) § 98 lg 1 kohaselt on maksusumma määramise tähtaeg kolm aastat ja maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral kuus aastat, kusjuures aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Asjaolu, et kaebuse esitaja ei jätnud TMS § 51 lg-s 4 nimetatud tulumaksu tahtlikult tasumata, nähtub muuhulgas Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 24.04.2007.a. kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest, mille kohaselt: „Kuigi M. Linnamäe OÜ Hortense ja OÜ Solaron Trade juhatuse liikmena on rikkunud TMS § 54 lg 2 ja 4, jättes seotud isikutele antud laenud deklareerimata 2 tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse maksete deklaratsioonides (TSD) ning väljastatud laenudelt tulumaksu maksmata, siis arvestades asjaolu, et pole tõendatud varjatud kasumi väljaviimise kavatsus ning maksumaksja käitumine revisjoni käigus, mis seisnes ilmnenud puuduste koheses kõrvaldamises, viitavad maksumaksja hooletusele maksukohustuse deklareerimisel, mitte aga tahtlikule maksude maksmisest kõrvalehoidumisele." Järelikult saanuks maksuhaldur 13.04.2006.a (s.o. samal päeval, millal kaebuse esitaja esitas maksuhalduri ettepanekul parandusdeklaratsioonid ja tasus tasumata tulumaksu)
lõike 1 alusel määrata tähtpäevaks tasumata tulumaksu üksnes kuni 13.04.2003 (kolm aastat tagasi 13.04.2006.a.) tähtpäevaks tasumata tulumaksult. Kuna intressid on arvestatud ajavahemikul jaanuarist 2002 kuni oktoobrini 2005, siis on ülekaalukalt suur osa intressinõudes näidatud intressidest arvestatud tulumaksult, mida kaebuse esitaja 13.04.2006.a ei olnud kohustatud maksma. Nimetatud asjaolu omab intressinõude õiguspärasuse seisukohalt olulist tähtsust, kuna kui puudub põhivõlg (tasumata tulumaks) või kui põhivõlga ei ole võimalik õiguslikult siduvalt kindlaks teha, siis ei ole võimalik ka intressi arvestada. Kaebuse esitaja märgib, et tähtpäevaks tasumata maksusumma vabatahtlik tasumine ei saa panna maksukohustuslast raskemasse olukorda võrreldes olukorraga, kus maksukohustuslast kohustatakse tähtpäevaks tasumata maksusummat maksma maksuotsusega. Kui maksuhaldur oleks 13.04.2006.a teinud kaebuse esitajale maksuotsuse, millega oleks kohustanud kaebuse esitajat tasuma tähtaegselt maksmata TMS § 51 lõikes 4 nimetatud tulumaksu, oleks maksuhaldur saanud tulumaksu nõuda üksnes alates 13.04.2003.a. Kuna maksuhaldur ei teinud kaebuse esitajale maksuotsust, vaid tegi ettepaneku maksudeklaratsioonide vabatahtlikuks parandamiseks, siis õiguslikus mõttes oli kaebuse esitajal kohustus parandada maksudeklaratsioone samuti üksnes alates 13.04.2003.a. Seega on maksuhaldur käitunud kaebuse esitaja suhtes ebaausalt, veendes kaebuse esitajat käituma viisil, millega kaasnes suurem maksukoormus. Kaebuse esitaja märgib ka, et kaebuse esitaja TMS § 51 lõikes 4 nimetatud tulumaksukohustust ei ole õiguslikult siduvalt kindlaks tehtud. Ehk teisisõnu -maksuhaldur ei ole teinud kaebuse esitaja suhtes maksuotsust ega ühtki teist haldusakti, millega oleks siduvalt tuvastatud tulumaksukohustuse olemasolu ja suurus. Samuti viidi kaebuse esitaja suhtes läbi üksikjuhtumi kontroll, mitte revisjon. Seega, erinevalt revisjonist on kaebuse esitajal võimalik vaidlustada intressinõude õiguspärasust ka põhjusel, et puudub tähtpäevaks tasumata maksusumma, millelt intressi arvestati (vt. näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi 29.11.2007.a. kohtuotsuse punkte 11 - 12 haldusasjas nr. 3-3-1-45-07). Eelnevast tulenevalt puuduvad igasugused piirangud väitmaks, et kaebuse esitaja poolt 13.04.2006.a tasutud tulumaks on valdavas osas makstud ilma õigusliku kohustuseta.
