← Eesti

2-07-15587/23

Tsiviilasi nr 2-07-15587 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-07-15587 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiit Kollom (eesistuja), Ulvi Loonurm ja Meelika Aava Otsuse tegemis

§ 18

lg 2 kohaselt, kui ühisvara jagatakse pärast abielusuhete lõppemist, määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, s.t. seisuga jaanuar 2003. AS Ober Haus eksperdi arvamuse kohaselt oli seisuga jaanuar 2003 nimetatud korteri turuväärtuseks 365 000 kr. Kostja leidis, et korter on omandatud lahusvara arvelt ja

§ 19

lg 2 p 3 järgi võib kohus kõrvale kalduda abikaasade osade võrdsusest, kui ühisvara on omandatud ühe abikaasa lahusvara arvelt. Kohtuistungil 29.11.2007 avaldas kostja, et on nõus, et korteriomand jääb temale ja ta hüvitab hageja 270 000 kr. kümne aasta jooksul. Kostja nõustus, et korteriomandi turuväärtus hetkel on 800 000 kr. Maakohtu otsus 14.12.2007 otsusega Pärnu Maakohus jagas tähendatud korteriomandi abikaasade ühisvarana, jättes korteriomandi kostjale ja mõistes viimaselt välja rahalist kompensatsiooni ühisvara arvelt 400 000 kr. Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte abielu registreeritud 27.02.1987 ja lahutatud 13.07.2004. Kinnistusraamatu andmetel on kinnistu nr. 5566501 asukohaga XXXXXXXX,XXXXX XXX XXX-XX omanikuna kinnistusraamatusse 27.03.2002 kantud kostja U. R.. Seega on tegu abikaasade ühisvaraga.

§ 14lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara.

Poolte vahel oli vaidlus selles, millise ajahetke seisuga tuleb korteriomand hinnata. Tuginedes Riigikohtu praktikale, tuleb korteriomandi väärtus määrata asja esimese astme kohtus menetlemise aja seisuga. Oma otsuses 3-2-1-12-07 on kohus selgitanud, et ühisvara väärtust ei tule kindlaks määrata abielusuhete lõppemise aja seisuga.

§ 18

lg 2 kohaselt määratakse ühisvara kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, mis ei tähenda, et sama ajahetke seisuga määratakse kindlaks ka ühisvara hulka kuuluvate esemete väärtus. Korteriomandi väärtuse kindlaksmääramise küsimuses on Riigikohus otsuses 3-2-1-15-06 asunud seisukohale et, omandist ilma jäänud abikaasale tuleb tema soovil tagada õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui pooled taotlevad, et omandi väärtus määrataks kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Asjaolu, et H. R. on oma korteri erastamisest 12.05.1994 ülejäänud tööaastad kandnud U. R. nimele, ei anna alust kõrvale kalduda abikaasade võrdsuse põhimõttest ühisvara jagamisel. 2

(4)Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti välja 400 000 kr hageja kasuks ja teha selles osas uus otsus, milega mõista temalt hageja kasuks välja rahalist kompensatsiooi 270 000 kr. Kaebuse põhjendusel on kohus olnud hageja poolel. Kohus on lubanud A. M. osaleda menetluses esindajana, kuigi tal puudub akadeemiline juriidiline haridus, rikkudes sellega TsMS 218 lg 1. Kohus on rikkunud TsMS § 147 lg 1 sätteid, kuna hageja on esitanud 400 000 kr. suuruse nõude, kuid riigilõivu on tasunud 1000 kr. Seega on kohus võtnud asja menetlusse ebaseaduslikult. Kohus ei ole lugenud H. R.i rahvaobligatsiooni arvestuskaarti asjakohaseks tõendiks. Hageja ei ole kohtus kinnitanud, et ta andis raha või EVP-sid korteri erastamiseks. Vastavalt 25.05.1995 ostu-müügi lepigule müüdi ostjale korter 11 880 kr. eest, mis on tasutud EVP-kroonides, mille oli U. R. arvele kandnud tema ema. Kohtuotsuses viidatud Riigikohtu lahendid ei ole seaduslikud, kuna ei rajane seadusel ega oma õiguslikku jõudu ja seega ei ole madalama astme kohtutele siduvad. Vastus apellatsioonkaebusele Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg.6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Kaebuses märgitud menetluslikud minetused ei anna alust sisult õige otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti tuvastanud, et vaidlustatud korteriomand on poolte kui abikaasade ühisvara. Maakohtu järeldus on kooskõlas asja matejalidega. Apellant sisuliselt nimetatud asjaolu ei vaidlustagi, kui ta leiab, et kohus oleks pidanud kõrvale kalduma ühisvara võrdse jagamise põhimõttest. Maakohus on õigesti lähtunud jagatava ühisvara väärtuse kindlakstegemisel ja rahalise kompensatsiooni väljamõistmisel ühisvara väärtusest selle jagamise ajal. Kui ühisvara jagamist nõutakse hiljem, kui poolte abielulised suhted katkesid, ja ühisvara väärtus selle ajaga on tõusnud, siis tõusis mõlema abikaasa osa väärtus ühisvaras. Seega ei anna vara väärtuse tõus alust kõrvale kalduda abikaasade ühisvara võrdsest jagamisest

§ 19lg.

1 ja 2 alusel.

§-is 18 lg.2 säte, mille kohaselt ühisvara määratakse kindlaks abielusuhete lõppemise aja seisuga, ei tähenda, et vara hilisemal jagamisel tuleks lähtuda vara väärtusest abielusuhete katkemise ajal; ühisvara koosseis ja selle väärtus on erinevad mõisted. Võrdse jagamise põhimõttest kõrvalekaldumiseks ei anna alust ka asjaolu, et korteri erastamisel kasutati ainult ühe abikaasa EVP-sid, sest erastamine toimus sümboolse hinna eest ja EVP-kroonide turuhind vastas tollel ajal ca 0,4-le EEK-le. Ka see, et kostjal puudub võimalus tasuda koheselt hagejale rahaline kompensatsioon 400 000 kr., ei anna alust ühisvara võrdsest jagamisest kõrvale kalduda. 3

(4)Tiit Kollom Ulvi Loonurm Meelika Aava 4
(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.