Obsah (14)

§ 449§ 335§ 656§ 2§ 199§ 329§ 328§ 351§ 395§ 4§ 5§ 231§ 436§ 442

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Imbi Sidok Otsuse tegemise aeg ja koht 2. veebruar 2009.

§ 449lg.

3 kohase vaheotsuse tegemist ja palus lugeda kõik hageja nõuded aegunuks. Raplamaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjon on

1. jaanuaril
2. a. teinud samas vaidluses otsuse. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse § 24 lg. 1 kohaselt võivad töövaidluskomisjoni otsusega mittenõustumisel vaidlevad pooled pöörduda sama töövaidluse läbivaatamiseks maakohtusse ühe kuu jooksul, arvates töövaidluskomisjoni otsuse ärakirja saamisele järgnevast päevast. Hageja oleks otsuse pidanud kätte saama hiljemalt jaanuarikuu lõpuks. Kostja on esitanud töövaidluskomisjoni sama otsuse koos oma vastusega hageja varasemale hagile teises töövaidluses ning koos kostja vastusega on otsus kohtu kaudu hagejale kätte toimetatud. Seega on otsus enam kui kaks kuud enne hagi esitamist hagejale kätte toimetatud. Töövaidluskomisjoni otsus on vastavalt individuaalse töövaidluse 3 lahendamise seaduse (ITLS) § 25 lg. 1 jõustunud. Hageja on ka ise esitanud selle kohtutäiturile täitmiseks ning otsus on kostja poolt täidetud. ITLS § 6 lõike 1 kohaselt on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks neljakuuline aegumistähtaeg. ITLS § 7 lg. 1 kohaselt algab nõude esitamise tähtaeg järgmisel päeval pärast seda päeva, mil töötaja või tööandja pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Töövaidluskomisjoni 22.jaanuari
3. a. otsusega tuvastati, et tööleping lõppes 1.juunil
4. a., mil hageja pidi teada saama ka oma õiguste väidetavast rikkumisest. Seega on hageja poolt
5. aprillil
6. a. esitatud hagi aegunud. Esimese astme kohtu otsus
7. augusti
8. a. otsusega jättis Pärnu Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ei ole lasknud mööda ITLS § 24 lõikes 1 ettenähtud tähtaega töövaidluskomisjoni otsuse vaidlustamiseks. Töövaidluskomisjoni toimikus leidub postiümbrik koos väljastusteatega, millest nähtub, et otsuse ärakiri saadeti hageja esindajale
9. jaanuaril
10. a. ja tagastati
11. veebruaril
12. a. hoiutähtaja möödumise tõttu. Samale väljastusteatele on tehtud märge otsuse ärakirja väljastamise kohta 5.märtsil
13. a., hageja esindaja kinnitas kohtuistungil otsuse ärakirja kättesaamist sel kuupäeval. Tõendid komisjoni otsuse ärakirja varasema kättesaamise kohta puuduvad. Seepärast tuleb hagi esitamise tähtaega arvestada 6.märtsist
14. a. Kuna
15. aprill
16. a. oli pühapäev, siis tuleb hagi esitamise viimaseks kuupäevaks lugeda
17. aprill
18. a. Elektronposti teel saabus hagi kohtusse
19. aprillil k. a. ja posti teel
20. aprillil k. a.

§ 335

kohaselt piisab kirjaliku avalduse või kaebuse esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks avalduse või kaebuse esitamisest kohtule faksi teel või elektronpostiga selleks ettenähtud aadressil või muul kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tingimusel, et dokumendi originaal antakse kohtule üle viivitamatult pärast seda. Seda nõuet on hageja järginud. Töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud vaid osaliselt, s. o. punktis, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitus lõpparve kinnipidamise eest. ITLS § 25 lg. 1 kohaselt saab töövaidluskomisjoni otsus vaidlustamata osas jõustuda. Hageja on esitanud kohtule ka komisjoni otsuse koopia, millel on märge punkti 1 jõustumise kohta

