t“ esindaja Helena Purga RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD Sideameti 18.09.2007.a. käskkirjaga nr J.1-11/07/11 rahuldati AS-i „Eesti
t“ poolt 1.02.2007.a. esitatud kaebus OÜ „D2D“ suhtes
tiseaduse(
) §§ 28 lg 1, 51 lg 1 rikkumise osas ja otsustati teha osaühingule ettekirjutus oma tegevuse
-ga kooskõlla viimiseks. Käskkirja kohaselt märgistab tegevusloa alusel
titeenuse osutaja vastavalt
§-le 28 lg 1
tisaadetise viisil, mis tagab
titeenuse osutaja ärinime,
tisaadetise edastamiseks üleandmise koha ja kuupäeva tuvastamise.
lg 1 alusel on universaalse
titeenuse osutajal(UPO) 2008.a. 31.detsembrini kuni 50 g kaaluva kirja riigisisese edastamise ainuõigus. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt ei laiene ainuõigus perioodilise väljaande edastamisele, otsepostile ja kuni 50 g kaaluvale riigisisesele kirjale, mille edastamise tasu on võrdne või kõrgem kui 2,5kordne UPO poolt kirja kõige madalamale kaalukategooriale kehtestatud tasu. OÜ „D2D“ kui mitte-UPO poolt võetav tasu jäi kaebuse esitamise ajal madalamaks, kui UPO poolt kirja kõige madalamale kaalukategooriale kehtestatud 2,5-kordne tasu. OÜ „D2D“ põhjendab lihtsaadetise edastamise lõpphinna langemist alla
§-s 51 lg 1 p 3 ettenähtud hinnataseme reklaami kandmisega saadetistele, kuid ettevõtjad, kes saadetisi üle on andnud, pole osaühinguga sõlminud lepinguid äriühingu reklaami lisamiseks
tisaadetistele. Samuti pole OÜ „D2D“ poolt saadetistele kantud frankeerimisjäljendite puhul tegemist reklaamiga, sest need on identsed jäljendiga, mis edastati enne 1.07.2006.a. kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri 13.11.2001.a. määruse nr 102 „
titeenuse osutaja nimeliste templite registreerimise, kasutamise ja hävitamise kord“ § 3 lg 7 alusel osaühingu poolt Sideametile
titeenuse osutajate riiklikku registrisse kandmiseks. Kuna osaühing ei saa tasu arvutamisel põhitasust lahutada reklaamitasu, siis kajastub teenuse kasutajatele esitatud arvetel vaid osutatud
titeenuse eest võetav tasu 4 kr 39 s, mis on väiksem
§-s 51 lg 2 p 3 lubatust. Seega osutab OÜ „D2D“
titeenust tasu eest, mis ei vasta
Osaühing edastas saadetised lihtsaadetisele esitatud nõuete kohaselt, kuid neile oli kantud kullerposti teenusele viitav kalendertemplijäljend. Kuni 1.10.2006.a. oli OÜ-l „D2D“ võimalik kullerposti teenuse raames edastada kirisaadetisi viisil, mis sarnanes kirisaadetiste edastamisele lihtsaadetisena. Seejuures võis osaühing kasutada kullerpostisaadetiste märgistamiseks ka kalendertemplijäljendit, millel oli enne 1.07.2006.a. kehtinud
-st tulenev kohustuslik viide
titoimingu tunnusele ehk märge „Kullerpost“. OÜ „D2D“ sai tegevusloa saadetiste lihtsaadetisena edastamiseks 1.12.2006.a. ning peab alates sellest kuupäevast
tisaadetise märgistamisel järgima
Kalendertempli jäljendina käsitab Sideamet frankeerimismasina jäljendi osa, mis sisaldab teavet
tisaadetise edastamiseks vastuvõtmise aja kohta. Sideamet ei aktsepteeri osaühingu põhjendusi eksitava kalendertempli kasutamisel: et templite vahetamine on kallis ning et AS-le „Eesti
t“ on Sideamet võimaldanud kalendertempli jäljendite väljavahetamiseks üleminekuaega. Kirisaadetiste edastamise teenuse osutamiseks tegevusloa taotlemisel pidi OÜ „D2D“ arvestama
