3-08-639/11

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Kohtuistungi toimumise aeg Kohtuistungil osalenud isikud Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. juuni 2008, Jõhvi 3-08-639 J. D kaebus Narva Linnavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks
2. mai 2008 J. D, tema esindaja Vassili Vorobjov ning Narva Linnavalitsuse esindajad Natalja Šibalova ja Irina Geveller Resolutsioon 1.Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED J. D on Narva linnapeale esitanud avalduse palvega eraldada talle kui endisele lastekodu kasvandikule korter (t.l. 4). 07.11.2007 kirjaga (t.l. 7) teatas Sihtasutus Narva Linnaelamu J. D, et Narva Linnavalitsuse elamukomisjoni 30.10.2007 istungil ei peetud teda munitsipaaleluruumi saajate järjekorda lülitamise tingimustele vastavaks ja leiti, et probleemi võib lahendada sotsiaaleluruumi eraldamisega. 11.02.2008 koostas J. D Narva linnapea nimele uue pöördumise, kus teatas oma soovist elada ja töötada Narvas, palus eluruumi küsimus lahendada ja vastata seaduses ettenähtud tähtaegadel. 03.04.2008 esitas J. D Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (t.l. 1-2) ja palus et Narva Linnavalitsust kohustataks välja andma haldusakti talle ühetoalise munitsipaaleluruumi eraldamise kohta. Kaebaja märkis, et elas kuni Narva Lastekodusse saatmiseni 31.10.1994 koos emaga Narvas Kosmonaudi 7-17 asuvas korteris, mis läks alates 10.12.1994 Narva linna käsutusse. Veel märkis kaebaja, et on lõpetanud gümnaasiumi ja Tallinna Pedagoogilise Seminari, töötab Harju Maakohtus kriminaalhooldusametnikuna ja peab isikliku eluruumi puudumise tõttu seda üürima. Oma nõude õigusliku alusena viitas ta EV Elamuseaduse § 8 p. 1 ja 2 ja Narva Linnavolikogu 17.04.1996 määrusega nr. 85/37 kehtestatud „Munitsipaaleluruumide eraldamise ja elamistingimuste 1 parandamist vajavate isikute registreerimise eeskirja“ punkt 7.2 tulenevale kohustusele anda talle peale lastekodust tulekut munitsipaaleluruum. Narva Linnavalitsuse kirjalikus vastuses (t.l.39-42) paluti kaebus rahuldamata jätta ning märgiti, et kaebajal pole subjektiivset õigust nõuda ühetoalise korteri erakordset eraldamist ja tema õigused eluruumi taotleda pole rikutud. Seda seisukohta põhjendati väidetega, et kaebuses viidatud “Munitsipaaleluruumide eraldamise ja elamistingimuste parandamist vajavate isikute eeskirja“ punkt 7 kehtestab ainult elamispinna eraldamise tingimused ja volitusnormi ega täpsusta eluruumi liiki, elamistingimuste parandamisele õigust omavate isikute loetelu aga sisaldub punktides 8, 9, 10 ja 11 ning riiklikest ja munitsipaalhooldekodudest vabanevad isikud ei ole seal nimetatud. Sotsiaalhoolekande seaduse § 14 lg. 1 ja Narva Linnavolikogu 14.10.1998 määrusega nr. 63/31 kinnitatud „Sotsiaaleluruumide eraldamise ja kasutamise kord Narva linnas“ tuginedes märgiti, et kaebajal on õigus taotleda sotsiaaleluruumi, milleks on remonditud tuba ühiselamus. Veel märgiti, et kaebaja elamise fakt Kosmonaudi 7-17 eluruumis ei ole talle omaette munitsipaalkorteri eraldamise aluseks ja lisati, et kaebaja ema vahetas selle eluruumi Energia 6-176 ühiselamutoa vastu ja tõsteti sealt hiljem kohtuotsusega välja. Kohtuistungil jäid kaebuse esitaja ja tema esindaja kaebuse väidete ja taotluse juurde ning esitasid riigilõivu tasumisega tekkinud 80 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude (t.l. 23 ja 66). Vassili Vorobjov juhtis tähelepanu asjaolule, et kaebaja poolt aastal 2007 esitatud taotlus algatas haldusmenetluse seaduse § 14 lg. 1 ettenähtud menetluse, kuid siiani puudub selle seaduse § 51, § 55 ja § 56 nõuetele vastav haldusakt. Sotsiaaleluruumi ei pidanud ta vastuvõetavaks väites, et kaebaja paigutati lastekodusse munitsipaaleluruumist ja selle peab ta edasiseks erastamiseks ka saama. Samas ei osanud esindaja nimetada ühtegi sellise nõude õiguslikku alust. J. D selgitas, et soovib elama asuda Narvas ning kuna tal on hea haridus ja eesti keele oskus, loodab ta leida ka tööd. Seejuures ta väitis, et on vestelnud mitmete ametnikega, vastused on olnud ümmargused, kuid siiski on öeldud, et ta pole kutsutud spetsialist. Narva Linnavalitsuse esindajad jäid samuti kirjalikult esitatu juurde. Irina Geveller ei nõustunud kaebajale 07.04.2008 saadetud kirjale viidates sellega, et haldusakti pole ning märkis, et kohalik omavalitsus peab kõigisse võrdselt suhtuma ja praktika kohaselt antakse lastekodust saabujatele sotsiaaltoad ühiselamus. Ta märkis, et kaebajat saab spetsialistina rakendada vaid juhul, kui ta osaleb vastavatel konkurssidel ja siis saab tõusta ka küsimus eluruumi eraldamisest sellel põhjusel. Natalja