Viide Tallinna Ringkonnakohtu 27.03.2006.a. otsusele ei põhjenda rajatise registreerimisest keeldumist A OÜ nimele, kuna kohus on AS-i P vaidluses hinnanud müügilepingu tähtsust AS-i P kaebuse esitamise ajal, mitte üldises kontekstis. AS-i P omandiõigust trassile hinnati kaebuses seoses AS-i P registreerimisega ehitisregistris, mitte omandiõiguse vaidluses, seega ei võta jõustunud kohtuotsus haldusasjas AS-ilt P tema õigust trassi tegelikult vallata, kasutada ja käsutada kuni selle võõrandamiseni. Sama taotluse alusel on ehitisregistrisse kantud sama trassi osad, kuigi A OÜ omandas need sama tehinguga, mis aga ei takistanud neid registrisse kandmast. Kaevatavas otsuses märgitud avaliku huvi olemasolu, mis seisneb selles, et sama trassi kasutavad mitmed tarbijad, ei ole aluseks taotluse rahuldamata jätmiseks ei iseseisva alusena ega kogumis teiste asjaoludega.
lg 1 järgi on omanikul õigus asja vabalt vallata, kasutada ja käsutada ning lg 2 järgi võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. Riik on pidanud riikliku ehitisregistri asutamist vajalikuks, selle eesmärk on põhimääruses välja toodud ning kaebuse esitajal on õigus taotleda kanalisatsioonitrassi registreerimist. Teatavate majandustehingute puhul võib trassi registreeritus osutuda ka tehinguid hõlbustavaks teguriks. Pärnu linnavalitsuse (planeerimisosakonna kaudu) õigusvastase tegevuse tõttu on 3 takistatud kaebuse esitaja õigus oma omandit käsutada, näiteks koormata asjaõigustega (servituut) või teostada projektijärgseid remonditöid, kuna selleks tuleb taotleda ehitusluba. Kaebuse täienduses märkis avaldaja veel järgmist (tl 63-66). Pärnu Halduskohtu 24.12.2004.a. otsus haldusasjas nr 3-208/2004 ei välista uue haldusmenetluse käigus esitatavate täiendavate tõendite alusel tuvastada AS P omandiõigust trassile kuni selle võõrandamiseni kaebajale. Vaidlusalune kanalisatsioonitrass on rajatud õiguslikul alusel Autotranspordibaasi nr 7 poolt. Seoses firma arhiivi korrastamisega on ilmsiks tulnud rida dokumente, mis tõendavad, et kanalisatsiooni-ja vihmavete trass oli projekteeritud Autobaas nr 7 tellimusel ja ehitatud tema vahenditest. Nimetatud trass koosneb nii õue- kui ka välisvõrkudest (kollektor). Projektidest tuleneb üheselt, et Autobaasile nr 7 kuuluv trass suubub Pärnu jõkke. Ülalnimetatud projekti alusel ehitatud vesivarustus- ja kanalisatsioon võeti vastu 30.12.1961.a. vastuvõtuaktiga. Nimetatud akti tuleb kogumis rekonstrueerimisprojekti ja teiste dokumentidega uuesti hinnata. AS P on endine Autotranspordibaas nr 7 ja RAS P, mille aktsiad erastamise teel omandas AS Pärnu AB. Enne lepingu sõlmimist vastavalt käskkirjale nr 214-m anti välistatud, ehk aktsiatega mittekaasnenud varad üle Erastamisagentuurile, ülejäänud vara jäi aktsiate katteks. Erakapitalile kuuluvuse tõttu nimetati äriühing ümber AS-ks P. Tegemist on ühe ja sama äriühinguga ning varade üleandmist ei toimunud. 