Obsah (4)

§ 64§ 63§ 67§ 11

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 24.03.2008.a Tallinn Haldusasja number 3-07-1685 Haldusasi R.V kaebus Tallinna Vangla di

) § 63 lõikele 1 on distsipliinirikkumine vangistusseaduse ja vangla sisekorra eeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuini 45-ks ööpäevaks.

§ 64

lõike 1 kohaselt viib läbi ning selgitab distsiplinaarmenetluse asjaolud välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 informeeritakse kinnipeetavat distsipliinirikkumisest, millest teda süüdistatakse ning kinnipeetaval on õigus anda seletusi. Lõike 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse, millele kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Vastavalt lõikele 4 määrab distsiplinaarkaristuse vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Lõike 5 kohaselt lisatakse materjalid määratud distsiplinaarkaristuse kohta kinnipeetava isiklikku toimikusse.

1. Justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr. 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 97 lõike 1 kohaselt koostatakse distsiplinaarmenetluse protokoll kui kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises. Sama paragrahvi lg 2 sätestab protokolli kantavad andmed, sh peab protokollis sisalduma viide kinnipeetavalt võetud seletusele, distsipliinirikkumise aeg ja koht, distsipliinirikkumise kirjeldus ja viide õigusakti sättele, mida on rikutud, ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta, tunnistajate nimed. VSkE §-i 98 kohaselt lisatakse protokollile tunnistajate seletused, distsipliinirikkumise avastanud ametniku ettekanne, kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta, õiend kinnipeetava kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta ja õiend kartserisse paigutamise kohta.
2. Tallinna Vangla direktori 03.08.2007.a käskkirjaga nr. 686-d määrati R.V-le distsiplinaarkaristuseks noomitus vangistusseaduse § 67 punktide 1, 2 alusel, mis kohustab kinnipeetavat täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning mitte takistama vanglaametnikke nende kohustuste täitmisel. Vangistusosakonna inspektor-kontaktisik O.K poolt on koostatud ettekanne nr. 1296 selle kohta, et 17.07.2007.a kella 09.30 paiku tahtis R.V ilma vastava loata võtta kambrisse kaasa arvutimälukaardi ja CD-plaadid. Peale asjade äravõtmist nõudis kinnipeetav neid tagasi ja käitus agressiivselt. Samuti ei tahtnud ta minna tagasi kambrisse, millega segas vanglaametniku tööd. Kinnipeetav R.V kinnitab oma seletuskirjas, et ta pole agressiivselt käitunud, vaid nimetab oma käitumist emotsionaalseks ja tunnistab, et võis kõnelda kõrgendatud häälega. Samuti ei mõista ta, miks talle keelatakse võtta kambrisse CD- plaate. 17.07.2007.a kirjutas juhtunu kohta seletuskirja vangistusosakonna vanemvalvur inspektori ülesannetes L.L, kes samuti kinnitab, et R.V tahtis kambrisse viia arvutimälukaardi ja CD-plaadid ning et R.V käitus agressiivselt. Distsiplinaarmenetluse protokollist, mis on koostatud vangistusosakonna inspektor- kontaktisiku O.K poolt, nähtub distsipliinirikkumise aeg ja koht, distsipliinirikkumise kirjeldus ja viide õigusakti sättele, mida on rikutud ja ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta. Karistuse ettepanekuks on toodud noomitus, 3 kuna kinnipeetav eiras vangistusalaseid õigusakte. R.V on 20.07.2007.a koostanud protokolli kohta märkuste lehe. Tallinna Vangla kodukorra p.3.1 alusel vanglasse saabunud kinni peetava isiku