lõike 2 kohaselt ei arvestata intressi tasumata maksusummalt või selle osalt, mis on võrdne maksukohustuslase poolt enammakstud maksusumma või selle osaga. Seega tuleneb nimetatud sättest, et maksuhaldur peab pidama maksuvõlgade, sealhulgas intresside, summaarset arvestust. Järelikult, kui maksukohustuslasel on näiteks üks või mitu enammakstud maksusummat ning üks või mitu tasumata maksusummat, mis ületavad enammakseid, tuleb tasumata maksusummadelt intressi arvestamiseks arvutada esmalt välja konkreetse tasumata maksusumma proportsionaalne osa tasumata maksusummade kogusummast ning vastavas 3 proportsioonis arvestada intressi konkreetselt tasumata maksusummalt. Nimetatud järeldust kinnitab ka intressinõude teise lehekülje all olev maksuhalduri selgitus: „Maksuhaldur selgitab, et intressi ei arvestata konkreetse maksu võlasaldolt, vaid maksuseadustest tulenevate maksukohustuslase rahaliste kohustuste üldsaldolt, st intressiarvestuses võetakse aluseks põhimaksude võlasaldod, mida on võrdse protsendi võrra vähendatud maksukohustuslasele maksuseaduste alusel tagastamisele või tasumisele kuuluvate summade ulatuses (
lg 2)." Käesoleval juhul ei nähtu intressinõudest kaebuse esitaja erinevate maksude enammaksete arvele võtmine, mistõttu intressinõue ei vasta
sellest ei selgu, kuidas on tasumisele kuuluv intressinõue määratud. Ebaõige on vaideotsuse punktides 2.2 esitatud väide, et intressinõudes on märgitud, milliste maksude osas on kaebaja viivituses olnud ning et ka intressinõudele lisatud kontokaardist on selgelt näha, millise tasumata maksuga tegemist on. Intressinõudest ega kontokaardist ei nähtu, millise tasumata maksusummaga tegemist on. Intressinõude lk. 3 ülal kasutatakse väljendit „Ettevõtte tulumaks“, mis ei ole kooskõlas TMS-is kasutatud mõistetega ning millest ei selgu, millise maksuga, kas erisoodustuse, kingituse, annetuse ja vastuvõtukulude või näiteks dividendi tulumaksuga tegemist on. Kontokaardil kasutatakse lihtsalt väljendit «põhimaks", mille puhul jääb samuti arusaamatuks, mida on mõeldud. Kui kaebuse esitaja ei oleks kursis, milliste maksude eest talle intressinõue võidi väljastada, ei saaks intressinõudest üldse aru, millistelt maksudelt on intressi arvestatud. Riigikohtu halduskolleegiumi 27.06.2001.a. kohtuotsuse põhjendava osa punktides 2 ja 3 haldusasjas nr 3-3-1-33-01 leidis Riigikohus, et: „Ekslik on ringkonnakohtu järeldus, et vaatamata andmete puudumisele maksuvõla kujunemise kohta maksustamisperioodide lõikes, on vaidlustatud ettekirjutus muus osas motiveeritud. Ringkonnakohus on selle järelduse teinud väite alusel, et maksumaksjale on deklareeritud ja tasutud maksusummad teada, kuid jätnud need ettekirjutuse sisuliseks kontrollimiseks vajalikud andmed välja selgitamata. Ringkonnakohus ei ole pööranud tähelepanu ka sellele, et maksuvõla suurust võivad mõjutada tegurid, millest maksumaksja või maksu kinnipidaja ei ole teadlik.“ Seega, kuivõrd intressinõue ei ole kontrollitav, ei vasta
Lähtudes eeltoodust palub kaebuse esitaja tühistada Lõuna maksu- ja tollikeskuse 12.04.2007.a intressinõue nr 13-2.1/4221 ning mõista välja Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuselt menetluskulud. Vastustaja vastuväited 3.Vastustaja peab kaebuse esitaja taotlust tühistada Lõuna maksu- ja tollikeskuse 12.04.2007 intressinõue nr 13-2.1/4221 alusetuks ja põhjendamatuks ning vaidleb sellele vastu. Vastustaja leiab, et kuna kaebuse esitaja parandas ise deklaratsioonid ka perioodi kohta, mille kohta maksuhalduril