nõuete järgimisel tekkivate kuludega. Võrdlus AS-ga „Eesti
t“ pole korrektne, sest viimane kasutas aastatel 2002-2004 kalendertempli jäljendeid, millel puudus viide ärinimele, need olid küll puudulikud, kuid ei sisaldanud eksitavat teavet, nagu osaühingu poolt kasutataval kalendertemplil, millel on viide teisele teenusele. AS-l „Eesti
t“ olid kullerpostisaadetiste ja lihtsaadetiste edastamiseks kasutusel erinevad ja selgesti eristatavad kalendertemplid. Seega puudub OÜ „D2D“ poolt edastatavatel lihtsaadetistel
§-st 28 lg 1 tulenev märgistus. 25.09.2007.a. Sideameti ettekirjutusega nr J.1-36.UPO/07/36 kohustati OÜ-t „D2D“
§-de 51 lg 1, 28 lg 1 ja 44 alusel lõpetama lihtsaadetisena edastatavate kirjade edastamine alla
§-s 51 lg 2 p 3 lubatud tasu ja märgistama edastamiseks vastu võetud
tisaadetised
§-s 28 lg 1 sätestatud nõuete kohaselt. Ettekirjutuse täitmise tähtajaks määrati 31.10.2007.a. Osaühingu vaide jättis Sideamet 12.11.2007.a. vaideotsusega nr J.1-39.UPO/07/5 rahuldamata. 1.01.2008.a. ühendati vastavalt seadusele „Vabariigi Valitsuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seadus tulenevalt valitsusasutuste ühendamisest“ Sideamet, Konkurentsiamet, Raudteeinspektsioon, Energiaturu Inspektsioon ja Tehnilise Järelevalve Inspektsioon Konkurentsiametiks ja Tehnilise Järelevalve Ametiks. Mõlemad uued ametid võtsid üle varasemate ametite õigused ja kohustused ning pädevused vastavalt oma spetsiifikale. Käsitletav probleem kuulub Konkurentsiameti pädevusse. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub kohtu äranägemisel kas: 1)tuvastada käskkirja ja ettekirjutuse õigusvastasus ja tühisus või 2)vaidlustatud haldusaktid tühistada. Samuti palub kaebaja tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata
. Käskkiri on puudulikult põhjendatud, tugineb suuresti oletustele, arvestamata on jäetud kaebaja vabadus sõlmida kokkuleppeid endale sobival viisil ja sobiva hinnasüsteemiga ning kaebajapoolne hinna arvutusmeetod. Seetõttu on käskkiri ja ettekirjutus vastuolus haldusmenetluse seaduse(HMS) §ga 56. Kuna kaebaja ei osuta universaalpostiteenust, ei saa ta olla
lg 1 subjektiks ning järelikult ei saa ka toime panna osundatud sätte rikkumist.
ei määratle, kes on §-s 51 lg 1 märgitud universaalteenuse osutaja ning kelle tasudest peab kaebaja lihtkirjade puhul rakendama 2,5-kordset kõrgemat tasumäära. Vastustaja ega kolmas isik pole teavitanud kaebajat, millised on 2 AS-i „Eesti
t“ kehtestatud hinnad. Samuti ei tea kaebaja, kas peale kolmanda isiku on veel universaalteenuse osutajaid või mitte ja milline on nende hinnapoliitika. Ehkki kaebaja on oma hindade kujundamisel lähtunud üksnes AS-i „Eesti
t“ lihtkirjade hindadest, pole tal täit selgust, kelle hindadest veel tuleks lähtuda.
ei määratle konkreetseid universaalteenuse osutamiseks kohustatud subjekte ega hindu, seega ei saa õiguse üldpõhimõttest lähtudes tuleneda ka kaebaja kohustust järgida suvaliselt kellegi poolt kehtestatud hindu.
ei sisalda delegatsiooni vastustajale, seega puudub vastustajal õigus piirata seadusest alamalseisva õigusaktiga teise õigussubjekti õigusi ja vabadusi.
