← Eesti

2-05-361/9

2-05-361 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NL ÄRAKIRI Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 8. jaanuar 2008.a, Tallinn Tsiviilasja number

RS) § 2 lg 2 kohaselt toimub omandireformi käigus vara tagastamine ORAS-e ja sellest tulenevates õigusaktides sätestatud korras. ORAS § 18 lg-st 1 tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud vara oli keelatud võõrandada kuni selle tagastamise otsustamiseni . Eluruumide erastamise seaduse (EES) § 3 lg 5 p 4 kohaselt ei kuulu erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest. Sellist õigustatud subjekti loobumist käesolevas juhul ei ole. Taoliste lepingute tühisus tulenes ka lepingute sõlmimise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 66 lg-st

  1. Hageja leiab, et ülalntatud ORAS ja EES sätetest tulenevalt laieneb vara võõrandmise keeld ka sellele varale, mille kohta on seaduses sätestatud korras ja ajal esitatud vara tagastamise avaldus. Riigikohtu halduskolleegiumi ülalosundatud
  2. jaanuari 2004.a otsusest tuleneb, et A.-M.B on vara tagastamise avalduse esitanud õigesti ja õigeaegselt. xxxelamu korteriomanikel puudus õigus kortereid erastada, erastamislepingud on vastuolu tõttu ülalntatud normidega tõttu tühised ja korteriomanikel puudus õigus kortereid käsutada, mistõttu ka kolmandad isikud ei saa üleandmise teel kortereid omandada. Hageja viitab oma seisukohtade põhjendamisel muu hulgas Riigikohtu otsusele tsiviilasjades nr 3-2-1-108-01, nr 3-2-1-95-01, nr 3-2-1-130-01, nr 3-2-1158-00 ja nr 3-2-1-44-
  3. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kõnealuse praktika kohaselt on ORAS § 18 lg 1 eesmärk vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus. Selle eesmärgi saavutamiseks näeb seadus tagajärjena ette keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse. Tallinna Linnavalitsus selgitab hageja väitel korterite erastamist sellega, et Võru Maavalitsus ei esitanud õigeaegselt A.-M.Bi avaldust tema Tallinnas asuva vara kohta. Linnavalitsus heitvat hagejale ette ka seda, et A.-M.B ei tundnud varem huvi Tallinnas asuva vara suhtes. Hageja hinnangul on ekslik ka Tallinna Linnavalitsuse seisukoht, et kohalik omavalitsus ei pidanud kindlaks tegema vara omanikku vara õigusvastase võõrandamise ajal. See olnuks oluline kindlaks teha ja seeläbi oleks jõutud ka O E sugulasteni ja esitatud avalduseni. Seda ei tahetudki aga hageja väitel teha, kuna ka pärast tagastamisavalduse esitamist Võru Maavalitsuse poolt erastati linnavalitsuse poolt veel viimane xxxelamu erastamata korteritest.
  4. Enda õiguslikku huvi vaidlusaluste lepingute tühisuse tuvastamise vastu põhjendab hageja Põhiseaduse (PS) § 15 lg-st 1 tulenevaga, mille kohaselt peab isikul olema võimalus end kaitsta ka juhul, kui avaliku võimu kandja tehtud eraõigusliku tehinguga on rikutud tema subjektiivseid õigusi. Õigused, mis omavad absoluutset iseu kõigi isikute suhtes võivad olla selles vaidluses hageja õiguslikuks huviks. KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE Kostjad hagi ei tunnista.
  5. Kostja Tallinna linn märgib
  6. mail 2005.a kirjalikus vastuses, et hageja ema A.-M.B esitas
  7. novembril 1991.a Võru Maavalitsusele õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, milles taotles muu hulgas Tallinnas Lasteaia tänaval (praegune Magdaleena tänav) 5 asuva elamu tagastamist. Avalduse esitamise ajal kehtis Vabariigi Valitsuse
  8. augusti 1991.a määrusega nr 161 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord (edaspidi Kord). Korra punkti 1 kohaselt võtavad omandireformi objektiks oleva vara tagastamiseks või kompenseerimiseks üksikisikutelt ja juriidilistelt isikutelt avaldusi vastu maakondade ja vabariiklike linnade valitsused, kelle haldusterritiumil vara õigusvastase võõrandamise hetkel asus. Kõnealuse Korra
