Obsah (6)

§ 113§ 101§ 367§ 189§ 100§ 104

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 30.01.2009.a. Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-06-20341 Tsiviilasi AS H hagi

§ 113lg 1 sätestatud määras alates 18.12.2006.a.

kuni põhinõude täitmiseni. Hageja menetluskulud jätta tema enda kanda, kostja ja 3.isiku menetluskulud jätta 2/3 osas hageja kanda. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb kaebuse esitamisel menetlusabi peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Edasikaebamise kord Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE Hagiavalduse ja selle täpsustuse kohaselt sõlmisid pooled 01.09.2000.a. kasutusrendilepingu, mille esemeks oli sõiduauto XXX. Lepingu järgi kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks kostja valdusesse ja kasutusse, kostja aga kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid vastavalt lepingu lisaks olnud maksegraafikule. Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, jättes tasumata lepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed.06.06.2003.a. saatis hageja kostjale teatise kasutusrendi lepingu ülesütlemise kohta, milles hageja andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse summas 7 750,17 krooni tasumiseks. 10.06.2003.a. tasus kostja hagejale 3000 krooni. 25.06.2003.a. luges hageja kostjaga sõlmitud lepingu ülesöelduks. 08.07.2003.a. tasus kostja hagejale 6000 krooni. Kostjal jäi tasumata rendimaksed perioodi 01.06.2003.a.-25.06.2003.a. eest summas 988,20 krooni. Liisingulepingu ülesütlemisest tekkis hagejal kostja vastu liisingueseme väljanõudmise õigus. Kostja vara ei tagastanud. Novembris 2003.a. sai hageja teada, et liisinguese oli juba aastal 2001.a. varastatud. Kuna kostja vara ei tagastanud tekkis hagejal kahju summas 63 406,97 krooni s.o. vara jääkmaksumuse suuruses. Hageja palub kostjalt välja mõista 64 395,17 krooni, ning viivis protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras alates 18.12.2006.a.

KOSTJA VASTUVÄITED Kirjaliku vastuse ja selle täpsustuste kohaselt hagiavaldusele kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab, et hagi on aegunud ja palub kohaldada aegumist. Kuigi kostja on seisukohal, et hagi on aegunud esitab ta ka sisulised vastuväited hagile. Selle üle vaidlus puudub, et poolte vahel sõlmiti 01.09.2000.a. kasutusrendileping. Kostja ei ole sõidukit kunagi kasutanud. Sõidukit kasutas kostja tolleaegne elukaaslane EK, kellega oli kokkulepe, et ta täidab lepingust tulenevad rahalised kohustused. Kostja andis sõiduki kasutada EK, kuid hiljem selgus, et tema oli omakorda andnud sõiduki kasutamiseks kolmandatele isikutele. Sõiduk varastati 27.06.2001.a., kuid EK ei teavitanud kostjat sõiduki vargusest. Kostja leiab, et teda ei saa pidada kohustusi süüliselt rikkunuks. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kolmas isik kostja poolel EK on seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Kostja sai hageja poolt 06.06.2003.a. saadetud kasutusrendilepingu ülesütlemise avalduse kätte 25.06.2003.a. Eelnimetatud ajast alates muutus sissenõutavaks ka hageja lepingust tulenev nõue kostja vastu. Seega oli hageja nõue kohtusse pöördumise hetkeks, so 28.juuliks 2006.a., mil hageja esitas kohtusse maksekäsu kiirmenetluse avalduse, juba aegunud ning ei kuulu seetõttu rahuldamisele. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUS Asja materjalidele lisatud lepingu (tlk 22) järgi sõlmisid pooled 01.09.2000.a. kasutusrendilepingu. Nimetatud lepingu järgi andis hageja kostjale rendile vara sõiduauto XXX. Lepingu lõppemise tähtajaks oli 30.09.2004.a. Asjas puudub vaidlus, et kostja lepingust tulenevaid makseid kohaselt ei tasunud. Hageja saatis 06.06.2003.a. kostjale teate (tlk 26), et kui ta võlgnevust summas 7 750,17 krooni ettenähtud tähtajaks ei tasu öeldakse 2 leping ennetähtaegselt üles. Kostja teatises märgitud kogusummat ei tasunud ja poolte vahel puudub vaidlus, et 25.06.2003.a. öeldi hageja poolt leping ennetähtaegselt üles. Hageja nõuab lepingujärgsete osamaksete tasumist kuni ülesütlemiseni. Hageja arvestuse järgi moodustab kostja võlgnevus summas 988,20 krooni. Asja materjalidele lisatud maksegraafiku järgi tuli kostjal 30.märtsiks tasuda 2 756,77 krooni, 30.aprilliks 2756,76 krooni, 30.maiks 2756,78 krooni ja