isiklikud asjad paigutatakse vastuvõtuprotsessi sujuvama läbimise eesmärgil hoiule kinni peetavate isikute isiklike asjade lattu (edaspidi ladu), jättes kätte vaid esmased hügieenitarbed (juhul kui ei väljastata vangla poolt), ilmastikule vastavad riideesemed ja jalatsid (juhul kui ei väljastata vangla poolt), kaitseõigust tagavad materjalid ja religioosne sümboolika. Lattu võetakse hoiule ka vahistatule pakiga toodud isiklikud asjad. Tallinna Vangla kodukorra p. 3.7 alusel väljastatakse laost kambrisse kinni peetavale isikule asju kinnitatud taotluse alusel. Taotluse kinnitab vangistusosakonna peaspetsialist. Asju väljastatakse graafiku järgi üks kord nädalas. R.V tunneb kehtivat korda ja asjade saamisel oli ta esitanud taotluse, kuid seal ei olnud küsitud kambrisse kasutamiseks äravõetud asju. Kuna kaebaja lootis need viia kambrisse ilma loata ning ta tabati O.K poolt sellelt tegevuselt, siis see tekitas kaebajas põhjendamatut viha. Kaebaja ei lahkunud tagasi oma kambrisse, hakkas vastu vaidlema ja nõudis ametnikelt asjade kambrisse lubamist. Kinnipeetaval ei olnud õigust hakata vaidlema ning seejuures kõrgendatud häälel kuni karjumiseni ja lahkumisel ruumist lüüa jalaga toidukäru. R.V ei saa väita, et ta järgis kodukorra nõudeid, kuna teadis, et laost saab asju kinnitatud taotluse alusel ning ta ei tohi nõuda asju surveavaldamisega ja omapoolsete nõudmiste esitamisega, vaid ta pidi tagasi minema kambrisse. R.V esitas nõudmisi 5 minuti kestel, kuigi tema avaldus oli juba lahendatud ja asjad väljastatud. Kahtlemata takistas see ametnikel tööülesannetega edasiliikumist ning nõudis ametnikelt vaoshoitust ja tarbetut ajalist lisatähelepanu. Kaebajale tuli selgitada ühtesid ja samu asjaolusid korduvalt. R.V karjumine ei ole tavaline käitumine, antud juhul 3 ametnikku pidid taluma tema karjumist ning nad ka tunnetasid ohtu. Toidukäru löömine jalaga kinnitab lisaks, et kaebaja oli agressiivne. Kuid kaebaja sissetoodud agressiivsuse teema on eksitav, kuna kaebaja avaldas allumatust korra suhtes ja ta ka ei allunud korraldusele, et minna tagasi kambrisse. Kas korda rikutakse agressiivsusest või emotsionaalsusest, ei selgita ega õigusta korrarikkumist. Kaebaja pidi lahkuma koheselt, kui tema küsimus oli lahendatud ning O.K palus lahkuda kambrisse, kuid R.V hakkas hoopiski vaidlema, oluline ei ole seejuures, kas ta vaidles vastu 5 minutit või rohkemgi aega. R.V rikkus kodukorra p 3.7, kui püüdis viia salaja kambrisse asju, mida talle ei olnud taotlusest tulenevalt lubatud. Juhtunu asjaolusid hinnates märgiti ära agressiivne käitumine. Kaebajale määrati karistuseks noomitus, kuna sellist käitumist ei tohi kinnipeetav endale lubada.
3. Tallinna Vangla direktori 03.08.2007.a käskkirja nr 686-d kohaselt on R.V pannud toime rikkumise vangistusseaduse § 67 punktide 1, 2 alusel, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele ning mitte takistama vanglaametnike kohustuste täitmist. Vaidlusaluse käskkirja on teinud pädev isik temale antud kaalutlusõiguse piires. Otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule alusele ning selle tegemisel ei ole esinenud olulisi menetlus- ega vormivigu, mistõttu Tallinna Vangla direktori 03.08.2007.a käskkiri nr 686-d on õiguspärane. KOHTU SEISUKOHAD Kohus uurinud toimikusse esitatud materjale leiab, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ja tunnistajate O.K; L.L ja N.G ütlused, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
4. Vastavalt