1. märtsist
2. a. Kuna töövaidluskomisjoni otsus ei ole muus osas jõustunud, siis ei saa ka lugeda tuvastatuks töölepingu lõppemise aega, milleks on töövaidluskomisjoni järelduse kohaselt
3. juuni
4. a., ega töölepingu lõpetamise alust. Sel põhjusel ei saa asuda seisukohale, et hageja on
5. aprillil
6. a. hagi esitamisel mööda lasknud ITLS § 6 lõikes 1 ettenähtud neljakuulise tähtaja. Töölepingu lõpetamise aluse tuvastamiseks, hüvituse ja viivise väljamõistmiseks pöördus hageja esmalt
7. novembril
8. a. töövaidluskomisjoni poole ja arutatav hagi on esitatud komisjoni otsuse vaidlustamiseks. Seepärast omab tähtsust vaid ITLS § 24 lõikes 1 ettenähtud ühekuuline hagi esitamise tähtaeg. Hagi ei saa aga lugeda põhjendatuks ja see tuleb jätta rahuldamata. Kostja ei ole võtnud hagi õigeks ja seepärast ei saa hagejat tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 231 lg. 2 kohaselt tõendamisest vabastada. Ühtegi tõendit oma väidete kinnitamiseks ei ole hageja esitanud. Nii ei tõenda miski, et hageja avaldas pärast

