3-08-751/24

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. mai 2008, Jõhvi 3-08-751 OÜ Virumaa Veepumbakeskus kaebus Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse 15.01.2008 maksuotsuse nr. 12-5/37 tühistamiseks
2. mai 2008 OÜ Virumaa Veepumbakeskus esindaja Jaan Nummert ja nõustaja Jüri Allikalt ning Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse esindaja Hiie Lekko Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. 2.Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 15.01.2008 koostati Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuses maksuotsus nr. 12-5/37 (t.l. 30-39), millega kohustati OÜ Virumaa Veepumbakeskus tasuma 4270 krooni suurust käibemaksu, 8028 krooni suurust ettevõtte tulumaksu ja 11 888 krooni suurust sotsiaalmaksu. Maksuotsuses leiti, et osaühing ei pidanud tema kasutuses olnud sõidukite Peugeot 407 registreerimisnumbritega 669 MER ja 508 MGF kohta ajavahemikul 01.09.2006 kuni 31.10.2007 sõidupäevikuid ning jättis käibe-, tulu- ja sotsiaalmaksu deklareerimata. 20.03.2008 koostatud vaideotsusega (t.l. 45-49) jäeti OÜ Virumaa Veepumbakeskus poolt maksuotsuse kehtetuks tunnistamise nõudes esitatud vaie (t.l. 40-44) rahuldamata. 21.04.2008 esitas OÜ Virumaa Veepumbakeskus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 1-8) ja palus, et halduskohus tühistaks tema suhtes tehtud maksuotsuse. Ta väitis, et maksuotsus on õiguslikult ja faktiliselt põhjendamata ning maksusummade määramisel on seadust ebaõigesti kohaldatud. Seejuures ta leidis, et maksuhaldur pole tuvastanud maksukohustuse tekkimiseks vajalikke asjaolusid, ainuüksi sõiduauto olemasolu ja selle sõitude kohta arvestuse mittepidamine pole piisavaks järeldama, et erisoodustust on antud ning maksukohustuse puudumist saab tõendada ka muude tõenditega, kui rahandusministri kehtestatud korras sõitude arvestuse pidamine. Seda seisukohta põhjendas kaebaja väidetega, et rahandusministri kehtestatud korras tuleb arvestust pidada üksnes siis, kui erisoodustust antakse ja vaja on kindlaks määrata selle hind ning ka siis pole see mitte kohustus, vaid üksnes õigus. Kaebaja väitis, et maksustamise põhjuseks olnud sõidukid olid kasutuses operatiivsõidukitena ning selleks, et need oleksid ööpäevaringselt reageerimisvalmis, 1 oli vajalik garažeerimine juhatuse liikme kodu juures. Veel väitis kaebaja, et juhatuse liikme kasutuses oleva mobiiltelefoni number on osaühingu veebilehel avaldatud operatiivteenuse telefonina, väljakutse korral sõidab sündmuskohale esialgu üksnes tema ning vajadus ja huvi teha ettevõtlusega mitteseotud sõite puudus, kuna juhatuse liikme kasutuses on ka teine auto. Maksu-ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse kirjalikus seletuses (t.l.120-123) ei peetud kaebust õigeks ja paluti kaebaja nõue rahuldamata jätta. Seejuures väideti, et vaidlusalused sõidukid olid pargitud juhatuse liikme elukohas Rakveres, Saueaugu 8 olgugi, et osaühingu juriidiliseks aadressiks on Väike-Maarja, Pikk 36, seega oli võimalik sõidukeid 24 tundi ööpäevas kasutada ja millegagi ei ole tõendatud, et neid kasutati ainult ettevõtlusega seotud tegevuseks. Maksukorralduse seaduse § 56 lg. 2 ja tulumaksuseaduse § 48 lg. 8 viidates märgiti, et maksuhaldur ei ole kaebaja ettevõtlusega tegelemist või teise sõiduki kasutamise võimalikkust kahtluse alla seadnud ja maksu määramise aluseks pole sõidupäeviku mittepidamine, kuid selle puudumise tõttu pole tal võimalik tõendada erisoodustuse mitteosutamist ja maksustamise aluseks võetakse hinna ülempiir. Kohtuistungil jäid nii OÜ Virumaa Veepumbakeskuse esindaja ja nõustaja kui ka Ida maksu- ja tollikeskuse esindaja kirjalike väidete ja taotluste juurde. Jüri Allikalt esitas kokku 28 895,20 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude (t.l. 163-167) ja selgitas, et kaebaja juhatuse liikme tööaeg ei ole normeeritud, ta on 24 tundi operatiivvalves ja ühistranspordi kasutamine oleks raskendatud. Jaan Nummert ise väitis, et elukohas on tal üks tuba eraldatud kontoriks, Rakveres on Aia tänaval veel ka kauplus-ladu, Väike-Maarjas aga asub tehniline baas ja raamatupidamine ja seal käib ta vastavalt olukorrale. Ta kinnitas, et ei kasuta osaühingu autot näiteks poes käimiseks ja kuna viimane puhkus oli aastal 1994, pole olnud ka puhkusesõite. Hiie Lekko möönis, et Väike-Maarja ja Rakvere kontorite vahelised sõidud on ettevõtlusega seoses ja väitis, et maksuotsuse tegemise ainsaks aluseks