§ 63

lg 1 on distsipliinirikkumine

, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena 4 kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Seega on distsiplinaarkaristuse määramine ja valik vangladirektori kaalutlusõiguse(diskretsiooni) teostamine, milles ta peab tuvastama süülise käitumise ja karistuse määramisel arvesse võtma teo toimepanija süüteoga seotud asjaolusid, arvestama süüdlase isikuga vms oluliste asjaoludega. Kohtul puudub võimalus hinnata sellise kaalutlusotsustuse otstarbekust. HKMS § 19 lg 6 tulenevalt on kohtul võimalik kontrollida, kas kaebajale süüks pandud tegu on tõendamist leidnud ning kas karistuse määramisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid.

§ 67

p 1 on sätestatud, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Vastavalt

§ 11

lg 1 kohaldatakse

ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele Haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi.

§ 64

lg 2 kohaselt informeeritakse kinnipeetavat kohe distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse ning kinnipeetaval on õigus anda selgitusi. 13.Distsiplinaarmenetlus alustati 17.07.07.a. toimunud sündmuse kohta tulenevalt vangistusosakonna inspektor-kontaktisiku ettekandele nr 1296 (tlk 96) ja kaebaja kirjutas seletuskirja 19.07.07.a. (tlk 97-99). Distsiplinaarmenetluse kestel anti kaebajale sõnaõigus, koostati menetlusprotokoll ning R.V esitas protokolli kohta märkused 20.07.07.a. (tlk 101103). 19.07.07.a. seletuskirjas leiab kaebaja, et osas, mis puudutab ettekannet 1296 ja seal märgitud agressiivset käitumist, on temal oma seisukoht. R.V leidis, et ta ei keeldunud tagasi minemast kambrisse, vaid tekkis sõnavahetus ehk diskussioon, mille käigus ta üritas välja selgitada, miks ta ei tohi kaasa võtta CD-plaate, kui samas lubati kaasa võtta raamatud, dokumendid jne. Agressiivse käitumise osas märgib, et tegelikult võis tegu olla parimal juhul emotsionaalse käitumisega, kuna ta võis rääkida natuke kõrgendatud hääletämbriga; agressioon eeldab eelkõige mingit vaenulikku toimingut, mida ta ei ole sooritanud; toidukäru ta ei löönud, vaid lükkas jalaga seina poole kuna see oli nurgaga keset koridori, et koridoris oli mitmeid inimesi, siis takistas see läbipääsu; ta möönab, et oleks võinud lükata käru seina äärde ka käega ja kaebaja vabandab tehtud vea eest. Distsiplinaarmenetluse protokolli kohta märkis kaebaja, et seal on valesti märgitud, et ta üritas kaasa võtta arvutimälukaardi, kuna tegemist oli Sony Playstation-2 mälukaardiga. Agressiivseks käitumiseks ei olnud nõudmise esitamine, vaid see oli emotsionaalne vestlus, et teada saada asjade äravõtmise põhjus. Tõele ei vasta väide, et ta ei soovinud tagasi minna kambrisse; see võis niimoodi tunduda O.K-le, vestlus kulges mingi aja ning talle ei antud käsklust jätta jutt ja minna kambrisse. Kui oleks aset leidnud keeldumine, oleks kohe kustutud abivägi. Valesti on märgitud, et ta soovis asjad anda A.A-le, ta pole seda öelnud ning see üleandmine oleks keelatud tegevus. Jääb arusaamatuks, milles väljendub ametniku töö segamine ja kuidas seab vestlus ohtu ametnike turvalisuse. Kaebaja märkis veel, et ta ei ole nõus pakutava karistusega, kuna ta süü ei ole sedavõrd ränk, võiks piirduda ka vestlusega, mis oleks proportsionaalne. Eelnev kinnitab, et kaebaja osales distsiplinaarasja menetluses ning sai esitada oma seisukohad. Seega järeldab kohus, et kaebaja on ära kuulatud ulatuses, mida pidasid vajalikuks nii kaebaja kui ka vastustaja ja mida peab silmas haldusmenetlus. 5

1. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et käskkiri on motiveerimata ning et sellest ei selgu asjaolud, motiivid, põhjendused või et puudub üldse põhjus ja alus, et määrata karistus. Käskkiri nimetab ära sündmused 17.07.07.a. kell 9.30, mis on seotud just nimelt kaebajaga. R.V seletused, mis olid esitatud menetluse kestel ja on kohtu poolt eelnevalt ära märgitud, kinnitavad sündmuse toimumist nii nagu seda märgib ära vaidlusalune käskkiri. 19.07.07.a. seletuskirjas esile toodud märkus, et kaebaja ei pea agressiivsuseks kõnelemist kõrgendatud hääletoonil ja toidukäru ei ole ta löönud, vaid lükkas seda jalaga, kinnitab, et ka selle kaebaja seletusega arvestati. R.V viibis vastuvõtupunktis ega olnud avaldanud, et tema kilekotis on ilma loata CD-plaadid ja mälukaardid (kaebaja väitel Sony Plystation-2 mälukaardid). R.V asub kinnipidamisel pikemat aega, ta on teadlik, missuguses korras saab kambrisse viia asju. R.V on andnud allkirja vangistusalaste õigusaktidega tutvumise kohta, sh Tallinna Vangla kodukorraga tutvumise kohta; viimati andis ta vastava allkirja 04.07.07.a. (tlk 104). R.V on korduvalt esitanud Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles on olnud vaidluse all nii kodukorraga seotud küsimused, kui ka asjade kambrisse võtmise küsimused. Tallinna Vangla Kodukorra p 3.1 kohaselt oli ta andnud vanglasse saabumisel oma asjad ära isiklike asjade lattu. Kuna kaebaja soovis sealt kambrisse viimiseks asju, siis pidi ta saama selleks vastava loa ja vormistama taotluse. Kuna kaebaja sai asjad kätte antud juhul taotluse alusel, siis ilmus ta järgi asjadele, mida talle lubati anda, et viia need asjad kambrisse. Vastupidiselt ei oleks R.V saabunud vastuvõtupunkti 17.07.07.a. kell 9.
2. Kaebajale lubati asjad, mis ta soovis, kuid enne kambrisse tagasiviimist asjade ülekontrollimisel avastati, et ta astus kehtivast korrast üle ning püüdis salaja kaasa võtta asju, mille kohta ta ametnikele midagi ei avaldanud. Niisugune tegevus on keelatud ega ole kooskõlas kodukorra ja Vangistusseaduse nõuetega. Kaebaja ei vaidle vastu, et haldusaktis märgitud esemed avastati, kui kontrolliti üle tema kilekott. Kaebaja kirjaliku seletusega, et eksiti märkes, missuguse mälukaardiga on tegelikult tegemist, ei ole ümber lükatud asjaolu, et kotist avastati CD-plaadid ja mälukaart. Need asjad võeti ära ning viidi kaebaja asjade juurde lattu. R.V ei ole tõendanud, et tal oli luba viia kambrisse märgitud asjad. Väide, et talle jääb arusaamatuks, miks lubati kambrisse viia dokumendid ja raamatud, ei ole asjakohane, kuna ei selgita, kuidas sattusid kaebaja kilekotti need asjad, mida ametnikud kambrisse kaasa ei lubanud. Kohus jääb seisukohale, et kaebaja püüdis salaja viia kambrisse asju, milleks puudus igasugune õigustus. Kuigi kaebaja märgib, et tema ei ole avaldanud, et soovis need viia teisele kinnipeetavale, ei ole see siiski usutav, kuna ametnikud ei saanud mõelda välja ise konkreetse isiku nime, kui sellist põhjust ei oleks nimetanud kaebaja ise. Ka teisele kinnipeetavale ei tohi viia asju salaja. R.V märgib kaebuses õigesti, et selline asjade üleandmine ei oleks lubatav. Kaebaja ei märgi, et ta näitas ette asjad, mis asusid tema kilekotis või et ta teavitas, et võttis isiklike asjade hulgast kambrisse viimiseks CD-plaate