Obsah (6)

§ 110§ 9§ 635§ 197§ 200§ 198

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom, Mare Merimaa, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 04. veebruar 2009, Tallinn Tsiviilasja number 2-07-14985

) § 101 lg 1 p-s 2 nimetatud õigust keelduda oma võlgnetava kohustuse täitmisest, sest hageja ei ole rahuldanud kostja sissenõutavaks muutunud nõudeid hageja vastu. Kostja on kohustuse täitmisest keeldumise vastuväite esitanud ka hagejale. Kuna kostja on kohustuse täitmisest põhjendatult keeldunud ning keeldumise aluseks olev olukord püsib, siis ei saa hageja nõuda kostjalt tema kohustuste täitmist, ilma enda kohustusi täitmata. Sellises olukorras ei ole õiguslikult põhjendatud ka viivise nõue, kuna kostjal on seaduslik alus enda kohustuse täitmisest keelduda ning seetõttu ei saa võlgnetavalt summalt viivist nõuda. Ka ei ole pooled viivise suuruses suuliselt ega kirjalikult kokku leppinud. Kostja esitas hagejale 14.04.2008 avalduse 531 794 krooni tasaarvestamiseks hageja nõudega. Esimese astme kohtu otsuse põhjendused

1. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust asjaolude üle, et hageja teostas ajavahemikus november 2005.a kuni oktoober 2006.a. kostjale mitmesuguseid töid ning osutas teenuseid kokku 127 003,40 krooni eest, mille kohta esitas kostjale ka vastavad arved (nr 1590, 1620, 2515, 6003, 6057). Kostja esitatud arveid tasunud ei ole. Samuti ei ole vaidlust ka selle üle, et pooled on teinud tihedat koostööd maaaluste trasside (vee-, kanalisatsiooni- ning gaasitorustikud) rajamisel enam kui viie aasta jooksul enne eelmärgitud ajajärku. Kuna poolte vahel ei ole sisulist vaidlust selle üle, et kostjal on hageja ees 127 003, 40 krooni suurune võlgnevus, ei pidanud kohus vajalikuks seda kontrollida ning luges selle asjaolu tõendatuks kostja omaksvõtuga TsMS § 231 lg 2 ja § 231 lg 4 alusel.
2. Kostja väidete kohaselt on tal alates 16.02.2008 (ajast, kui muutus sissenõutavaks kostja poolt seoses Sauel tehtud töödega esitatud arve) vastunõue hageja nõudele ning tal oli õigus vastavuses

§ 110lg-ga 1 keelduda oma kohustuse täitmisest.

Lepingu olemasolu tõendab kostja arvates nii hinnapakkumine, mille alusel teostati töid, hageja juhatuse liikme 3

4. Toivo Peegli ütlused kui ka asjaolu, et hageja on esimesest 200 000 krooni suurusest arvest tasunud osa, so 150 000 krooni. Hageja ei tunnistanud kostja vastuväiteid, leides, et kostja ei ole tõendanud lepingu olemasolu hageja ja kostja vahel. Hageja ei ole sisuliselt vaidlustanud selliseid suhteid, kuid leiab, et kostja poolt on need tõendamata. Samuti on osundanud hageja, et tellijal AS-l Knoke on vastuväiteid teostatud tööde osas ning hageja ei ole ka ise sellest projektist raha saanud.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Kohus leidis, et lepinguliste suhete olemasolu on leidnud tõendamist. Kokkuleppe saavutamist kinnitavad kohtu arvates nii kostja väited kui ka hageja tolleaegse juhatuse liikme, tunnistaja T. P. kinnitused lepingu sõlmimise kohta. T. P. kinnitas, et pooled sõlmisid kokkuleppe Sauel Tule 50 kinnistul tööde teostamiseks ning kostja teostas tema poolt osundatud tööd. Kostjapoolse pakkumuse tegemist tõendab kohtu arvamust mööda kostja tehtud hinnapakkumine, mis oli tunnistaja kinnitusel tööde tegemisel hinna aluseks. Samuti kinnitab lepinguliste suhete olemasolu see, et hageja poolt on kostja esitatud arve nr 20 tasutud suuremas osas. Hageja esindaja ei ole sellele esitanud mingeid asjakohaseid põhjendusi.

§ 635

lg 1 järgi töövõtulepinguga kohustub üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Poolte poolt kirjeldatud asjaoludel on kohtu arvamust mööda tegemist poolte vahel töövõtulepinguga, kus kostja kohustus hagejale teostama tellitud trasside rajamise tööd ning hageja kohustus selle eest tasuma. Kostja väidetel, mida kinnitas ka tunnistaja T. P., teostas kostja tellitud tööd arvetel osundatud mahus. Tunnistaja selgituste kohaselt tekkisid aga hageja probleemid tellijaga, kelle arvates ei olnud tööd teostud vastavalt projektidele. Tunnistaja ütluste kohaselt ei ole pooled ega ka tellija lõplikult välja selgitanud, kelle eksimuse või vea tõttu, kui üldse, on teostatud tööd vigased. Eeltoodust järeldas kohus, et kostja teostas tellitud tööd ning esitas nende alusel ka arved hagejale, kes oli tulenevalt

§ 635lg-st 1 kohustatud need tasuma.