1. juuniks 2003.a. 2756,78 krooni. Kuna hageja ütles 25.06.2003.a. kostjaga sõlmitud lepingu üles, siis jäi juunikuu eest hagejal tasuda 2297,31 krooni ((2756,78 :30)x 25). Kostja märtsis hagejale midagi ei tasunud. 07.04.2003.a. tasus kostja hagejale 2756,77 krooni (tlk 81) Nimetatud summaga loeti osaliselt tasutuks 30.märtsiks tasumisele kuuluv arve (tlk 213). Hageja seisukoha järgi võlgnes kostja 01.04.2003.a. hagejale peale 07.04.2003.a. makset 2177,33 krooni. Seda asjaolu kostja vaidlustanud ei ole. Kostja jättis tasumata aprilli arve (tlk 214) ja maikuu arve (tlk 217). Seisuga 01.06.2003.a. moodustas kostja võlgnevus 7 690,87, kuna 10.06.2003.a. tasus kostja 3000 krooni, jäi võlgnevuseks 4 690,87 krooni. Leping lõppes 25.06.2003.a. seega juunikuu eest oli hagejal õigus nõuda 2297,31 krooni, kokku oli võlgnevus seega 6988,18 krooni. Kostja tasus 08.07.2003.a. hagejale 6000 krooni. Seega jäi kostja võlgnevuse suuruseks 988,18 krooni. Pooled leppisid kasutusrendilepingu üldtingimuste p-s 2.3 (tlk 27 pöördel) kokku, et rentnik tasub rendimakseid vastavalt maksegraafikule pangas asuvale rendileandja arvelduskontole. Nimetatud lepingus kokku lepitud rendimaksed on tehingust tulenev nõue, mille aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolm aastat. Kohus on seisukohal, et aegumise algusele tuleb nimetatud nõude korral kohaldada TsÜS § 147 lg-t 1 ja lg 3 esimest lauset. TsÜS § 147 lg 1 esimese lause kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 3 kohaselt kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Nõude aegumistähtaja alguseks peab TsÜS § 147 lg 3 esimese lause kohaselt kalendriaasta olema lõppenud, seega algas poolte vahel sõlmitud kasutusrendilepingust tuleneva rendimakse nõude aegumine
2. jaanuaril 2004 kell 00.
3. Aegumistähtaeg lõppes TsÜS § 146 lg-t 1 arvestades
4. detsembril 2006 kell 24.
5. Kuna hageja esitas maksekäsukiirmenetluse avalduse kohtusse 31.07.2006.a., siis ei ole hagi aegunud. Seega tuleb hageja nõue summas 988,18 krooni rahuldada. Kuna kostja on kohustuse täitmisega viivitanud, palub hageja kostjalt välja mõista viivise. Vastavalt

§ 101

lg 1 p-le 6, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Vastavalt TsMS §-s 367 sätestatule võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Arvestades asjaolu, et kostja on kohustuse täitmisega, s.o. 988,18 krooni maksmisega viivitanud, hageja esitas hagiavalduse kohtusse 18.12.2006.a., siis leiab kohus, et hageja nõue viivise väljamõistmiseks

§ 113määras kuni põhinõude täitmiseni tuleb rahuldada.

Hageja nõuab kostjalt ka vara jääkmaksumuse hüvitamist summas 63 406,97 krooni.

§ 367

lg 1 järgi liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. 3 TsÜS § 147 lg 2 järgi nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Asjas puudub vaidlus, et poolte vahel sõlmitud leping öeldi üles 25.06.2003.a. Asja materjalidele lisatud teatise (tk 26) järgi teatas hageja, et kostja on kohustatud viivitamatult, kuid mitte hiljem kui 1 nädala jooksul pärast lepingu lõppemist liisingueseme valduse hageja esindajale üle andma. Kostja oma kohustust liisinguese üle anda ei täitnud. Asjas puudub vaidlus, et vara oli kostja valdusest välja läinud ning selle asukohast ta lepingu lõppemisel enam ei teadnud.

