eadust, ning 25.09.2007 ettekirjutusega nr J.1-36.UPO/07/36 kohustati OÜ-d D2D lõpetama lihtkirjade edastamine alla
lg 2 punktis 3 lubatud tasu (p 1) ja märgistama edastamiseks vastu võetud
aadetised
Ettekirjutuse täitmise tähtajaks määrati 31.10.2007. Käskkirja ja ettekirjutuse kohaselt tuvastas Sideamet universaalse postiteenuse osutaja (edaspidi ka UPT)AS Eesti Post kaebuse menetlemisel, et OÜ D2D rikkus
lg 1 nõuet sellega, et edastas kirisaadetisi tasu ees, mis jäi madalamaks kui
lg 2 punktis 3 sätestatud 2,5kordne universaalse postiteenuse osutaja poolt kirja kõige madalamale kaalukategooriale 3-07-2532 kehtestatud tasu. Samuti ei märgistanud D2D edastatud kirisaadetisi
lg 1 nõuete kohaselt, kasutades lihtsaadetiste edastamisel kullerpostile viitavat kalendertemplit. OÜ D2D esitas käskkirja ja ettekirjutuse peale vaide, mille Sideamet jättis 12.11.2007 vaideotsusega nr J.1-39.UPO/07/5 rahuldamata. OÜ D2D kaebuses paluti tuvastada käskkirja ja ettekirjutuse õigusvastasus ja tühisus või alternatiivnõudena tühistada need haldusaktid. Kaebuse põhjenduste kohaselt on käskkiri ja ettekirjutus õigusvastased nii formaalselt kui ka sisuliselt. Aktide andmisel rikuti haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 sätestatud kirjaliku haldusakti põhjendamise kohustust. Juhtumi uurimisel ja käskkirja koostamisel kasutas vastustaja ebaõigeid andmeid ning tegi oletuslikke järeldusi. Arvestatud pole kaebaja õigust sõlmida kokkuleppeid endale sobival viisil ja sobiva hinnasüsteemiga. Tähelepanuta on jäetud kaebaja poolne teenuse hinna arvutusmeetod, mis pole ühegi seadusega vastuolus. Vaidlusalused käskkiri ja ettekirjutus on tühised HMS § 63 lg 2 p 5 alusel. Kaebaja ei osuta universaalpostiteenust, ei ole
lg 1 subjektiks ning järelikult ei saa toime panna osundatud sätte rikkumist.
ei määratle, kes on § 51 lg-s 1 märgitud universaalteenuse osutaja ning kelle tasudest lähtudes peab kaebaja lihtkirjade puhul rakendama 2,5-kordset kõrgemat tasumäära. Vastustaja ega kolmas isik pole teavitanud kaebajat, millised on AS Eesti Post poolt kehtestatud hinnad. Samuti ei tea kaebaja, kas peale AS Eesti Post on veel teisi universaalteenuse osutajaid ja milline on nende hinnapoliitika.
ei määratle konkreetseid universaalteenuse osutamiseks kohustatud subjekte ega hindu.
lg 2 p 3 kehtestab vaid 2,5-kordse hinnavahe olemasolu, kuid jätab kehtestamata, kuidas ja mille alusel selline hind kujuneb.
ei reguleeri küsimust, mida tähendab 50 grammi kaaluva kirja riigisisese edastamise hind ja mis komponendid peavad selle hinna sisustama ning missugustest komponentidest hind koosneda ei tohi. Õiguse üldpõhimõttest lähtudes ei saa kaebajal olla kohustust järgida suvaliselt kellegi poolt kehtestatud hindu.
ei sisalda delegatsiooni vastustajale, seega puudub vastustajal õigus piirata seadusest alamalseisva õigusaktiga teise õigussubjekti õigusi ja vabadusi.
on vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 12 (võrdsuspõhiõigus) ja 31 (ettevõtlus- ja konkurentsivabadus) ja konkurentsiseadusega (KonkS), sest kahjustab lubamatul viisil ja vormis kaebaja ettevõtlusvabadust ja vaba konkurentsi.
lg 2 p 3 ja selle seletuskirjades toodud põhjendused lähevad vastuollu Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivide 97/67/EÜ ja 2002/39/EÜ artiklite 1 ja 2 mõttega.
