3-08-1853/22

3-08-1853 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Paukštys Otsuse tegemise aeg ja koht 10.02.2009.a Tallinn Haldusasja number 3-08-1853 Haldusasi M.M-i kaebus kaitseväe juhataja 29.08.2008.a käskkirjale nr 634P „Distsilplinaarkaristuse määramine“. Menetlusosalised Kaebaja M.M Vastustaja kaitseväe juhataja, esindaja Aire Veske Kohtuistungi toimumise aeg 21.01.2009.a RESOLUTSIOON Tühistada kaitseväe juhataja 29.08.2008.a käskkiri nr 634P „Distsilplinaarkaristuse määramine“. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaitseväe juhataja 29.08.2008.a käskkirjaga nr 634P „Distsilplinaarkaristuse määramine“ karistati leitnant M.M-i distsiplinaarkorras viitega kaitseväe distsiplinaarseaduse (KDS) §-le 16, § 32 lõike 1 punktile 1 ja § 45 lõikele 1 noomitusega. Käskkirjast nähtuvalt „on tõestatud ltn M.M-i seotus operatiivettekande nr B-2.2-11/1897 koostamise ja kustutamisega. Kaitseväe distsiplinaarmäärustiku (edaspidi KDM) punkt 191 keelab seletuses teadlikult valeandmete esitamise. Kuna on tõendatud, et ltn Miil takistas uurimismenetluse läbiviimist, olles sellega toime pannud distsiplinaarsüüteo, mis seisneb vääritus teos ning üldtunnustatud kõlblusnormide ja käitumisreeglite eiramises (KDM p 22)“.
2. M.M esitas 18.09.2008.a Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles kaitseväe juhataja 29.08.2008.a käskkirja nr 634P „Distsilplinaarkaristuse määramine“ tühistamist. Kohus võttis 22.09.2008.a kaebuse menetlusse ja tunnistas vastustajaks kaitseväe juhataja. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
3. Kaebaja leiab, et rikutud on distsiplinaarmenetluse protseduure, kuna on 1) eiratud KDS § 47 lõiget 4 ning KDM punkti 205, mille järgi peab süüdistatavale andma enne karistuse määramist võimaluse selgitada oma käitumist või tegu; 2) eiratud KDM punkti 203, mille järgi peab uue süüteo asjaolude ilmnemise korral alustama juurdlust raskema süüteo asjus või määrama mõlema süüteo juurdluse üheaegseks läbiviimiseks teise juurdleja; 3) eiratud KDM punkti 215, mille järgi peab distsiplinaarkaristuse määramisel andma kaitseväelasele kokkuvõtliku põhjenduse, kus tuuakse esile distsiplinaarsüüteo olemus, selle tagajärjed ja muud süüteoga seotud asjaolud; 4) distsiplinaarkaristuse määramise raames muude süüteo asjaolude esile toomisel (vastavalt KDM punktile 215) kasutatud kontrollimata andmeid ja on haavatud kaebaja au ja väärikust ning kaebajat on alandatud ja solvatud. Seega on eiratud KDM punkti 207 alapunkte 4 ja 5 ning punkti 216 alapunkti 1; 5) rikutud KDM punkti 216 alapunkti 1, mis ei luba määrata distsiplinaarkaristust kontrollimata andmete alusel; 6) eiratud KDM punkti 207 alapunkti 1 ning punkti 216 alapunkti 1, mille järgi distsiplinaarkaristust kohaldav ülem peab olema veendunud, et distsiplinaarkaristus peab olema määratud õiglaselt ja erapooletult ning et distsiplinaarkaristust ei ole lubatud määrata kontrollimata andmete alusel; 7) rikutud KDM punkti 206, mille järgi tuleb distsiplinaarkaristuse määramisel arvestada muuhulgas süüteo ajendeid ja asjaolusid ja muid vastutust kergendavaid asjaolusid.
4. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu ning selles toodud väited ei anna alust vaidlustada kaitseväe juhataja 29.08.
5. a käskkirja nr 634P M.M-ile distsiplinaarkaristuse määramise kohta. Leitnant M-i poolt teenistusliku juurdluse käigus valeütluste andmine on oluline rikkumine. Ohvitser peab olema kõrgete eetiliste väärtushinnangutega. Kaitseväe juhataja 09.03.