10.10.1996.a. üleandmise akt on koostatud raamatupidamise tarvis ning ei kuulunud aktsiate ostu-müügilepingu lisade hulka. Aktis on märgitud üleandjaks RAS P ja vastuvõtjaks AS P, ehk üks ja sama äriühing. Seda tõendab ka nimetatud aktis loetletud hoonete juurde maa erastamise protsess - Riia mnt 233a maad erastati ostueesõigusega AS-le P. Pealegi, mitme kohtuotsusega kohustati AS-i P maksma kutsehaigusest tekkinud tervisekahju hüvitisi töötajatele, kes töötasid Autotranspordibaasis ja RAS-is P. Sellistel asjaoludel tuleks vastustajal teha kaalutlusotsus, võttes arvesse kõiki asjaolusid. Trassi osas teisi pretendente ei ole. Trassi teenindas kogu aeg AS P ja nüüd A OÜ, kes maksab ka saastetasu ja omab vee erikasutusluba. Lähtudes eeltoodust palub A OÜ tühistada Pärnu Linnavalitsuse 02.06.2006.a. kirja nr 911/25 punktis 1 sisalduva otsuse A OÜ 07.04.2005.a. esitatud taotluse kohta ja kohustada Pärnu linnavalitsust vaatama uuesti läbi A OÜ 07.04.2005.a. taotlust selles osas, mis puudutab kanalisatsioonitrassi lõiku, mis asub Riia mnt 231a kinnistu ja Pärnu jõe vahelisel alal (kohtuistungi protokoll, tl 136, keskel). VASTUSTAJA SEISUKOHT Kaebaja põhjendused tema subjektiivsete õiguste rikkumiste kohta ei ole asjakohased. Ehitise käsutusõigus ei sõltu ehitise kandmisest ehitisregistrisse. Trassi koormamine servituudiga ei ole võimalik. Servituutidega saab koormata vaid kinnisasja, kuid trass ei ole kinnisasi. Trassi kandmine riiklikusse ehitisregistrisse ei ole ka trassi aluse kinnistu servituudiga koormamise õiguslikuks eelduseks. Ehitusloa saamine remonttööde teostamiseks ei sõltu trassi kandmisest riiklikku ehitisregistrisse. Kaebaja taotlust trassi kandmiseks ehitisregistrisse avaldaja nimele oleks olnud võimalik rahuldada üksnes juhul, kui osaühing oleks esitanud tõendid, mis tõendaksid avaldaja omandit vaidlusalusele trassile. Ehitiseteatist saab esitada üksnes ehitise omanik (majandus- ja 4 kommunikatsiooniministri 27.12.2002.a. määrus nr 72 "Ehitise teatise vorminõuded ja esitamise kord" § 1). Kaebaja esitas oma omandi tõendamiseks 04. aprilli 2005.a. rajatiste müügilepingu ja 29. juuni 2005.a. rajatiste müügilepingu muutmise kokkuleppe. Nimetatud dokumendid ei tõenda kaebaja omandiõiguse tekkimist Trassile. Müügilepingus võib põhimõtteliselt leppida kokku mistahes eseme müügis, kui vastava eseme tsiviilkäive ei ole seadusega keelatud, sealhulgas selliste esemete müügis, mis lepingu sõlmimise ajal ei kuulu müüjale. Müügilepingu kui kohustustehingu sõlmimine iseenesest ei tähenda omandiõiguse üleminekut. Omandi üleandmiseks on vaja käsutustehingut (TsÜS § 6 lg 3). Vallasasjade puhul on käsutuseks vajalik omandi ülemineku kokkulepe ja asja valduse üleandmine (
), valduse väljanõude õiguse loovutamine (
) või asja kaudse valduse üleandmisega (
). Erinevalt kohustustehingust, mida võib põhimõtteliselt sõlmida igaüks igasuguste esemete suhtes, on käsutusõigus üksnes asja omanikul (
Ainus võimalus, millal isikul võib omand tekkida asjale ka juhul, kui asja valduse üleandja ei ole tegelikult asja omanik, on asja heauskne omandamine (
). Kaebuse esitajal sai tekkida omand Trassile üksnes asjaõigusseaduses sätestatud korras. Kaebaja esitatud rajatiste müügilepingu järgi Trassi müüjaks olnud AS-l P ei olnud Trasside omandit (mistõttu on välistatud
AS-l P ei olnud Trassi valdust ning isegi juhul, kui see oleks olemas olnud, teadis avaldaja, et AS-l P ei olnud Trassi omandit (mistõttu on välistatud