lg 2 punktis 3 toodud piirangul puudub arusaadav ja põhjendatud seos universaalteenuse osutamise eesmärgiga ning ilmne on, et see oli vajalik üksnes AS Eesti Post monopoolse seisundi kindlustamise tagamiseks. Kõnealuse sätte sõnastusest ei selgu, missuguse kirisaadetise osas on universaalse postiteenuse osutajal kuni 50 grammi kaaluva kirja riigisisese edastamise ainuõigus ning mis hinda
AS Eesti Post veebilehel puudub hinna täpne lahtiseletus hinnakomponentide summade alusel. Viidatud direktiividest tuleneb, et universaalpostiteenuse hind peab olema riiklikult kehtestatud. Kaebaja on kasutanud ümbrikule kantavaid stampide/templite jäljendeid reklaami eesmärgil ning väär ja kehtiva õigusega vastuolus on vastustaja seisukoht, et kaebaja ei oleks tohtinud seda teha. Puudub seadus, mis seda keelab, ning kaebajat süüdistatakse põhjendamatult
Vastustaja Konkurentsiamet (kelle pädevuses on kõnealune küsimus päras Sideameti, Konkurentsiameti, Raudteeinspektsiooni, Energiaturu Inspektsioon ja Tehnilise Järelevalve Inspektsiooni alates ühendamist 01.01.2008 Konkurentsiametiks ja Tehnilise Järelevalve Ametiks) palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastuväited kaebusele on järgmised. Kaebus ei ole tähtaegne, tähtaja ennistamist pole taotletud ning menetlus tuleb HKMS § 12 lg 3 alusel lõpetada. 2
-s täpsemalt reguleeritud või peaks seaduses olema delegatsiooninorm alama astme õigusakti kehtestamiseks, mis selle hinna kehtestamist reguleerib.
-s on sätestatud, kuidas toimub universaalteenuse hinna kujunemine, kes selle hinna kehtestamise üle järelevalvet teostab ning mis hinnast peab lähtuma teenuse osutaja oma hinna kujundamisel, kui ta soovib osutada ainuõigusega piiratud alas sarnast teenust. Isik, kellel ei ole selle teenuse osutamise ainuõigust, peab sarnast teenust pakkuma hinnaga, mis on võrdne või kõrgem kui 2,5-kordne AS Eesti Post vastav hind (vaidluse alguses 4.40 x 2,5 = 11 kr või praegu 5.50 x 2,5 = 13.75 kr). Vastav informatsioon on kõigile avalikult kättesaadav. Põhjendatud pole väide, et UPT kehtestab oma hinna sellisena nagu ise tahab ning reguleerimata on küsimused, mida tähendab 50 grammi kaaluva kirja riigisisese edastamise hind. UPT ei saa kehtestada oma ainuõigusega seotud teenuste hindasid sellisena, nagu ta ise soovib, vaid peab need vastavalt
§-le 39 kooskõlastama vastustajaga. Kaebaja poolt
aadetise märgistamisel kasutatavad kalendritemplid on kasutajaid eksitavad ja rikuvad
Kolmas isik nõustus vastustaja seisukohtadega ja palus jätta kaebuse rahuldamata. Tallinna Halduskohus leidis, et kaebus on tähtaegne, kuid selle rahuldamiseks pole alust, sest vaidlustatud haldusaktid pole tühised ning on sisuliselt õiguspärased. Ekslik on kaebaja arvamus, et HMS § 63 lg 2 p-st 5 tulenevalt on haldusakt tühine, kui see on vastuolus kehtiva õigusega. Vastuolu mingi õigusnormiga võib põhjustada haldusakti kehtetuks tunnistamise haldusorgani poolt või tühistamise kohtu poolt, kuid haldusakti tühisust see ei tähenda. Haldusakti tühisuse tunnused on ammendavalt loetletud HMS § 63 lg 2 punktides 1-5. Kaebaja osundatud HMS § 63 lg 2 p 5 sätestab, et haldusakt on tühine, kui sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on vastukäivad või seda pole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita. Vaidlustatud haldusaktid on õiguslikult ja faktiliselt väga põhjalikult motiveeritud, nendes on täiesti üheseltmõistetavalt kirjas, milliseid õigusnorme kaebaja kuni 50 grammi kaaluvate kirjade riigisisesel edastamisel järgima peab ja milliseid õigusnorme ta rikkunud on; käskkirjas on üksikasjalikult selgitatud, miks kaebaja kalendertempli jäljendit ei saa käsitada reklaamina ning ettekirjutuse punktis 3 märgitud kohustused - lõpetada lihtsaadetisena edastatavate kirjade edastamine alla
§-s 51 lg 2 p 3 lubatud tasu ja märgistada edastamiseks vastu võetud
aadetised
§-s 28 lg 1 sätestatud nõuete kohaselt - pole vastukäivad. Kaebaja pole esitanud ning ka asja kohtulikul arutamisel pole selgunud ühtegi objektiivset põhjust, miks kaebaja neid haldusakte täita ei saa. Puuduvad ka muud HMS § 63 lg 2 p-des 1-4 toodud haldusakti tühisuse tunnused.
