) § 361 kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Tulenevalt
lg-st 1 peab liisinguvõtja hüvitama liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega ja sama paragrahvi lõike 4 kohaselt ka tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.
lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
lg 1 järgi vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
lg-st 2 tulenevalt vastutab käendaja ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest.
lg 1 kohaselt, kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
lg 1 kohaselt kui kohustuse tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 1 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
lg 2 järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.
lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus 30 355,81 krooni, viivitusintress 30 354,81 krooni ning leppetrahv 5 000,00 krooni. Tulenevalt TsMS § 468 lg 1 p 2 kuulub tagaseljaotsusotsus viivitamatule täitmisele. Vastavalt TsMS § 162 lg-le 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174¹ lg 3 kohaselt määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja. TsMS § 3 2-08-8931 138 lg 1 kohaselt menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Tulenevalt TsMS § 138 lg 2 on kohtukuludeks muuhulgas riigilõiv. Vastavalt TsMS § 144 lgle 1 on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teise menetlusosalise lepingulise esindaja või nõustaja kulud, mõistab kohus esindaja või nõustaja kulud nende rahalise kindlaksmääramise korral välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tulenevalt TsMS § 174¹ lg 3 sätestatust määrab kohus tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, sest hageja on seda taotlenud ja esitas ka menetluskulude nimekirja (hageja menetluskulud koosnevad: riigilõivust 2 000,00 krooni ja õigusabikuludest 18 213,19 krooni). Kohus leiab, et kostja peab hagejale hüvitama antud asjas tasumisele kuulunud riigilõivu hagiavalduselt summas 2 000,00 krooni tuginedes riigilõivu seaduse § 56 lg 1 ja lisa 1, ning lepingulise esindaja kulud summas 15 177,90 krooni tuginedes TsMS § 175. Kohus lähtub Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrusega nr 137 kehtestatud piirmäärade põhimõttest, mille kohaselt võib kohus välja mõista lepingulise esindaja kulud kuni pooles ulatuses hagihinnalt. Kokku mõistab kohus kostjalt välja menetluskulud summas 17 177,90 krooni hageja kasuks. Karin Sonntak Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.