  9. punkti teisest lõikest tuleneb, et kui avaldus on saadetud maakonna või vabariikliku linna valitsusele posti teel, on avalduse vastuvõtja kohustatud viie päeva jooksul avalduse saabumisest arvates selle edasi saatma maakonna või vabariikliku linna valitsusele vastavalt Korra punktile 1 ning üht teatama sellest kirjalikult taotlejale. Korra mõtte kohaselt tuli Tallinnas asuava õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldus esitada Tallinna Linnavalitsusele ning kui avaldus oli esitatud maa- või linnavalitsusele, kelle haldusterritiumil taotletav õigusvastaselt võõrandatud vara ei asunud oli see maa- või linnavalitsus kohustatud saabunud avalduse edastama maa- või linnavalitsusele hiljemalt viie päeva jooksul avalduse saabumisest arvates. Kuivõrd vara tagastamise ja kompenseerimise avaldusi võti vastu kuni
  10. jaanuarini 1992.a (kaasa arvatud), siis pidid maa- või linnavalitsused neile laekunud avaldused vara osas, mis ei asunud nende haldusterritiumil edastama kohastele maa- ja linnavalitsustele hiljemalt
  11. jaanuaril 1992.a. Käesoleval juhul ei esitanud A.-M.B avaldust kooskõlas Korra punktiga 1, mistõttu oli Võru Maavalitsus kohustatud tema avalduse Tallinnas asuva vara tagastamise menetlemiseks edastama Tallinna Linnavalitsusele viie päeva jooksul arvates avalduse laekumisest. Seda aga Võru Maavalitsus Korras sätestatud tähtaja jooksul ei teinud. Võru Maavalitsus edastas A.-M.Bi avalduse xxxelamu tagastamiseks Tallinna Linnavalitsusele rohkem kui kuus aastat hiljem. Ka ei tundnud avalduse esitaja varem huvi Tallinnas asuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse kohta. Kuna Tallinna Linnavalitsusele ei olnud esitatud avaldust xxxelamu tagastamiseks, puudus ka õiguslik takistus eluruumide erastamiseks ning lähtudes eluruumide erastamise seadusest oli Tallinna linn eluruumide erastamise kohustatud subjektina kohustatud algatama xxxelamus olevate korterite erastamise nende üürnikele. Eluruumide erastamisega viivitamiseks ei olnud põhjust, samuti oleks erastamisega viivitamise korral kerkinud üles küsimus Tallinna linna tegevusetusest eluruumide erastamisel. Tallinna linn oli eluruumide erastamise ajal veendunud, et puuduvad takistused eluruumide erastamise läbiviimiseks. Eluruumide erastamise menetluse läbiviimisel ei ole erastamise kohustatud subjektil vajalik teha kindlaks vara omanikku vara õigusvastase võõrandamise ajal. Kõik xxxelamu korterite erastamise ostu-müügi lepingud, v.a leping kostja G Liga on sõlmitud mitu aastat varem kui A.-M.Bi avaldus Tallinnas Xxxasuva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks saadeti Tallinna Linnavalitsusele menetlemiseks ning mille olemasolust Tallinna linn eluruumide erastamise läbiviimisel linnast sõltumatutel põhjustel teadlik ei olnud. Seonduvalt Tallinna Linnavalitsuse
  12. augusti 2004.a korraldusega nr 1616-k märgitakse Tallinna linna vastuses, et korralduse punktiga 4 jäeti rahuldamata hageja taotlus xxxelamu mõtteliste osade tagastamiseks, kuna ntatud varaosa on füüsiliste isikute heauskses omandis. Tallinna linnal ei ole võimalik vara reaalselt tagastada, kui see ei ole kohustatud subjekti omandis. Sama korralduse punkti 5 mõte seisneb aga selles, et endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste seaduse kohaselt oli endise omaniku õdedel ja vendadel või nende alanejatel sugulastel õigus taotleda endise omaniku maal asuvate hoonete ja rajatiste tagastamist, mitte aga kompenseerimist. Omandireformi õigustatud subjektiks Tallinnas Xxxasuva maa ja ½ mõttelise osa ehitiste suhtes tunnistatud A.-M.B oli ehitise ½ mõttelise osa endise omaniku venna tütar, kellele laienes endiste omanike õdedele ja vendadele või nende alanejatele sugulastele endise omaniku maal asuvate endise omaniku hoonete ja rajatiste seadus. Tulenevalt eeltoodust ning 6 arvestades korralduse punktis 4 toodud asjaolu, puudus Tallinna Linnavalitsusel seaduslik alus korralduse punktis 4 ntatud varaosa kompenseerimise menetluse alustamiseks. Tuginedes asjaõigusseaduse (

) §-le 92, leiab Tallinna linn, et omand erastamise ostumüügilepingute objektiks olnud eluruumidele tekkis ostjatel lepingute sõlmimise päeval. Samuti osundab Tallinna linn