Nagu kolmas isik õigesti märkis, on UPT-le kuni 50 grammi kaaluva kirja riigisisese edastamise ainuõiguse (reserveeritud teenuse) andmine ja
lg 2 p-s 3 kehtestatud ettevõtlusvabadust piirav riive põhjendatud ja proportsionaalne eesmärgiga tagada teatud kvaliteedinõuetele vastava üleriigilise postiteenuse osutamine olukorras, kus kirjade edastamise kulu on maapiirkondades oluliselt suurem kui tiheda asustusega linnades, mistõttu mõistliku 3
S-ga ega direktiividega 97/67/EÜ ja 2002/39/EÜ. Väär on kaebaja arvamus, et tema pole kohustatud
nõudeid järgima.
lg 3 kohaselt peab postiteenuse osutamine vastama
-s, selle alusel kehtestatud õigusaktides, postiteenuse osutamiseks sõlmitud lepingus ja tegevusloas sätestatud nõuetele. Põhjendamatu on kaebaja arvamus, et
-s peaks olema kirjas UPT nimi ning et vastustajal puudub õigus piirata seadusest alamalseisva õigusaktiga kaebaja kui postiteenuse osutaja õigusi ja vabadusi. Seadusi kehtestab ja muudab Riigikogu ning oleks äärmiselt ebamõistlik, kui Riigikogu peaks hakkama ainuüksi sellepärast seadust muutma, et näiteks UPT vahetub või muudab oma nime.
kohaselt on tegevuslubade andmine (§ 12 lg 1), tegevusloa tingimuste kehtestamine (§ 14 lg 5) ja muutmine (§ 15 lg 1) Konkurentsiameti (kuni 31.12.2007 Sideameti) ülesanne. Õiguste ja vabaduste piirangud, mille vastu kaebaja protestib, on kehtestatud mitte vastustaja poolt, vaid
§-dega 51 ja 28.
lõikes 2 on selgesõnaliselt kirjas, et universaalse postiteenuse osutamiseks väljastatakse tegevusluba ainult ühele isikule. Kaebaja pole esitanud tõendeid, et vastustaja ja kolmas isik oleksid keeldunud vastamast tema poolt esitatud küsimusele, millised on AS Eesti Post kehtestatud hinnad. Kolmanda isiku hindade kohta informatsioon oli ja on olemas AS Eesti Post kodulehel ja postkontorites ning seega kaebajale kättesaadav. Kaebajal on küll õigus kooskõlas reklaamiseadusega kasutada ümbrikule kantavaid stampide ja templite jäljendeid reklaami eesmärgil, kuid ta ei saa sellega põhjendada
lg 2 p-s 3 sätestatust madalamat kirjade edastamise tasu võtmist saadetisi üle andnud ettevõtjatelt, ilma et oleks nendega sõlminud lepinguid äriühingu reklaami lisamiseks
aadetistele. Kindlasti aga ei tohi kaebaja poolt
aadetise märgistamisel kasutatavad kalendertemplid kasutajat eksitada. Kui kirisaadetise edastamise teenuse märgistuse asemel viidatakse kullerposti teenusele, rikutakse sellega
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES D2D apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada kaebus Sideameti peadirektori 18.09.2007 käskkirja nr J.1-11/07/11 ja 25.09.2007 ettekirjutuse nr J.1-36.UPO/0736 õigusvastasuse kindlaks tegemise ja tühistamise nõudes. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas halduskohus materiaalõigust vääralt ja rikkus oluliselt kohtumenetluse norme. Asjas olevaid tõendeid hindas kohus ebaõigesti. Menetlusosalised viitasid ka teistele tõenditele, mida asjas ei ole, kuid kohus omal algatusel neid ei kogunud. Kohus jättis otsuses analüüsimata apellandi seisukohad Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiividega 97/67/EÜ ja 2002/39/EÜ seonduvalt. Direktiivid on vastu võetud enne
eadust ning neist tuleneb, et lepinguosaline riik kohustub muutma oma postiteenuste turu aluspõhimõtteid ettevõtlusvabaduse ja konkurentsi põhimõtetest (eelkõige monopoli tekkimise vältimiseks) tulenevalt. Eestis juhtus aga vastupidi. 01.06.2006 jõustus