lg 1 esimese lause järgi enam maksusumma määramise õigust tähtaja möödumise tõttu ei olnud, ei kuulu kohaldamisele mitte § 98 lg 1 esimeses lauses sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg, vaid hoopis kõnesoleva sätte teises lauses sätestatud kuueaastane aegumistähtaeg. 4 Kohaldamisele kuulub kuueaastane aegumistähtaeg, kuna
sätestab, et kui maksukohustuslane enne maksusumma määramise aegumist (§ 98) avastab, et tema poolt või tema nimel esitatud deklaratsioonis esinevate vigade või andmete puudulikkuse tõttu on deklareeritud maksusumma väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast maksusummast, teavitab ta sellest viivitamata maksuhaldurit kirjalikult. See tähendab, et maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurit deklaratsioonis esinevatest vigadest või andmete puudulikkusest teavitama üksnes ajani, mil maksusumma määramine ei ole aegunud. Kuna kaebuse esitaja on esitanud deklaratsioonid ka perioodi kohta, mida
lg 1 esimesest lausest tulenev kolme aastane tähtaeg ei kata, siis oli maksuhalduril mõistlik eeldada, et esitades deklaratsioonid ka
lg 1 sätestab, et maksukohustuslane või muu menetlusosaline, kes leiab, et maksuteate, maksuotsuse, vastutusotsuse, korralduse või muu maksuhalduri haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi, võib taotleda selle haldusakti kehtetuks tunnistamist, muutmist või uue haldusakti väljaandmist.
lg 2 kohaselt on menetlusosalisel õigus vaidlustada ka viivitust, tegevusetust, ametiisiku või eksperdi taandamisest keeldumist, haldusakti andmise taotluse tagastamist ning muid maksuhalduri toiminguid. Juhul, kui kaebuse esitaja leidis, et kontrolli käigus rikkus maksuhaldur mingil viisil tema õigusi või ei pidanud kinni seadusest tulenevatest kohustustest, pidanuks kaebuse esitaja
lgtes 1 ja 2 sätestatud tähtaegu silmas pidades esitama maksuhalduri tegevuse peale vastavasisulise vaide. Kaebuse esitaja ei ole
lg-tes 1 ja 2 nimetatud õigust kasutanud ning ei ole esitanud vaiet maksuhalduri toimingute ega põhivõla kujunemise kohta, mistõttu on selge, et maksuhaldur ei ole oma tegevusega rikkunud seadust ega kaebuse esitaja õigusi ja vabadusi. Seega on asjakohatud kaebuse esitaja väited, justkui oleks maksuhaldur rikkunud kuueaastase aegumistähtaja kohaldamisega kaebuse esitaja õigusi. Kaebuse esitaja väidab, et maksuhaldur saanuks 13.04.2007 (s.o samal päeval, millal kaebuse esitaja esitas maksuhalduri ettepanekul parandusdeklaratsioonid ja tasus tasumata tulumaksu)
lg 1 alusel määrata tähtpäevaks tasumata tulumaksu üksnes kuni 13.04.2004 (kolm aastat tagasi 13.04.2007) tähtpäevaks tasumata tulumaksult. Vastustaja märgib, et eelnimetatud väites on kaebuse esitaja eksinud faktiliste asjaolude suhtes. Kaebuse esitaja ei esitanud parandusdeklaratsioone mitte 13.04.2007, vaid 13.04.2006. Sellest tulenevalt on ka väär kaebuse esitaja väide, et maksuhaldur saanuks
lg 1 alusel (vastustaja arvates peaks olema
lg 1) määrata tähtpäevaks tasumata tulumaksu üksnes kuni 13.04.2004.