on vastuolus põhiseaduse(PS) §-dega 12(võrdsuspõhiõigus) ja 31(ettevõtlus- ja konkurentsivabadus) ja konkurentsiseadusega(KS), sest kahjustab lubamatul viisil ja vormis kaebaja ettevõtlusvabadust ja vaba konkurentsi.
keelab küll § 51 lg 3 rikkumise, kuid praegusel juhul seda rikkumist polegi toimunud, sest sama seadus ei reguleeri küsimust, mida tähendab 50 g kaaluva kirja riigisisese edastamise hind ja mis komponendid peavad selle hinna sisustama(millest hind koosneb) ning missugustest komponentidest hind koosneda ei tohi. HMS § 63 lg 2 p 5 mõtte kohaselt on haldusakt tühine, kui see on vastuolus kehtiva õigusega(sh. õiguse üldpõhimõtetega), mida seetõttu pole kellelgi võimalik täita(täita ei saa sellist õiguslikku nõuet, mille kohta puudub õigus, mis sellise kohustuse kehtestaks). Väär ja vastuolus kehtiva õigusega on vastustaja seisukoht, nagu poleks kaebajal õigust kasutada ümbrikule kantavaid stampide ja templite jäljendeid reklaami eesmärgil. Puudub seadus, mille alusel saaks vastustaja väita, et kaebaja on rikkunud
Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Eestis on
titurg seadusandja soovil praegu osaliselt suletud, avatakse täielikult 1.01.2009.a.
lg 2 sätestab, et universaalse
titeenuse osutamiseks väljastatakse tegevusluba ainult ühele isikule. AS-le „Eesti
t“ väljastati universaalse
titeenuse osutamise tegevusluba 16.07.2002.a. ning
2008.a. ainuõigus kuni 50 g kaaluva kirja riigisiseseks edastamiseks, v.a. kui edastamise tasu on võrdne või kõrgem kui 2,5-kordne universaalse
titeenuse osutaja poolt kirja kõige madalamale kaalukategooriale kehtestatud tasu.
titeenuse tasud ja allahindluste põhimõtted peavad olema kõigile tasuta kättesaadavad
titeenuse osutaja veebilehel ja kõigis tema
tkontorites(
AS „Eesti
t“ on avaldanud oma
titeenuse tasud veebilehel ja
tkontorites. Kuni 50 g kaaluva riigisisese kirja hind on veebilehe kohaselt 5 kr 50 s(vaidluse alguses 4 kr 40 s). Eeltoodud faktid põhinevad otseselt
l ning olid või pidid olema teada ka kaebajale kui
titeenuse osutajale. Nende faktide teadmist on kaebaja ka haldusmenetluses(kajastuvad 12.11.2007. a vaideotsuses) ja kohtule esitatud kaebuses korduvalt tunnistanud. 16.03.2007.a. pooltevahelisel koosolekul teatas kaebaja, et on teadlik kolmanda isiku ainuõigusest ning on oma hinna arvutamise aluseks võtnud AS-i „Eesti
t“ standardkirja hinna 4 kr 40 s. Õigusaktide normitehnika aluste kohaselt ei märgita õigusakti konkreetse ettevõtja ärinime ning seda pole tehtud ka
§-s 51.
Käskkiri ei riku kaebaja tegutsemisvabadust. PS §-s 31 sõnastatud õigus tegeleda ettevõtlusega pole absoluutne. Sama paragrahvi 2. lause lubab seadusandjal sätestada ettevõtlusõiguse kasutamise tingimused ja korra. Kuna
titeenuse osutajate tegevusvabadus riigisisese kuni 50 g kaaluva kirja edastamisel on piiratud seadusega UPO kasuks, on
§-st 51 lg 1 tulenev riive formaalselt kooskõlas PS-ga. Väär on kaebaja seisukoht, et AS-i „Eesti
t“ kirja hind või selle kehtestamise metoodika peaks olema
-s täpsemalt reguleeritud või peaks seaduses olema delegatsiooninorm alamastme õigusakti kehtestamiseks, mis selle hinna kehtestamist reguleeriks.