§ 95

lg-le 1, mille kohaselt on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustaud omandit üle andma. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on omandaja pahauskne, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Kostja Tallinna linna hinnangul ei ole õiguslikult asjakohased hageja viited PS §-le 32 ja

§le 68, millest tulenevalt ei saa omandit ära võtta teisiti kui õiguslikul alusel, kuna hageja ei ole kunagi olnud xxxelamus asuvate korterite omanik. Seetõttu ei saa ka tõusetuda küsimust omandi äravõtmisest hagejalt. Samadel põhjustel peab kostja Tallinna linn asjakohatuteks hageja viiteid Riigikohtu praktikale. Tallinna linn on hagejale omandireformi käigus üle andnud xxxelamus asuva mitteeluruumi

  1. novembril 2004.a. Muid asjaõiguslikke kokkuleppeid Xxxasuva elamu suhtes Tallinna linn A Piga sõlminud ei ole.
  3. juulil 2006.a esitatud vastuse täienduses on Tallinna linn märkinud, et kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Ka käesoleval juhul on tegemist tuvastushagiga. Samas ei ole hageja selgitanud, milles seisneb tema õiguslik huvi vaidlustatud lepingute tühisuse tuvastamiseks.
  4. Hagi ei tunnista ka ülejäänud kostjad M A-O, L A, G P, A R, B L, M A, J K, L N, V M, TM, G L, G L ning T Akmael. Kostjad leiavad, et vaidlustatud erastamislepingute tühistamiseks puudub alus, kuna need olid korterite erastamise aja seisuga õiguspärased. ORAS § 18 lg-s 1 ntatut saab vara võõrandamise ja kmamise takistusena arvestada üksnes juhul, kui erastamistehingu pooled olid või pidid olema erastamise ajal teadlikud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamisest. Käesoleval juhul aga ei saanud ega võinudki olla teadlikud korterite erastamise ajal teadlikud korterite erastamise ostu-müügilepingute sõlmimise ajal A.-M.Bi avaldusest. Tallinna Linnavalitsusel puudus seaduslik alus jätta xxxelamus asuvad eluruumid üürnikele erastamata.

§ 92

lg 1 järgi tekib vallasomand üleandmisega kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Seega on heauskse omandamise eelduseks eelkõige omandaja ja võõrandaja vaheline omandiõiguse üleandmise kokkulepe ja omandaja poolt valduse saamine asjale. Heauskse omandamise võimalus ja selle kaudu tsiviilkäibe kaitse tugineb vallasasjade puhul valdusele. Käesoleval juhul on tegemist korterite heauskse omandamisega. Puuduvad andmed selle kohta nagu oleksid ostjad olnud korterite omandi või valduse üleandmisel pahausksed. Lisaks märgivad kostjad, et

§ 95

lg 1 kohaselt on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma. Seejuures tugineb hageja Riigikohtu seisukohtadele seaduse tõlgendamisel (Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-18-05 ja 3-2-1-160-01). ORAS § 12 lg 3 p-st 3 tuleneb, et füüsiliste isikute heauskses omandis olevat vara ei tagastata. PS § 32 ei välista heauskset omandamist

§ 95lg 1 alusel.

Ka loetletud kostjad leiavad, et hageja ei ole selgitanud tuvastushagiga seotud huvi. MENETLUSE KÄIK