lg 1 kolmas lause sätestab, et aegumistähtaeg algab selle maksudeklaratsiooni esitamise tähtpäevast, mida ei esitatud või milles esitatud andmete alusel maksusumma valesti arvutati. Sellest tulenevalt algas kaebuse esitaja esitatud parandusdeklaratsioonide aegumistähtaeg 13.04.
).
lg 1 sätestab maksuhalduri kohustuse anda maksukohustuslase taotlusel teavet tema poolt tasumisele kuuluvate maksude, maksusumma arvutamise korra ja määramise aluste kohta ning selgitusi deklaratsiooni täitmise ja vaide või taotluse esitamise kohta. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt selgitab maksuhaldur vajaduse korral maksukohustuslasele tema õigusi ja kohustusi.
lg 1 sätestab maksuhalduri õiguse anda
-i ja maksuseaduste selgitamiseks ning tutvustamiseks selgitusi ja juhendeid, mille eesmärk on tagada seaduste ühetaoline kohaldamine. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et lg-s 1 nimetatud selgitused ja juhised ei ole maksukohustuslasele siduvad. Maksuhaldur on maksumenetluse käigus kaebuse esitajale andnud selgitusi tema poolt tasumisele kuuluvate maksude, maksusumma arvutamise korra ja määramise aluste kohta, maksudeklaratsiooni täitmise ja vaide või taotluste esitamise kohta. Maksuhalduri tegevust, (juhendades kaebuse esitajat parandama kõiki valeandmeid sisaldavaid deklaratsioone) ei saa vaadelda ebaseaduslikuna, kuna maksuhaldur on sellise tegevuse läbi täitnud vaid endale seadusega pandud kohustusi - on seisnud maksuseaduste täitmise ja ühetaolise kohaldamise eest. Kaebuse esitajal ei olnud kohustust maksuhalduri selgitustest juhinduda. Seega ei pidanud kaebuse esitaja, hoolimata maksuhalduri sellekohastest selgitustest ja juhenditest, neid täitma ning parandusdeklaratsioone esitama. Vastustaja ei nõustu kaebuse esitajaga, et tulumaksuseaduse § 51 lg 4 nimetatud tulumaksukohustust ei olegi õiguslikult kindlaks tehtud, kuna maksuhaldur pole kaebuse esitaja suhtes teinud maksuotsust ega ühtegi teist õigusakti, millega oleks siduvalt tuvastatud tulumaksukohustuse olemasolu ja suurus ning eelnevast tulenevalt puuduvad igasugused piirangud väitmaks, et kaebuse esitaja poolt 13.04.2006 (vastustaja arvates peaks olema 02.05.2006) tasutud tulumaks on valdavas osas makstud ilma õigusliku kohustuseta. 07.07.2006 tegi maksuhaldur kontrollakti, milles on fikseeritud, et kaebuse esitaja on parandusdeklaratsioonide esitamisega kõrvaldanud kontrolli käigus avastatud vead.