6. a käskkirjaga nr 45 kinnitatud Kaitseväe eetikakoodeksi punkti 4.1 järgi on ausus püüd anda edasi tõde ilma mistahes moonutusteta ning 8.4 kohaselt peab kaitseväelase käitumine olema laitmatu igal ajal ja igas olukorras. Vajakajäämised teenistuses või vääritu käitumine eraelus seavad kahtluse alla kaitseväelase tegevuse ning kogu kaitseväe usaldusväärsuse. Vastustaja jääb oma seisukohale ning on veendunud, et leitnant M-ile on distsiplinaarkaristus õigesti määratud. Samuti on õigesti järgitud materiaalõiguse ja menetlusõiguse norme. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
7. Kohus kuulanud ära menetlusosaliste seletused, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb rahuldada. 5.1 Asjas ei ole leidnud tuvastamist, et kaebajale, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavale oleks olnud distsiplinaarmenetluse käigus tagatud õigus olla ära kuulatud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et kaebajalt on kõnealuse distsiplinaarmenetluse käigus võetud kahel korral (28.02.2007.a ja 05.03.2007.a) kirjalikud seletused (tl 54-55), kuid kaebaja väitel talle ei öeldud ja ta ei teadnud, et distsiplinaarmenetlust viiakse läbi tema suhtes. Vastustaja ei ole kohtumenetluse käigus vastupidist väitnud ega tõendanud. Kaebaja seletuse kohaselt andis ta vastustajale tunnistusi teades, et uuritakse võimalikku ebaseaduslikku jälitustegevust kaitseväes (tl 55). Asjas puuduvad igasugused tõendid, mis viitaksid sellele, et kaebajale anti võimalus oma käitumist selgitada, kui distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavale. Distsiplinaarmenetluse korra sätestava KDS § 46 kohaselt on distsiplinaarmenetluse eesmärk distsiplinaarsüüteo kiire ja täielik avastamine, süüdlase ja süüteo põhjuste väljaselgitamine ning distsiplinaarkaristuse õige määramine. Sama seaduse § 47 lõike 3 kohaselt enne distsiplinaarkaristuse määramist selgitatakse välja distsiplinaarsüüteo toimepanemise tehiolud. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt enne distsiplinaarkaristuse määramist antakse distsiplinaarsüüteos süüdistatavale võimalus selgitada oma käitumist. Kaitseväelase õigus olla distsiplinaarkaristuse määramise menetluses ära kuulatud tuleneb ka haldusmenetluse seadusest (HMS), kui haldusmenetluse üldpõhimõtteid koondavast seadusandlikust aktist. HMS § 40 lõige 1 sätestab, et enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Sanktsioneeriva iseloomuga haldusmenetluses, sh distsiplinaarmenetluses, muutub ärakuulamine 2 nõutavaks ka põhiseaduse § 24 lõike 2 valguses (vt A. Aedmaa jt. Haldusmenetluse käsiraamat. Tartu Ülikooli kirjastus, Tartu, 2004, lk 217). Karistatavale isikule võimaluse andmist oma seisukohtade avaldamiseks ja tõendite esitamiseks on oluliseks peetud ka kohtupraktikas. Nii on Riigikohtu halduskolleegiumi 17.11.2003.a otsuses asutud seisukohale, et „on igal juhul oluline tagada distsiplinaarsüüteo toimepanemises süüdistatavale õigus olla ära kuulatud. Isegi kui isikult ei nõuta kirjalikku seletust, peab tal olema võimalus distsiplinaarmenetluse käigus esitada omapoolsed seisukohad ja tõendid, mis puudutavad tema poolt väidetavalt toime pandud tegu ja sellele antavat õiguslikku hinnangut“ (vt RKHKo 3-3-1-74-03, p 21). Kohus leiab, et karistatava isiku ära kuulamata jätmist tuleb käesoleval juhul pidada oluliseks menetlusveaks, mis võis takistada süütegude toimepanemise ja toimepanija isikuga seonduvate asjaolude igakülgset väljaselgitamist. Seega võis kõnealune rikkumine oluliselt mõjutada asja otsustamist. 5.2 Täiendavalt eeltoodule märgib kohus, et kaevatav käskkiri ei ole koostatud asjatundlikult. Vastustaja esindaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt on kaebajat karistatud kahe distsiplinaarsüüteo eest: 1) operatiivettekande nr B-2.2-11/1897 kustutamise eest; ja 2) 28.02.2007.a seletuskirjas valeandmete esitamise eest, mis takistas distsiplinaarjuurdluse läbiviimist (tl 54). Samas käskkiri ei sisalda nimetatud distsiplinaarsüütegude asjaolude täpset piiritlemist ning käskkirjast nähtuvalt on distsiplinaarsüüteoks peetud üksnes distsiplinaarjuurdluse takistamist. Operatiivettekandega nr B-2.2-11/1897 seonduv käskkirja osa on täiesti ebaselge. Nii on käskkirjast nähtuvalt kaebajale etteheidetud „seotust operatiivettekande nr B-2.2-11/1897 koostamise ja kustutamisega“ (tl 9). On selge, et selline formuleering on ebamäärane, ega võimalda mõista, mille eest on siis kaebajat karistatud ning milles seisnes karistatava teo õigusvastasus. Puutuvalt vastustaja esindaja kirjeldatud teise distsiplinaarsüüteosse (28.02.2007.a seletuskirjas valeandemete esitamine), märgib kohus esmalt, et nimetatud teo toimepanemine ei ole käesolevas asjas tõendatud. Vastustaja esindaja selgituste kohaselt seisnes valeandmete esitamine kaebaja väites, et ta ei ole operatiivettekannet nr B-2.2-11/1897 koostanud (tl 54). Samas ei ole vastustaja kohtule esitanud ühtegi tõendit või viidanud ühelegi tõendile, millest nähtuks, et tegemist oli valeandmete esitamisega. Teiseks, kuivõrd vastustaja käsitles kaebajat nimetatud kirjalikku seletust nõudes süüdlasena, siis puudus tal kaebajapoolse võimalike valeandmete esitamise korral üldse õigus viimase distsiplinaarkorras karistamiseks. Nimelt ei ole töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse § 7 lõike 1 teise lause kohaselt seletuse andmisest keeldumine ja seletuses valeandmete esitamine süüdlase puhul distsiplinaarkaristuse määramise iseseisvaks aluseks. 5.3 Eeltoodud põhjustel on kaevatav käskkiri õigusvastane ja tuleb kaebaja õiguste rikkumise tõttu tühistada.
8. Menetluskulude väljamõistmist ei ole taotletud. Indrek Paukštys Kohtunik 3