Obsah (5)

§ 461§ 477§ 368§ 173§ 172

Tsiviilasi nr 2-08-20204 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Tartu Maakohtu kohtunik Margit Jõgeva Määruse tegemise aeg ja koht 10. veebruar 2009. a Tartu, kirjalik menetlus Tsiviilasja num

) § 461 lõikele 4, kuid nimetatud säte jõustus

1. jaanuaril
2. a, samas kui kohtutäiturile esitatud arvestuses on hakatud viivist nimetatud alusel arvestama
3. aastast alates.

§ 461lõige 4 välistab otseselt viiviste summalt viivise arvestamise.

Samuti viitab nimetatud säte VÕS §-le 113, mille lõige 6 välistab viivise nõudmise intressivõlgnevuselt. Seega, kui kohaldatav ongi

§ 461

lõige 4, ei saa mingil juhul viiviseid arvestada kogusummalt, s.o 203 052,83 kroonilt. Viiviste arvestamisel ei ole arvestatud asjaoluga, et avaldaja on maksnud võlgnevusest kohtutäituri vahendusel tagasi 98 400 krooni, mistõttu on avaldaja sissenõudjale põhivõlgnevuse juba tasunud. PUUDUTATUD ISIKUTE VASTUS (tl 20-21, 53) Tartu kohtutäituri Jane Rumjantseva vastuse kohaselt on tema juures täitmisel Tartu Maakohtu

1. novembri
2. a kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-192/2000, mille kohaselt on avaldajalt välja mõistetud 192 052,83 krooni võlgnevuse ja 11 000 krooni riigilõivu katteks R.G. kasuks. Kohtuotsusest ei nähtu põhivõla suuruselt arvestatud intressi suurus. Seega on nõue esitatud ühes summas ja viivise arvestus toimub kogu täitmisele antud nõudelt, s.o 203 052,83 kroonilt. Sissenõudjal on õigus nõuda viivist täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmisega viivitamisel. Võlgniku kohustus maksta täitemenetluses viivist tuleneb alates
3. jaanuarist
4. a kehtiva

§ 461lõikest 4.

Viivist ei tohi arvestada vaid viivise summalt. Kohtutäituri arvates on sissenõudja lähtunud viivise arvestamisel VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud tingimustest. Kuivõrd kohtuotsuse alusel tekkis võlgnikul kohustus juba

1. aasta detsembris ja selle täitmine on viibinud, on sissenõudjal õigus nõuda viivist kogu selle perioodi eest. Viiviste arvestamisel on arvestatud asjaoluga, et avaldaja on võlgnevust tagasi maksnud, millest tulenevalt on ka jooksev viivis väiksem. Täitetoimikust nähtuvalt on avaldaja teinud täitmisel oleva võla katteks kandeid 87 099 krooni ulatuses ja viiviste katteks 6 000 krooni ulatuses (täitmiskulude katteks summades 9 183 krooni ja 118 krooni). Kokku on täiteasjas tehtud kandeid 102 400 krooni eest. Sissenõudja R.G. jääb vastuses oma nõude juurde, leides, et tal on õigus maksmisega viivitamisel nõuda võlgnikult kohtuotsusega väljamõistetud põhinõude ja intressi summadelt kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras. Kuna tasumise kohustus tekkis
2. aasta detsembris ning kuni
3. aasta detsembrini ei laekunud võlgnikult ühtegi krooni, siis järelikult ei võtnud E.T. kohtuotsust tõsiselt, üritades kõikvõimalikul viisil nõudesumma tasumisest kõrvale hiilida. Kuivõrd kohtuotsusega on sissenõudja kasuks mõistetud välja 192 052,83 krooni võlgnevuse katteks ning 11 000 krooni riigilõivu katteks, siis on õige arvestada viivist kogu võlgnetavalt summalt, s.o 203 052,83 kroonilt. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus leiab, et avaldaja kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada, kohtutäituri
4. mai
5. a otsus täiteasjas nr 189/2006/744 tuleb tühistada. Tartu Maakohtu
6. novembri
7. a tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2-192/2000 rahuldati sissenõudja hagi ja võlgnikult mõisteti sissenõudja kasuks välja 192 052,83 krooni võlgnevuse ja 11 000 krooni riigilõivu katteks, kokku seega 203 052,83 krooni (tl 32-33). Kohtuotsus jõustus
8. detsembril
9. a. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lõike 1 punkti 1 kohaselt on tsiviilasjas jõustunud kohtuotsus täitedokumendiks TMS mõttes ja sellest tulenevad nõuded täidetakse TMS alusel. TMS § 56 lõike 1 kohaselt rahuldatakse sissenõudja nõue koos viiviste ja muude kõrvalnõuetega, mille suurus nähtub 2 täitedokumendist. Kohtuotsusest nähtuvalt kuulub täitemenetluses rahuldamisele 203 052,83 krooni suurune nõue. Kuigi R.G. hagi rahuldati ja ka kohtuotsus jõustus
10. aastal, on täiteasja numbrist tuvastatav, et täitemenetlus võlgniku suhtes algatati alles
11. aastal.
12. märtsil
13. a esitas sissenõudja kohtutäiturile avalduse (tl 6) kohtuotsusega väljamõistetud 203 052,83 kroonilt intressi arvestamiseks 11 % aastas alates kohtuotsuse jõustumise päevast
14. novembrist
15. a kuni võlgnevuse lõpliku tasumiseni. Avaldusele lisas sissenõudja intressi arvestuse (tl 7-8), mille kohaselt on intressi võlgnevus avalduse esitamise seisuga 152 920,63 krooni. Õige on kohtutäituri väide selle kohta, et alates
16. jaanuarist
17. a kehtivas TMS-s ei ole sätestatud korda viivise arvutamiseks täitemenetluses tasumisele kuuluvate summade maksmisega viivitamisel ja et alates
18. jaanuarist
19. a tulenes sissenõudja õigus nõuda viivist täitedokumendist tuleneva kohustuse täitmisega viivitamisel