ning mälukaardi. Seega vastab tõele vangla seisukoht, et isik püüdis ilma loata võtta kambrisse asjade hulgast mälukaardi ja CD-plaadid, kuid sellist taotlust asjade saamiseks ta ei olnud esitanud. Kaebaja kinnitab, et need asjad võeti ära ja kaasa lubati võtta raamatud ja dokumendid. Seega nähtub, et kaebajale oli selgitatud, mida ta tohib kaasa võtta ja mida mitte ning kaebaja kohustuseks oli minna tagasi kambrisse, so alluda, kuni korraldus kas muudetakse või mitte. Kuna asja materjalid kinnitavad, et R.V hakkas nõudma asju ja ta sai keelduva vastuse, seda kinnitasid ka tunnistajad L.L, N.G ja O.K, siis on tõendatud, et ta sai selgituse mälukaardi ja CD plaadi temalt äravõtmise kohta. Kaebaja hakkas nõudma nende asjade tagastamist, seejuures tegi ta seda kõrgendatud hääletoonil kuni hakkas karjuma ja selline tegevus vältas pikemat aega. O.K kinnitas, et kaebaja ei soovinud lahkuda tagasi kambrisse, vaid korduvalt 6 nõudis asjade andmist, st korrutas ühte ja sama ehkki oli saanud vastused ja selgitused ning korralduse minna tagasi kambrisse. Selles olukorras ei olnud põhjust R.V-l esitada uuesti ühte ja sama nõuet, kuid R.V tegi seda. Tunnistajad kinnitasid, et R.V kordas ühte ja sama nõuet ega lahkunud. Kaebaja seisukoht, et see võis niimoodi tunduda O.K-le, on ümber lükatud O.K ütlustega. O.K kinnitas, et ta andis korralduse lahkumiseks kambrisse, kuid kaebaja selle peale hakkas vaidlema vastu. Kuna kabinetis viibisid veel ka L.L ja N.G, siis kinnitavad ka nemad, et kaebaja hakkas vastu vaidlema, see kestis hinnanguliselt 5 minutit. Ükski tunnistaja ei kinnita, et nad soovinuks kaebajaga vestelda. Vastupidiselt olid tunnistajad nördinud kaebaja tegevusest, kuna kaebaja tegelikult näitas ülesse allumatust ja vaidles vastu, st ei kavatsenudki alluda kehtivale korrale ja saadud selgitustele. Seejuures hakkas kaebaja avaldama lubamatut survet, ta tõstis hääletooni ja hakkas karjuma. Kolm ülekuulatud tunnistajat leiavad, et see ei ole kaebaja tavaline emotsionaalne käitumine, vaid agressiivsus, mis päädis toidukärule jalahoobi andmisega. Kohus usaldab O.K ütlust, et kaebajale oli antud korraldus ära minna. Kohus leiab, et kaebaja hilisem väide, et tema ei kuulnud midagi, on otsitud, kuna vastupidiselt jääb arusaamatuks, miks ta lõpuks lahkus, kui ei olnud saanud korraldust ning ta soovis vestelda. Kinnipeetav vangla oludes ei liigu nii nagu tema tahab ja ei lahku ametnikega nn vestluselt siis, kui tema valib selleks aja. Kaebaja leiab, et temale ei antud korraldust jätta jutt ja lahkuda, ei selgita asjas midagi. Ametnik valib korralduse viisi ja sõnastuse ning piisab, kui ta katkestas vastuvaidlemise ja käskis ära minna, seda ei pidanud kordama vastavalt kordade arvule, mil kaebaja esitas korduvaid nõudmisi. Kinnipidamistingimustes on kiire ja kohene allumine olulise tähendusega, kuna sellega tagatakse sisejulgeolek ja töö sujuvus. Kaebaja kinnitas nii istungil kui ka seletuskirjades, et vestlus toimus, ta kõrgendas häält ja seejärel lõi toidukäru jalaga. Kohus järeldab, et kaebajale pidi olema ning oli vestluse tulemus selge, talle see ei meeldinud ning ta muutus mitte üksnes emotsionaalseks, vaid ta soovis avaldada ametnikele survet. Vastavalt hindas tema käitumist N.G, L.L ja O.K. L.L kinnitas, et ta kirjutas ettekandes, et