Obsah (4)

§ 461§ 65§ 50§ 70

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-08-1601 Otsuse kuupäev 23. detsember 2008 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Aleksandr Dorožko kaebus Tartu Vangla toimin

).

§ 461

ei piiritle kirja kaalu, kuna seda reguleerib Postiseaduse § 4 lg 2, mis näitab sõnaselgelt, et kirisaadetis on kuni 2 kg, mille hulka näiteks kuuluvad kirjad, trükised ja pisipakid. Kuna pisipakke on kinnipeetavale saada keelatud, ei tähenda kaebaja arvates see veel, et kinnipeetav ei tohi saada kirja kaaluga kuni 2 kg. Selleks on VangS § 29 lg 1, mis kohustab vanglaametnikul avada kiri kinnipeetava juuresolekul ning võtta sealt ära esemed, mille omamine on vanglas

-ga keelatud. Seda ei tehtud. Kaebaja arvates see tähendab, et vangla isegi ei soovinud kirja tema juuresolekul avada, et kontrollida ümbriku sisu ja saatis selle kohe tagasi, millega takistas kaebaja kirjavahetust. Kaebaja märgib, et see on seadusevastane toiming. Kaebaja arvates kehtestades

§-s 461 kirja mõiste, ületas Justiitsminister oma volituste piire ning rikkus kinnipeetava põhiõigust kirjavahetusele.

§-st 461 ei loe välja kirja piirkaalu, mis oleks lubatud kehtestada eriseaduse alusel. Kaebajale jääb arusaamatuks vangla mõistes kirjavahetuse selline eesmärk, kus kiri saadetakse tagasi ja ei anta kinnipeetavale. Kaebaja arvates ei soodusta see vanglavälist suhtlemist. Kaebajale jääb ka arusaamatuks vaidlusalune toiming ka julgeolekukaalutlustel. Ei ole otstarbekas, kui abikaasa saadab 2 kilogrammise kirja eraldi mitmes ümbrikus, mille eest peab topelt tasuma ning vangla peab iga ümbriku eraldi avama, läbi otsima, registreerima, koostama akti ja tegema kirjadega muid toiminguid. Kaebaja märgib, et ka standardkirjaga võib vanglasse saata midagi muud peale kirja. VangS §-de 29 lg 1 ja 68 annavad aga vanglaametnikele võimaluse teostada kontrolli ja läbiotsimist ning võtma kirjast ära esemed, mille omamine on keelatud. Seoses vaide tagastamisega Justiitsministeeiumi poolt on tekkinud kaebaja arvates põhjendatud küsimus, et kui ei saa vaiet esitada, miks ei ole võimalik siis kohe kohtusse pöörduda. Kaebaja arvates on PS § 15 lõikega 1 vastuolus, kui haldusorgan vaide tagastab, aga enne vaidemenetluse läbimist ei saa kohtusse pöörduda. Ministeeriumi 31.07.2008.a otsuses nr 11-7/286 on märgitud, et toimingust hoidumise nõude saab esitada haldusorganile, kes toimingu sooritas. HMS § 109 ei selgita konkreetselt, mis haldusorganist jutt on, kas see, kes toimingu sooritas või kes vaided läbi vaatab. HMS § 73 lg 1 sätestab, et vaie esitatakse selle haldusorgani kaudu, kes toimingu sooritas ja sama organ võib HMS § 80 lg 2 alusel vaide ise rahuldada. Seega ei pea veel eraldi nõuet esitama ja sellega vaidemenetlust mõistmatult pikaks venitama. Kui Tartu Vangla leidis, et vaides ei saa nõuda toimingust hoidumist tulevikus (preventiivset meedet), siis on kaebaja arvates küsitav vaidemenetluse vajalikkus, kui ta ei taga õiguste kaitset. 2 Vastustajate seisukohad 5. Tartu Vangla leiab, et Aleksandr Dorožko kaebus on põhjendamatu ja vaidleb sellele vastu. Tartu Vanglal puuduvad kirjalikud andmed 07.07.2008.a väidetavalt A. Dorožko nimele saabunud maksikirja tagastamise kohta, kuna reeglina tagastatakse maksikirja templit kandvad kirjad saatjale ning neid ei registreerita. VangS § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele, mis toimub Vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras.