  2. detsembril 2007.a toimunud eelistungil väitis kostja Tallinna linna esindaja, et
  3. novembril 1991.a esitatud avaldusele on Tallinnas Xxxasuva vara osas tehtud juurdekirjutus hiljem, tõenäoliselt 1997.a detsembrikuu viimastel päevadel või 1998.a esstel päevadel. Ntatud väite tõendamiseks eitas Tallinna linna esindaja Võru Maavalitsuse
  4. detsembri 2007.a 7 kuupäeva kandva kirja (vastuse järelepärimisele). Seega ei olnud korterite erastamise ostu-müügi lepingute sõlmimise hetkel, v.a kostja G Liga sõlmitud leping, esitatud avaldust xxxelamus asuvate korterite (eluruumide) kui õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks.
  6. detsembril 2007.a eelistungi jätkuna toimunud kohtuistungil jäi hageja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostjad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
  7. Kohtuistungil sai kohtule teatavaks asjaolu, et kostja Liidia T on
  8. septembril 2007.a surnud. Hageja esindaja avaldas samas, et hageja loobub hagist ntatud kostja suhtes. Kohus võttis loobumisavalduse vastu ning rahuldas selle protokollilise määrusega. Vastava määruse vormistas kohus ka kirjalikult ning tegi selle avalikult teatavaks Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumaja tsiviilkantselei kaudu
  9. detsembril 2007.a. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  10. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele.
  11. Kohus peab vajalikuks esmalt käsitleda küsimust hagi lubatavusest. Alates
  12. jaanut 2006.a kehtiva TsMS § 3 lg 1 kohaselt menetleb kohus tsiviilasja, kui isik pöördub seaduses sätestatud korras kohtusse oma eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Vastavalt TsMS § 368 lg-le 1 võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks (tuvastushagi), kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Sisuliselt puudub vaidlus selles, et A.-M.B on tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks Tallinnas Xxxasuva maa ja ½ mõttelise osa ehitiste suhtes. Ntatud asjaolu kinnitab ka ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
  13. märtsi 2004.a otsus nr 12664 (vt toimik, I k, lk 18-20). A.-M.Bi surma tõttu on kõnealuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise nõudeõigus läinud üle tema seadusjärgsele pärijale A P (hageja). Hageja ei ole vaidlustatud ostumüügi lepingute pooleks. Samas on senises kohtupraktikas tunnustatud maakohtute pädevust otsustada omandireformi õigustatud subjekti või eluruumide erastamise õigustatud subjekti hagi alusel tehingute kehtivuse üle, mille pooleks ntatud isikud ei ole (vt nt: Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
  14. veebruari 1996.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-20-96 või
  15. juuni 2001.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-01, samuti Riigikohtu erikogu
  16. detsembri 2001.a otsus haldusasjas nr 3-3-1-15-01, p 17). Seega on omandireformi õigustatud subjekt õigustatud nõudma selle varaga tehtud tehingute tühisuse tuvastamist, mille osas ta on tunnistatud õigustatud subjektiks. Seega tuleb käesoleval juhul jaatada hageja õiguslikku huvi vaidlustatud erastamise ostu-müügi lepingute ja asjaõiguslepingute tühisuse tuvastamise vastu. Õiguslikku huvi tehingute vaidlustamiseks ei välista ka hilisemalt toimunud korteriomandite seadmine xxxelamus erastatud korterite suhtes.
  17. Käsitledes poolte sisulisi väiteid ja vastuväiteid, märgib kohus esmalt, et pooltel puudub vaidlus järgmiste õiguslikult oluliste asjaolude üle. Tallinna linn on sõlminud järgmised erastamise ostu-müügi lepingud xxxelamus asuvate korterite erastamiseks koos vastava muu osaga elamust: 1) 12.12.1995 ostu-müügi leping ostjaga A T (üldõigusjärglased kostjad TMja V M), mille objektiks oli korter nr 2; 2) 12.12.1995 ostu-müügi leping ostjaga G L, mille objektiks oli korter nr 4; 3) 12.12.1995 ostu-müügi leping ostjaga B L, mille objektiks oli korter nr 9; 4) 12.12.1995 ostu-müügi leping ostjaga P B (üldõigusjärglane kostja L N), mille objektiks oli korter nr 8; 5) 12.12.1995 ostu-müügi leping ostjaga R T (korteri omandanud kinkelepingu alusel kostja M A (P )), mille objektiks oli korter nr 12; 8 6) 12.12.1995 ostu-müügi leping ostjaga S K (korteri omandanud kinkelepingu alusel kostja J K), mille objektiks oli korter nr 13; 7) 20.12.1995 ostu-müügi leping ostjaga M A-O, mille objektiks oli korter nr 1; 8) 21.12.1995 ostu-müügi leping ostjaga T A l, mille objektiks oli korter nr 10; 9) 28.02.1996 ostu-müügi leping ostjaga A R, mille objektiks oli korter nr 7; 10) 06.06.1996 ostu-müügi leping ostjaga L A, mille objektiks oli korter nr 3; 11) 25.06.1996 ostu-müügi leping ostjaga G P, mille objektiks oli korter nr 6; 12) 27.03.1998 ostu-müügi leping ostjaga G L, mille objektiks oli korter nr
  18. Loetletud ostu-müügi lepingute punkt 6 nägi ette, et lepinguobjekti üleandmine ostjale loetakse toimunuks lepingu allakirjutamisega lepinguosaliste poolt. Samuti puudub pooltel vaidlus selles, et
  19. jaanuaril 1998.a edastas Võru Maavalitsus Tallinna linnale (Tallinna Linnavalitsusele) otsustamiseks A –M Bi esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse, milles A.-M.B taotles muu hulgas enda isa vennale O E kuulunud Tallinnas Xxx(praegune aadress Xxx) asuva elamu tagastamist. Algselt puudus pooltel vaidlus ka selles, et Võru Maavalitsusele oli A.-M.B avalduse esitanud