talle tundus kaebaja selline käitumine agressiivsena, hääletoon ehmatas teda. Kaebaja kõrgendas häält, kuna ta ei saanud seda, mida soovis. Kaebaja tegevus oli suunatud O.K vastu. Tunnistaja kinnitas, et ametnikest oli N.G töötamine häiritud. Tunnistaja N.G ütlustel ärritas asjade leidmine ja keelamine R.V-d sedavõrd, et kaebaja muutus agressiivseks, kui tema nõudmistele ei allutud; tema töötamist takistas kaebaja kõva häälega karjumine. O.K jäi selle juurde, et kaebaja ärritus põhjuseta, kui avastati kilekotist asjad, mille kohta R.V ei olnud saanud luba nende kambrisse viimiseks. R.V tõstis häält ja kui sai keelu, siis ei lahkunud, vaid avaldas survet, kuna esitas korduvaid nõudmisi ja hakkas karjuma. Ametnikest O.K ja N.G tunnetasid ja hindasid kohapeal vangi tegevusest tulenevat ohtu. O.Kuropjatnik kinnitas ka kohuistungil, et temas tekitas ohutunde kaebaja ärritunud käitumine ja karjumine ning kuna kaebaja on temast ka füüsiliselt tugevam, siis ei saa tagantjärgi alahinnata ohu olemasolu. Kõik tunnistajad kinnitasid, et nad olid viisakad, et vangla oludes mitte tekitada lisapingeid, kuid see ei aidanud. Kohus nõustub vastustajaga, et selleks, et vangla oludes tekiks ametnikus ohutunne, ei pea kinnipeetav end väljendama ebatsensuurselt või otseseid ähvardusi esitades ja kuigi kaebaja ei teinud žesti või otsest miimikat, mis viitaks soovile teostada füüsiline rünne, võis ohutunne tekkida ka räigest ning ülbest vastuvaidlemisest R.V seejuures mitte üksnes ei karjunud, vaid tegi ruumist lahkumisel ka lisaks füüsilise liigutuse, mis ehmatas teisi, kuna ta lõi toidukäru jalaga. N.G kartis, et kaebaja võib ruumi tagasi pöörduda. Kaebaja seletus, et käru segas tema arvates teisi isikuid liikumisel, on asjakohatu, kuna tema ülesanne ei ole hoolitseda selle eest, kas teised isikud saavad koridoris liikuda või mitte. 7 Samas nähtub O.K ütlustest, et toidukäru ei seganud liikumist, see asetses oma tavalises kohas seina ääres ega takistanud sellest möödapääsu ning käru oleks saadud hoobist võinud liikuda teiste koridoris viibinud isikute pihta. Vastavalt on ka märgitud menetluse käigus, et R.V reageeris agressiivselt, et tegevus lõi ohu ametnike turvatundele, mistõttu otsustati teha ettepanek karistada kaebajat distsiplinaarkorras noomitusega. Kaebaja ettepanek seletuskirja kirjutamisel, piirduda vestlusega, ei ole karistust määravale isikule siduv. Kuid tunnistajate N.G ja O.K kinnitusel oli kaebaja oma vastuvaidlemisega ja karjuval toonil nõudmiste esitamisel tekitanud juba ohutunde, kuna tavaliselt kinnipeetav on suutnud end hoida vaos, seekord ületas ta suhtlemisel turvatunde piirid. Tunnistajad kinnitavad, et ametnike poolt püüti käituda vaoshoitult ja viisakalt, N.G lisas, et ta annab endale täiel määral aru, et vangla oludes tuleb ametnikel säilitada tasakaal. R.V seisukoht, et tegelikult toimus vestlus, on ekslik. Ametnikud olid temale andnud selgitused ega soovinud temaga arendada tarbetult vestlust, kaebaja hakkas esitama nõudmisi. Kui ametnikud selle käigus ka andsid seletusi või viisakalt vastuseid, ei anna see alust järeldada, et kaebajale ei olnud saanud selgeks, et korraldus jääb muutmata ning tal tuleb minna kambrisse. Kohus nõustub vangla seisukohaga, et vangla oludes kinnipeetava poolt hääletooni kõrgendamine