eadus, millega sisuliselt mindi mööda direktiivide mõttest ning soositi
lg 2 p 3 nii, et kuna puudub seadus, mis määratleks apellandi jaoks hinna kujundamise metoodika ja hinnaelemendid, samas ka
lg 2 p 3 puudub viide hinna määramise metoodikale ja delegatsioon alamalseisva aktiga hinna määramise metoodika kehtestamiseks apellandi jaoks siduvalt, siis on apellandil õigus ise oma teenuse hinda kujundada ja valida, millest teenuse lõpphind koosneb. Kui kaebaja eksib seaduse tõlgendamisel, siis on
lg 2 p 3 vastuolus PS §-dega 12 ja 31, sest ettevõtlusvabaduse piiramine ja AS-ga Eesti Post võrreldes ebavõrdne kohtlemine pole millegagi põhjendatav. Halduskohus jättis kaebaja sellekohased väited käsitlemata ja neile vastamata ega toonud välja, milles ettevõtlusvabaduse riive põhjendatus seisneb. Kohus asus kaebajat süüdistatavale positsioonile, millega rikkus kaebaja õigust õiglasele kohtumenetlusele. Kohus rikkus HKMS § 25 sätestatud kohtuotsuse põhjendamise kohustust ka kaebajale süüks arvatud
Kaebaja väide oli, et templijäljend oli tal välja vahetamata reklaami eesmärgil ning apellant on jätkuvalt seisukohal, et puudub selline seadus, mis piiraks apellandi tegutsemist ja ettevõtlusvabadust määratlemaks oma templijäljendit reklaamina, kui templijäljenditest tuleneb, et postiteenuse osutaja templijäljendid tagavad
Apellant on kõnealuse templijäljendiga soovinud reklaamida enda poolt osutatavat kullerpostiteenust. Kuna apellant on võrreldes AS-ga Eesti Post väike ettevõte, siis on apellandi poolt sellisel viisil endale reklaami tegemine igati mõistetav ja see ei ole seadusevastane. Vastustaja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.
lg 2 p 3 regulatsiooni näol ei ole tegemist UPT monopoolsuse põhistamisega, vaid vajadusega tagada taskukohase hinnaga universaalse postiteenuse osutamine üle Eesti. Universaalse postiteenuse mõte on see, et tagatud oleks nn sotsiaalse iseloomuga teenuse osutamine üle-Eestiliselt ühesuguse hinnaga. Kui ettevõtluspiirangut ei oleks kehtestatud, oleks UPT kaotanud märgatavalt turuosa linnades ja teenuse tasu oleks kasvanud. Sellise hinnatõusu tõttu oleks enim kannatanud maapiirkondade elanikud, kellel valikuvõimalus erinevate teenuseosutajate vahel puudub. Seetõttu leidiski seadusandja juba 01.01.2002 kehtima hakanud
eaduses, et ainuõiguse andmisega kaasnev ettevõtlusvabadust piirav riive on avalikes huvides, põhjendatud ja proportsionaalne taotletava eesmärgiga. Põhjendatud pole apellandi väide, et Eesti riik ignoreeris Euroopa Liidu õigust ja põlistas siseriiklikus õiguses AS Eesti Post monopoolset õigust. Vastupidi, uue 2006 kehtima hakanud
eadusega viidi Eesti postiteenuse turu regulatsioon kooskõlla Euroopa Liidu direktiividest 97/67/EÜ ja 2002/39/EÜ tulenevate nõuetega ning seeläbi avanes ka teistel teenuse osutajatel võimalus edastada kirisaadetisi liht, täht- ja väärtsaadetisena, mis varasemalt oli AS Eesti Post ainuõigus. Seega toimus reaalselt suundumus turu täieliku avanemine suunas. Euroopa Liit on pidanud vajalikuks direktiivi nr 2002/39/EÜ artiklis 1 välja tuua, et liikmesriigid võivad universaalteenuse säilitamise tagamiseks vajalikul määral jätkata teenuste reserveerimist universaalteenuse osutajatele ja seda lõpptähtajaga 01.01.2009.