-s on täpselt sätestatud kuidas toimub universaalteenuse hinna kujunemine(mis komponentidest), kes selle hinna kehtestamise üle järelevalvet teostab ning mis hinnast peab lähtuma teenuseosutaja oma hinna kujundamisel, kui ta soovib osutada ainuõigusega piiratud alas sarnast teenust. Isik, kellel pole selle teenuse osutamise ainuõigust, peab sarnast teenust pakkuma hinnaga, mis on võrdne või kõrgem kui 2,5kordne AS-i „Eesti
t“ vastav hind (vaidluse alguses 4.40 x 2,5 = 11 kr või praegu 5.50 x 2,5 = 3 13.75 kr). Vastav informatsioon on kõigile avalikult kättesaadav. Kolmas isik ei saa kehtestada oma ainuõigusega seotud teenuste hindasid sellisena, nagu ta ise soovib, vaid peab need vastavalt
§-le 39 kooskõlastama vastustajaga. Lisaks sellele peab tasu olema läbipaistev ja mittediskrimineeriv, tuginema teenuse osutamise kuludele ja võib sisaldada mõistlikku kasumit. Selleks on
lg 9 alusel välja töötatud isegi AS-i „Eesti
t“ kuluarvestusmudel.
lõike 1 kohaselt kohustub
titeenuse osutaja märgistama
tisaadetise või
tiaadressile osutava
tisaadetise saatedokumendi viisil, mis tagab
titeenuse osutaja ärinime,
tisaadetise edastamiseks üleandmise koha ja kuupäeva tuvastamise. Vastustaja ei saa väita, et
-st tulenevalt pole lubatud
tisaadetistele kanda rohkem informatsiooni, kui seaduses loetletud, kuid lisainformatsioon ei või olla kasutajale eksitav ja tegelikult osutatavast teenusest erinevale teenusele viitav. Seejuures on vaidlustatud käskkirja punktis XII selgelt välja toodud, millist ümbrikule kantud teabe osa käsitatakse kalendertempli jäljendina ning see osa sisaldab selget viidet kullerpostile. Kaebaja poolt
tisaadetise märgistamisel kasutatavad kalendertemplid on kasutajat eksitavad ja rikuvad seega
lg 1, sest kirisaadetise edastamise teenuse märgistuse asemel viidatakse kullerposti teenusele. Käskkiri on õiguslikult ja faktiliselt motiveeritud, otsused on tehtud kooskõlas
-ga. Alusetu on kaebaja seisukoht, et vastustaja on jätnud arvestamata kaebaja hinnaarvutusmeetodi, sest seda pole kaebaja vastustajale kunagi edastanudki. Kaebaja on vaba kujundama oma teenuste tasusid selles osas, mis pole piiratud seadusega. Vastustaja järeldused kaebaja tasude kohta on tehtud nii kaebaja kui ka teiste osapoolte, näiteks Itella, AS „Starman“ jne esitatud andmete põhjal, mille õigsuses pole põhjust kahelda. Kaebuse menetluse käigus on arvamust küsitud ka MTA-lt. Käskkiri ei riiva kaebaja lepingusõlmimise vabadust. Võlaõigusseaduse(VÕS) § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Samas peab pakkumus olema piisavalt määratletud ja väljendama pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud (VÕS § 16 lg 1). Kaebaja poolt lepingupartnerina käsitatavad isikud pole teadlikud lepingust, mida kaebaja väidab end nendega sõlminud olevat, et kanda oma reklaami edastatavatele