kuni karjumiseni, mis päädis toidukäru pihta jalaga hoobi andmises väljendas kinnipeetava sellist agressiivsust, mida töötajad ei saa heaks kiita. Seega nähtub, et R.V ei piirdunud nn emotsionaalse vestlusega, kui oli saanud teda mitterahuldava vastuse ja jäi ilma asjadest, mida ta üritas ilma ametnike teadmata võtta kaasa kambrisse. Seejuures kaebaja saab ka ise hästi aru, et kui eesmärgiks olnuks käru teise kohta asetamine või nn eest ära lükkamine, saanuks seda teha käega, mitte jalahoobiga. Agressiivsusel on palju avaldumisvorme, sh verbaalne. O.K kinnitas, et kaebaja hakkas esitama nõudmisi, seejuures ta hakkas lõpuks karjuma. Agressiivse käitumise korral püüavad isikud saavutada oma eesmärke teiste huvidega mitte arvestades ning R.V selliselt käitus. Agressiivsus ei ulatunud ametnikele füüsilise kallaletungimiseni, kaebaja suutis end talitseda ja väljumisel maandas oma viha toidukäru pihta, mis ei tähenda, et kõrvalolnud N.G ja O.K jätsid ohu hindamata. Et kaebaja tegevuse peale ei kutsutud nn lisajõude, ei kinnita kaebaja väidet, et mingit ohtu temast ei ilmnenud. Ametnikud püüdsid toime tulla antud olukorras ning O.K jäi oma nõudmiste juurde ning ei tagastanud asju ja nõudis kaebaja lahkumist kambrisse lubatud asjadega. Kaebaja oma tegevusega segas seejuures ametnike tegevust. R.V seisukoht, et ta ei saa aru, milles väljendub töötajate segamine tööülesannete täitmisel, on eksitav. Juba kirjalikest seletustest nähtub, et kaebaja mõistab, tema soov mitte lahkuda, võis näida O.K-le soovina mitte minna kambrisse. O.K, N.G ja L.L seletused kinnitasid, et kaebaja ei soovinud minna kambrisse ja ta jätkas nõudmiste esitamist, kuigi oli saanud seletuse ja asjad võeti ära, seega oli keeld arusaadav. Kaebaja ei lahkunud ja seda kinnitasid ka N.G ja L.L, seejuures N.G kinnitas, et selline käitumine ja intsident takistas tal edasi töötamast. Ka O.K tegevuses tekkis viivitus, kuna kaebaja monoloog kestis 5 minutit. Seejuures nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et kaebajale määrati karistus allumatuse eest. Kaebaja allumatuse ilmnemisel ei saanud direktor jätta ettekannet tähelepanuta ning kuna direktor ei pidanud vestluse läbiviimist piisavalt tõhusaks mõjutusvahendiks, siis oli tal õigus määrata karistus, milleks antud juhul on noomitus. Ilmselgelt ei oleks avaldanud nn vestlus mõjutusvahendina antud olukorras tulemusi, kuna R.V senimaani ei tunnista, et ta pani toime süüteo. 8 Kaebaja seisukoht, et talle jääb arusaamatuks, kuidas kogu tegevus segas ametnike tööd või häiris teisi isikuid, on antud olukorras kohtule mõistetamatu. Vangla ametnik ei pea andma korduvaid seletusi ja korraldusi ega taluma kinnipeetava kõrgendatud hääletooni, edasi karjuvalt esitatud nõudmisi, veel vähem taluma jalahoopi toidukäru pihta. See tegevus häiris vangla töötajaid tavaülesannete täitmisel, pikendas toimingu läbiviimise aga ning tekitas ootamatu kõrgendatud ärevuse ja ohutunde, kuna ei olnud teada, mida kinnipeetav võib ette võtta ja kas käitumine väljub veelgi enam kontrolli alt. Muuhulgas ka toidukärule antud jalahoop ja käru liikumine häiris teisi isikuid, so neid, kes viibisid ukse taga koridoris. Vangla oludes on ametniku nõudmiste, kehtiva korra mittejärgimine koos agressiivsuse ilmingutega lubamatu ja vastuolus