  20. novembril 1991.a. Viimasel eelistungil asus kostja Tallinna linna esindaja aga seisukohale, et
  21. novembril 1991.a esitatud avaldusele on Tallinnas Xxxasuva vara osas tehtud juurdekirjutus hiljem, tõenäoliselt 1997.a detsembrikuu viimastel päevadel või 1998.a esstel päevadel. Seega on tähtaegselt esitatud avaldust hilisemalt täiendatud.
  22. Pooltel on õiguslik vaidlus küsimuses, kas Tallinna linna poolt xxx elamus asuvate korterite erastamise ostu-müügi lepingud ja vastavad asjaõiguslepingud on tühised nende vastuolu tõttu EES § 5 lg 3 p-s 4 ja ORAS § 18 lg-s 1 sisalduvate normidega.
  23. Korterite erastamise ostu-müügi lepingute sõlmimise ajal (s.o perioodil 12.12.199527.03.1998) kehtinud EES § 5 lg 3 p 4 kohaselt ei kuulunud erastamisele õigusvastaselt võõrandatud eluruumid, mille tagastamiseks või kompenseerimiseks on esitatud avaldus ettenähtud korras, kuni tagastamise küsimuse lahendamiseni või õigustatud subjekti notariaalselt tõestatud allkirjaga kirjaliku loobumiseni vara tagastamise nõudest. Lisaks tuleneb ka ORAS § 18 lg-st 1, et kuni omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimuse otsustamiseni (sealhulgas kohtueelse või kohtuliku vaidluse lõppemiseni) on riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustel ning teistel juriidilistel ja füüsilistel isikutel, kelle omandis või valduses vara on, keelatud vara võõrandada või asjaõigusega kmata, kui samast seadusest ei tulene teisiti. Seda keeldu rikkuvad tehingud on tühised (kehtetud). Viimatintatud sätet on ORAS-e kehtivusaja jooksul küll mitmeid kordi muudetud ja täiendatud, kuid omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud võõrandamise keeld tuleneb nii vaidlustatud lepingute sõlmimise ajal kehtinud kui ka käesoleval ajal kehtivast redaktsioonist. Alates
  24. septembrist 1994.a kuni
  25. juunini 2002.a kehtinud TsÜS § 66 lg 2 järgi loeti seadusega vastuolus olevat tehingut tühiseks, välja arvatud juhul, kui seadust ei ole oluliselt rikutud. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt oli tühine tehing kehtetu algusest peale. EES § 5 lg 3 p 4 ja ORAS § 18 lg 1 kohaldamisel on senises kohtupraktikas leitud, et eluruumide erastamise kohustatud subjekti poolt erastamise korras omandiõiguse üleandmine eluruumile, mis ei kuulu erastamisele, on tühine. Sellisele seisukohale on asunud Riigikohus
  26. novembri 2001.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-95-
  27. Ntatud seisukohta on Riigikohtu tsiviilkolleegium hilisemates lahendites ka korranud (vt nt: Riigikohtu
  28. detsembri 2001.a otsus tsiviilasjas nr 3-21-130-01;
  29. jaanuari 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-02 või
  30. juuni 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-72-07 (p 12)). Samuti on Riigikohus oma lahendites selgitanud, et ORAS § 18 lg-s 1 sisalduva regulatsiooni eesmärgiks on vältida tehinguid, millega kaasneks õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimatus. Selle eesmärgi saavutamiseks kehtestab 9 seadus ka tagajärje: keeldu rikkuvate tehingute kehtetuse (vt nt: Riigikohtu
  31. jaanuari 2001.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-158-00).
  32. Kostja Tallinna linn on käesolevas menetluses väitnud, et Tallinnas Xxxasuva vara (s.t ka eluruumide) osas on hageja õiguseellane oma avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks (vt toimik, I k, lk 19) hiljem täiendanud ning et seda on tõenäoliselt tehtud 1997.a detsembrikuu viimastel päevadel või 1998.a esstel päevadel. Ntatud väite tõendamiseks on kostja Tallinna linn esitanud Võru Maavalitsuse
  33. detsembri 2007.a vastuse järelepärimisele (vt toimik, II k, lk 428-429). Ntatud tõend on sisuliselt vastuolus Riigikohtu poolt
  34. jaanuaril 2004.a haldusasjas nr 3-3-1-82-03 tehtud otsuses tuvastatud asjaoludega (vt toimik, I k, lk 11-17). Ntatud kohtuasi puudutas hageja A Pi kaebust ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
  35. aprilli 2002.a otsuse nr 12375 punktide 3 ja 4 tühistamiseks. Nii on otsuse punktis 10 märgitud, et A.-M.B taotles
  36. novembri 1991.a avalduses muu hulgas tema isa vennale O.Elsteinile kuulunud "elamu Tallinnas Lasteaia tn" tagastamist. Täiendavat avaldust A.-M.B hiljem ei esitanud, sest leidis, et varasem avaldus on esitatud kogu õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes (vt toimik, I k, lk 14). Riigikohtu halduskolleegiumi
  37. jaanuari 2004.a eelntatud lahend iseenesest ei vabasta hagejat kohustusest tõendada käesolevas tsiviilasjas hagi aluseks olevaid asjaolusid, mille üle pooltel on vaidlus. Vastavalt TsMS § 272 lg-le 2 on kohtuotsus vaadeldav dokumentaalse tõendina. Kohtu hinnangul ei saa kostja Tallinna linna poolt esitatud Võru Maavalitsuse
  38. detsembri 2007.a vastuse põhjal siiski lugeda tõendatuks, et Tallinnas Xxxasuvat vara on hageja õiguseellane sisuliselt asunud tagasi taotlema alles 1997.a lõpus või 1998.a alguses. Kõnealune vastus sisaldab Võru Maavalitsuse pädeva ametniku selgitusi ja oletusi. Asjaolust, et A.-M.Bil oli põhimõtteliselt õigus oma avaldust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks täiendada ja et