Sama paragrahvi lg 4 sätestab, et deklaratsiooni esitaja on kohustatud esitama talle teadaolevalt õigeid andmeid ning andmete õigsust kirjalikult kinnitama. Seega on väär kaebuse esitaja väide, justkui poleks 6 tulumaksuseaduse § 51 lg-s 4 nimetatud tulumaksukohustus kindlaks tehtud, kuna maksuhaldur pole kaebuse esitaja suhtes teinud maksuotsust ega ühtegi teist haldusakti. Maksukohustuslase kohustused ei tulene mitte üksnes maksuhalduri poolt tehtud maksuotsustest või teistest haldusaktidest, vaid ennekõike just maksukohustuslase enda esitatud andmetest.
sätestab, et maksuhaldur lähtub maksukohustuse kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest, maksukohustuslase raamatupidamisarvestustest ja muust tema enda tegevuse kohta peetud arvestustest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid. See tähendab, et üldjuhul tekibki maksukohustuslase maksukohustus tema enda poolt deklareeritud andmete põhjal. Maksuotsuse või mõne muu haldusakti tegemine maksukohustuste kindlakstegemiseks ja maksusumma määramiseks on siiski erandlikud toimingud, millised maksuhaldur teeb juhul, kui tekivad kahtlused või vaidlused maksukohustuslase esitatud või esitamata andmete õigsuses. Olukorras, kus maksukohustuslane esitab parandusdeklaratsioonid, ei tulene maksukohustuslase kohustus täita maksukohustust, mitte maksuhalduri tehtud maksuotsusest, vaid seadusest (
§-d 82 ja 85). Seega ei tulene ka kaebuse esitaja kohustus maksta 13.04.2006 tehtud parandusdeklaratsioonidest tulenev tasumata tulumaks, mitte maksuotsusest vaid seadusest. Absurdne oleks olukord, kus kontrolli käigus (mille üheks võimalikuks lõpptulemuseks on maksuotsus) esitab maksukohustuslane parandusdeklaratsioonid, mistõttu maksuhaldur maksuotsusega maksusummat määrata ei saa ning peaks siis parandusdeklaratsioonidest tulenevaid kohustusi lugema õiguslikult mittesiduvateks, mida maksukohustuslane võib, ent ei pea täitma. Seadusandja tahet ja kohtupraktikat arvestades ei saa nõustuda seisukohaga, et juhul, kui maksukohustuslane esitab parandusdeklaratsioonid - ja maksuhalduril puudub maksuotsuse tegemise alus - siis ei ole need parandused õiguslikult siduvad, kuna maksuhaldur ei ole teinud maksuotsust. Seadusest (
§-d 82 ja 85) tulenevalt on deklaratsioonis või parandusdeklaratsioonis esitatud andmed makskohustuslasele õiguslikult siduvad ka ilma sellekohase maksuotsuse või mõne muu haldusaktita. Vastustaja leiab, et intressinõue vastab nii
lg-s 3 kui ka
lg 2 teises lauses sätestatud tingimustele.
lg 3 kohaselt tuleb intressinõudes näidata viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg. Intressinõudes on tabelis lk-del 1-2 märgitud viivitatud päevade arv, intressimäär (0,06 %), tasumisele kuuluv intressisumma (505 612 krooni) ja tasumise tähtaeg (kümne kalendripäeva jooksul alates haldusakti kättesaamise päevast arvates). Intressinõue vastab ka
lg 2 teises lauses sätestatule, kuna on selge, kuidas tasumisele kuuluv intressinõue on määratud: intressinõudes on märgitud, mis tähtaegadest algab intressi arvestamine ning milline on intressimäär. Ka on selgitatud, et intresse ei arvestata mitte konkreetse maksu võlasaldolt, vaid maksuseadusest tulenevate maksukohustuste rahaliste kohustuste üldsaldolt. Parima arusaamise ja selguse huvides on maksuhaldur lisanud intressinõudele ka intressiarvestuse kaardi. Seega on maksuhaldur teinud kõik endast oleneva, et haldusakt ja sellest tulenevad kohustused ja õigused oleksid seadusega kooskõlas ning maksukohustuslasele arusaadavad, selged ja üheselt mõistetavad. Vastustaja märgib, et seadusest ei tulene maksuhalduri otsest kohustust märkida intressinõudele ega selle lisadele, milliste maksude osas on kaebaja viivituses olnud.