1. juunit
2. a. tööandjale valmisolekut kokkulepitud töö tegemiseks või et ta tööülesandeid täitis. Seepärast ei ole tõendatud ka hageja õigus saada töötasu ja kostja kohustus seda maksta. Sellest tulenevalt puudub omakorda alus PaS § 35 kohase viivise nõudmiseks. ITLS § 24 lg. 6 kohaselt loetakse töövaidluskomisjoni esitatud materjalid esitatuks kohtule, kui töövaidluskomisoni otsusega mittenõustunud pool soovib vaidluse läbivaatamist kohtus. Töövaidluskomisjoni istungil on üle kuulatud tunnistajana R. S., kelle ütlustest nähtub, et ta töötab kostja juures alates
3. a., hageja töötas samuti kostja juures ja nad kohtusid iga päev. Alates
4. juunist
5. a. hageja enam kostja juures ei tööta, seda sai tunnistaja teada enne oma puhkust, mida oli juunikuus üks nädal; kas hageja tema puhkuse 4 ajal töö juures käis, seda tunnistaja ei tea; augustikuus käis hageja lepingut lõpetamas, ta tegi seda koos Merle Jõuluga. Tunnistaja ütlused ei kinnita hageja väiteid töökohal käimisest, tööülesannete täitmisest või selleks valmisolekust pärast
6. juunit kuni
7. oktoobrini
8. a. Töövaidluskomisjonile on esitatud veel koopia hageja
9. septembri
10. a. avaldusest, milles ta palub lõpetada tööleping TLS § 82 lg. 1 alusel tööandjapoolse kohustuste rikkumise tõttu; väljavõte hageja pangakontost, mille kohaselt on kostja
11. a. oktoobrikuust kuni
12. a. juunikuuni kandnud hageja kontole töötasu; väljavõte hageja pangakontost, mille kohaselt on kostja kandnud sellele
13. oktoobril
14. a. puhkusetasu 7641, 90 krooni. Nimetatud tõenditest nähtub küll, et kostja ei ole alates
15. a. juunikuust maksnud hagejale palka, kuid need ei kinnita, et hageja oleks teinud tööd ja omanud õiguse töötasu saada. Töövaidluskomisjonile esitatud koopiad kostja pöördumistest hageja poole
16. juulil ja
17. augustil
18. a. kinnitavad, et kostja soovis lõpetada hagejaga töölepingu alates
19. juunist
20. a., et samast kuupäevast oli tegelik töösuhe lõppenud; et kostja kutsus hagejat enda juurde töölepingu lõpetamise vormistamiseks ja teatas, et maikuu töötasu on
21. juunil kantud hageja pangakontole.
22. septembril
23. a. hageja avaldusele saadetud vastuses on kostja kinnitanud, et hageja avaldus on arusaamatu ja tehtud veelkordselt ettepanek tulla vormistama töölepingu lõpetamist.
24. oktoobri
25. a. kirjas hagejale on kostja teatanud puhkusetasu ülekandmisest hageja pangakontole ja et tööleping on lõpetatud alates
26. juunist
27. a. poolte suulisel kokkuleppel. Ka need tõendid ei kinnita kostja kohustust maksta hagejale juuni, juuli ja augusti eest töötasu ning hageja õigust töötasu väljamaksmisega viivitamise eest viivise, töölepingu lõppemise aluse muutmise ning TLS § 82 lg. 2 kohase hüvituse nõudmiseks. Kostja pöördumised hageja poole ja tunnistaja R. S. ütlused kogumis annavad aluse asuda seisukohale, et hageja ei tulnud alates
28. juunist
29. a. enam töökohale ega täitnud töökohustusi ning kostjal puudus võimalus hagejale tööülesandeid anda ja hagejal soov neid täita. Hageja tuleb alates
30. juunist
31. a. lugeda omavoliliselt töölt lahkunuks. TLS § 73 lg. 3 kohaselt lõpetatakse tööleping niisugusel juhul päevast, mis järgneb päevale, mil töötaja omavoliliselt töölt lahkus. Seepärast tuleb tööleping lugeda lõppenuks alates
32. juunist
33. a. Kostja on kutsunud korduvalt hagejat enda juurde töölepingu lõpetamise vormistamiseks ja ühes kirjalikus pöördumises teatanud hagejale töösuhte lõppemisest kokkuleppel ega ole soovinud lõpetada töölepingut oma algatusel TLS § 86 p. 6 alusel. Tõendeid hageja nõustumise kohta niisuguse kokkuleppega küll ei ole, kuid hageja käitumine s. o. tööle mittetulek ja kostja pöördumistele reageerimata jätmine, annavad aluse lugeda tööleping lõppenuks poolte kokkuleppel vastavalt TLS §-le
34. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega hagi rahuldada. Maakohtu seisukoht, et Kaido Vilul puudub õigus saada palka alates
35. a. juunikuust ning seega alus PaS § 35 kohase viivise nõudmiseks, on väär. TLS §-st 1 ja § 49 punktidest 1 ja 2 tulenevalt on tööandja peamisteks kohustusteks kindlustada töötaja lepingus kokkulepitud tööga ning maksta töö eest palka. Tööülesannete täitmata jätmise korral reguleerib palga maksmist PaS §
36. Kuna kostja ei kindlustanud hagejat tööga, kohalduks asjas PaS § 18 lg. 2, mis sätestab töö eest tasu maksmise, kui töötaja ei saa täita tööülesandeid temast olenemata asjaoludel. Sel juhul maksab tööandja väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär. Seega pidi kostja tagama hagejale töölepingus kokkulepitud palga maksmise ka ajal, mil ta hagejat tegelikult tööga ei kindlustanud. Vastupidist tõlgendust ei võimalda ka TLS § 49 p. 2, mille järgi on tööandja kohustuseks maksta töö eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses, ning PaS § 2 lg. 1, millest tulenevalt palk on tasu, mida tööandja maksab töötajale töö eest. TLS ega PaS ei kohusta töötajat nõudma tööandjalt tööd. 5 TLS ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma aluseta ning lepingu lõpetamist seda vormistamata. TLS § 71 järgi lõppeb tööleping poolte kokkuleppel, tähtaja möödumisel, töötaja algatusel, tööandja algatusel, kolmandate isikute nõudmisel või pooltest sõltumatutel asjaoludel. Tööandja ja töötaja on kohustatud töölepingu lõpetamisest teineteisele ette teatama kirjalikult, kui kirjalikust teatisest ei ole teise poole nõusolekul loobutud. Töölepingu lõpetamise vormistamise kohustus on TLS § 73 järgi tööandjal. TLS § 73 sätestab töölepingu lõpetamise vormistamise korra seaduses ettenähtud alustel. Töölepingu lõpetamise vormistamine eeldab töölepingu lõpetamise aluse näitamist. Tööandja ei lõpetanud töölepingut TLS-s ettenähtud alusel ja korras. Hageja ei ole andnud nõusolekut töölepingu lõpetamiseks, samuti puuduvad igasugused tõendid, et kostja oleks esitanud kirjaliku taotluse töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel. Poolte kokkulepe on ainuke TLS-s sätestatud töösuhte lõpetamise alus, mis eeldab mõlema poole tahet selleks, et töölepingu lõpetamine vormistada. Mitte kellelgi ei ole õigust töötaja suulist pöördumist töölepingu lõpetamiseks lugeda ettepanekuks lõpetada tööleping poolte kokkuleppel või töötaja suulist nõusolekut töölepingu lõpetamiseks poolte kokkuleppel, kui see selgelt ei väljendu. Töövaidluskomisjonile kostja esitatud teatiste kohaselt saatis ta
37. juulil
38. a. väidetavalt hagejale kirja, milles tegi ettepaneku tööleping lõpetada. Samuti on hagejale väidetavalt saadetud
39. septembril
40. a. kiri, milles kutsuti jätkuvalt sobival päeval töösuhteid lõpetama. Seega on kostja ise olnud arusaamisel, et
41. septembril
42. a. ei olnud poolte vahel tööleping lõppenud. Tunnistaja R. S. ütluste kohaselt käis hageja lepingut lõpetamas augustis. Ei vastusest hagiavaldusele ega ka töövaidluskomisjonile esitatud tööandja vastusest Kaido Vilu avaldusele ei nähtu kostja seisukoht, mis alusel pooltevaheline töösuhe lõppes. Maakohus ei ole võtnud seisukohta hageja väidete osas, et ta pole tööandja saadetud teatisi saanud või ümbrikes ei olnud hilisemalt töövaidluskomisjonile esitatud teatised. Hageja poolt vastuvõetud kirjad ei ühtinud töövaidluskomisjonile kostja poolt hilisemalt esitatud teatistega. Samuti ei ole tõendatud, et hagejale oleks saadetud
43. augustil
44. a. teatis töölepingu lõpetamisest. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg. 1 punktiga 3 tuleb otsus seetõttu tühistada, tsiviilasi saata aga uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