Ka kaebaja ise ei ole tuginenud väitele, et ta on Trassi omandanud heauskse omanikuna. Heauskne omandamine on välistatud, sest kaebaja juhatuse liige ja Trassi müügilepingu sõlminud AS Pi juhatuse liige on üks ja sama isik – A. K. A. K aga oli teadlik asjaolust, et Pärnu Halduskohtu 24.12.2004 otsusega haldusasjas nr 3-208/2004 tuvastati, et AS-l P puudub omand Trassile ning et Trassi müügilepingu sõlmimise ajal oli vastav õigusvaidlus pooleli. Ka notar selgitas Trassi müügilepingu tõestamisel, et tal ei ole võimalik kontrollida Trassi tegelikku kuulumist müüjale ning samuti on lepingus märge, et notar selgitas pooltele sellega kaasneda võivaid õiguslikke tagajärgi. Vastustajal ei ole õnnestunud tuvastada kaebaja omandit Trassile ka muude tõendite alusel. Asjaolu, et AS P ei ole Trassi omanik, on tuvastatud Pärnu Halduskohtu 24.12.2004 otsusega haldusasjas nr 3-208/2004 ning Tallinna Ringkonnakohtu 27.03.2006 otsusega nr 3-04-321, millega jäeti eelviidatud Pärnu Halduskohtu otsus muutmata. Vastavate otsustega tuvastatud asjaolu on AS-le P siduv, mistõttu nimetatud isik ei saanud väita, et Trassi omand talle kuulus (otsuste vastuvõtmise ajal kehtinud HKMS § 17). Kuivõrd kaebaja ei olnud haldusasjas nr 3208/2004 protsessiosaline, hindas vastustaja käesolevas asjas vaidlustatud haldusakti vastuvõtmisel omal algatusel teistkordselt ka Pärnu Halduskohtu haldusasjas nr 3-208/2004 ning sellele eelnenud haldusmenetluses kogutud tõendeid, mis puudutasid AS'i P võimalikku omandi tekkimist Trassile, kuid ei leidnud ühtegi põhjendust, mis oleks olnud aluseks anda vastavatele tõenditele eelnevast erinevat hinnangut. Trassiga on liitunud ka teisi tarbijaid ning Trassi kaudu toimub Riia mnt ca 2 km pikkuse lõigu (Tarapita restoranist ehk Riia mnt 108 c kinnistu eest kuni Järva tänavani) sadevee juhtimine Pärnu jõkke - kokku ca 34 000 m2 teepinnale koguneva sadevee ärajuhtimine. Seega Trass on käsitletav ühiskanalisatsioonina ning see seab samuti kahtluse alla, et Trassi omand on kunagi AS-le P kuulunud. Ühisveevärgi ja - kanalisatsiooni seaduse § 2 lg 1 (edaspidi - ÜVKS) järgi on ühisveevärk ja -kanalisatsioon ehitiste ja seadmete süsteem, mille kaudu toimub kinnistute veega varustamine või reovee ärajuhtimine ning mis on vee-ettevõtja hallatav või teenindab vähemalt 50 elanikku. ÜVKS § 3 lg 1 järgi määrab ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ning kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooni vahelise piiri liitumispunkt. ÜVKS § 3 lg 2 järgi on liitumispunkt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni ühenduskoht kinnistu veevärgi ja kanalisatsiooniga. Liitumispunkt asub avalikult kasutataval maal kuni üks meeter väljaspool 5 kinnistu piiri. Kui liitumispunkti ei ole võimalik määrata eelnimetatud tingimustel, määratakse liitumispunkt ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni omaniku või valdaja ja kinnistu omaniku või valdaja kokkuleppel. Pärnu Linnavolikogu
RS § 152 tuleneb, et kaebaja saaks Trassi kui rajatist omada üksnes juhul, kui Trass on rajatud õiguslikul alusel (sest Trass kulgeb väljaspool kaebaja kinnistut ehk võõral maal - riigi maal). 30.12.1961 ja 27.12.1966 ehitiste vastuvõtuaktid on ainsad tuvastatud tõendid seoses Pi ehitiste ja rajatiste vastuvõtmisega, kuid nende alusel ei ole võimalik tuvastada Trassi vastuvõtmist. Vaidlustatud haldusaktiga ei ole hinnatud kaebaja ja AS P vahelise Trassi müügilepingu õiguspärasust ega kehtivust, vaid vastava müügilepingu sõlmimise õiguslikke tagajärgi (ehk küsimust, kas nimetatud lepinguga sai kaebajal tekkida omand Trassile või mitte). Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla kaebaja ja AS P vahelise kohustustehingu kehtivust või õiguspärasust vaid on hinnanud käsutustehingu toimumist ning seda sellest aspektist, kas AS'l P oli olemas trassi käsutusõigus. Ehitise ehitisregistrisse kandmise menetluses tuleb hinnata, kas taotlejal on omand nimetatud ehitisele, seega oli vastustajal nii õigus kui kohustus hinnata (HMS § 6), kas kaebaja sai Trassi omandi kaebaja ja AS P vahelise müügilepinguga või mitte. Oma täiendavas seisukohas märkis vastustaja järgmist (tl 101-105). Kaebaja esitatud täiendavatest tõenditest ilmneb, et koos Pärnu Autotranspordibaasi nr 7 rajamisega kavandati muuhulgas ka sadevete kanalisatsiooni rajamist Pärnu jõeni (kasutades 6 selleks 272 m pikkust betoontoru läbimõõduga 350 mm, 20.06.1960 projekttöö eelarve). Samas ei ole aga kaebaja esitatud inventariseerimisaktid viidatud eelarve ja seletuskirjaga kooskõlas. Kaebaja esitatud neljast inventariseerimisaktist peaks kaebaja väitel üks käsitlema välisvõrke. Esitatud aktide hulgas on üks akt, milles trükitud “õuevõrgud” on käsikirjaliselt parandatud “välisvõrkudeks”. Paranduse tegija ja paranduse tegemise asjaolud jäävad selgusetuks. Aktis kajastuv torude materjal ega läbimõõt ei vasta esitatud eelarvele ja seletuskirjale. Samuti ei ühti eelarve ja seletuskiri ja inventariseerimisaktid 20.01.1961 inventariseerimisakti ja 27.12.1966 vastuvõtuaktiga. Seega ei selgu kaebaja esitatud tõenditest, kas kaebaja väidetud trassid ka tegelikult rajati. Samuti ei ole kaebaja tõendanud, kas Pärnu Autotranspordibaasil nr 7 oli kunagi vaidlusaluse trassi valdust (või et vastav õiguspärane valdus tekkis AS-l P või kaebajal). Samuti tuleb arvestada, et kaebaja esitatud maa-ala plaanil on märge “P.Ü.”, mis viitab projektülesandele, mitte tegelikule projektile ega tegelikult teostatud töödele. Ka kaebaja esitatud eelarve ja seletuskirja dokumentatsiooni tiitellehtedele on märgitud, et tegemist on projektülesande staadiumiga, mitte projektiga, mis oleks aluseks ehitustöödele. Isegi kui vaidlusalune trass oleks rajatud koos Pärnu Autotranspordibaasi nr 7 ehitustöödega, ei tõenda see vastava vara kuulumist/ jäämist Pärnu Autotranspordibaasi nr 7 valdusesse. On loogiline, et sellise rajatise ehitamisel tuleb tagada kompleksi varustamine kommunikatsioonidega, s.h sadevete ärajuhtimise süsteemiga. Sadevete puhul tähendab see vajadust ühendada territooriumile rajatud sadevete kogumissüsteem olemasoleva kanalisatsioonisüsteemiga või juhtida see eraldi suublasse. Tänasel hetkel on tavapärane, et kokkuleppel vee-ettevõtjaga otsustatakse, kes millises ulatuses kinnistust väljajäävaid trasse rajab (s.h kas ühenduse suublasse või olemasolevasse süsteemi). 1960-ndatel ei olnud see nii üheselt eristatav, kuivõrd nii selliste ettevõtete rajatiste ehitamine kui trasside rajamine toimus riiklikest vahenditest ja riiklike ettevõtete poolt. On loogiline, et kõik kommunikatsioonidesse puutuv lahendati ühtses projektdokumentatsioonis. See ei muuda aga krundiväliseid trasse automaatselt krundil asuvate rajatiste oluliseks osaks. Muuhulgas tuleb arvestada seda, et üldjuhul tuleb ühiskanalisatsiooniks lugeda sellised trassid, mis jäävad kinnistu piirist mõne meetri kaugusele. Konkreetsel juhul muudaksid