lg 3 järgi peab intressinõudes olema näidatud viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressi 7 summa ja tasumise tähtaeg. Seetõttu on kaebaja sellekohased etteheited haldusaktile asjakohatud. Vastustaja leiab, et viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-33-01 on asjakohatu. Kohtulahendis on välja toodud, et haldusaktis oli näidatud ainult maksusumma suurus ja intressi suurus kindla päeva seisuga. Sealjuures oli näitamata, millise perioodi maksuvõlaga on tegemist ning kuidas on intress arvestatud. Vaidlustatud intressinõudes eelnimetatud puudusi ei esine (p-d 3.7 ja 3.8). Seega on kõnesolev kohtuotsus tehtud sellise haldusakti kohta, milles esinevaid vigu vaidlustatud intressinõudes ei esine. Arvestades eeltoodut on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud intressinõue on formaalselt ja materiaalselt õiguspärane. Maksuhaldur on täitnud seadusest tulenevaid kohustusi ning intressinõue on seaduslik ja õiguslikult siduv. Seetõttu leiab vastustaja, et kaebuse esitaja taotlus Lõuna maksu- ja tollikeskuse 12.04.2007 intressinõude nr 13-2.1/4221 tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus 4. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 3 lõike 1 punkti 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Poolte vahel on maksustamisest tulenev vaidlus ja kuna maksuõigus kuulub avaliku õiguse valdkonda, siis on vaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses. HKMS § 6 lõike 2 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti tühistamist, millise õiguse annab ka Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 87 ja
HKMS § 9 lõige 3 sätestab, et kohtueelse menetluse läbimisel võib halduskohtusse kaebuse esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta. Vaideotsus on asjas tehtud 21.12.2007.a (tl 28-33). Kaebuse kohaselt on kaebuse esitaja vaideotsuse kätte saanud 27.12.2007.a ja kuna kaebus on Tartu Halduskohtule elektrooniliselt esitatud esmaspäeval 28.01.2008.a (tl 3), siis on tegemist tähtaegselt esitatud kaebusega. 5. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koostoimest tuleneb, et halduskohtu pädevuses on ainult selliste õigusvastaste haldusaktide tühistamine, mis rikuvad kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi või piiravad tema vabadusi. Halduskohus, tutvunud kaebuse ja vastusega, kuulanud ära poolte esindajate seisukohad, tutvunud asjas kogutud kirjalike tõenditega, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus on põhjendatud. HKMS § 26 lõike 1 punktist 1 tuleneva volitusnormi alusel tuleb vaidlustatud haldusakt tühistada ja vastustajale tuleb teha ettekirjutus asja uuesti otsustamiseks. Poolte vahel ei ole vaidlust küsimuses, et kaebuse esitaja esitas 13.04.2006.a parandusdeklaratsioonid maksuhalduri ettepanekul järgides parandusdeklaratsioonide täitmisel maksuhalduri juhtnööre.
lõigetest 1 ja 2 tuleneb, et kui maksukohustuslane usaldab makshalduri poolt antud teavet ja seaduste tõlgendamist, siis on sellisel juhul välistatud tõlgendada ja käsitleda maksukohustuslase tegevust maksude maksmisel tahtliku tegevusena
lõike 1 tähenduses, mis annaks aluse selle lõike teises lauses sätestatu kohaldamiseks kaebuse esitaja suhtes. Haldusorganil on haldusmenetluses selgitamiskohustus HMS § 36 lõikes 1 sätestatud mahus. Hea halduse tavaga on kohtu arvates vastuolus olukord, kus vastustaja järgib haldusorgani selgitamiskohustust ja kaebuse esitaja järgib omakorda haldusorgani selgitust, kuid selle tagajärjel suureneb kaebuse esitaja maksukohustus perioodile, mil maksusumma määramise tähtaeg on möödunud ja maksusumma määramine on välistatud aegumise tõttu. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas puuduvad tõendid kaebuse esitaja tahtluse kohta, mille alusel saaks järeldada, et kaebuse esitaja suhtes kuulub kohaldamisele