10. peatükis on täpsustatud kirjavahetuse põhimõtted ning mille § 461 sätestab, et kirjana käsitatakse vanglas paberkandjal esitatud ainult adressaadile määratud erasõnumit, postkaarti või fotot, mis edastatakse posti teel. Eesmärgiga tagada perekondlike sidemete säilimine, on lubatud kirjaga saata 5 ümbrikku ja 5 marki.

§-is 461 sätestatud kirja mõiste sisustamisel lähtuvad vanglad Justiitsministeeriumi poolsest kirja mõiste tõlgendusest, mis on tuletatud ennekõike julgeolekukaalutlustest, kirjavahetuse eesmärgist vanglas. Isikutele lihtsamaks arusaamiseks, milliseid kirju on võimalik kinnipeetavatel saada, on lähtutud sellest, et kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele, mille raames on võimalik saata ja vastu võtta standardkirju. Mõiste „standardkiri“ ei ole legaaltermin, mida ei kasuta ka postiteenuseid reguleerivad seadused või määrused, mistõttu ei ole see kirja pandud ka

§-is 461, vaid kasutatud on üldist kirja mõistet. Väljaspool vanglat reguleerib kirjavahetust Postiseadus. VangS kui eriseadus sätestab kirjavahetuse põhimõtted vangla kontekstis, mis ei saagi vastata Postiseaduses sätestatule, kuna eeltoodud seadused reguleerivad õiguslikus mõttes vägagi erinevaid valdkondi. Postiseaduse § 1 lg 2 kohaselt on postiseaduse eesmärgiks tagada universaalse ja kvaliteetse postiteenuse osutamine ning tagada postiteenuse kasutaja õiguste kaitse. VangS § 1 aga sätestab vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse mõiste ja tingimused. Seega on tegemist eriseadusega, mille eesmärk on tagada avaliku korra kaitse ning julgeolek vanglas. Oluline on siinkohal rõhutada, et vangistusalased õigusaktid ei näe ette kinnipeetavatele paki saamise võimalust ning VangS-i ning

sätete tõlgendamisel on selge, et ka maksikirjad ei mahu vanglas lubatud kirjavahetuse mõiste alla, kuna maksikirjadega on võimalik saata esemeid, mis sisuliselt VangS-i kontekstis tähendaksid paki saamist. Antud juhul on kinnipeetavate kirjavahetust piiratud, vältimaks mitte lubatud esemete saatmist vanglasse, samas aga on vaatamata piirangutele tagatud kinnipeetava õigus vanglavälisele suhtlemisele.

§ 65

lg 1 kohaselt korraldab vangla, mille territooriumilt keelatud ese leitakse eseme hoidmise, võõrandamise, tagastamise ja hävitamise ning kannab tagastamise ja hävitamisega seotud kulutused. Seega on Tartu Vangla arvates toimingud kinnipeetavate nimele saadetud maksikirjade tagastamisel selle saatjale õiguspärased. 3