§ 656lg.

2 lause 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebuse põhjendusest olenemata tühistada esimese astme kohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule ka sama paragrahvi esimeses lõikes nimetamata menetlusõiguse normide olulise rikkumise tõttu, kui rikkumist ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Kolleegium leiab, et tegemist on just taolise menetlusõiguse normi rikkumisega. Nii esitas hageja hagi töölepingu TLS § 82 lg. 1 alusel lõppenuks lugemiseks ning töölepingu lõpetamise hüvitise ja palga maksmisega viivitamise eest viivise saamiseks. Oma nõudeid põhjendas hageja väidetega, et kostja ei täitnud talle palga maksmise kohustust, sest jättis maksmata palga

1. a. juuni ja järgnevate kuude eest, et sellest tulenevalt esitas hageja kostjale
2. septembril
3. a. avalduse, milles palus lõpetada tööleping TLS § 82 lg. 1 alusel, ja et sama paragrahvi lg. 2 alusel on hagejal õigus saada sel alusel töölepingu lõpetamise korral hüvitist kahe kuu keskmise palga ulatuses summas 24.590 krooni. Hageja leidis ka, et palga maksmisega
4. a. juuni ja järgnevate kuude eest kuni
5. oktoobrini
6. a. on kostja viivituses, ning et hageja esitatud viivise arvestuse kohaselt tuleb kostjal 6 maksta viivitamise eest ajavahemikul
7. juulist
8. a. kuni
9. oktoobrini viivist 6.525 krooni. Hageja rahaline nõue kokku moodustas 31.115 krooni. Oma töötamise asjaolusid täpsemalt, nagu sedagi, millistel asjaoludel ja millise põhjendusega kostja talle palka maksmast keeldus, hageja esile ei toonud (tl. 1 – 4). Vastavalt maakohtu ettepanekule hagiavalduse kohta esitatud vastuses leidis kostja, et kõik hageja esitatud nõuded on aegunud, paludes kohaldada aegumist ja teha selle kohta vaheotsuse. Hageja poolt esiletoodud faktiliste asjaolude kohta kostja oma seisukohta ei avaldanud. Samas märkis kostja, et kui kohus jätab rahuldamata taotluse aegumise suhtes vaheotsuse tegemiseks või leiab, et hageja nõuded ei ole aegunud, soovib ta oma vastust sisuliselt täiendada (tl. 31). Maakohus ei võtnud kostja taotluse suhtes mingit seisukohta ega teinud talle ka ettepanekut oma vastust täiendada, vaid määras asja kuulamisele. Ka kohtuistungil jäi kostja oma taotluse juurde teha aegumise kohta vaheotsus (tl. 42). Kohtuistungilgi ei lahendanud kohus kostja taotlust, ei teinud kostjale ettepanekut asja sisu puudutava kohta vastuväidete esitamiseks ega arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid ei faktilisest ega õiguslikust küljest, tehes istungi lõppedes pooltele teatavaks vaid kohtulahendi kuulutamise aja, seejuures täpsustamata, millise lahendiga on tegemist (tl. 42). Maakohus ei teinud aegumise kohta vaheotsust, vaid lahendas asja sisulistel motiividel lõppotsusega.