-st, mille § 461 lõige 4 (kuni

1. jaanuarini
2. a kehtinud redaktsioon) sätestas, et kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude ja intressi, välja arvatud viivise, summalt arvestatakse kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivisesummat teisiti määratud või teisiti ei tulene lahendist endast. Siinjuures peab kohus vajalikuks märkida, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seadus ei ole ette näinud

§ 461

lõike 4 kohaldamist tagasiulatuvalt, mistõttu ei ole õige arvestada viivist alates kohtuotsuse jõustumisest, s.o 11. detsembrist 2000. a.

§ 461

lõige 4 välistas viivise arvestamise viiviselt, lubades arvestada viivist põhinõude ja intressi summalt. Samas keelab VÕS § 113 lõige 6 nõuda viivist intressiga tasumisega viivitamise korral. VÕS § 113 lõikes 6 sätestatud piirangu idee on kaitsta võlgnikku võlakoorma geomeetrilise suurenemise eest, kui iga põhisumma tasumise viivitamisega kaasnev intressiosa suurendab ühtlasi võlgnevust, millelt viivist arvestatakse. Selle piirangu kompenseerimiseks on VÕS § 113 lõike 7 järgi võimalik nõuda intressi tasumise viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist. Seega tuleb asuda seisukohale, et õiguslikult on põhjendatud

§ 461

lõike 4 järgi arvestada viivist vaid kohtuotsusega väljamõistetud põhinõude summalt. Kohtu veendumust kinnitab ka asjaolu, et alates 1. jaanuarist 2009. a kehtiva

redaktsiooni kohaselt on

§ 461

lõige 4 tunnistatud kehtetuks, seda just selgema täitemenetluse huvides, kuna

§ 461lõikes 4 sätestatu põhjustas praktikas segadusi.

Avaldaja on vaidlustanud kaebuses viivise arvestamise kogu võlgnetavalt summalt, leides, et kohtuotsusest on tuvastatav, et 203 052,83 kroonist on põhivõlgnevus 60 000 krooni (laen) ja riigilõiv 11 000 krooni, seega ülejäänu on intress ja viivis, mille arvestus oli maakohtule esitatud.

§ 477

lõike 7 kohaselt peab kohus hagita asjas kontrollima avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust, vajaduse korral kogub kohus tõendeid omal algatusel. Tsiviilasjas nr 2192/2000 oli hageja esitanud kohtule võlgnevuse arvestuse, mille kohaselt oli

1. märtsil
2. a põhisumma võlg 33 914,12 krooni, intressi võlg 1 859,80 krooni ja viivis 46 038,97 krooni. Lisaks arvestas hageja intressi alates
3. märtsist
4. a põhisummalt 36 % aastas kuni
5. septembrini
6. a, s.o 543 päeva eest, summas 18 163,10 krooni ja viivist põhisummalt 0,5 % päevas sama perioodis eest summas 92 076,84 krooni, saades sedasi kogusummaks 192 052,83 krooni (tl 50). Seega moodustab 203 052,83 kroonist põhivõlgnevus 33 914,12 krooni. Kohus märgib, et tulenevalt

§ 368

lõikest 2 saavad nii sissenõudja kui võlgnik täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral esitada igal ajal kohtusse tuvastushagi teise poole vastu täitmiseks vajalike asjaolude tuvastamiseks ja täitedokumendi selgitamiseks. Kohtutäituri arvates on sissenõudja lähtunud viivise arvestamisel VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud tingimustest. VÕS § 113 lõike 1 järgi arvestatakse viivist kuni kohase täitmiseni, s.t raha tasumiseni, millelt viivist arvestatakse. Viivise suuruseks on VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. VÕS § 94 lõikes 1 on sätestatud baasintressimäär, mis muutub kaks korda aastas ja vastavalt sellele muutub ka arvestatav viivis. Intressimäära avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Eesti Panga andmetel oli VÕS § 94 3 lõikes 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne

1. juulit
2. a 2,75 %, enne
3. jaanuari
4. a 3,50 %, enne
5. juulit
6. a 4 %, jäädes muutumatuks kuni
7. detsembrini
8. a. Alates
9. detsembrist
10. a on Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonide fikseeritud intressimäär 2,50 %. Seega on VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määr vastavalt 9,75 %, 10,5 % ja 11 %, olles
11. detsembrist
12. a 9,5 %. Seega ei vasta sissenõudja arvestuses näidatud viivise määr (11 %) VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määrale. Eeltoodud põhjendustest tulenevalt rahuldab kohus E.T. kaebuse ja tühistab kohtutäitur Jane Rumjantseva
13. mai
14. a otsuse täiteasjas nr 189/2006/
15. MENETLUSKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 lõike 1 kohaselt kohaldatakse enne
16. jaanuari
17. a alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele enne
18. jaanuari
19. a kehtinud

-s sätestatut. Avaldus on kohtule esitatud 20. mail 2008. a.

§ 173

lõike 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

§ 173

lõige 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Tulenevalt

§ 172

lõikest 1 kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi.

§ 172lõike 1 alusel jätab kohus menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Kohtunik 4