tisaadetistele. Kuna kaebaja esitas kaebuse kohtule alles 12.12.2007.a. ega ole taotlenud kaebuse esitamise tähtaja ennistamist, peaks kohus lõpetama menetlus halduskohtumenetluse seadustiku(HKMS) § 12 lõige 3 alusel. Kolmas isik nõustub vastustaja seisukohtadega ja palub jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja väide, et vaidlustatud käskkirjas on tuginetud oletustele ja valedele andmetele, on paljasõnaline. Universaalse
titeenuse moodustavad põhilised
titeenused, mille üleriigilise, kindlaksmääratud kvaliteedi ja mõistliku hinnaga kättesaadavuse tagamine on Eesti riigi kohustus vastavalt Euroopa Liidu direktiividele 97/67/EÜ, 2002/39/EÜ ja Ülemaailmsele
tikonventsioonile(ÜPK). Direktiivi kohaselt käsitatakse reserveeritud teenust üleriigilise universaalse
titeenuse finantseerimise ühe viisina ning see on kehtestatud enamikus EL liikmesriikides ainuõiguse andmisena UPO-le. Reserveeritud teenuse vajalikkus on põhjendatud eelkõige asjaoluga, et universaalne
titeenus on avalik ehk sotsiaalse iseloomuga teenus, mille osutamise kohustus on vastavalt ÜPK-le ja direktiivile nr 97/67/EÜ Eesti Vabariigil. Reserveeritud teenus on vajalik ka seetõttu, et kirjade maht langeb alternatiivsete sõnumi edastamise meetodite(e-mail, mobiiltelefonid) tõttu. Kirjade edastamise kulu on maapiirkondades oluliselt suurem kui tiheda asustusega linnades, kuid universaalsetel
titeenustel peab olema üle-eestiliselt ühesugune hind. Mõistliku hinna saamiseks kaetakse maapiirkonna kõrgem kulu linnade tuludega. Lubades konkurentsi kuni 50 g saadetiste osas, asuksid konkurendid tegutsema linnades, keskendudes äriklientidele, kelle saadetavate kirjade maht on suur ja saadetiste kogumine kerge, UPO kaotaks linnades märgatavalt turuosa ja tema kirjateenuse hind tõuseks, 4 mille tagajärjel kannataksid kõige rohkem maapiirkondade elanikud, kellel valikuvõimalus erinevate teenuse osutajate vahel puudub. Eeltoodust nähtuvalt on avalikes huvides ainuõiguse andmisega kaasnev ettevõtlusvabadust piirav riive põhjendatud ja proportsionaalne taotletava eesmärgiga, tagades teatud kvaliteedinõuetele vastava üleriigilise
titeenuse osutamise. Seega pole
Kolmanda isiku poolt kehtib praegu kuni 20 g kaaluvatele saadetistele hind 5 kr 50 s(vana hind 4 kr 40 s). Ainuõigusega pole piiratud saadetiste edastamine, mille hind on võrdne või suurem kui 13 kr 75 s.
eelnõu seletuskirjas on piisava põhjalikkusega selgitatud ainuõiguse andmise vajalikkust. Kuivõrd reserveeritud teenust võimaldavad direktiivid kehtivad kuni 31.
§-s 51 lg 2 p 3 lubatud tasu ja märgistada edastamiseks vastu võetud
tisaadetised
§-s 28 lg 1 sätestatud nõuete kohaselt - pole vastukäivad. Kaebaja pole esitanud ning ka asja kohtulikul arutamisel pole selgunud ühtegi objektiivset põhjust, miks kaebaja neid haldusakte täita ei saa. Puuduvad ka muud HMS §-s 63 lg 2 p-des 1-4 toodud haldusakti tühisuse tunnused. Eeltoodust nähtuvalt pole vaidlustatud haldusaktid tühised. Samuti pole
titeenuse osutajal on 2008. aasta 31.detsembrini kuni 50 grammi kaaluva kirja riigisisese edastamise ainuõigus.