-s on sätestatud, kuidas peab ettevõtja kujundama oma teenuse hinna ning kus ja kuidas peab ta need avaldama. Kolmas isik AS Eesti Post kirjalikult oma seisukohta apellatsioonkaebuse kohta ei esitanud, ringkonnakohtu istungil vaidles esitatud apellatsioonkaebusele vastu ning toetas vastustaja seisukohti. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Käesolev vaidlus sai alguse sellest, et jaanuaris-veebruaris 2007 sattusid AS Eesti Post postivõrku (kirjakastidesse) kirisaadetised, millele oli kantud OÜ D2D kullerposti märgistus. 5
eadusest tulenev kohustuslik viide postitoimingu tunnustele ehk märge „kullerpost“, kasutab sama kalendertemplit lihtsaadetisena edastavate kirisaadetiste märgistamisel. Vastustaja leidis, et kullerpostile viitava kalendertempli kasutamine lihtsaadetiste edastamisel on
Samuti arvutas vastustaja D2D enda selgitustele ning tema klientidelt saadud arvnäitajale tuginedes välja, et D2D postiteenuse hind kuni 50 grammi lihtsaadetiste edastamisel on 4,39 kr, mis ei vasta
lg 1 p 3 nõuetele, sest jääb madalamaks, kui universaalse postiteenuse osutaja poolt kirja kõige madalamale kaalukategooriale kehtestatud 2,5 kordne tasu, milleks on 11 krooni (so Eesti Post standardkirja hind 4,4x2.5). Kaebaja väide on, et ta pole talle süüks arvatud rikkumisi toime pannud. Saadetiste märgistus vastab
lg 1 nõutele, sest sisaldab sättes ettenähtud informatsiooni; kullerpostile viitavat märgistust saadetistel kasutab ta enda reklaamimise eesmärgil ja arvestab seda hinna kujundamisel (mistõttu on klientidele esitatud arvetel hind väiksem, kui postiteenuse tasu tegelikult on); kuna puudub seadus, mis määratleks hinna kujundamise metoodika ja hinnaelemendid ja ka
lg 2 punktis 3 puudub viide hinna määramise metoodikale ja delegatsioon alamalseisva aktiga hinna määramise metoodika kehtestamiseks kaebaja jaoks siduvalt, siis võib ta ise oma hinda kujundada ja valida millest lõpphind koosneb. Ning veel leiab kaebaja, et kui tema sellekohane arusaamine ja õigusaktide tõlgendus pole õige, siis on
lg 1 ja lg 2 p 3 vastuolus põhiseadusega ja Euroopa Liidu õigusega, sest rikuvad võrdsusõigust, piiravad põhjendamatult ettevõtlust ja vaba konkurentsi ning põlistavad AS Eesti Post monopoolsust teiste postiteenuste turul tegutsevate ettevõtjate suhtes. Halduskohtule esitatud kaebuses väitis kaebaja veel, et ta ei tea, kes on universaalse postiteenuse osutaja ja mitu neid üldse on ning et kaebajal puudub selgus selles, kelle kehtestatud tasudest ja millistest hindadest tuleks tal
Halduskohus leidis, et vaidlustatud haldusaktid on formaalselt ja sisuliselt õiguspärased ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda esimese astme kohtust erinevale seisukohale. Asjaolu, et apellant halduskohtuga ei nõustu, ei tähenda, et kohus oli erapoolik ja kaebajale polnud tagatud õiglane kohtupidamine. Kohus pole jätnud otsuse tegemisel kaebaja väiteid tähelepanuta ning on materiaalõigust kohaldanud õigesti. Kohtuotsuse põhjendused selgitavad piisavalt, miks kohus leiab, et kaebaja on