on asjaolu, et kaebaja pole tõendanud isiklike sõitude puudumist. KOHTU PÕHJENDUSED Tööandja poolt töötajale antud erisoodustuse mõiste sisaldub tulumaksuseaduse § 48 lg. 4, selles sätestatu kohaselt on tulumaksuga maksustamisele kuuluvaks erisoodustuseks muuhulgas ka sõiduauto tasuta või soodushinnaga kasutada andmine tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks. Sama paragrahvi kaheksanda lõike alates 01.03.2003 kehtivas redaktsioonis on sätestatud sellise erisoodustuse hinna ülempiiriks 2000 krooni, antud rahandusministrile volitus kehtestada arvestuse pidamise kord ja kehtestatud, et arvestuse puudumise korral võetakse maksustamise aluseks ülempiir. Varem kehtis üksnes tegelikest kuludest mittesõltuv kindlalt fikseeritud arvestuslik kuumäär. Muudatuste sisust ja mõttest järeldub, et seadusandja soovis maksustamist korrastada ja lihtsustada ning anda tööandjale võimaluse valida, kas pidada sõitude arvestust ja maksta maksu selle alusel või kasutada lihtsamat teed ja lähtuda arvestuslikust määrast. Samast tulumaksuseadusega kehtestatud korras määratavast erisoodustuse hinnast lähtuvad ka käibemaksuseaduse § 12 lg. 7 ning sotsiaalmaksuseaduse § 2 p. 7 ja § 9 lg. 1 p. 3 tulenevad maksustamise alused. Rahandusminister on „Eriosoodustuste hinna määramise korra“ kinnitanud 29.12.1999 kehtestatud ja 25.02.2003 muudetud määrusega nr.
3. Asjaolu, et seejuures ei ole ta pannud tööandjale kohustust kõigi oma sõidukautode kohta igal juhul sõitude arvestust pidada, ei tähenda veel, et arvestuse pidamata jätmisel maksustamist ei toimu ja tulumaksuseaduse § 48 lg. 8 kolmanda lausega kehtestatud põhimõte ei kehti. Eelnimetatud sätete mõte ei ole küll selles, et maksustada iga tööandja omandis või valduses olev sõiduauto kui objekt, kuid saamas võib üldreeglina ka eeldada, et kui töötaja on saanud tööandja sõiduauto ööpäevaringselt oma valdusesse, teeb ta paratamatult sellega ka oma erasõite külastades näiteks lõunapausil söögikohta või põigates kahe tööobjekti vahelisel teekonnal kaubanduskeskusesse õhtusöögiks sisseoste tegema. Kuna selliste erasõitude üle arvestuse pidamine on üldreeglina väga keeruline, on tööandjal uue korra järgi võimalik ise valida, kas ta nõuab auto kasutajalt täpset arvestust või maksab makse kehtestatud ülemmäära järgi. Makse pole vaja tasuda vaid juhul, kui erasõite üldse ei tehta, kuid see asjaolu peab olema siis ka tõendatud 2 ja kontrollitav. Seda, et maksukohustuslane peab maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta ervestust pidama ning tõendeid säilitama ja esitama, nõuab ka maksukorralduse seaduse § 56 lg. 1 kehtestatu. Antud juhul on olemas ainult kaebaja juhatuse liikme seletused ja tema poja tunnistused. Kuna juhatuse liige Jaan Nummert on just see isik, kes vaidluse põhjustanud sõidukeid kasutas, ei saa tema seletused olla piisavad. Samuti ei ole piisavaks tõenduseks asjaolud, et Jaan Nummert oli ööpäevaringselt valmis väljakutsete peale regeerima (t.l. 53-57 ja 58-71), et talle kuuluva garaaži rentimise kohta oli koostatud tasuta kasutamise leping (t.l. 52) ning, et tal oli võimalik soovi ja vajaduse korral kasutada erasõitude tegemiseks teist sõiduautot (t.l. 79-80). Indrek Nummerti ütluste (t.l. 161) tõepärasuses pole kohtul küll mingit alust kahelda, kuid tunnistaja möönis ka ise, et pole isaga kogu aeg koos ja saab erasõitude puudumist kinnitada vaid oma tähelepanekute järgi. Maksukorralduse seaduse § 92 lg. 1 punkti 2 annab maksuhaldurile õiguse määrata tasumisele kuuluv maksusumma, kui maksudeklaratsioonis on esitatud valeandmeid, mille tagajärjel on tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või maksudeklaratsiooni andmete alusel arvutatud maksusumma väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele. Sama seaduse § 150 lg. 1 sätestatu kohaselt on maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslase kohustuseks tõendada, et maksusumma pole määratud õigesti. OÜ Virumaa Veepumbakeskus on tema suhtes tehtud maksuotsuse küll vaidlustanud, kuid pole vaide- ega kohtumenetluses suutnud tõendada, et määratud maksud ja nende arvestamise alused on valed. Seega on tema kaebus põhjendamatu ja jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kuna Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskus oma kulutuste hüvitamise kohta nõuet ja kuludokumente ei esitanud (t.l. 161), jäävad poolte menetluskulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3