1. Justiitsministeerium leiab, et A. Dorožko kaebus ei ole põhjendatud ning on seisukohal, et vaie tagastati kaebajale õiguspäraselt. HMS § 72 lg 1 kohaselt võib vaidemenetluse korras taotleda haldusakti kehtetuks tunnistamist; haldusakti osa kehtetuks tunnistamist, kui seadus ei piira haldusakti osalist vaidlustamist; ettekirjutuse tegemist haldusakti andmiseks, asja uueks otsustamiseks või toimingu sooritamiseks. Vastavalt sama seaduse § 72 lg 3 võib haldusaktist eraldi vaidlustada viivituse, tegevusetuse, ametiisiku taandamisest keeldumise, haldusakti andmise taotluse tagastamise, muu seaduses sätestatud toimingu. Aleksandr Dorožko esitas vaide, milles taotles ettekirjutuse tegemist, et Tartu Vangla hoiduks edaspidi vaidlustatud toimingu sooritamisest. Vaidemenetluses pole aga võimalik lähtuvalt HMS § 72 lg-st 1 esitada taotlust preventiivse ettekirjutuse tegemiseks, vaid on võimalik taotleda konkreetse toimingu sooritamist. Seega puudus Justiitsministeeriumi arvates vaide esitajal õigus vaiet esitada. Justiitsministeerium märgib, et on vaide tagastamise otsuses selgitanud, et vaide esitaja viitas ekslikult RVastS § 2 lg 1 p-le 3 ja HMS §-le
2. HMS § 109 sätestab, et kui toiminguga rikutakse isiku õigusi, võib isik nõuda haldusorganilt või kohtult toimingu ärajätmist või lõpetamist ning toimingu tagajärgede kõrvaldamist ja kahju hüvitamist vastavalt Riigivastutuse seadusele ning pöörduda selleks halduskohtusse Halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. RVastS § 2 lg 1 p 3 tuleb kohaldada koos RVastS § 5 lg-ga 2, mille kohaselt võib taotluse haldusakti andmata jätmiseks või toimingu sooritamata jätmiseks esitada haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks pädevale haldusorganile või kaebuses halduskohtule. See tähendab, et toimingust hoidumise nõuet saab esitada haldusorganile, kes toimingu sooritab. Tulenevalt HMS § 73 lg-st 1 on vaiet lahendavaks haldusorganiks toimingu sooritanud haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet teostav haldusorgan, seega ei ole võimalik esitada Justiitsministeeriumile vaiet toimingust hoidumise peale. Vastavalt HKMS § 12 lõikele 2 teeb kohus eelmenetluses kindlaks vastustaja ja otsustab HKMS § 14 lõikes 3 nimetatud isikute kaasamise. HKMS § 14 lg 2 punkt 2 kohaselt on halduskohtumenetluses pooleks (antud juhul siis vastustajaks) haldusorgan, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. Seega kaebuses Tartu Vangla ametnike poolt tehtud toimingute (kaebajale saadetud maksikirja tagastamine saatjale) peale saab vastustajaks olla Tartu Vangla kui haldusorgan, kelle tegevuse peale on kaebus esitatud. Küll aga soovib Justiitsministeerium kui vanglate üle teenistuslikku järelevalvet teostav organ selgitada, kuidas tõlgendab Justiitsministeerium vangistusseaduses kirja mõistet ning alljärgnevast seisukohast lähtuvad ka vanglad. VangS § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele, mis toimub vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Justiitsminister on VangS § 15 lg 3 alusel õigustatud määrusega kehtestama vanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu, enda juures ja laos olevate asjade kogukaalu ning hoiule võetavate asjade hoidmise korra. Tähelepanuta ei saa ka jätta VangS § 41, mille kohaselt allutatakse kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega 4 tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Lähtudes eeltoodud normidest on ilmselgelt Vangistusseaduses sisalduvate volitusnormide alusel justiitsminister mitte ainult õigustatud, vaid ka kohustatud reguleerima vanglas kirjavahetusega seonduvat, kuna kirjavahetusega seonduv on otseselt seotud vangla julgeolekuga. Lähtuvalt eeltoodust onVSkE
3. peatükis täpsustatud kirjavahetuse põhimõtted. Kirja mõiste tuleneb

§-st 461, mille kohaselt käsitatakse vanglas kirjana paberkandjal esitatud ainult adressaadile määratud erasõnumit, postkaarti või fotot, mis edastatakse posti teel. Kuna kirjavahetuse eesmärgiks on perekondlike sidemete säilitamine, siis võib kirjaga saata ka viis marki ja viis ümbrikku.

§ 50

lg 3 tulenevalt on vangla kohustatud kinnipeetavale saabunud kirjast võtma ära esemed, mis ei ole

-s toodud definitsiooni kohaselt käsitatavad kirjana. Äravõetud esemete suhtes kohaldatakse

§ 70

, § 72 ja § 73 sätted.

§-is 461 sätestatud kirja mõiste tõlgendamisel on vanglad lähtunud ennekõike julgeolekukaalutlustest, kirjavahetuse eesmärgist vanglas ning et oleks lihtsam isikutel aru saada, milliseid kirju on võimalik kinnipeetavatel saada, on lähtutud sellest, et kinnipeetaval on õigus kirjavahetusele, mille raames on võimalik saata ja vastu võtta standardkirju. Mõiste „standardkiri“ ei ole legaaltermin, mida ei kasuta ka postiteenuseid reguleerivad seadused või määrused, mistõttu ei ole see kirja pandud ka