eaduse nõudeid rikkunud ning miks ei saa lugeda kaebaja osundatud sätteid põhiseadusega vastuolus olevaks. Kaebaja esitas halduskohtule kaks alternatiivset nõuet: teha kindlaks Sideameti 18.09.2007 käskkirja (kaebaja tegevuses rikkumise tuvastamise kohta) ja 25.09.2007 ettekirjutuse (rikkumise lõpetamiseks kohustamise kohta) õigusvastasus ja tühisus või alternatiivnõudena tühistada viidatud haldusaktid. Kuigi apelleeritud on kohtuotsus tervikuna, ei sisalda apellatsioonkaebus vastuväidet haldusaktide tühisuse tuvastamise nõude rahuldamata jätmise kohta. Halduskohtu seisukoht, et vaidlusalused haldusaktid pole tühised, on õige. Kohus saab rahuldada haldusakti tühisuse tuvastamise kaebuse vaid sel juhul, kui haldusaktil on HMS § 63 lõikes 2 sätestatud puudused ja need puudused on ilmselged. Seega tuleneb haldusakti tühisus (akti automaatne kehtetus) otseselt seadusest ja pädev organ või kohus võib tühisuse tuvastada. Tühisuse tuvastamine ei muuda olemasolevaid õigussuhteid, vaid kinnitab, et haldusakt oli kehtetu algusest peale ega saanud seetõttu õigussuhteid reguleerida. Kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib haldusakt kuni pädev organ või kohus selle kehtetuks tunnistab või tühistab, nagu õigesti märkis esimese astme kohus. Ükski kaebaja väidetud asjaolu vaidlusaluste haldusaktide tühisusele ei viita. 6
aadetise märgistamisel rikkunud
Viidatud säte näeb ette, et postiteenuse osutaja märgistab
aadetise või postiaadressile osutava
aadetise saatedokumendi viisil, mis tagab postiteenuse osutaja ärinime,
aadetise edastamiseks üleandmise koha ja kuupäeva tuvastamise. Seega sätestab
, millised andmed peab postiteenuse osutaja
aadetisele (saatedokumendile) kandma. Vaidluse all ei ole asjaolu, et apellandi poolt märgistatud saadetistel on
Küsimus on selles, et kaebaja kasutab lihtsaadetiste märgistamiseks postitemplit, millel on viide teisele teenusele, so kullerpostile. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et
lõikest 1 ei tulene postiteenuse osutajale keeldu kanda
aadetisele rohkem informatsiooni kui säte ette näeb, kuid põhjendatud on vastustaja seisukoht, et lisainformatsioon ei tohi olla tegelikult osutatavast teenusest erinevale teenusele viitav ning
lg 1 nõuetega kooskõlas olevaks ei saa lugeda
aadetise märgistamist kasutajat eksitaval viisil. Samuti nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et alla 50 grammi kaaluva riigisisese kirja edastamisega alla
lg 2 p 3 ettenähtud hinnataset rikkus kaebaja seadust, ning ettekirjutus, millega kohustati kaebajat lõpetama lihtsaadetisena edastavate kirjade edastamine alla
lg 2 p 3 lubatud tasu, on õiguspärane.