Hageja on küll väitnud, et ta ei ole saanud selle projekti pealt raha, kuna tellijal, AS-l Knoke oli vastuväiteid, kuid suhtes kostjaga on hageja tõendada, et kostja ei teostanud töid tellitud kvaliteediga. Hageja seda teinud ei ole. Asjaolu, et hageja suhtes tellijaks oleval AS-l Knoke oli vastuväiteid kvaliteedi osas, ei ole asjakohane hageja suhtes kostjaga, kuna hageja tellija vastuväited ei ole vahetult kohaldatavad kostjale. Seega puuduvad alused pidada hageja poolt kostjale tasumisest hoidumist põhjendatuks ning hagejal on kohustus tasuda kostja esitatud arved. Seega on kostjal samaliigiline vastunõue hageja nõudele.

§ 110

lg 1 kohaselt võib võlgnik keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Kohus leidis, et alates 15.02.2006, kui muutus sissenõutavaks kostja arve nr 09 summas 100 000 krooni, tekkis kostjal õigus keelduda

§ 110

lg 1 alusel hagejale hageja nõude aluseks olevate arvete tasumisest, kuna see nõue tulenes poolte eelnevatest regulaarsetest suhetest. Eelmärgitud ajaks olid sissenõutavaks muutunud hageja arved nr 1590 (summas 27 523,50 krooni) ja nr 1620 (summas 48 852 krooni) üldsummas 76 375,50 krooni, mille tasumise tähtajad olid vastavalt 16.11.2005 ja 19.12.2005. Antud arvete tasumisega hilines kostja põhjendamatult vastavalt 92 päeva ja 59 päeva. Seega on viivisenõue on hagejal põhjendatud järgmiselt: arve nr 1590 osas – 5064,32 krooni (27 523,50 x 0,2% x 92 päeva) ja arve nr 1620 osas – 5764,53 krooni (48 852 x 0,2% 4 x 59 päeva). Seega oli 15.02.2005 hageja sissenõutavaks muutunud nõue 87 204,35 krooni (27 523,50 + 48 852,00 + 5064,32 + 5764,53) ja kuna kostja nõude suuruseks oli 100 000 krooni, siis hagejal ei tekkinud enam viiviste arvestamise alust. Edaspidises ei ole hageja nõue ületanud kostja kehtivat nõuet ning seetõttu ei ole hagejal ka edaspidises tekkinud viiviste nõuet kostja vastu. 10.

§ 197

lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

§ 197

lg 2 alusel lõpevad tasaarvestuse tulemusena tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kostja on esitanud 14.04.2008 hagejale tasaarvestuse avalduse, millega ta soovis tasaarvestada hageja nõude 127 003,40 krooni oma nõudega 531 794 krooni. 11. Kohus leidis, et kostja poolt esitatud tasaarvestus on põhjendatud, kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostjal oli vastunõue hageja nõudele. Kostja on ekslikult jätnud tasaarvestusest välja hageja põhjendatud viivisenõude aja eest, kui kostjal ei olnud põhjust keelduda oma maksmise kohustuse täitmisest summas 10 828,85 krooni (5064,32 + 5764,53). Arvestades aga seda, et kostja on oma seisukohtades lähtunud sellest, et ta tasaarvestab kogu nõude ja sel alusel on taotlenud hagi rahuldamata jätmist ning kostja nõue katab ka hageja viivisenõude, siis kohus loeb ka selle tasaarvestatuks. Seega on hageja nõue kostja vastu lõppenud vastavalt

§ 197lg-le 2.

Kuna hageja nõue on lõppenud, siis hagi ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebuse põhjendused

1. Hageja palus kohtuotsuse tühistada ja teha asjas uus otsus. Kaebuse põhjenduste kohaselt käsitles kohus hagimenetluses kostja vastuväiteid, millised ei olnud seotud esitatud hagiga, st kohus hindas kostja vastuväiteid, millised väljusid hagi raamidest. Hagiavalduses on hageja kirjeldanud ja tõenditega tõendanud, milliste teenustega ja millistel objektidel oli kostjale teenuseid/töid osutatud. Kostja vastuväited tuginesid üksnes poolte poolt ühistööna tehtud objektile Tule 50, mis ei omanud puutumust hagiavalduses kirjeldatud teenuse osutamisega.
2. Kohus luges tasaarvestamise õigeks. Samas jättis kohus tähelepanuta 07.05.2008 hageja esitatud vastuväited tasaarvestusega mittenõustumise osas. Sellega rikkus kohus selgelt menetlusnorme, sest