§-is 461, vaid kasutatud on üldist kirja mõistet. Väljaspool vanglat reguleerib kirjavahetust Postiseadus. VangS kui eriseadus sätestab kirjavahetuse põhimõtted vangla kontekstis, mis ei saagi vastata postiseaduses sätestatule, kuna eeltoodud seadused reguleerivad õiguslikus mõttes vägagi erinevaid valdkondi. Postiseaduse § 1 lg 2 kohaselt on postiseaduse eesmärgiks tagada universaalse ja kvaliteetse postiteenuse osutamine ning tagada postiteenuse kasutaja õiguste kaitse. VangS § 1 aga sätestab vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimise korra ning korralduse, samuti vanglateenistuse mõiste ja tingimused. Seega on tegemist eriseadusega, mille eesmärk on tagada avaliku korra kaitse ning julgeolek vanglas. Postiseaduse § 4 lg 1 kohaselt on postisaadetisteks kirisaadetis, postipakk ja perioodiline väljaanne. Postiseaduse § 4 lg 2 kohaselt on kirisaadetis postiteenuse osutajale edastamiseks üleantud adresseeritud ning nõuetekohaselt pakitud ese või esemed kaaluga kuni 2 kilogrammi. Kirisaadetiste hulka kuuluvad näiteks kirjad, trükised ja pisipakid. Tulenevalt AS Eesti Post juhatuse 19.02.2008.a otsusega nr 4 vastu võetud „AS Eesti Post Universaalse Postiteenuse Tüüptingimused“ (edaspidi tüüptingimused) punktist 12.1 on kirisaadetiste liikideks standardkiri ja maksikiri. Standardkirjaks on Eesti Postile edasiandmiseks üle antud nõuetekohaselt adresseeritud ning pakitud masintöötlemist võimaldava sisuga saadetis kuni 250 g. Maksikiri on Eesti Postile edastamiseks üle antud nõuetekohaselt adresseeritud ning pakitud ese või esemeid sisaldav saadetis kaaluga kuni 2 kg. Justiitsministeerium märgib, et oluline on siinkohal juba rõhutada, et vangistusalased õigusaktid ei näe ette kinnipeetavatele paki saamise võimalust ning VangS-i ning

sätete tõlgendamisel on selge, et ka maksikirjad ei mahu vanglas lubatud kirjavahetuse mõiste alla, kuna maksikirjadega on võimalik saata esemeid, mis sisuliselt VangS-i kontekstis tähendaksid paki saamist. Tulenevalt VangS § 29 lõikest 1 kontrollib vangla kinnipeetavale saadetud kirjad ümbriku avamise teel, et seal ei 5 sisalduks vanglas keelatud esemeid ja aineid. Samas oleks ebamõistlikult koormav vanglale ning ka haldusvälistele isikutele, kui vangla võtab kuni 2 kg saadetised küll vastu, kuid neid esemeid kinnipeetavale edastada ei tohi. Kuna selles sisalduvaid esemeid kinnipeetavale edastada lubatud ei ole, siis Justiitsministeerium on seisukohal, et kinnipeetaval on õigus saada ainult standardkirju, kuna need on kooskõlas

§-s 461 toodud kirja definitsiooniga. Kuna aga standardkiri ei ole seaduses kasutatav legaaltermin, ei ole sellest lähtutud ka VangS-is. Vanglas kirja mõiste määratlemisel on olulise tähendusega julgeolekukriteerium. Mida suurem ning mahukam on kiri, seda raskem on sinna peidetud keelatud esemeid ja aineid leida. Ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus „Euroopa vanglareeglistik“ sätestab punktis 24.1, et vangidel tuleb võimaldada maksimaalselt suhelda kirja teel vanglaväliste isikutega, kuid punkt 24.2 kohaselt võib suhtlemise osas kohaldada piiranguid ja teostada järelevalvet, kui see on seotud mh korra, ohutuse ja julgeoleku säilitamisega. Samuti on Euroopa Inimõiguste Kohus asunud asjas Boyle and Rice v UK seisukohale, et kinnipeetava õigus perekonnaga suhelda, piirangute ulatus ja määr on riikide diskretsioonina määratleda ning riigid on õigustatud lähtuma vangistuse mõistlikest nõuetest. Antud juhul on kinnipeetavate kirjavahetust piiratud, vältimaks vanglas mitte lubatud esemete saatmist vanglasse, samas aga on vaatamata piirangutele tagatud kinnipeetava õigus vanglavälisele suhtlemisele. Asjaolu, et Konkurentsiamet on teinud AS Eesti Postile ettekirjutuse ei seondu käesoleva vaidluse esemega. AS Eesti Postile tehtud ettekirjutus sisaldas asjaolu, et ettevõtjana AS Eesti Post ei saa keelduda saadetise vastuvõtmisest. Kinnipeetav, kes on teadlik kirjavahetuse korrast vanglas, peaks hoolitsema lähedaste teavitamise eest. Sellega välistaks ta asjatute kulutuste tekkimist lähedastel. Mitte Eesti Post, vaid vangla on institutsiooniks, kes kontrollib seda, millised saadetised on vanglas lubatud või mitte. Lähtudes eeltoodust palub Justiitsministeerium jätta kaebus rahuldamata ning kohtukulud jätta kaebaja kanda. Kohtu põhjendused ja otsus