  39. novembri 1991.a avaldus on Võru Maavalitsuse poolt edastatud Tallinna Linnavarade Ametile
  40. jaanuaril 1998.a, ei saa kohtu hinnangul teha järeldust avalduse hilisema täiendamise kohta A.-M.Bi poolt.
  41. Arvestades eeltoodut, on kohtu hinnangul põhjendatud lähtuda käesoleva vaidluse lahendamisel sellest, et avalduse Magdalena 14 korterite tagastamiseks või kompenseerimiseks esitas hageja
  42. novembril 1991.a, nagu see nähtub Riigikohtu
  43. jaanuari 2004.a otsusest haldusasjas nr 3-3-1-82-
  44. Avaldust saab kohtu hinnangul lugeda ka nõuetekohaseks. Riigikohtu viimatintatud otsuse punktis 10 on halduskolleegium märkinud, et Võru Maavalitsus võttis avalduse vastu ega pidanud vajalikuks seda täpsustada ning edastas A.-M.Bi avalduse elamu tagastamiseks
  45. jaanuaril 1998.a Tallinna Linnavarade Ametile. Sellest nähtub, et Võru Maavalitsus käsitas avaldust nõuetekohasena. Ka ÕVVTK Tallinna linnakomisjon mõistis avaldust samamoodi, sest tunnistas
  46. augusti 1998.a otsuse nr 10124 punktiga 3 vara suhtes omandireformi õigustatud subjektiks A.-M.Bi. Kohus leiab, et puuduvad põhjused toodud faktidele käesolevas tsiviilasjas teistsuguse õigusliku hinnangu andmiseks.
  47. Seega oli vaidlusaluste ostu-müügi lepingute ja asjaõiguslepingute sõlmimise hetkeks esitatud ettenähtud korras avaldus xxxkorterite (eluruumide) tagastamiseks või kompenseerimiseks ning vara tagastamise küsimus oli lahendamata. Puudub vaidlus selles, et õigustatud subjekt ei ole teinud ka mistahes avaldust vara tagastamise nõudest loobumise kohta. Seega oli xxxelamus asuvate eluruumide erastamine vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal kehtinud EES § 5 lg 3 p 4 ja ORAS § 18 lg 1 mõttest tulenevalt keelatud. Seega on kõik perioodil 12.12.1995-27.03.1998 sõlmitud ning hageja poolt vaidlustatud erastamise ostu-müügi lepingud Tallinnas xxxasuvate korterite erastamiseks vastavalt sõlmimise ajale kehtinud TsÜS § 66 lg-le 2 tühised. Kuivõrd EES § 5 lg 3 p-s 4 ja ORAS § 18 lg-s 1 sisalduvate keeldude eesmärk on tagada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise võimalus, tuleb lugeda tühiseks ka ostumüügi lepingute alusel sõlmitud asjaõiguskokkulepped (lepingute punktis 6 sisalduvad kokkulepped omandi ülekandmise kohta). 10
  48. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohalt ei oma kohtu hinnangul tähtsust asjaolu, et Tallinna linn ei teadnud erastamise ostu-müügi lepingute sõlmimisel õigustatud subjekti olemasolust (Tallinna linnavalitsusele korrast tulenevaks tähtpäevaks (s.o 17.01.1992.a) avaldust vara tagastamiseks või kompenseerimiseks esitatud ei olnud) ega A.-M.Bi poolt
  49. novembril 1991.a Võru Maavalitsusele esitatud avaldusest. Puudub vaidlus selles, et avaldus edastati Võru Maavalitsuse poolt Tallinna linnale alles
  50. jaanuaril 1998.a. Vastavalt Korra punktile 1 võtsid avaldusi omandireformi objektiks oleva õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks üksikisikutelt ja juriidilistelt isikutelt (taotlejad) vastu maakondade ja vabariiklike linnade valitsused, kelle haldusterritiumil (kehtiva haldusterritoriaalse jaotuse järgi) vara õigusvastase võõrandamise hetkel asus. Korra
  51. punkti teisest lõigust tuleneb samas, et kui avaldus on saadetud maakonna või vabariikliku linna valitsusele posti teel, on avalduse vastuvõtja kohustatud 5 päeva jooksul avalduse saabumisest arvates selle edasi saatma maakonna või vabariikliku linna valitsusele vastavalt Korra punktile 1 ning üht teatama sellest kirjalikult taotlejale. Seega tulnuks Korra mõtte kohaselt Tallinnas asuava õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avaldus esitada Tallinna Linnavalitsusele ning kui avaldus oli esitatud maa- või linnavalitsusele, kelle haldusterritiumil taotletav õigusvastaselt võõrandatud vara ei asunud oli see maa- või linnavalitsus kohustatud saabunud avalduse edastama maa- või linnavalitsusele hiljemalt viie päeva jooksul avalduse saabumisest arvates. Võru Maavalitsus viimatintatud kohustust seadusest tuleneva tähtaja jooksul kohtu arvates täitnud ei ole. Samas ei pea õigustatud subjekt kandma kohtu hinnangul riigi haldussuutlikkusest tulenevaid võimalikke riske. Pädevate asutuste võimalikud minetused A.-M.Bi avalduse menetlemisel, ei saa mõjutada hageja seadusest tulenevate õiguste ja kohuste mahtu.
  52. Samuti ei oma tehingute tühisuse tuvastamise seisukohast õiguslikku tähtsust kortereid erastanud isikute (ostjate) teadmatus A.-M.Bi poolt Võru Maavalitsusele esitatud avaldusest ning usk sõlmitud lepingute seaduspärasusse. Seadus seob tehingu tühisuse objektiivsete asjaoludega (käesoleval juhul vastuolu seadusega) ning tehingu teinud isikute arvamused, ettekujutused jms. selle kehtivusest ei oma õiguslikku tähtsust. Kohus märgib samas, et tõendatuks ei saa lugeda hageja väidet, et korterite ostjad teadsid või pidid teadma õigustatud subjekti olemasolust.
  53. Kohus ei nõustu ka kostjate vastuväitega korterite heaukse omandamise kohta. EES § 13 lgst 1 tulenevalt tekib omandiõigus erastatavale eluruumile vastavalt