§ 200

lg 4 kohaselt ei ole tasaarvestavale poolele tasaarvestamine lubatud, kui teine pool saab esitada nõudele vastuväiteid. Hageja vaidles kostja tasaarvestamise avaldusele vastu, kuid kohus ei ole põhjendanud, miks ta jättis nimetatud fakti hindamata. Vastuväite olemasolu seab piirangu nõuete tasaarvestamisele ning kohus oleks kohtuotsuses saanud kostja vastunõude olemasolu ja hageja vastuväiteid hinnata üksnes kostja poolt esitatud vastuhagi korral.

1. Kohus hindas otsuses vääralt tunnistaja T. P. ütlusi, on neid vägivaldselt moonutanud ning teinud tunnistaja ütluste põhjal põhjendamatu otsuse. Kohtuotsuses kirjeldatud väited tunnistaja ütlustes puuduvad. Vastupidiselt kohtuotsuses märgitule on tunnistaja ütlustes kirjeldatud, et 90% ulatuses võeti torustik üles, vesi ei olnud väidetavalt õigel sügavusel. See kinnitab, et kostja töö osas esines probleeme ja just kostja töölõigus. Ka kinnitas tunnistaja, et „Hinnapakkumine oli reaalne, töid tehti, kuid vastu ei võetud ja et Saue objekti kohta Levinson üleandmisakti ei ole esitanud, hageja peamiseks ülesandeks oli seal tehnika korraldamine, Levinsoni ülesandeks oli montaaž. Seda kõike otsustas Levinson, kui sügavalt kaevata ja kuidas töid teha“. Eeltoodud tunnistaja ütlustest nähtub selgelt, et kostja vastunõudena kirjeldatud tööde kvaliteet ei vastanud nõuetele, tema poolt ei esitatud asjakohaseid tööakte ja töid ei võetud vastu. Sellega on tõendatud, et kostja vastunõudele esitatud hageja vastuväited olid õigustatud ning seetõttu oli tasaarvestamine lubamatu ja hagi 5 rahuldamata jätmine põhjendamatu. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
3. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnorme. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue kostja vastu lõppes

§ 197lg 2 alusel tasaarvestuse tulemusena.

Hageja tõlgendab

§ 200lg-t 4 ebaõigesti.

Nimetatud sätte kohaselt tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. See aga ei tähenda, et tasaarvestust saab teostada vaid poolte kokkuleppel.

§ 198kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.

Kui hageja on esitanud kohtusse hagi võlgnevuse väljamõistmiseks ja ta vaidleb kostja tasaarvestusele vastu, siis on vaidluse esemeks tasaarvestava poole nõue, so selle olemasolu ja tasaarvestuse lubatavus, mitte aga hageja enda nõude põhjendatus, kuivõrd tasaarvestus eeldab teise poole (antud juhul hageja) nõude tunnustamist. Sellisel juhul kohus kontrollib, kas tasaarvestava poole nõue oli kehtiv ja lubatav ning selleks ei ole kostjal vaja esitada vastuhagi.

§ 200

lg 4 mõte on selles, et tasaarvestada ei saa nõuet, mida ei ole lubatud tasaarvestada, või nõuet, mis ei ole tegelik ehk olemasolev või sissenõutav. Kuna kostja esitas hagejale tasaarvestuse avalduse, pidi kohus kontrollima asja lahendades mitte enam hagiavalduses esitatud nõude põhjendatust, vaid tasaarvestuse eelduste täitmist, mida maakohus ka tegi. Kohus ei väljunud sellega hagi raamidest, nagu hageja apellatsioonkaebuses ekslikult leiab.

1. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, nagu oleks maakohus hinnanud tunnistaja T. P. ütlusi ebaõigesti ja neid vägivaldselt moonutanud. Kohus tuvastas tunnistaja T. P. ütluste alusel õigesti kohtuotsuses märgitud asja lahendamiseks olulised asjaolud. Muu hulgas tuvastas kohus ka asjaolu, et tellijal, AS-l Knoke oli etteheiteid tehtud töö kvaliteedi osas, kuid tunnistaja ütluste kohaselt ei ole senini teada, kui õigustatud need olid. Hageja ei ole esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mille alusel saaks teha järelduse, et kostjal puudub õigus saada tehtud töö eest tasu või oleks tasu väiksem hageja nõudest. Apellatsioonkaebuses tsiteeritud tunnistaja T. P. ütlused, nagu ka asjaolu, et puuduvad töö üleandmise aktid, iseenesest selliste järelduste tegemiseks alust ei anna.
2. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 162 lg 1 järgi kõik hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, so antud juhul hageja. Tiit Kollom Mare Merimaa Ande Tänav