§ 449

lõikes 3 sätestatu kohaselt võib kohus teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamise suhtes. Seega ei olnud kostja taotlus vaheotsuse tegemiseks maakohtule siduv. Küll pidi kohus teavitama kostjat vaheotsuse tegemiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmisest ning andma talle võimaluse esitada hagile sisulised vastuväited: arvestades kostja taotlust, ei saa talle esialgses vastuses asja sisulise külje kohta väidete esitamata jätmist ette heita, sest nõuete aegumise korral ei oleks sisuliste põhjenduste esitamine vajalik ja üksnes aegumise üle otsustamine teeniks kohtumenetluse ökonoomsuse eesmärki (

§ 2

). Maakohus kostja taotlust ei lahendanud, jättes pooled kuni otsuse kuulutamiseni teadmatusse selle kohta, kas asjas tehakse vahe- või lõppotsus. Seega rikkus kohus kostja taotluste esitamise õigust, sest sellele

§ 199lg.

1 punktis 3 sätestatud õigusele vastab kohtu kohustus esitatud taotlus lahendada. Samuti on rikutud kostja õigust anda seletusi ja esitada põhjendusi kõigi asja arutamisel tõusetunud küsimuste kohta (

§ 199lg.

1 p. 4). Maakohus rikkus ka

§ 329

lõikes 2 sätestatud kohustust teha õigeaegselt kõik vajalik asja arutamise ettevalmistamiseks ja aidata igas menetluse staadiumis kaasa sellele, et pooled teeksid oma avaldused õigeaegselt ning täies ulatuses ja aitaksid kaasa asja võimalikult kiirele ja väikeste kuludega lahendamisele;

§ 328

lõiget 2, mille kohaselt kohus tagab poolele võimaluse vastaspoole taotlustele ja faktilistele väidetele vastata, kui seadusest ei tulene teisiti; § 392 lg. 1 punkte 1 ja 3, mis kohustavad kohut selgitama eelmenetluses eelkõige muuhulgas välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, aga ka poolte faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta;

§ 351

lõiget 1, mis kohustab kohut arutama menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest, ja sama paragrahvi lõiget 2, mis kohustab kohut võimaldama pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoha. Kohus ei järginud ka

§ 395

, mille kohaselt kohus võib lubada kostjal vastata hagile suuliselt kohtuistungil, kui nii võib asja kohtu arvates ilmselt kiiremini lahendada; kohus kohustab sel juhul kostjat hagi vastuse esitamist istungil piisava põhjalikkusega ette valmistama, määrab istungi aja ning selgitab kostjale istungil vastuse ja muude kaitsevahendite esitamata jätmise võimalikke tagajärgi. Eespoolloetletud menetlusnormide eiramine maakohtu poolt viis selleni, et rikutud on tsiviilkohtumenetluse aluspõhimõtteid, milleks on menetlusõiguste käsutamine poolte poolt (

§ 4

) ja menetluse toimumine poolte esitatu alusel (

§ 5

). 7 Nii määravad

§ 4lg.

2 kohaselt hagimenetluses pooled vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Vastavalt

§ 5

lõikele 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, lg. 2 kohaselt aga on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda; pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Et maakohus ei lahendanud enne asjas lõppotsuse tegemist kostja taotlust vaheotsuse tegemiseks (taotluse rahuldamata jätmine järeldub üksnes asjaolust, et kohus lahendas asja sisulistel motiividel lõppotsusega) ega teinud kostjale samas ka ettepanekut nõude põhjendatust puudutavate vastuväidete esitamiseks, siis on otsus tehtud ilma, et kostja oleks vaidluses olulisi asjaolusid üldse esile toonud ja esitanud oma seisukoha hageja poolt esiletoodud asjaolude kohta. Kohus otsustas hageja poolt esiletoodud faktiliste asjaolude tõendatuse üle, ilma oleks välja selgitanud, milliste faktiliste asjaoludega kostja nõustus ja millistega mitte. Seega määras kohus muuhulgas hagimenetluses kostjast mööda minnes vaidluse ulatuse. Pealegi ei saa sellest, et kostja hageja nõuetele vastu vaidles, iseenesest järeldada kostja seisukohta hagi alusena esitatud faktide paikapidavuse kohta, nagu maakohus on sisuliselt teinud. Taoline järeldamine on vastuolus ka