§ 67p 1 ja 2 nõuetega ja kui neid nõudeid ei täideta, on vangla siserahu häiritud.

Kinnipeetaval ei ole õigust häirida selliselt vangla siserahu ja julgeolekut ning põhjustada ebameeldivusi ning lisakoormusi temaga vahetult töötavatele ametnikele ja teistele isikutele. Vastupidiselt ei oleks sätestatud käsuliine ning pandud kohustusi alluda sellele süsteemile. Kaebaja märgib veel, et valesti on märgitud nn A.A-ga seotud küsimus. Kohus selgitab, et isegi, kui R.V ei oleks öelnud, et ta soovis asjad anda A.A-le, ei muutuks sellest sündmuse asjaolud. O.K kinnitas, et kaebaja esitas sellise selgituse ja see ei ole lisatud ettekandesse ametnike väljamõeldisena. 15) Vangla administratsioon on distsiplinaarmenetluse läbi viinud

§ 64

lg 41 sätestatud tähtaegu järgides, mille kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Sündmus toimus 17.07.07.a., karistuskäskkiri anti välja 03.08.07.a. ja tutvustati allkirja vastu kaebuse esitajale 08.08.07.a. Seega on vastustaja järginud seadusest tulenevaid distsiplinaarmenetluse põhimõtteid ning distsiplinaarkaristuse määramine oli seaduslik. 16) Käskkiri on faktiliselt ja õiguslikult motiveeritud, selles on mõistetavalt kirjas distsipliinirikkumise kirjeldus ning märgitud, milliseid

, VSKE ja Kodukorra sätteid kaebaja on rikkunud. Karistuse määramisel on vangla direktor arvestanud distsipliinirikkumise raskust ja kaebaja isikut. Vastustaja on selgitanud, miks R.V käitumine on vanglas keelatud tegevus ja miks seda loetakse raskeks rikkumiseks vangla oludes, et jätta karistus määramata. Isegi kui kaebaja ei mõistaks

või Kodukorra nõudeid, on ta eelnevalt kokku puutunud samasuguse probleemiga ning teab, et ka tavaelus on taunitud käitumiseks kehtiva korra eiramine, kõrgendatud hääletooniga vastuvaidlemine ja asjade jalaga tagumine. Vastustaja on kaalunud, miks määrati karistus ja ei piirdutud vestlusega. R.V ei tunnista süüd, see tähendab, et ta ei saanud aru käitumise lubamatusest, mis viis direktori järeldusele, et suhtumise muutmiseks ja kinnipeetava käitumise mõjutamiseks tuleb kohaldada karistust. Käskkiri on õiguspärane ega riku kaebaja õigusi. 17) Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest, vastustaja kohtukulude nõuet ei esitanud. Karin Kalmiste Kohtunik 9