§-le 92.

§ 92

lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Sama paragrahvi teisest lõikest tuleneb, et kui vallasasi on juba omandaja valduses, piisab omandi tekkimiseks võõrandaja ja omandaja vahelisest kokkuleppest omandi ülemineku kohta. Vallasasja heauskset omandamist reguleerib

§ 95

. Ntatud paragrahvi esse lõike kohaselt on isik, kes on asja üleandmisega omandanud heauskselt, asja omanik asja oma valdusse saamise ajast ka siis, kui võõrandaja ei olnud õigustatud omandit üle andma.

§ 95

lg-st 2 tulenevalt loetakse omandajat pahauskseks, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Heauskse omandamise instituut (

§ 95

) võimaldab omandamist n.ö õigusnäilisuse alusel, s.t võimalik on omandamine (valdaja omandi eelduse põhjal) ka juhul kui valdajal tegelikult puudub asja käsutamise õigus. Samas asendab ntatud õigusnäilisus vaid käsutaja puuduvat õigust käsutamiseks ning ei kõrvalda muid õigusvigu, mis tehingu tegemisel võivad esineda (s.h tehingu vastuolu seadusega). Käesoleval juhul on sõlmitud ostu-müügi lepingud kui asjaõiguslepingud tühised vastuolu tõttu seadusega (vt otsuse p 17). Heauskne omandamine seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu kehtetu tehingu alusel ei ole võimalik. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma praktikas korduvalt leidnud, et

§ 95

lg 1 ei ole kohaldatav seaduse nõuetele mittevastava tehingu kehtetuse puhul (vt nt:

  1. novembri 1995.a otsus nr III-2/1-73/94 või
  2. märtsi 1996.a otsus nr 3-2-1-29-96). 11 Kohus märgib samas, et võimalikud järgnevad omandiõiguse üleandmise kokkulepped (asjaõiguslepingud) vaidlusaluste korterite suhtes on käsitletavad mitteomaniku käsutustehinguna

§ 95lg 1 järgi.