§ 189

lg 2 p 3 järgi tagastamise või väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtuse, kui üleantu on hävinud. Kostja hagejale üleantu väärtust ei hüvitanud. Seega muutus hageja nõue sissenõutavaks 26.06.2003.a. Kuna tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg TsÜS § 146 lg 1 järgi on 3 aastat ning hageja esitas nõude kohtusse 31.07.2006.a., siis on hageja nõue summas 63 406,97 krooni TsÜS § 146 lg 1 järgi aegunud. Hageja on asjas tuginenud ka sellele, et kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult, ning sellest tulenevalt on aegumistähtaeg pikem. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (

§ 100

). Võlaõigusseaduse (

) §-s 103 sätestatud üldpõhimõtte kohaselt vastutab võlgnik kohustuse rikkumise eest sõltumata süü olemasolust.

§ 104

kohaselt arvestatakse süüd kohustuse rikkumisel üksnes seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel. Eeltoodust järeldub, et kohustuse mistahes rikkumine ei ole automaatselt kvalifitseeritav tahtlusena jätta oma kohustused täitmata. Süü, s.h. tahtluse olemasolu eeldab eraldi tuvastamist lisaks rikkumise tuvastamisele. Tahtlus kohustuse rikkumisel on sisustatud

§ 104

lg s 5, s.o õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Seega pidanuks hageja tõendama, et lepingut sõlmides (või täites) olid kostja kavatsused suunatud sellele, et hagejal jääksid saamata lepingu järgi tasumisele kuuluvad summad. Vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-tele 1 ja 2 tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus ning õiguste teostamine ei ole lubatud seadusevastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Tahtlik kohustuste rikkumine oleks ilmses vastuolus hea usu põhimõttega, kuid kostja pahauskset käitumist tuleks hagejal tõendada. Hageja seda teinud ei ole. Kohus leiab, et aegumise regulatsioon kaotaks tähenduse, kui lugeda hageja poolt esiletoodud asjaolusid automaatselt tahtlikuks tegevuseks ja kohaldada seetõttu pikendatud aegumistähtaega. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kostja poolt kohustuse tahtlik rikkumine ei ole tõendamist leidnud. Hageja on asjas tuginenud ka sellele, et poolte vahel olid võlgnevuse tasumiseks läbirääkimised, ning läbirääkimiste ajaks aegumine peatus vastavalt TsÜS §-le

1. Hageja esitas oma väidete tõendamiseks hageja programmi väljavõtted (tlk 189-192). Kostja on vande all ärakuulamisel kinnitanud, et tema hagejaga võlgnevuse tasumiseks läbirääkimisi ei ole pidanud, kedagi läbirääkimiste pidamiseks ei ole volitanud. Arvestades kostja vande alla antud seletusi leiab kohus, et hageja ei ole veenvalt oma väidet pooltevaheliste läbirääkimiste olemasolu kohta tõendanud. Seega ei ole tõendatud ka aegumise peatumine. TsÜS § 142 lg 1 järgi õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Peale nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmist. TsÜS § 144 järgi koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kuna kostja on esitanud aegumise väite ja asjas on tõendamist leidnud, et nõue summas 63 406,97 on aegunud, siis leiab kohus, et hagi tuleb nii 63 406,97 krooni kui sellelt summalt nõutud viivise osas jätta rahuldamata. 4 MENETLUSKULUD Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada osaliselt, siis leiab kohus arvestades vaidluse olemust, et hageja menetluskulud tuleb jätta tema enda kanda, kostja ja
2. isiku kohtukulud tuleb jätta 2/3 osas hageja kanda. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 167 lg 1 järgi iseseisva nõudeta kolmanda isiku ja tema seadusliku esindaja menetluskulud hüvitab tema poole vastaspool samade reeglite järgi kui poolele niivõrd, kuivõrd vastaspool kannab menetluskulud vastavalt käesolevas jaos sätestatule. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest, lg 3 järgi hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Krista Kirspuu Kohtunik 5