olukorra selgemaks tõendid, mis kinnitaksid, et Pärnu Autotranspordibaasil nr 7 (või hilisemalt RAS Pil ja AS Pil) oli ka vaidlusaluse trassi valdus (nt, et ta korraldas trassi hooldustöid ja teiste trassiga liitunud tarbijate liitumist trassiga). Selliseid tõendeid ei ole vastustajal õnnestunud leida. Samuti ei ole selliseid tõendeid esitanud kaebaja. Sellest tulenevalt ei ole vaidlusaluse trassi valduse olemasolu Pärnu Autotranspordibaasil nr 7 tõendatud. Eeltoodust tulenevalt ei ole tõendatud vaidlusaluse trassi rajamine õiguslikul alusel ega asjaolu, et trass on olnud Pärnu Autotranspordibaasil nr 7, RAS Pi, AS Pi valduses või on kaebaja valduses. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja käsitlusega, mille kohaselt saab RAS’i P ja AS’i P samastada ning et RAS Pi erastamisel mingit vara üleminekut ei toimunud. Riiklik aktsiaselts (RAS) ei saanud olla tema valduses oleva vara omanikuks. RAS’i valduses olev vara kuulus riigile. Kaebaja esitatud Pärnu Maavalitsuse 18.01.2007 vastusest kaebaja teabenõudele nähtub, et 01.10.1990 registreeritud P reorganiseeriti Riiklikuks Aktsiaseltsiks P 31.10.1991. 01.07.1990 – 01.12.1993 (ehk siis ajal, kui moodustati RAS P), reguleeris omandisuhteid omandiseadus (OS). OS §-st 18 tulenevalt oli juriidilise isiku omanikuks olemine piiratud. Omanikuks võisid olla kooperatiiv, ühiskondlik organisatsioon ja -liikumine, usuühing ja usuühingute ühendus, rendiettevõte ja sihtfond. Teised juriidilised isikud, nagu aktsiaselts või osaühing, ei olnud oma vara omanikud ja vara kuulus neid juriidilisi isikuid moodustanud isikutele kaasomandina. Seega kuulus riikliku aktsiaseltsi vara riigile, kuna riik oli aktsiaseltsi ainuaktsionär. OS § 37 lg 2 kohaselt toimus riigi omandi valdamine, kasutamine ja 7 käsutamine muuhulgas ka riigiettevõtete kaudu, kellele riik eraldas vara vastavalt nende tegevuse eesmärkidele. OS § 38 kohaselt valdasid, kasutasid ja käsutasid riigiettevõtted neile eraldatud riigi omandiks olevat vara seadusega ettenähtud korras või omaniku poolt kindlaks määratud piires. Omandiseaduse järgi sai omand tekkida kas omandi objekti valmistamisega, tehinguliselt, omandiõiguse taastamisega või muul viisil, mis ei olnud vastuolus seadusega (omandiseaduse § 6 lg 1). 01.12.1993 jõustus asjaõigusseadus, mis sai edaspidi omandisuhete reguleerimise aluseks.
Samas ei olnud
lg 2 ise automaatselt juriidilisele isikule omandi tekkimise aluseks, vallasvara omand tuli juriidilisele isikule siiski eraldi üle anda (
§ 95)
lg 2 mõte seisnes õigusreformide valguses põhimõtte konstateerimises, et kui vara on üle antud juriidilise isiku omandisse, siis ei saa vastava juriidilise isiku osanikud või aktsionärid pidada vastavat vara enda omandisse kuuluvaks, samuti ei saa juriidilise isiku osanikud või aktsionärid pidada juriidilist isikut enda omandisse kuuluvaks. Ka kaebaja enda poolt kaebuse täiendusega koos esitatud 25.10.1994 Eesti Erastamisagentuuri käskkiri nr 214m (tl 86) puudutab mitmel juhul omandiõiguse ülemineku küsimust (p 1.1, 1.2, 2.1 ja 2.2). Ka see ei ole kooskõlas kaebaja väitega, et RAS P ja AS P on üks ja seesama isik. RAS’ide kasutuses olnud riigi vara omandi üleminek eraomanikule toimus RAS’i erastamisel. Riigikohtu halduskolleegium on
ja § 92-93 tulenevalt vaidlusaluse trassi omanikuks saada.
