KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Ivo Pilving, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 10. detsember 2008, Tallinn Hald
§ 7lg 1), kui ta ei ole trassi omanik.
Selge ja pikaajalise kohtupraktika kohaselt võib haldusorgan tuvastada kõik asjaolud, sh tsiviilõiguslikud, mis on vajalikud haldusmenetluse asja õigeks lahendamiseks (nt Riigikohtu halduskolleegiumi
- novembri
- a otsus haldusasjas nr 3-3-1-59-06, p 10). Samu asjaolusid peab saama tuvastada ka halduskohus. Kui kaebuse lubatavus (sh kaebeõigus) või põhjendatus sõltub kaebaja omandiõigusest mingile asjale, tuleb halduskohtul omandiõigus kindlaks teha, isegi kui selleks on tarvis uurida varasemaid omandisuhteid või kontrollida, kas isik omandas asja heauskselt. Millelegi ei tugine kaebaja väide, et tsiviilõigusliku asjaolu tuvastamiseks peaks vastustaja või koguni kohus olema tsiviilõigusliku tehingu pooleks. Kaebaja viide Riigikohtu halduskolleegiumi
- detsembri
- a otsusele haldusasjas nr 3-31-19-05 ei ole antud juhul asjakohane. Viidatud asjas ei näinud Riigikohus alust müüja omandiõiguses kahelda, sest vara oli korduvalt võõrandatud ja teised isikud ei olnud esitanud hagi enda omandiõiguse tunnustamiseks (p 9). Käesoleval juhul on küllaldane alus AS Pärnu Autobaas kui kaebajale asja müünud isiku omandiõiguses kahelda, sest jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et AS Pärnu Autobaas ei olnud vaidlusaluse vara omanik. Ka ei ole käesoleva vaidluse esemeks kohaliku omavalitsusüksuse poolt tehingutesse sekkumine peremehetu ehitise hõivamise teel. Halduskohus ega vastustaja ei ole eitanud kaebaja ja müüja vaheliste tehingute tegemist ega kehtivust. Kaebaja väidetav omandiõigus ei sõltu üksnes tehingute kehtivu4
(6)3-06-1146 sest, vaid ka sellest, kas müüja oli asja omanik. Asjaõigusseaduse § 92 lg-st 1 ja § 95 lg-st 1 nähtub, et asja üleandmisel läheb omandiõigus üle vaid siis, kui võõrandaja oli õigustatud omandit üle andma, v.a heauskne omandamine.
- Kaebaja omandiõigus ei saanud tuleneda
- aprilli
- a müügilepingu alusel sõlmitud asjaõiguskokkuleppest, kui müüja AS Pärnu Autobaas ei olnud trassi omanik. Kaebaja ei saa tugineda trassi heausksele omandamisele, sest ta oli teadlik vaidlustest, kus müüja omandiõigus oli kahtluse alla seatud. Kaebaja juhatuse liige oli ühtlasi ka müüja juhatuse liige ning notar selgitas müügilepingu pooltele, et müüja omandiõigust ei ole võimalik kontrollida. See, et kaebaja pidas müüjat kangekaelselt omanikuks ei muuda teda heauskseks olukorras, kus müüja omandiõigus oli kahtluse alla seatud. Nõustuda ei saa kaebaja etteheitega, et kohus ei selgitanud kaebajale õigust esitada enda heausksuse kohta väiteid ja tõendeid. Kaebajat esindas advokaat, seega oli talle teada menetlusosalise õigus esitada väiteid ja tõendeid (
§ 15lg 1).
See, et kaebaja heausksus oli vaidluse all, oli samuti teada, sest vastustaja oli selle teema tõstatanud (tl 18). Liiatigi ei olnud kaebajal ka ringkonnakohtu istungil esitada ühtegi väidet ega tõendit, mis oleks lükanud ümber tema heausksust välistavad asjaolud.
- Omandiõiguse puudumine AS-l Pärnu Autobaas vaidlusaluse trassiosa suhtes on tõendatud Pärnu Halduskohtu
- detsembri
- a otsusega haldusasjas nr 3-208/2004 ja Tallinna Ringkonnakohtu
- märtsi
- a otsusega haldusasjas nr 3-04-
- Tõsi, varasema jõustunud kohtuotsuse motiivid ei ole lõplikult siduvad ei menetlusosalistele ega ammugi mitte kaebajale, kes nimetatud asjas menetlusosaliseks ei olnud. Siiski on jõustunud kohtulahendid käsitatavad tõendina. Kaebaja ei ole varasemates kohtuotsustes tuvastatut käesolevas asjas täiendavalt esitatud tõenditega ümber lükanud.
