Gümnaasiumist. Tõendites kajastatud asjaolud ilmnesid pärast maakohtu otsuse tegemist. Nimetatud tõenditega soovib hageja tõendada, et tütar M.L. elab hageja juures. 4

(6)Vastus apellatsioonkaebusele T. R. ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled, leiab, et maakohtu otsus tuleb olenemata kaebuse põhjendustest tühistada ja

§ 657lg 1 p 3 järgi saata uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Hageja esitas kostja vastu hagi abikaasade ühisvara jagamiseks. Hageja väitis esitatud hagis, et poolte ühisvaraks on korteriomand XXXXX maakonnas Xxxxxxxxl ja XXXXX maakonnas Xxx vallas Xxxxx külas asuv kinnistu. Kostja väitis 31.10.2007 esitatud kirjalikes vastuväidetes, et abielusuhete lõpu seisuga kuulusid ühisvara hulka lisaks hageja poolt nimetatule ka sõiduauto Toyota Camry ja kaks ühetoalist korterit XXXXX maakonnas Xxx vallas Xxxxxx külas. Xxxxxx külas asuvad korterid olid abielusuhete lõppemise seisuga vallasasjad ja kostja andmetel on hageja need pärast abielusuhete lõppemist võõrandanud. Samuti väitis kostja, et hageja poolt esitatud asjade väärtused ei ole õiged. Hageja vaidles vastu kostja väitele, et ühisvara hulka kuulusid kaks ühetoalist korterit ja selgitas, et neid kasutati üürilepingu alusel. Maakohus ei ole asjas eelistungit pidanud ega ole ka muul moel poolte väiteid täpsustanud. 04.12.2007 toimunud kohtuistungil on maakohus asja läbi vaadanud. PkS § 18 lg 2 sätestab, et juhul kui ühisvara jagamise ajaks on poolte abielusuhted lõppenud, tehakse ühisvara koosseis kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga.

§ 392

lg 1 p-de 3 ja 4 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama muu hulgas poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Ühisvara jagamise hagi lahendamisel tuleb eelmenetluses selgitada välja poolte väited ühisvara koosseisu ja selle väärtuste kohta ning vajadusel teha pooltele ettepanek esitada ühisvara koosseisu ja väärtuse kohta tõendeid. Eelmenetluse läbiviimisel tuleb tagada

§-s 2 sätestatud eesmärk - tsiviilasja õige lahendamine. Kolleegium leiab, et toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus käesolevas asjas viinud läbi eelmenetlust viisil, mis oleks taganud asja õige lahendamise. Juhul, kui pooled ei ole ühisvara jagamise asjas ühel meelel ei ühisvara koosseisu ega ka väärtuste osas ja oma väidete kohta tõendeid pooled esitanud ei ole, tuleb eelmenetluse ülesannete täitmiseks kohtul selgitada pooltele vajadust tõendada asjaolusid, millele nende väited ja vastuväited tuginevad ja vara väärtuse osas vajadusel määrata ekspertiis. Maakohus seda ei teinud ja jättis tähelepanuta kostja väite, et tal ei ole võimalik esitada koheselt tõendeid Xxx vallas Xxxxxx külas asuvate korterite kohta. Kolleegium märgib, et eelmenetluses on

§ 392lg 3 järgi kohtul õigus pooli küsitleda ja nõuda neilt täiendavaid selgitusi.

Kohaselt läbiviimata eelmenetluse tõttu ei olnud kolleegiumi arvates võimalik maakohtul asja õigesti lahendada ning tuvastada ühisvara koosseis ja selle väärtus poolte abielusuhete lõppemisel.

§ 656

lg 2 järgi on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendustest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka teiste menetlusnormide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium leiab, et eelmenetluse läbiviimata jätmine on asjaolu, mida ei ole võimalik kõrvaldada ringkonnakohtus.

§ 688

lg 3 järgi Riigikohus arvestab kassatsiooninõude põhjendatuse kontrollimisel vaid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtu otsusega. Seega ringkonnakohtu poolt asjaolude esmakordsel väljaselgitamisel ja tõendite hindamisel ei ole võimalik pooltel neid enam vaidlustada. Eeltoodu tõttu tuleb maakohtu otsus

§ 657lg 1 p 3 järgi tühistada ja saata uueks läbivaatamiseks maakohtule. Lisaks märgib kolleegium, et Pk

S § 19 lg 2 järgi ei anna alust kõrvalekaldumiseks abikaasade osade 5

(6)võrdsusest asjaolu, et lapsed jäid ühe vanema juurde. Eeltoodud apellatsioonkaebuse põhjendus oli õige ja asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul ühisvara jagades sellega arvestada. Pärnu Maakohtu 07.08.2007 määrusega määrati hagejale õigusabi riigi kulul ja riigi õigusabi osutajaks nimetati vandeadvokaat Eve Jundas. Nimetatud advokaat esindas hagejat ka apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohtule esitatud taotluses palus advokaat määrata talle apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest töötasuks 3 917,60 krooni (3 320 krooni + käibemaks 597,60 krooni) ning see riigieelarvest välja mõista. Kolleegium leiab, et esindaja taotlus tuleb rahuldada ning riigi õigusabi tasu riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja justiitsministri 27.07.2006 määruse nr 24 p 2 ja 27.12.2006 määruse nr 39 p 3 alusel riigieelarvest välja mõista. Kuna ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, siis menetluskulud, kaasa arvatud riigi õigusabi eest tasutu, tuleb jagada asja uuel läbivaatamisel. Reet Allikvere Ülle Jänes Margo Klaar 6
(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.