1. HKMS § 3 lõike 1 kohaselt kuulub halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Poolte vahel on vangistuse kandmise alane õiguslik vaidlus, mis on loomult avalik-õiguslik, mille tõttu kuulub vaidluse lahendamine halduskohtu pädevusse, sest vangistust reguleeriv õigus kuulub avaliku õiguse valdkonda. HKMS § 6 lõike 3 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist, mille tõttu on kaebuse esitaja nõue lubatav.
2. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 koosmõjust tuleneb, et halduskohtu pädevuses on ainult isiku subjektiivseid õigusi rikkuva õigusvastase toimingu õigusvastasuse kindlakstegemine, kui kaebajal esineb taotletava konstateeringu suhtes põhjendatud huvi. Kaebaja põhjendab kohtult toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks taotletavat konstateeringut preventiivse eesmärgiga. Kohtupraktikas on preventiivset huvi käsitletud põhjendatud huvina halduskohtumenetluse seadustiku mõttes toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise taotlemisel. Nimelt on Riigikohus 19.03.2002.a haldusasja nr 3-3-1-11-02 kohtuotsuses leidnud, et põhjendatud huviks võivad olla ka preventiivsed või rehabiliteerivad eesmärgid. 6 Halduskohus, tutvunud kaebuse ja vastusega ning poolte poolt kohtuistungil avaldatud seisukohtadega, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis ja vastastikuses seoses hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele, kuna kaebajal puudub põhjendatud huvi halduskohtult taotletava konstateeringu suhtes. Kaebaja on kaebuse esitanud kui vanglas kinni peetav isik ja ta taotleb vaidlusaluse toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist tulevaste analoogsete toimingute vältimiseks. Samas ei ole asjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud kaebaja subjektiivsete õiguste riive ja vaidlusaluse toimingu õigusvastasus. Kohtute infosüsteemi ja kohtute käsutuses oleva infosüsteemi X-tee kohaselt on Tartu Maakohtu 27.11.2008.a määrusega kriminaalasjas nr 1-08-14575 vabastatud Aleksandr Dorožko Tallinna Linnakohtu 30.05.
3. a. otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega. Seega puudub kaebajal vanglas kinni peetava isikuna käesoleva kohtulahendi tegemise järgselt põhjendatud huvi halduskohtult taotletava konstateeringu suhtes, sest käesolev kohtulahend ei saa tulevikus kaitsta kaebaja kui vanglas kinni peetava isiku subjektiivseid õigusi, sest kaebaja on juba vanglast vabanenud, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks. Kohtupraktikas on valitsev seisukoht, et kui halduskohus leiab, et vaidlustatud reaaltoiming ei riku kaebaja õigusi ja kaebajal puudub põhjendatud huvi kohtult taotletava konstateeringu suhtes, siis jätab halduskohus kaebuse rahuldamata ega anna seejuures hinnangut õigusakti või reaaltoimingu õiguspärasusele. Kaebuse rahuldamiseks ei anna samuti alust kaebaja poolt kohtuistungil avaldatu, et kaebaja soovib vabaduses olles saata vanglatesse maksikirju ja et see asjaolu saaks olla aluseks kaebuse rahuldamisel. Kohus kaebajaga ei nõustu ja selgitab, et kaebuses ei tohi üheaegselt muuta kaebuse alust ja eset. Kui vabaduses viibiv isik saadab vanglas kinni peetavale isikule maksikirja ja see kiri tagastatakse saatjale, siis ei saa VangS sätted ja selle seaduse alusel välja antud õigusaktid kaitsta kirja saatja õigusi, mille tõttu ei loe kohus seda kaebaja oletuslikku konstruktsiooni kaebaja põhjendatud huviks kohtult taotletava konstateeringu suhtes. Osundatud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel jätab kohus kaebuse HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tuleneva volitusnormi alusel rahuldamata ja jätab menetlusosaliste kohtukulud nende endi kanda. Roby Koik kohtunik 7