Šibalova möönis samas, et haldusakti siiski pole, kuid viitas kirjas tehtud ettepanekule taotleda sotsiaaleluruumi. Ta väitis, et linn vajab spetsialiste ja põhimõtteliselt on neil võimalik munitsipaaleluruumi saada. KOHTU PÕHJENDUSED Munitsipaalomandis olevate eluruumide valdamine, kasutamine ja käsutamine on elamuseaduse § 8 p. 2 ning kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 22 lg 1 p. 6 ja lg. 2 sätestatust tulenevalt kohaliku omavalitsuse volikogu ainupädevuses. Sotsiaalkorteri andmise ja kasutamise kord on sotsiaalhoolekande seaduse § 14 lg. 1 kohaselt samuti antud üksnes kohaliku omavalitsuse volikogu otsustada. Narva linnas reguleerivad linna omandisse kuuluvate eluruumide eraldamist Narva Linnavolikogu 17.04.1996 määrusega nr. 85/37 kinnitatud „Munitsipaaleluruumide eraldamise ja elamistingimuste parandamist vajavate isikute registreerimise eeskiri“ (t.l. 16-18) ning 14.10.1998 määrusega nr. 63/31 kinnitatud Sotsiaaleluruumide andmise ja kasutamise kord“ (t.l. 44-47). Nimetatud eeskirja punkt 7.2 kohaselt eraldatakse elamispind väljaspool järjekorda isikutele, kes vabanevad riiklikest ja munitsipaalhooldekodudest. Samas ei täpsusta eeskiri, milline eluruum tuleb sellistele isikutele eraldada ega tee üldse selget vahet munitsipaaleluruumi erinevate liikide vahel. Siiski on eeskirja punktis 20 ette nähtud ka ühiselamutubade eraldamise võimalus ja toodud näidisloetelu, kellele võib neid anda. Seega ei ole mingit põhjust järeldada, et selles õigusaktis 2 kasutatud mõiste „munitsipaaleluruum“ tähendab üksnes omaette korterit. Ka „Sotsiaaleluruumide andmise ja kasutamise korras“ on sotsiaalhoolekandeasutustest tagasipöördunud isikud ära nimetatud, kuid siingi pole täpsustatud, millise konkreetse eluruumi saamisele on need isikud õigustatud. Kummastki eelnimetatud õigusaktist ei tulene, et kohalikule omavalitsusele kuuluva omaette korteri kasutusse saamise põhjuseks saaks olla kohtuistungil kaebaja esindaja poolt nimetatud asjaolu, et lastekodusse paigutatud isikul oli enne paigutamist sellise eluruumi kasutamise õigus (t.l. 64-65). Kirjalikus kaebuses ega kohtuistungil pole kaebaja viidanud ühelegi õigusaktile, milles sätestatu annaks talle õiguse seda Narva linnalt nõuda. Neid ei suutnud nimetada tema esindaja (t.l. 64) ega ole leidnud halduskohus ka omal algatusel. Eespool juba viidatud seadusesätete kohaselt on Narva linnale kuuluvate eluruumide valitsemise, kasutamise ja käsutamise üle otsustamine kohaliku omavalitsuse volikogu ainupädevuses. Seega on tegemist kohaliku elu küsimusega. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 2 lg. 1, § 3 p. 1 kohaselt on kohalik omavalitsus õigustatud ja kohustatud kohaliku elu küsimusi iseseisvalt ja lõplikult korraldama ja otsustama. Seda, et kohalik omavalitsus tegutseb oma vara valdamisel, kasutamisel ja käsutamisel ning muude kohaliku elu küsimiste otsustamisel ja korraldamisel iseseisvalt, sätestavad ka põhiseaduse § 32 ja §
4. Seega on üksnes kohalikul omavalitsusel endal õigus kaalutlusõiguse alusel otsustada, kellele ja millistel tingimustel soovib ta oma eluruume kasutusse anda ning halduskohus ei saa talle ette kirjutada kohustust seda teha ega määrata kellele, millistel tingimustel ja missugune eluruum tuleb eraldada. Käesoleva kaebuse lahendamisel on tähendus ka sellel, et kaebuse esitaja on oma nõude suunanud Narva Linnavalitsuse vastu, sellel organil on aga üksnes „Sotsiaaleluruumide andmise ja kasutamise korra“ punktist 5.1 tulenev sotsiaaleluruumi eraldamise õigus. Munitsipaaleluruumide eraldamise peab „Munitsipaaleluruumide eraldamise ja elamistingimuste parandamist vajavate isikute registreerimise eeskirja“ punkt 18 kohaselt kinnitama hoopis Narva Linnavolikogu. Kuna Narva Linnavalitsus tunnistan J. D õigust saada sotsiaaleluruum, pole selle eraldamisest keeldunud ja on oma 07.04.2008 kirjas (t.l. 26) selgitanud vastava taotluse esitamise õigust, ei ole õiged kaebaja esindaja väited haldusmenetluse seadustikus sätestatud menetluskorra rikkumise kohta haldusakti puudumise põhjendusel (t.l. 64). Nimetatud kiri on selle aluseks oleva avalduse (t.l. 8-9) kuupäeva arvestades koostatud küll viivitusega, kuid see asjaolu iseenesest ei anna alust kaebuse nõude rahuldamiseks. Eeltoodust tulenevalt jääb J. D kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg. 1 p. 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kuna Narva Linnavalitsus oma menetluskulude hüvitamise nõuet ei esitanud (t.l 66), jäävad poolte võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 92 lg. 1 ja § 93 lg. 1 kohaselt nende endi kanda. Raili Randlane Kohtunik 3