§ 231

lõikega 4, milles sätestatu kohaselt eeldatakse faktilise asjaolu omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, et maakohus oleks hageja poolt esiletoodud asjaolude hindamisel sellega arvestanud.

§ 436lg.

1 kohaselt peab otsus olema seaduslik ja põhjendatud ja lg. 4 lause 1 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Maakohus tuvastas otsuses, et hageja ei täitnud pärast

1. juunit 2007 tööülesandeid, ei tulnud töökohale ega avaldanud tahet tööd teha ja kostjal ei olnud võimalust talle tööülesandeid anda, et kostja ei ole alates sellest ajast maksnud hagejale palka, et kostja oli saatnud hagejale
2. juulil ja
3. augustil kirjad sooviga alates
4. juunist 2007 töösuhe lõpetada, et sellest ajast oli töösuhe hagejaga tegelikult lõppenud, et kostja kutsus hagejat enda juurde töölepingu lõpetamise vormistamiseks, et
5. septembril 2007 tegi kostja hagejale veelkord ettepaneku tulla töölepingu lõpetamist vormistama ning et
6. oktoobri 2007 kirjas on kostja teatanud hagejale töölepingu lõpetamisest alates
7. juunist 2007 poolte suulisel kokkuleppel. Asjaolule, et alates
8. juunist 2007 ei ole kostja hagejale palka maksnud, tugines hageja oma hagiavalduses. Ülejäänud maakohtu poolt tuvastatud asjaoludele ei olnud kohtumenetluses kumbki pooltest tuginenud ning neid asjaolusid ei olnud kirjeldanud maakohus ka otsuse kirjeldavas osas poolte nõuete ning vastuväidete alusena, nagu

§ 442lg.

7 seda ette näeb. Et maakohus ei arutanud menetluses kirjeldatud asjaolusid pooltega, siis on tegemist ka

§ 436lg.

4 lauses 1 sätestatu rikkumisega. Nõuded otsuse põhjendusele sisalduvad

§ 442

lõikes 8, mille lausete 1 ja 2 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas muuhulgas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses muuhulgas põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Maakohus järeldas otsuses, et alates 1. juunist 2007 ei ilmunud hageja omavoliliselt tööle, otsus ei sisalda aga fakte, millest taolist omavoli võiks järeldada. Nii ei nähtu maakohtu otsusest, millistel asjaoludel hageja puuduma jäi, ega ka, mis annab alust pidada hageja tööle ilmumata jäämist omavoliliseks puudumiseks. Et kumbki pooltest ei olnud poolte suhete faktilist olukorda puudutavaid asjaolusid üldse esile toonud, need on aga vaidluse lahendamiseks olulised, oleks kohus pidanud juhtima eelmenetluse käigus poolte tähelepanu esiletoodud asjaolude ebapiisavusele. Seda maakohus ei teinud, jättes seega eelmenetluse ülesanded täitmata. Osa vaidluse lahendamiseks olulisi faktilisi asjaolusid on pooled esmakordselt kirjeldanud alles apellatsioonimenetluses. Kolleegium leiab, et apellatsioonimenetluses ei ole võimalik eespoolloetletud menetlusõiguse normide rikkumisi kõrvaldada, sest esmalt peab vaidluse lahendama 8 maakohus (

9 lg. 3), apellatsioonimenetluses ei ole võimalik täita maakohtus täitmata jäänud eelmenetluse ülesandeid, aga samuti tuvastada esmakordselt olulises ulatuses vaidluse lahendamiseks tähtsaid faktilisi asjaolusid, sest sel juhul oleks kassatsioonimenetluse eripära arvestades rikutud menetlusosaliste õigust tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale edasi kaevata. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele. Margo Klaar Imbi Sidok Malle Seppik