ei sätesta postitasu kujundamise täpset metoodikat ja hinnaelemente, vaid näeb §-s 26 ette, et sõltuvalt
aadetise mõõtmetest, kaalust, kättetoimetamise ajast ja käitlemise viisist võib kehtestada erineva suurusega tasusid, mis peavad olema avaldatud postiteenuse osutaja veebilehel ja kõigis tema postkontorites. Universaalse postiteenuse tasu ja selle muutmist puudutavalt sätestab
, et tasu peab tuginema teenuse osutamise kuludele ja võib sisaldada mõistlikku kasumit, ning §-s 40 sätestatu kohaselt rakendab universaalse postiteenuse osutaja tegevuspõhist kuluarvestust, mille rakendamiseks koostab kulumudeli, mille vastavust seadusele hindab audiitor ja mille kinnitamise kohta teeb otsuse Konkurentsiamet (kuni 01.01.2008 Sideamet). Seega toimub universaalse postiteenuse tasu kehtestamine ja muutmine Konkurentsiameti (enne Sideameti) järelevalve all. Vastavalt
lg-le 2 väljastatakse tegevusluba universaalse postiteenuse osutamiseks ainult ühele isikule. Eestis on see väljastatud AS-le Eesti Post, kes on oma postiteenuse tasud avaldanud veebilehel ning postkontorites ning veebilehel avaldatu kohasel oli AS Eesti Post poolt kehtestatud kuni 50 grammi kaaluva riigisisese kirja edastamise tasu 4,40 krooni (hiljem 5,50 krooni). Ei ole usutav, et postiteenuse turul tegutsev D2D polnud sellest teadlik. Ka kaebaja 7
lg 2 p 3 pole võimalik tal täita põhjusel, et sätestatud pole universaalse teenuse osutaja kaebajale siduv hinna määramise metoodika ja hinnaelemendid ning et kaebaja ei tea seetõttu, kelle ja millisest tasust peab ta samal turul postiteenuse osutamisel lähtuma. Ringkonnakohus ei jaga apellandi arvamust, et
Halduskohus leidis õigesti, et riigil on õigus ettevõtlusvabadust seaduse alusel piirata. Piiramise eesmärgiks võivad olla nii avalikud huvid kui ka teiste isikute õigused ja vabadused. Piirang on õigusvastane ja rikub põhiõigusi siis, kui piiranguks puudub õigustus. Universaalne postiteenus on avalik teenus, mille eesmärk on kõigile postiteenuste kättesaadavuse tagamine võrdsetel tingimustel. Vastustaja ja esimese astme kohus on asjakohaselt ja piisavalt selgitatud, miks avalikes huvides ainuõiguse andmisega kaasnev ettevõtlusvabadust piirav riive on põhjendatud ja proportsionaalne taotletava eesmärgiga, tagades teatud kvaliteedinõuetele vastava üleriigilise postiteenuse osutamise. EÜ asutamislepingu art 90 lg 2 võimaldab arvestada üldise hüveolu põhjustel mitterentaableid teenuseid osutama pidavate avalike ettevõtete, milleks on ka post, erilist olukorda. Apellant väidab õigesti, et direktiivi 97/67/EÜ ja seda muutva direktiivi 2002/39/EÜ eesmärgiks on postituru avamine ja konkurentsi tekitamine. Samas jätab kaebaja põhjendamatult tähelepanuta direktiivi 2002/39/EÜ artikli 1, millega muudeti direktiivi 97/67/EÜ artiklit 7 ja mis sätestab: liikmesriigid võivad universaalteenuse säilitamise tagamiseks vajalikul määral jätkata teenuste reserveerimist universaalteenuse osutajale (osutajatele). Need teenused piirduvad üksnes siseriikliku kirjavahetuse ja sissetulevate rahvusvaheliste kirjasaadetiste kogumise, sorteerimise, transportimise ja kättetoimetamisega, olenemata sellest, kas tegemist on kiirendatud kättetoimetamisega või mitte, järgmiste kaalu- ja hinnapiirangute raames. Alates 1. jaanuarist 2003 on kaalupiirang 100 grammi ja alates 1 .jaanuarist 2006 on kaalupiirang 50 grammi. Neid kaalupiiranguid ei kohaldata alates 1. jaanuarist 2003, kui hind võrdub võimaliku kiirema standardikategooria esimese kaaluastme kirjasaadetise kolmekordse üldhinnaga või on sellest kõrgem, ega alates 1. jaanuarist 2006, kui hind võrdub kahe ja poole kordse üldhinnaga või on sellest kõrgem. Direktiivi2002/39/EÜ preambuli p 31 kohaselt lükati direktiivi 97/67/EÜ kehtivusaja lõpp edasi kuni 31. detsembrini 2008.
§-s 51 universaalse postiteenuse osutaja kasuks reserveeritud piirang vastab direktiivides sätestatud põhimõtetele. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Kohtunikud Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.