- Sõltumata sellest, kas omandiõigus vaidlusalusele trassi osale oleks võinud üle minna RAS Pärnu Autobaas erastamisel, ei ole käesoleval juhul ennekõike tõendatud see, et kõnealune rajatis oleks kunagi kuulunud RAS-le Pärnu Autobaas või selle õiguseellastele eraldatud vara koosseisu. Õigesti märgib vastustaja, et riiklike ettevõtete puhul ei saa rääkida nende enda omandisse kuulunud varast, sest riiklik ettevõte oli vaid talle eraldatud riigi vara kasutaja (
- detsembrini 1993 kehtinud Eesti Vabariigi omandiseaduse § 18 lg-d 1 ja 2). Riikliku ettevõtte vara koosnes nõukogude tsiviilõiguse kohaselt ettevõtte operatiivsesse haldusse eraldatud (kinnitatud) põhi- ja käibevahenditest, mis moodustasid ettevõtte põhikirjafondi (J. Ananjeva jt, Nõukogude tsiviilõigus: Üldosa, 1971, lk 221, 239–240). See aga ei välista iseenesest trassiosa vahepealset kuulumist AS-le Pärnu Autobaas, sest erastamise teel sai aktsiaselts RAS-le Pärnu Autobaas eraldatud ja erastamisel välistamata riigi vara omanikuks. Seega eeldab AS Pärnu Autobaas omandiõiguse tekkimine seda, et trassiosa eraldati riigi varana RAS Pärnu Autobaas õiguseellaste põhikirjafondi. Kaebaja esitatud tõendite (projektid, inventariseerimis- ja vastuvõtuaktid jms) põhjal võib küll eeldada, et riiklik organisatsioon Autotranspordibaas nr 7 ehitas vaidlusaluse osa trassist, kuid ainuüksi ehitamise faktist ei tulenenud, et trassiosa jäi pärast valmimist autotranspordibaasile eraldatud käibe- või põhivahendite hulka. Riiklike ettevõtete poolt loodud väärtuste suhtes tekkis omandiõigus riigil, kuid nende operatiivse haldamise õigus ei pruukinud jääda samale ettevõttele. Ringkonnakohtu istungil ei olnud vaidlust selle üle, et maatükk, millele trassiosa ehitati, ei olnud autotranspordibaasi kasutusse eraldatud (protokoll lk 2; vt ka tl 69 pöördel). Trassi vaidlusalust osa autobaasi ega aktsiaseltsi bilansis ei kajastatud. Bilansis kajastati vaid autobaasi kasutuses olnud maa-alal asunud trassiosi (
- mai
- a varade nimistu, tl 57; lisa
- oktoobri
- a aktile, tl 56). Ringkonnakohus järeldab sellest, et vaidlusalune trassiosa jäi riigi omandisse ilma, et seda oleks jäetud autotranspordibaasi operatiivsesse haldusse. Seetõttu ei erastatud trassiosa RAS Pärnu Autobaasi vara koosseisus vaatamata sellele, et trassi5
(6)3-06-1146 osa ei olnud kantud välistatud varade nimekirja. Seega ei ole kaebaja esitatud tõendid ei kogumis ega eraldi piisavad tema omandiõiguse tõendamiseks ning halduskohus ei ole neid vääralt ega ebapiisavalt hinnanud.
- Kuna trassiosa kuulumine RAS Pärnu Autobaasi bilanssi ei ole tõendatud, puudub vajadus süveneda küsimusse, kas RAS Pärnu Autobaas ja AS Pärnu Autobaas olid üks ja sama juriidiline isik. Põhjendamatu on kaebaja väide, et trassiosa tuleks käsitada autobaasi hoonete päraldisena. Oma olemuselt ei pea erinevate isikute omandis või kasutuses olevatel maatükkidel asuv kanalisatsioonitrass kuuluma ühe isiku omandisse või kasutusse. Kaebaja viited saastetasu maksmisele ja vee erikasutusloale ei ole asjakohased. Nende toimingute ja haldusaktidega ei olnud võimalik eraldada riigi vara endise autobaasi ega selle õigusjärglaste kasutusse ega anda seda AS Pärnu Autobaas omandisse. Riigi vara üleandmine eraisikule sai toimuda vaid õiguslikul alusel.
- Apellatsioonkaebus on põhjendamatu ka menetluskulude osas. Haldusülesandeid täitva asutuse õigusabikulud võib kohus lugeda põhjendatuks, kui need väljuvad asutuse põhifunktsioonide raamest. Nõukogudeaegsete omandisuhete ja riigivara erastamise küsimused ei kuulu kohaliku omavalitsuse põhifunktsioonide hulka. Halduskohus on menetluskulude jaotamisel võtnud piisavalt arvesse asjaolu, et vastustaja on käesoleva haldusasjaga seotud küsimustes andnud kohtutele seletusi juba ka varasemates asjades. Sellest tulenevalt oli põhjendatud vastustaja õigusabikulu vähendamine, kuid mitte selle jätmine tervikuna vastustaja kanda. Arvestada tuleb, et kaebaja esitas käesolevas asjas täiendavaid tõendeid. Kaebaja viide müügilepingu eest tasumisele ei puutu õigusabikulude jaotamisel asjasse. Apellatsiooniastmes taotleb vastustaja õigusabikulu 7990 kr väljamõistmist. Ka see kulu on vaidluse iseloomu arvestades põhjendatud ja selle kandmine on tõendatud. Nimetud summa tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista (
§ 92lg 1). Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Ivo Pilving 6
(6)