alusel võib omand tekkida ka juhul, kui valduse üleandja ei ole asja omanik, kuid selle tingimuseks on omandaja heausksus. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja ei saanud olla heauskne omandaja, sest oli teadlik müüja (AS P) omandiõiguse puudumisest (tl 18). Kohus nõustub vastustajaga. Avaldaja juhatuse liige ja rajatise müügi lepingu sõlminud AS P juhatuse liige on üks ja sama isik ning sellise isiku teadmised tuleb TsÜS § 31 lg 5 ja § 133 alusel omistada juriidilisele isikule. Seega oli juhatuse liige tõenäoliselt hästi kursis ka kõigi vaidlusaluse trassiga seonduvate vaidluste ja kohtulahenditega. Kaebuse esitaja ei ole vastustaja sellekohasele väitele vastu vaielnud. Siinkohal tuleb arvestada ka seda, et notar on rajatise müügi lepingu pooltele selgitanud asjaolu, et omandiõiguse kuulumist müüjale ei ole võimalik kontrollida ning selgitanud pooltele sellega seonduvaid õiguslikke tagajärgi (punkt 5.1, tl 28), kuid pooled soovisid sellele vaatamata müügilepingu sõlmimist. Kokkuvõttes kohus leiab, et rajatiste müügi leping ei olnud nõuetekohane alusdokument vaidlusaluse kanalisatsioonitrassi ehitisregistrisse kandmiseks. Kohtu järeldust ei muuda ka kaebuse esitaja poolt täiendavalt esitatud tõendid: 1) Eesti Tööstusprojekti projekttöö nr 2117 (ATB nr 7 profülaktoorium) ja projekttöö nr 2117 I köide (tööjoonised ja seletuskiri) lk 9 osa "kanalisatsiooni välisvõrgud" (tl 67-68); 2) Eesti Tööstusprojekti projekt nr 2923 (uurimistööd) - lk 3 (tl 69); 3) 1961.a. koostatud 4 inventariseerimisakti iga väljaehitatud kanalisatsiooni osa kohta - kollektor, õuevõrgud, välisvõrgud, vihmavete kanalisatsioon (tl 80-83); 4) projekt nr 2923 (tööjoonised, eelarve) – p 19 – platsiväline kanalisatsioonikollektor (tl 70); 5) projekt nr 2923 (projektülesanne) platsiväline kollektor pikkusega ca 282 m (tl 71); 6) projekti nr 2117 tööjoonis kanalisatsiooni pikiprofiilid (tl 72-75). Isegi kui nimetatud projekteerimist puudutav ja ehitustehniline dokumentatsioon tõendaks, et vaidlusalune kanalisatsioonitrass oli projekteeritud Autobaas nr 7 tellimusel ja ehitatud tema vahenditest, ei muudaks see kohtu järeldust selle kohta, et tõendamata on erastamise tulemusel AS-i P omandiõigus vaidlusalusele kanalisatsioonitrassile. Seega ei saanud seda rajatiste müügi lepingu alusel tekkida ka kaebuse esitajal. Riik ei pidanud erastamisel kogu vallasvara üle andma ja antud haldusasja materjalidest vaidlusaluse kanalisatsioonitrassi üleandmist AS-le P ei nähtu. 10 Kaebuse esitaja leiab, et vaidlustatud otsuses märgitud avaliku huvi olemasolu, mis seisneb selles, et sama trassi kasutavad mitmed tarbijad, ei ole aluseks taotluse rahuldamata jätmiseks ei iseseisva alusena ega kogumis teiste asjaoludega (tl 3). Vastustaja on seisukohal, et vaidlusaluse trassi võib käsitleda ühiskanalisatsioonina ja see seab lisaks muudele asjaoludele kahtluse alla selle, et trassi omand on kunagi AS-le P kuulunud (tl 21). Seega on vastustaja arvestanud nimetatud asjaolu ühe kaalutlusena, kuid vaidlustatud otsusest selgub üheselt, et see ei olnud taotluse rahuldamata jätmise peamine alus. Kohus on veendunud, et taotlus oleks rahuldamata jäänud ka ilma avaliku huvi aspekti kaalumata. Avalike huvide kaalumine ei olnud ka iseenesest lubamatu kaalutlus, arvestades, et vaidlusalust kanalisatsioonitrassi kasutavad sadevete ärajuhtimiseks ka teised isikud ning välistatud ei ole selle käsitlemine ühiskanalisatsioonina. Alusdokumentide nõuetekohasuse hindamise seisukohalt ei oma tähtsust ka kaebuse esitaja väited, et vaidlusalusele trassile ei ole muid pretendente