titeenuse osutaja poolt kirja kõige madalamale kaalukategooriale kehtestatud tasu.“ Nagu kolmas isik õigesti on märkinud, on UPOle kuni 50 g kaaluva kirja riigisisese edastamise ainuõiguse(reserveeritud teenuse) andmine ja
§-s 51 lg 2 p 3 kehtestatud ettevõtlusvabadust piirav riive põhjendatud ja proportsionaalne eesmärgiga tagada teatud kvaliteedinõuetele vastava üleriigilise
titeenuse osutamine olukorras, kus kirjade edastamise kulu on maapiirkondades oluliselt suurem kui tiheda asustusega linnades, mistõttu mõistliku hinna saamiseks kaetakse maapiirkonna kõrgem kulu linnade 5 tuludega. Lubades konkurentsi kuni 50 g saadetiste osas, asuksid konkurendid tegutsema linnades, keskendudes äriklientidele, kelle saadetavate kirjade maht on suur ja saadetiste kogumine kerge, UPO kaotaks linnades märgatavalt turuosa ja tema kirjateenuse hind tõuseks, mille tagajärjel kannataksid kõige rohkem maapiirkondade elanikud, kellel valikuvõimalus erinevate teenuse osutajate vahel puudub. Võrdsuspõhiõigus tuleneb PS § 12 lg 1 esimesest lausest, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Selle sätte järgimine eeldab, et võrdses olukorras olevaid isikuid koheldakse võrdselt ning ebavõrdses olukorras isikuid ebavõrdselt. Kaebaja kui mitte-UPO ja kolmas isik kui UPO pole võrdses olukorras olevad isikud.
pole vastuolus ka KS-ga, Euroopa Liidu direktiividega 97/67/EÜ ja 2002/39/EÜ ning ÜPK-ga. Väär on kaebaja arvamus, et tema pole kohustatud
nõudeid järgima.
lg 3 kohaselt peab
titeenuse osutamine vastama
-s, selle alusel kehtestatud õigusaktides,
titeenuse osutamiseks sõlmitud lepingus ja tegevusloas sätestatud nõuetele. Alusetud on kaebaja nõudmine, et
-s peaks olema kirjas UPO nimi, ning väide, et vastustajal puudub õigus piirata seadusest alamalseisva õigusaktiga tema kui
titeenuse osutaja õigusi ja vabadusi. Seadusi kehtestab ja muudab Riigikogu ning oleks äärmiselt ebamõistlik, kui Riigikogu peaks hakkama ainuüksi sellepärast seadust muutma, et näiteks UPO vahetub või muudab oma nime.
kohaselt on tegevuslubade andmine(§ 12 lg 1), tegevusloa tingimuste kehtestamine(§ 14 lg 5) ja muutmine(§ 15 lg 1) Konkurentsiameti(kuni 31.12.2007.a. Sideameti) ülesanne. Õiguste ja vabaduste piirangud, mille vastu kaebaja protestib, polegi aga kehtestatud vastustaja poolt, vaid
§-dega 51 ja 28. Kaebaja kurtmine, et tema ei tea, kas peale kolmanda isiku on veel UPO-sid või mitte, jääb kohtule arusaamatuks –
§-s 10 lg 2 on selgesõnaliselt kirjas, et universaalse
titeenuse osutamiseks väljastatakse tegevusluba ainult ühele isikule. Kaebaja pole esitanud tõendeid, et vastustaja ja kolmas isik oleksid keeldunud vastamast tema poolt esitatud küsimusele, millised on AS-i „Eesti
t“ kehtestatud hinnad. Kohus ei nõustu kaebajaga, et vastustaja ja kolmas isik pidanuksid teda sellest omal algatusel teavitama. Kolmanda isiku hindade kohta informatsioon oli olemas AS-i „Eesti
t“ kodulehel ja
tkontorites ning seega kaebajale kättesaadav. Kaebajal on küll õigus kooskõlas reklaamiseadusega kasutada ümbrikule kantavaid stampide ja templite jäljendeid reklaami eesmärgil, kuid ta ei saa sellega põhjendada
§-s 51 lg 2 p 3 sätestatust madalamat kirjade edastamise tasu võtmist saadetisi üle on andnud ettevõtjatelt, ilma et oleks nendega sõlminud lepinguid äriühingu reklaami lisamiseks
tisaadetistele. Kindlasti aga ei tohi kaebaja poolt
tisaadetise märgistamisel kasutatavad kalendertemplid kasutajat eksitada; kui kirisaadetise edastamise teenuse märgistuse asemel viidatakse kullerposti teenusele, rikutakse sellega
Kohtunik: D.Maastik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.