Seega on printsiibis võimalik ka nende heauskne omandamine kolmandate isikute poolt, kuid seda saab tuvastada vaidluses korterite (korteriomandite) omandiõiguse üle.

  1. Poolte ülejäänud väited ja vastuväited ei oma käesoleva vaidluse seisukohalt õiguslikku tähtsust ning kohus ei pea neid vajalikuks pikemalt analüüsida.
  2. Kooskõlas
  3. jaanuaril 2006.a jõustunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-ga 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele kuni
  4. detsembrini 2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni
  5. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 sätestas, et kohus mõistab poole taotlusel, kelle kasuks on otsus tehtud, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Õigusabikulude väljamõistmisel tuleb arvestada sama seaduse § 61 lg-s 1 ntatud piirmääradega. Hageja on taotlenud menetluskulude väljamõistmist kostjatelt. Hageja menetluskulud moodustavad hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivust 720 krooni (vt toimik, I k, lk 10) ning õigusabikuludest kogusummas 23600 krooni (vt toimik, II k, lk 444.). Kuni
  6. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 61 lg 1 p-st 2 ning selle alusel kehtestatud Justiitsministri
  7. augusti 1999.a määrusest nr 42 tulenevalt ei saa vastaspoolelt õigusabikuluna välja mõistetav summa ületada hinnata hagi puhul 50000 krooni. Hageja kulud õigusabile jäävad seega ntatud piirmäära sisse. Arvestades käesoleva tsiviilasja mahtu ning keerukust, loeb kohus tasu 23600 krooni hageja esindaja poolt osutatud õigusabi eest ka vajalikuks ja põhjendatud kuluks. Eeltoodust lähtuvalt mõistab kohus kostjatelt hageja kasuks menetluskuluna välja hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 720 krooni ning õigusabikulud summas 23600 krooni. Arvestades Riigikohtu poolt
  8. detsembril 2004.a tsiviilasjas nr 3-2-1-153-04 tehtud määruses (p 11) ja
  9. juunil 2006.a tsiviilasjas nr 3-2-1-50-06 tehtud otsuses (p 25) väljendatud seisukohti, peab kohus põhjendatuks mõista ntatud menetluskulud kostjatelt välja solidaarselt. Kostjate M A-O, L A, G P, A R, B L, M A, J K ja L N menetluskulud jätab kohus ülalosundatud TsMS § 60 lg 1 alusel kostjate endi kanda.
  11. detsembri 2007.a kohtuistungil esitas advokaat K Amos M L `i, K –A P ´i, M M ´i ja M B J esindajana taotluse õigusabikulude väljamõistmiseks hagejalt (vt toimik, II k, lk 430). Algselt oli hagi esitatud ka ntatud isikute vastu. M L , K –A P , M M ja M B J suhtes on kohus käesolevas tsiviilasjas
  12. septembril 2006.a tehtud määrusega jätnud hagi läbi vaatamata, kuna kostja soovis nende asendamist (vt toimik, II k, lk 320-321). Kuni 31.12.2005.a kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik ei reguleerinud õigusabikulude väljamõistmist hagi läbivaatamata jätmise korral. Kohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda analoogia põhjal varemkehtinud menetlusseadustiku sätetest, mis reguleerisid menetluskulude jaotust hagist loobumise korral. Kuni
  13. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 62 lg-st 1 tulenes, et kohus võib hagist loobumise korral menetluse lõpetamise määrusega mõista hagejalt välja kostja kohtukulud, välja arvatud siis, kui hageja loobub hagist seetõttu, et kostja on nõude rahuldanud. Sisuliselt sama tuleneb kehtiva TsMS §-s 168 regulatsioonist. Eeltoodust lähtuvalt peab kohus M L , K –A P , M M ja M B J menetluskulude väljamõistmist hagejalt õiguslikult põhjendatuks. Juhul kui hageja oleks esitanud hagi koheselt kohaste kostjate vastu, poleks ntatud isikutel õigusabikulusid tekkinud. Kõigi ntatud isikute menetluskulud on 12 taotluse ja sellele lisatud materjalide põhjal 2360 krooni (summa koos käibemaksuga). Kohtu hinnangul on kõnealused kulud asja mahtu ja keerukust arvestades mõistlikud ning põhjendatud. Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE KOHTUNIK 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.