lõike 1 teises lauses sätestatud kuue aastane maksusumma määramise aegumistähtaeg. Kohtu seisukohta kinnitab ka Lõuna Ringkonnaprokuratuuri 24.04.2007.a kriminaalmenetluse lõpetamise määruses (tl 34-38) tuvastatu, mille kohaselt ei ole käesoleva kaebuse esitanud äriühingu juhatuse liige toime pannud tahtlikku maksude maksmisest kõrvalehoidumist, vaid tegemist on maksumaksja hooletusega maksukohustuse deklareerimisel. Seega on kaebuse esitaja õigesti osundanud, et vaidlusalune intressinõue on vastuolus TMS § 51 lõikega 4 ja
lõike 1 esimeses lauses sätestatuga intressinõude osas perioodil 01.07.2002.a kuni 12.04.2003.a, kuna maksuotsusega oleks vastustaja saanud kaebuse esitajalt tulumaksu nõuda alates 13.04.2003.a. Kuna kriminaalmenetluse raames on tuvastatud, et kaebuse esitaja juhatuse liige ei ole toime pannud tahtlikku maksude maksmisest kõrvalehoidumist, siis ei ole seda saanud teha ka juriidiline isik, kuna vastustaja ei ole tuvastanud vastavat tahtlust kaebuse esitajaga seotud ühegi teise füüsilise isiku tegevuses. Vaideotsuse resolutsiooni kohaselt (tl 32-33) on intressinõue tunnistatud kehtetuks 153 krooni osas. Samas on vaideotsuse motiveerivas osas tuvastatud intressinõude õigusvastasus 8914 krooni osas. HMS § 60 lõige 2 sätestab, et kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele. Haldusakti resolutiivosa on haldusaktiga kindlaksmääratavaid õigusi ja kohustusi sisaldav osa. Haldusakti muudel osadel, sealhulgas haldusakti põhjenduses tuvastatud asjaoludel on iseseisev õiguslik tähendus ainult seaduses sätestatud juhtudel. Vastustaja ja vaideotsuse tegija ei ole viidanud õigusaktile, millest tuleneks käesoleval juhul HMS § 60 lõikest 2 erinev regulatsioon vaidlusalusele intressinõudele.
lõige 2 sätestab, et intressi ei arvestata tähtpäevaks tasumata maksusummalt või selle osalt, mis on võrdne maksuhalduri poolt maksukohustuslasele käesoleva seaduse, maksuseaduse või tollieeskirjade alusel maksmisele või tagastamisele kuuluva maksusummaga. 9 Kuna käesolev intressinõue on vastuolus
lõikega 2 tuleb halduskohtul intressinõue tühistada ka 8761 krooni osas (8914 – 153 = 8761), sest vaideotsuse resolutsioon ei sisalda vaideorgani vastavat otsustust. Selles osas vaidlusaluse intressinõude tühistamine eeldab aga kaebuse esitajale uue intressinõude koostamist ja väljastamist ning käesoleva intressinõude tervikuna tühistamist. Osundatud õigusvastasuse motiivil nõustub kohus kaebuse esitajaga, et intressinõue ei ole kontrollitav ja kuulub seega tühistamisele. Kohus ei saa aga nõustuda kaebuses toodud motiividel väitega, et intressinõue on sisuliselt õigusvastane perioodi 13.04.2003.a – 10.11.2005.a kohta esitatud parandusdeklaratsioonide osas, mil kaebuse esitaja oli 3 aastase aegumistähtaja toimealas. Käesolev kohtulahend ei välista aga kaebuse esitaja poolt osundatud võimalust realiseerida parandusdeklaratsioonide esitamise õigus. 6. HKMS § 92 lõige 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja menetluskulu nimekirja ja kuludokumentide (tl 69-73) kohaselt on kaebuse esitaja kandnud menetluskulu õigusabile ja riigilõivule 20 186, 30 krooni. Kuna tegemist on põhjendatud ja vajalike ning kantud menetluskuludega tuleb menetluskulu vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista. Roby Koik Kohtunik 10
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.