ja et kaebuse esitaja maksab saastetasu ja omab vee erikasutusluba. Muude pretendentide puudumine ei tähenda automaatselt seda, et ehitisregistrisse peaks rajatise omanikuna sisse kandma eraõigusliku isiku, kellel on rajatise vastu huvi ja kes sellekohase taotluse esitab. Ehitisregistrisse kandmiseks on seetõttu muuhulgas nõutud ka omandiõigust tõendavate dokumentide esitamist. Asjaolu, et kaebuse esitaja on maksnud saastetasu ja omab vee erikasutusluba ei tähenda riigi poolset omandiõiguse tunnustamist kaebuse esitaja viidatud Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-43-04 mõttes (kohtuistungi protokoll, tl 137). Mainitud lahendis käsitles Riigikohus seda, kas vaidlusaluse müügipaviljon-kioski kasutamist kaubandustegevuseks rohkem kui 40 aasta vältel avaliku võimu teadmisel võib võrdsustada ehitise nõuetele vastavaks tunnistamisega vaatamata mõningastele vajakajäämistele dokumentatsioonis. Käesolevas haldusasjas ei ole vaidlust selle üle, kas kanalisatsioonitrass oli rajatud õiguslikul alusel või mitte ning kas see on nõuetekohane. Ka juhul, kui rajatis oli õiguspäraselt püstitatud ja vastaks kõigile tehnilistele nõuetele, ei tuleneks sellest otseselt kaebuse esitaja omandiõigust trassile. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et trassi omand oleks RAS Pilt AS Pile üle läinud. Ehitisregistri andmetel on küll informatiivne ja statistiline tähendus, kui seadus ei sätesta teisiti, kuid kahtlemata on avalikes huvides ka see, et register sisaldaks õiget informatsiooni. Lisaks tuleb arvestada, et andmete esitaja vastutab enda poolt registrile esitatud andmete õigsuse eest ja registrite vastuvõtmisest tuleb keelduda, kui nõuetekohaseid alusdokumente ei ole esitatud. Seega tuleb asuda seisukohale, et kokkuvõttes on Pärnu Linnavalitsus õigesti keeldunud andmete vastuvõtmisest ja ehitisregistrile edastamisest. Kohtukulud HKMS § 92 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Lähtuvalt HKMS § 93 lg-st 1 esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja on esitanud kohtukulude nimekirja summas 53 159 krooni (tl 134). Kaebuse esitaja leiab, et advokaadi abi kasutamine ei olnud antud juhul põhjendatud (kohtuistungi protokoll, tl 141). Siinkohal tuleb asuda seisukohale, et vastustaja kohtukulud on osaliselt põhjendatud. Haldusorganil ei ole keelatud kasutada halduskohtumenetluses välist õigusabi. Seejuures tuleb aga arvestada, et kaebuse rahuldamata jätmisel ei mõista kohus automaatselt kaebuse esitajalt haldusorgani kasuks õigusabikulusid välja, vaid kaalub erinevaid asjaolusid. Antud vaidluse iseloomu ja keerukusastet arvestades ei olnud välise 11 õigusabi kasutamine vastustaja poolt täiesti põhjendamatu. Antud kohtuasja raskuspunkt oli omandiõiguse tõendamise küsimusel ja hõlmas muuhulgas ka riigivara erastamisega seonduva õigusliku regulatsiooni head tundmist. Riigivara erastamist puudutav temaatika ei kuulu vastustaja igapäevase põhitegevuse hulka ning vastavat kvalifikatsiooni omavate ametnike olemasolu ei saanud vastustajalt eeldada. Reaalselt kantud kohtukulude vähendamise tingib aga see, et sarnase eesmärgiga vaidlusi, milles osaliselt tuli hinnata ka käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid, on vastustaja pidanud ka varem. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et proportsionaalne on mõista kaebuse esitajalt vastustaja kasuks kohtukuludena välja 20 000 krooni. Arvestades asjaolu, et kaebuse esitaja puhul on tegemist äriühinguga, ei peaks see ka avaldaja jaoks üleliia koormav olema. Enno Loonurm Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.